ADENOCOR

Siinusrütmi kiire taastamine paroksüsmaalse supraventrikulaarse tahhükardia, sh lisajuhteteede
esinemise (Wolff-Parkinson-White sündroom) korral.

Diagnostilisel eesmärgil:
- laia või kitsa QRS-kompleksiga supraventrikulaarse tahhükardia diagnoosimine (kuigi
Adenocor ei muuda kodade laperdust, kodade virvendust või ventrikulaarset tahhükardiat
siinusrütmiks, aitab ta AV-ülejuhtivust aeglustades diagnoosida kodade aktiivsust);
- õõnesiseste elektrofüsioloogiliste uuringute korral impulsi juhtetee kindlakstegemine või AV-
blokaadi asukoha kindlaksmääramine.

Lapsed
Normaalse siinusrütmi kiire taastamine paroksüsmaalse supraventrikulaarse tahhükardia korral lastel
vanuses 0...18 aastat.

Kõrgema astme AV-blokaadi tekkimisel mistahes annuse juures, ei tohi edaspidi annust suurendada.

Terapeutilised annused

Täiskasvanud
- Algannus: 3 mg kiire intravenoosse boolussüstena (2 sekundi jooksul).
- Teine annus: kui esimene annus ei likvideeri supraventrikulaarset tahhükardiat 1…2 minuti
jooksul, tuleb manustada 6 mg kiire intravenoosse boolussüstena.
- Kolmas annus: kui teine annus ei likvideeri supraventrikulaarset tahhükardiat 1…2 minuti
jooksul, tuleb manustada 12 mg kiire intravenoosse boolussüstena.

Lisaannuseid või suuremat annust ei soovitata.


Lapsed
Kontrollitud uuringuid lastel vanuses 0…18 aastat ei ole läbi viidud, seetõttu ei saa Adenocor’i
kasutamist lastel soovitada. Avaldatud kontrollimata uuringud on näidanud adenosiini sarnast toimet
täiskasvanutel ja lastel. Efektiivsed annused lastele olid vahemikus 0,0375 mg/kg ja 0,25 mg/kg.

Soovitatavad annused lastele paroksüsmaalse supraventrikulaarse tahhükardia korral on järgmised
- algannus on 0,1 mg/kg kehakaalu kohta (maksimaalne annus 6 mg) boolussüstena,
- vajadusel manustada lisaannuseid 0,1 mg/kg kehakaalu kohta paroksüsmaalse
supraventrikulaarse tahhükardia peatamiseks (maksimaalne annus 12 mg).

Eakad: vt täiskasvanute annused.

Diagnostilised annused

Tuleb järgida ülaltoodud suurenevat annustamisskeemi, kuni on saadud piisavad diagnostilised
andmed.

Manustamisviis
Adenosiini tuleb manustada kiire intravenoosse boolussüstena veeni või intravenoossesse
ülekandesüsteemi. Kui kasutatakse intravenoosset ülekandesüsteemi, tuleb ravim süstida võimalikult
proksimaalselt (veenilähedaselt) ja sellele peab järgnema kiire läbivoolutus füsioloogilise lahusega.
Manustamisel perifeersesse veeni peab kasutama laia valendikuga kanüüli.

- ülitundlikkus adenosiini või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiaine suhtes,
- II või III astme AV-blokaad (va funktsioneeriva kardiostimulaatoriga patsiendid),
- siinussõlme nõrkuse sündroom (va funktsioneeriva kardiostimulaatoriga patsiendid),
- krooniline obstruktiivne kopsuhaigus bronhospasmiga (nt astma),
- pika QT sündroom,
- tõsine hüpotensioon, kompenseerimata südamepuudulikkus.

Erihoiatused
Adenocor on mõeldud kasutamiseks haiglatingimustes. Adenosiini manustamise ajal peavad
kardiorespiratoorse elustamise vahendid olema vajadusel otsekohe saadaval.
Adenosiin on ette nähtud kasutamiseks koos EKG püsimonitooringu ja -salvestamisega.

Adenosiin võib põhjustada olulist hüpotensiooni, mistõttu tuleb seda kasutada ettevaatusega
patsientidel, kellel on vasaku koronaararteri peatüve stenoos, korrigeerimata hüpovoleemia,
stenootiline klapirike, intrakraniaalne šunt vasakult paremale, perikardiit või perikardi efusioon,
tserebrovaskularne puudulikkus üksi või koos unearteri stenoosiga.

