Meniskikahjustus Autor: Kaidu Meitern

Meniskikahjustus. Menisk ehk liigesevõruketas on põlveliigese liigesepindu süvendav C-kujuline kõhrest ketas, mille otsad kinnituvad sääreluule. Kummaski põlves on kaks säärast ketast – keskmine ja külgmine. Meniskite ülesanne on koos sidemetega tagada liigese stabiilsus, leevendada lööke ja põrutusi ning määrida liigest. Meniskid amortiseerivad 1/3 põlvele langevast koormusest.

Peamiseks meniskikahjustuseks on rebend. Statistika järgi esineb 8 meniskikahjustust 10 000 elaniku kohta aastas. Et suurel osal meniskist puudub närvi- ja verevarustus, ei kasva rebenenud menisk enam kokku. Üle 40-aastastel inimestel muutub meniski struktuur rabedamaks, seetõttu tekivad rebendid kergemini.

Meniskirebendid jaotatakse traumaatilisteks ja degeneratiivseteks (väärastuslikeks). Esimesel juhul on põhjuseks trauma. Degeneratiivseid rebendeid tuleb ette vanematel inimestel ning põhjustajana ei pruugi mingit suurt traumat olla – piisab, kui toolilt järsult püsti tõusta või autost veidi hooletumalt väljuda. Meniskivigastused tekivad 70%-l juhtudest keskmisel meniskil, mistõttu valu esineb sagedamini põlve siseküljel või põlveõndlas. Tihti on kükitamine võimatu. Põlveliiges on turses. Suurema rebendi puhul võib põlv jääda “lukku” painutusasendis. Röntgenipildi abil ei saa meniskirebendit kindlaks teha, aga magnetresonantstomograafia annab vastuse 90% täpsusega.

Vigastus nõuab kiiret ravi, sest lahtine meniskitükk võib kahjustada põlve kõhrelist liigesepinda. Rebenenud meniski ravi, v.a üksikud juhud, on alati operatiivne ja sooritatakse 97% juhtudel artroskoopilisel meetodil. Operatsiooni käigus lõigatakse meniski katkine osa välja. Noorematel patsientidel (elastsem menisk) ja teatud meniskirebendite tüübi juures on võimalik taastada meniski terviklikkus selle kinniõmblemise teel. Artroskoopiline operatsioon tehakse päevakirurgia osakonnas.

Vt ka artroskoopia.