Hambaarstide ja süstalde kartjasse tuleb suhtuda osavõtlikult
Kellelegi ei meeldi käia hambaarsti juures. Kuid vahel võib selline kartus muutuda kabuhirmuks või lausa raskekujuliseks foobiaks.
Dentofoobia ehk hirm hambaarstide ees on väga levinud. Umbes 12%-le inimestest tekitab mõte hambatohtri juurde minekust paanikat ja Briti Hambaarstide Liidu andmete kohaselt tunneb 25% Ühendkuningriigi elanikest eelseisva hambaarstikülastuse ees mingil määral hirmu.
Teistel ei lase hirm süstalde ja vere ees külastada perearsti, saada haiglaravi või nõustuda teatud raviprotseduuridega.
Pole tähtis, kas sellist kabuhirmu tekitab hambapuur või süstal – nende mõlema vältimine ohustab pikemas perspektiivis tervist, leiab BBC.
Sõna „foobia“ tuleb kreekakeelsest sõnast phobos, mis tähendab põgenemist, paanikalaadset hirmutunnet või kabuhirmu.
Foobia ei ole pelk hirmutunne, vaid haiguslik kartus teatud objekti või olukorra ees, mida püütakse iga hinna eest vältida. Selline hirm on äärmuslik ja halvav.
Dr Paul Blenkiron, psühholoogiline nõustaja Yorgist, on aidanud paljudel süstlafoobidel „oma hirmule samm-sammult vastu astuda“. Sageli on ta selleks kasutanud kognitiivse käitumisteraapia võtteid.
See tähendab, et esmajoones püütakse muuta patsiendi mõtteviisi ja käitumist.
„Kõigepealt lasen ma patsiendil süstlaga tutvuda, seejärel vajutan selle lihtsalt vastu tema käsivart ja alles siis, kui ärevustunne on nõrgenenud, teen talle süsti,“ selgitab ta.
Näiteks hirm vere ja vigastuste ees võib osutuda väga ohtlikuks, kui selle tõttu keelduvad inimesed elupäästvatest operatsioonidest või väldivad üldse haiglaravi. Samuti kalduvad verefoobiaga inimesed väga kergesti minestama.