Adenosiini tuleb kasutada ettevaatusega patsientidel, kellel on hiljuti olnud müokardiinfarkt,
südamepuudulikkus või kerged südame juhtehäired (esimese astme AV blokaad, Hisi kimbu säärte
blokaadid), mis võivad infusiooni ajal süveneda. Adenosiini tuleb ettevaatusega kasutada kodade
virvenduse ja laperdusega patsientidel, eriti lisajuhtetee olemasolul, kuna eriti viimane võib põhjustada
suurenenud juhtivust mööda ebanormaalset juhteteed. Kõrgema astme AV-blokaadi tekkimisel
mistahes annuse juures, ei tohi edaspidi annust suurendada.

Mõnel korral on teatatud raskekujulisest bradükardiast. Osad esinesid patsientidel varakult pärast
südame transplantatsiooni, osadel esines varjatud siinussõlme nõrkuse sündroom. Raskekujulist
bradükardiat tuleb võtta kui hoiatust kaasnevast haigusest ning see võib soodustada pöörduvate
tippudega ventrikulaarset tahhükardiat. Raskekujuline bradükardia soodustab eriti pikenenud
QT-intervalliga patsientidel pöörduvate tippudega tahhükardia teket (vt lõik 4.3).

Hiljuti (vähem kui 1 aasta) südame transplantatsiooni läbiteinud patsientidel on täheldatud südame
suurenenud tundlikkust adenosiini suhtes.

Adenosiin võib soodustada või süvendada bronhospasmi (vt lõike 4.3 ja 4.8).

Ettevaatusabinõud
Adenosiini võivad kasutada ravimit hästi tundvad arstid haiglatingimustes, kus on käepärast jälgimise
ja kardiorespiratoorse elustamise vahendid (vt lõik 4.3).
Südamelihase isheemia, raskekujulise bradükardia, raskekujulise hüpotensiooni,
hingamispuudulikkuse (potensiaalselt fataalse) või asüstoolia/südameseiskuse (potentsiaalselt fataalse)
esinemisel tuleb koheselt katkestada ravimi manustamine.
Patsiente, kellel on anamneesis krambid, tuleb adenosiini manustamisel hoolikalt jälgida.

Kui adenosiini manustamine dipüridamooli saavale patsiendile on hädavajalik, tuleb dipüridamooli
manustamine lõpetada 24 tundi varem või vähendada oluliselt adenosiini annust.

Adenocor’i 1 ml sisaldab 9 mg naatriumkloriidi (ekvivalentne 3,54 mg naatriumiga 1 ml-s). Sellega
tuleb arvestada kontrollitud naatriumisisaldusega dieedil olevate patsientide puhul.

Lapsed
Adenosiin võib põhjustada Wolff-Parkinson-White sündroomiga lastel kodade arütmiat ja põhjustada
kiire ventrikulaarse rütmi teket, vt lõik 5.1.

Luusisese manustamise efektiivsus ei ole tõestatud.

Dipüridamool pärsib adenosiini metabolismi ja potentseerib adenosiini toimet. Ühes uuringus
suurendas dipüridamool 4 korda adenosiini aktiivsust. Seetõttu ei soovitata adenosiini manustada
patsientidele, kes saavad dipüridamooli. Kui adenosiini boolussüst on hädavajalik, tuleb
dipürodamooli kasutamine lõpetada 24 tundi varem või vähendada oluliselt adenosiini annust.
Aminofülliin, teofülliin ja muud ksantiinid on võistlevad adenosiini antagonistid ja nende manustamist
tuleb vältida 24 tundi enne adenosiini manustamist.
Ksantiine sisaldavaid toite ja jooke (tee, kohv, Å¡okolaad, koola) tuleb vältida vähemalt 12 tundi enne
adenosiini manustamist.
Adenosiinil võib esineda koostoimeid kõigi ravimitega, mis aeglustavad kardiaalset erutusjuhtivust.

Rasedus
Adenosiini kasutamise kohta rasedatel on piiratud hulgal andmeid. Loomkatsete põhjal ei saa välistada
kahjulikku toimet reproduktiivsusele. Adenosiini ei ole soovitatav kasutada raseduse ajal, välja
arvatud juhul, kui ravist saadav kasu ületab potentsiaalse ohu lootele.

Imetamine
Ei ole teada, kas adenosiini metaboliidid erituvad rinnapiima. Adenosiini ei tohi kasutada rinnaga
toitmise ajal. Ravi vajadusel tuleb rinnaga toitmine lõpetada..

Ei kohaldata.

Kõrvaltoimed on üldiselt kerged, lühiaegsed (tavaliselt alla 1 minuti) ja patsientidele talutavad. Samas
võivad tekkida ka raskekujulised reaktsioonid.


Püsivate kõrvaltoimete raviks on kasutatud metüülksantiine, nt intravenoosselt aminofülliini või
teofülliini (50…125 mg aeglase intravenoosse süstena).

