Kas tunned elustamisvõtteid?

Iga kaotatud minutiga väheneb mitte hingava inimese ellujäämisvõimalus 10%. Ometi ei tihka inimesed vajadusel appi minna ning ei proovi elustada.

Tallinna Kiirabi brigaadijuht Jana Palusaarel on 12 aastane töökogemus kiirabis. Palusaare sõnul puutub ta kokku kuue kuni seitsme elustamisega aastas ning vaid pooled neist lõpevad õnnelikult.

Palusaar arvab, et inimesed ei tule appi ja ei proovi elustada, kuna kardetakse, et tehakse olukord hullemaks. „Tegelikult on kõige halvem juba käes ja roiete murd, mis elustamisega tihti kaasneb, polegi kõige hullem,“ rõhutas Palusaar.

Kuidas elustada?

Esimene asi on kiiresti appi minna, sest kaotada pole midagi.  Elustamine on vajalik, kui kannatanu on teadvuseta, hingamine on agonaalne või puudub ja pulssi ei tunne.

Kuidas abivajajat õigesti elustada, õpetas Jana Palusaar saates nuku peal. Esmajärjekorras on oluline kontrollida, kas abivajaja on teadvusel. Seejärel kontrollida, kas kannatanu hingab ning kui hingamisteed on kinni, avada hingamisteed. Hingamisteede avamisel surutakse abivajaja pea suruda kuklasse, seejärel vaadatakse, kas suuõõnes pole võõrkehasid.

Südamemassaaži õige tempo on 100 – 120 korda minutis ehk peaaegu kaks korda sekundis. Elustamistehnika õige intervall on 30 südamemassaaži, millele järgneb kaks korda suust suhu hingamist. Kaitsevahendi ehk elustamismaski olemasolul on ka seda soovitatav kasutada. Kui kaitsevahendit pole, siis võõrale inimesele suust suhu hingamist teha ei soovitata ning selle asemel võiks teha pausideta südamemassaaži kuni kiirabi saabumiseni.