Lõikumine ja toitumishäired. 26.05.07 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Ma olen kõigi arust mõttetu vinguv pubekas nii, et keegi ei vaevugi kuulama ega vaatama mis mul öelda on. Lihtsalt proovin õnne siin.
Mul on nädalaid olnud juba selline masendus ja apaatia, mitte midagi ei viitsi ega tahagi teha. Õppimisest on villand kuigi tean et ainult viimane nädal veel. Ma tean et mul tuleb mu elu kõige sitem tunnistus aga mul on nii savi.
Mitte keegi ei pane mind tähele ka, sellest on mul selline alaväärsuskompleks et ma väga tahaks surra, selleasemel et näha kuidas kõik selja keeravad.
Ma olen üritanud teha kõike et mind ka märgataks. Proovisin selliseid tavalisi asju nagu laulmine, näitlemine ja värki, aga kukkusin ikka läbi. Ma lihtsalt ei ole sellistes asjades hea.
Siis ma mõtlesin et kui olen haige, äkki siis keegi tuleb mu juurde. Kuna ma olen alati olnud füüsiliselt väga terve inimene, eiosanud ma endale midagi külge hankida peale nohu-köha. Ja kuna alati on mulle öeldud et olen kõhna, mõtlesin et ma ei söö enam. Olen veel kõhnem. Äkki siis nähakse. Praegu ma kaalun 157 cm kohta 37 kg. Seda pole liiga vähe. Ma tean et see pole normaalkaal aga see ei ole ka katastroof. Lugesin tüdrukust kes oli 175 cm ja kaalus 30 kg. Niiet jah.
Ja siis tekkis mul selline vastik kalduvus ka et kui mul jälle masendus on, taon ma oma käsi vastu seinu ja lõikan meelega sisse "kogemata" või süüa tehes. See vähemalt annab mulle märku et ma olen elus.
Ma ei tea milleni ma jõuda üritan. Ma olen mitu korda kirja alustanud aga jälle kõik ühe liigutusega kustutanud, arvuti kinni pannud ja nutma hakanud.
Ma olen mitu korda hakanud lambist kõike kartma ja lihtsalt nutma, või karjuma või nii. Selline hirmus hirmutunne.
Ma ei saa enam millegist aru. Lihtsalt mitte millegist. Ma võin terve päev enda ette jõllitada, manada näole feik naeratuse ja olla "õnnelik".
Kõige hullem et ma ei saa endast aru.
Ma vihkan oma nn sõpru, sest nad ei tee must välja ja ei küsi kunagi kuidas minul läheb. Aga samas kui ma nad sellepärast eemale tõrjun, muutun kadedaks et ma ei oska õnnelik olla.
Kuid selle kõige juures on üks point miks ma seda jama siia kirjutan - ma kardan igasugu arste ja psühholooge. Ma ei tea millest see tuleb aga see on hirmus foobia. Ma ei julge kunagi kellegile oma jamadest rääkida, ainult kirjutan. Mul on käsil 12. päevik.
Mida iganes. Tegelikult ma otseselt abi ei oota, tahtsin ainult kellegile rääkida.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Oled tubli, et kirjutasid. Räägi minuga, kirjuta.
Igast kirjatükist selgub ka mingisugune tegudekava. Praegusest lugulaulus "karjub" vajadus tähelepanu-tunnustuse järele. Seda vajavad kõik, Sina praegu eriti, aga ka hiljem, kogu elu vajame seda. Et seda saada, selleks peame midagi teistest paremini tegema või heas mõttes teistmoodi. Paremini ja teistmoodi saame teha aga seda, mis on meie loomus, milles oleme andekad, mida soovime: näitleja näitlemist, õpetaja õpetamist, laulja laulmist, lillekasvataja lillede kasvatamist ...kõik maailmas olevad erialad on selleks head. Leida tuleb enda oma. Et oma andekusemägedele minna, selleks peab jõudu ja jaksu olema: korralik puhkus, normaalne söömine, mõõdukas kehaline tegevus ja järkjärguline tugevdamine. Aga seda Sa tead ja nüüd seda lugedes ise otsustad oma edasisi samme.
Kasuks tuleb peale Päeviku-pihtimise ka pihtimine Emale, kellelegi Autoriteedile, Psühhiaaatrile. Arsti-psühhiaatrit karta ei ole vaja. Julge ei karda. Muutu tugevamaks vaimult ja kehalt. Terves kehas tervem vaim, tugevas kehas ka tugevam vaim.
Mida mõtlesid, otsustasid, tegema hakkasid?
Kirjuta.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?