Kõrvaltoimed on esitatud organsüsteemide kaupa ja sagedusega järgnevalt:
väga sage (>1/10), sage (≥1/100 kuni <1/10), aeg-ajalt (≥1/100 kuni <1/1000), harv (≥1/1000 kuni
<1/10 000), väga harv (<1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Südame häired
Väga sage: bradükardia, siinuspaus, sinuatriaalne ja AV-blokaad, kodade ekstrasüstolid,
ventrikulaarsed erutustekkehäired, nt ventrikulaarsed ekstrasüstolid, ebapüsiv ventrikulaarne
tahhükardia.
Aeg-ajalt: siinustahhükardia, südamekloppimine.
Väga harv: raske bradükardia (mis ei ole korrigeeritav atropiiniga, ning võib nõuda ajutist südame
elektrilist stimulatsiooni), kodade virvendus, ventrikulaarsed erutustekkehäired, sh torsades de pointes,
vatsakeste virvendus (vt lõik 4.4).
Teadmata: asüstoolia/südameseiskus, vahel fataalne, eriti kaasuva südame
isheemiatõve/südamehaigusega patsientidel. Müokardiinfarkt/ST segmendi elevatsioon, eriti
olemasoleva raske koronaarhaigusega patsientidel.

Närvisüsteemi häired
Sage: peavalu, pearinglus/-pööritus.
Aeg-ajalt: rõhumistunne peas.
Väga harv: pöörduv ning spontaanselt ja kiiresti mööduv intrakraniaalse rõhu tõus.
Teadmata: teadvuse kadu/minestus; krambid, eriti eelsoodumusega patsientidel (vt lõik 4.4).

Silma kahjustused
Aeg-ajalt: nägemise hägustumine.

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Väga sage: düspnoe (või soov sügavaks hingetõmbeks).
Aeg-ajalt: hüperventilatsioon.
Väga harv: bronhospasm (vt lõik 4.4).
Teadmata: hingamispuudulikkus (vt lõik 4.4), apnoe/hingamisseiskus.
Teatatud on surmaga lõppenud hingamispuudulikkusese, bronhospasmisi ja apnoe/hingamisseiskuse
juhtumitest.

Seedetrakti häired
Sage: iiveldus.
Aeg-ajalt: metallimaitse suus.
Teadmata: oksendamine.

Vaskulaarsed häired
Väga sage: naha õhetus.
Teadmata: hüpotensioon (vahel raske). Tserebrovaskulaarsed juhud/ transitoorne isheemiline atakk,
mis tekib sekundaarselt adenosiini hemodünaamilisele toimele, sh hüpotensioonile.
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Väga sage: rinnaku kokkusurumise tunne/valu rinnus/pigistustunne rinnus, rõhumistunne.
Sage: põletustunne.
Aeg-ajalt: higistamine, üldine ebamugavustunne/nõrkus/valu.
Väga harv: süstekoha reaktsioon.

Psühhiaatrilised häired
Sage: kartlikkus.

Immuunsüsteemi häired
Teadmata: anafülaktiline reaktsioon (sh angioödeem ja nahareaktsioonid nagu urtikaaria ja lööve).


Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamine võib põhjustada tugevat vererõhu langust, bradükardiat ja asüstooliat.
Kuna adenosiini poolväärtusaeg veres on väga lühike (vähem kui 10 sekundit), mööduvad
kõrvaltoimed üldiselt kiiresti iseenesest. Pikemaajaliste kõrvaltoimete ravi on individuaalne ja
suunatud spetsiifiliste sümptomite vastu. Metüülksantiinind nagu kofeiin, teofülliin ja aminofülliin on
adenosiini võistlevateks antagonistideks. Vajadusel võib manustada intravenoosselt aminofülliini või
teofülliini.

Farmakoterapeutiline rühm: teised südamesse toimivad ained, ATC-kood: C01EB10

Adenosiin on puriinnukleosiid, mida leidub kõikides keharakkudes. Erinevatel loomaliikidel tehtud
farmakoloogilised uuringud on näidanud adenosiini negatiivset dromotroopset toimet AV-sõlmele.

Adenosiin manustatuna inimesele kiire intravenoosse süstena aeglustab AV-sõlme erutusjuhtivust. See
toime võib katkestada AV-sõlme kaasatavat re-entry ringkäigu ja taastada normaalse siinusrütmi
paroksüsmaalse supraventrikulaarse tahhükardiaga patsientidel.
Kui ringkäik on kord katkestatud, peatub tahhükardia ja taastub normaalne siinusrütm.

Tavaliselt piisab ühest ägedast katkestusest, et tahhüakardiat peatada.

