Kuidas teha vahet normaalsel ärevusel ja ärevushäirel?
Nii nagu hirmul ja paanikal on suur erinevus, on see ka ärevusel ja ärevushäirel. Öeldakse, et kui hirm on tervislik ja normaalne, siis paanika võib mõnes olukorras põhjustada surmagi. Samuti on normaalne tunda ärevust. Seda näiteks olukorras, mis võib olla ohtlik või mis võib põhjustada läbikukkumise tunnet, näiteks eksam. Kui inimene ei tunne üldse ärevust, mitte üheski olukorras, oleks temaga midagi korrast ära. Kui aga ärevus muutub üldiseks igapäevaseks seisundiks ja hakkab igapäevaelu segama, on tegemist ärevushäirega.
Ärevushäire erineb tavalisest, normaalsest ärevusest selle poolest, et sellega kaasnev ärevus on väga tugev või kestab kauem – see võib kesta mitmeid kuid ega vaibu pärast pingelise olukorra möödumist. See võib viia foobiateni, mis segavad inimese elu. Ärevushäire väljendub näiteks selles kui ei suudeta muremõtete tõttu uinuda või hakatakse ärevust tekitavaid tavaolukordi, nagu koolis või tööl käimine või iseig söömist täielikult vältima. Ärevushäire all kannataja tõlgentab neid tavaolukordi ohtlikumana kui need tegelikult on.
Ärevushäiret saab ja peab ravima
Ärevushäire on vaimse tervise haigus ning nagu teistele haigustele, on ka ärevushäirele olemas RKH-10 (rahvusvaheline haiguse klassifikatsioon – toim) järgi kood (F41.1 – generaliseerunud ehk üldistunud ärevushäire – toim) , mis tähendab, et arst saab ärevushäiret diagnoosida ja seda saab ka ravida.
Üldistunud ärevushäirele on iseloomulik pidev, krooniline ärevus, muretsemine ja pingetunne. See kestab vähemalt kuus kuud, kuid sellega ei kaasne paanikahooge, foobiad või sundmõtteid. Ärevus ja muretsemine hõlmab tavaliselt mitmeid stressi tekitavaid faktoreid, näiteks rahaline olukord, suhted, edasijõudmine koolis/tööl jms. Häirele on omane, et inimesel on palju muresid, ta veedab enamiku ajast muretsedes ning ei suuda muretsemist kontrolli alla saada. Muretsemise tugevus on suurem kui tõenäosus, et kardetavad sündmused päriselt juhtuvad.
Lisaks muretsemisele kaasnevad üldistunud ärevusega veel teisedki sümptomid, nagu rahutus, kergesti tekkiv väsimus, keskendumisraskused, lihaspingde, unehäired, kergesti ärritumine. Üldistunud ärevushäire võib tekkida ükskõik millises eas ja selle põhjused on täpselt teadmata. Arvatavasti mõjutavad selle teket nii pärilikkus kui ka lapsepõlvekogemused, näiteks vanemate seatud liiga suured ootused, hülgamine, tõrjutus vm.
Kuidas ennast või oma lähedast aidata?
Kõige esimene, kelle poole ärevushäirega pöörduda, on perearst. Igasuguse ravi õnnestumise eeldus on hea koostöö arsti ning patsiendi vahel. See omakorda põhineb usaldusel – patsient julgeb arstile rääkida häirivatest sümptomitest ning vajadusel ka elus esinevatest probleemidest. Hea ravitulemuse saamiseks on oluline, et ärevushäire all kannataja tahaks paraneda, oleks motiveeritud end ravima ja abi saama ming oleks nõus järgima arstiga kokkulepitud raviplaani.
Ärevushäire raviks on kolm põhilist võimalust: eneseabi, psühhoteraapia ja ravimid. Üks ei pea välistama teist ja igale patsiendile kõige sobivam raviplaan pannakse paika koostöös arstiga. Eneseabiga võiks alustada kohe ravi alguses. Vahel sellest piisab ja teisi ravimeetodeid ei olegi tarvis. Eneseabi puhul tutvustatakse patsiendile erinevaid materjale, millega ta saab töötada kas iseseisvalt või spetsialisti (arst, õde, psühholoog) juhendamisel. Psühhoteraapia käigus kasutatakse ravivõtteid, mis aitavad tekitada mõtlemises, tunnetes ning käitumises paranemiseks vajalikke muutusi. Ärevushäirete puhul peetakse tõhusaks psühhoteraapia vormiks kognitiivkäitumisteraapiat. Oluline on tähele panna, et neid muutusi saab siiski tekitada vaid patsient ise. Psühholoog saab juhendada patsienti end paremini juhtima. Vajadusel määrab arst patsiendile ravimeid, nt antidepressandid või rahustid ja/või uinutid.
Eesti on välja töötatud ka patsiendijuhendid, mis on kõigile tasuta kättesaadavad nii paberkandjal kui veebis. Patsiendijuhend on loodud selleks, et aidata inimestel edukamalt toime tulla erinevate haigustega, vastata sagedamatele ravi ja igapäevaelu puudutavatele küsimustele ning toetada abivajajaid raviprotsessis. Juhendis antakse soovitusi patsiendi vaatenurgast. See on abiks ka abivajaja lähedastele, sest annab ülevaate haiguse olemusest, igapäevaelu korraldamisest ja ravist. Patsiendijuhendit ärevushäire kohta saab veebist lugeda siit.