kuidas edasi käituda? 20.01.05 / Lasteneuroloogia

Külastaja küsib:

Tere!

Olen suures mures ja ma ei tea enam, mida teha ja kas see, mida ma teen, on ôige. Mul on kaks last 11 ja 5 aastane. Vanema pojaga on mul olnud alati väga lähedane kontakt, me rääkiseme kôigest, ta usaldas vaid mind kôige rohkem. Ta on koolis hästi tubli, viieline. Aga siis juhtus midagi, mida ma ette ei osanud arvata. Nimelt ma lahutasin oma abielu ja rme ääkisime lastele ka sellest, ta nuttis ja suutnud seda uskuda, sest tema ja kôikide teiste jaoks elasime me hästi, ilma suuremate tülideta. Ta teadis ka seda, et ma asun elama välismaale ja et me otsustasime laste isaga, et môlemad lapsed tulevad minuga. Ja nad tulidki, lapsed olid minuga 1,5 kuud ja siis ma lasin neil tagasi Eestisse minna, et 1,5 veeta koos oma isa ja tema vanematega. Ma helistasin neile tihti ja augusti lôpus, kui ma neile järgi läksin, siis teatas mu vanem poeg, et ta ei tulegi, et ta jääb oma isa juurde. See hoop tuli mulle nagu välk selgest taevast. Siis ma kogusin end ja môtlesin, et hea küll, ta on piisavalt suur ise otsustamiseks, tal on isa, kes suudab tema eest hoolitseda, ta sôbrad ja vanavanemad on ka seal, et ma suudan sellega leppida. Ma soovisin talle vaid parimat. Mu ainuke soov oli, et meie vahel säiliks side ja et meil oleks hea kontakt. Alguses oli kôik enam vähem normaalne, ma helistasin hästi tihti, ta rääkis oma vennaga jne. Siis aga ühel päeva ta viskas toru ära ja teatas, et ei taha minuga tegemist teha. Ta blokeeris ka maili ja msn ära. Ma proovisin talle ikkagi helistada ja ta jätkas oma telefoni ära viskamisega. Käisin tema juures Eestis iga 1,5 kuu tagant. Esimesel päeval oli ta tôrjuv, siis järgmisel päev see sama laps, kes ta oli enne, istus süles, kallistas, rääkis oma tegemistest, tahtis, et ma tal kaisuks magaks ja muinasjuttu loeks. Ja kui ma ära hakkasin sôitma, siis ta muutus jälle tôrjuvaks. Ja kui ma peale seda talle jälle helistis, siis viskas ta jälle toru ära. See on teinud nii palju haiget, ta ei taha rääkida ka oma vennaga enam. Ma ei tea, kui palju môjutab teda tema isa, aga ma näen, et ta on oma isale nii lojaale ja teeb nii nagu ta isagi. Ta isa ei suhtle ei minuga ega oma noorema pojaga enam üldse. Tema arust on väiksem laps reetur, et minuga siia tuli!!!
Ma olen käinud psühholoogi juures siin välismaal, kuulan erinevate inimeste soovitusi ja ma ei tea, kellel on ôigus. Osad ütlevad. et ma peaks ta rahule jätma, et ma ei otsiks temaga enne kontakti, kui ta ise sellest märku annaks. Ma olen talle kirjutanud iga päev msn postkasti ( ma ei tea, kas ta need kirjad üldse kätte saab ja kui saab, kas ta üldse loeb neid) ühe kirja, kirjutanud oma ja venna tegemistest ja ei midagi enamat. Ka seda, et armastan teda väga, väga ja soovin talle vaid parimat. Kas ma teen ôigesti, et neid kirju saadan? Kas ma peaks ta rahule jätma, see oleks jube valus, äkki ta vôôrduks minust ja unustab minu?
Kuidas ma peaks jätkama? Ma ei taha oma last kaotada ja ma ei taha, et vennad üksteisest vôôrduksid, nad olid nii lähedased, kallistasid ja aitasid alati teineteist, hoidsid kokku ja jagasid asju. Mida külll teha?

Ette tänades

Arst vastas:

dr Anu Sööt

Laste neuroloog

Elite Erakliinik

Tere,
aitäh pöördumast!
Teie kirjast selgub, et Teie poeg tunneb ennast mahajäetuna. Ta on alles väike, ega mõista paljutki. Arvan, et Teil tuleb käituda nii, kuidas süda käsib. Teiste inimeste nõuanded siin ei aita.
Lugupidamisega,
dr. Anu Sööt

Kas see arutelu oli kasulik?