Kuna AV-sõlm ei ole kaasatud re-entry ringkäiguga kodade virvendusel ja laperdusel, siis ei aita
adenosiin nimetatud arütmiate korral.

Adenosiin aeglustab AV-ülejuhet, seega on EKG-s kodade aktiivsust kergem hinnata, mistõttu sobib
adenosiini kasutada laia või kitsa komplekse supraventrikulaarse tahhükardia diagnostikaks.

Adenosiin võib osutuda kasulikuks elektrofüsioloogilistes uuringutes AV-blokaadi asukoha
kindlaksmääramisel või kui on vaja kindlaks teha kas juhtimine toimub lisajuhtetee või AV sõlme
kaudu.

Lapsed
Puuduvad kontrollitud kliinilised uuringud paroksüsmaalse supraventrikulaarse tahhükardia
konversioonist adenosiiniga lastel. Adenosiini ohutus ja efektiivsus paroksüsmaalse
supraventrikulaarse tahhükardiaga lastel vanuses 0...18 aastat loetakse tõestatuks laialdase kliinilise
kasutuse ja kirjanduse andmetel (avatud uuringud, juhtude kirjeldused, ravijuhised).

Kirjanduse andmetel on 14 uuringus manustatud adenosiini intravenoosselt ligikaudu 450 patsiendile
vanuses 6...18 aastat supraventrikulaarse tahhükardia peatamiseks. Uuringud on heterogeensed vanuse
ja annustamisskeemide osas. Enamikus avaldatud uuringutest peatati supraventrikulaarne tahhükardia
72% ... 100% juhtudest. Kasutatud annused olid vahemikus 37,5...400 µg/kg. Mitmetes uuringutes
mainiti ravivastuse puudumist algannusega alla 100 µg/kg.

Sõltuvalt lapse haiguse anamneesist, sümptomitest ja EKG leiust on adenosiini kasutatud stabiilse, laia
QRS-kompleksiga tahhükardia ja Wolff-Parkinson-White sündroomiga lastel erialaspetsialistide
järelvalve all; olemasolevad andmed ei toeta siiski lastel kasutamist. Kokku on kirjeldatud 6
adenosiinist põhjustatud arütmiajuhtu (3 kodade virvendust, 2 kodade laperdust, 1 vatsakeste

virvendus) 6 lapsel vanuses 0...16 aastat, kellel oli manifesteerunud või varjatud Wolff-Parkinson-
White’i sündroom. 3 juhtu paranesid iseenesest ja 3 juhul vajati amiodarooni koos kardiversiooniga
või ilma (vt lõik 4.4).

Adenosiini on kasutatud laia või kitsa kompleksiga supraventrikulaarsete tahhükardiate diagnoosimise
lihtsustamiseks samas annuses, mida kasutatakse supraventrikulaarse tahhükardia raviks. Kuigi
adenosiin ei taasta siinusrütmi kodade laperduse, kodade virvenduse või ventrikulaarse tahhükardia
korral, aitab AV-ülejuhte aeglustamine määrata kodade aktiivsust. Olemasolevad andmed ei toeta
adenosiini kasutamist lastel diagnostilisel eesmärgil.

Adenosiini ei ole võimalik uurida klassikaliste farmakokineetiliste uuringutega. Intravenoosselt
manustatud adenosiin eemaldatakse ringest väga kiiresti. Teda leidub erinevate vormidena kõikides
organismi rakkudes, kus adenosiin mängib olulist rolli energiatootmise ja utilisatsiooni süsteemides.
Organismis eksisteerib toimiv säästu- ja ringlemissüsteem, eriti erütrotsüütides ja veresoonte
endoteliaalrakkudes. Poolväärtusaeg in vitro on vähem kui 10 sekundit. In vivo võib see olla isegi
lühem. Adenosiin metaboliseeritakse inosiiniks ja adenosiinmonofosfaadiks (AMP).
Kuna eksogeense adenosiini lõhustamises ei osale ei maks ega neerud, ei peaks maksa ega
neerupuudulikkus mõjutama adenosiini toimet.

Adenosiini esineb kõigis elavates rakkudes, loomkatseid ravimi kartsinogeensuse hindamiseks pole
läbi viidud.

Naatriumkloriid, süstevesi.

Ei ole teada.

3 aastat.

Hoida temperatuuril kuni 25°C. Mitte lasta külmuda.

Läbipaistvad klaasviaalid (tüüp I) klorobutüülkummist korgiga, kaetud alumiiniumkaanega. Pakendis
6 viaali plastikhoidjas ja papp-karbis.

Erinõuded puuduvad.
Kasutamata ravim või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikule seadusandlusele.