AMLODIPINE ACCORD 5MG

Arteriaalne hüpertensioon.
Krooniline stabiilne stenokardia
Vasospastiline (Prinzmetali) stenokardia.

Täiskasvanud
Nii hüpertensiooni kui ka stenokardia ravis on tavaline algannus 5 mg üks kord ööpäevas ning seda
võib suurendada maksimaalannuseni 10 mg, sõltuvalt patsiendi reageerimisest ravile.
Hüpertensiooniga patsientidel on amlodipiin kasutatud kombinatsioonis tiasiiddiureetikumide,
alfablokaatorite, beetablokaatorite või angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitoriga. Stenokardia
korral võib amlodipiini kasutada monoteraapiana; nitraatide ja/või beetablokaatorite adekvaatsete
annuste suhtes resistentse stenokardiaga patsientidel võidakse amlodipiini kasutada ka
kombinatsioonis teiste stenokardiavastaste ravimitega.

Samaaegse tiasiiddiureetikumide, beetablokaatorite ning angiotensiini konverteeriva ensüümi
inhibiitorite manustamise puhul ei ole Amlodipine Accord’i annuse kohandamine vajalik.

Patsientide erirühmad


Eakad
Nii noorematel kui ka eakatel patsientidel kasutatakse sarnaseid amlodipiini annuseid, mis on ka
võrdselt hästi talutavad. Eakatele soovitatakse anda tavaannus, ent annuse suurendamisel tuleb eakatel
olla ettevaatlik (vt lõigud 4.4 ja 5.2).

Maksakahjustus
Kerge kuni mõõduka maksakahjustusega patsientide jaoks ei ole annustamissoovitusi kehtestatud;
seetõttu on soovitatav annustada ettevaatlikult ja annustamisvahemik peab algama annusvahemiku
madalamast annusest (vt lõigud 4.4 ja 5.2). Amlodipiini farmakokineetikat ei ole raske
maksakahjustusega patsientidel uuritud. Raske maksakahjustusega patsientidel tuleb amlodipiini
manustamist alustada väikseimast annusest ja annust aeglaselt tiitrida.

Neerukahjustus
Muutused amlodipiini plasmakontsentratsioonides ei ole seotud neerufunktsiooni kahjustuse
raskusastmega, mistõttu soovitatakse kasutada tavalisi annuseid. Amlodipiin ei ole dialüüsitav.

Lapsed

Hüpertensiooniga lapsed ja noorukid vanuses 6…17 aastat
Soovitatav hüpertensioonivastase ravi suukaudne algannus lastele vanuses 6...17 eluaastat on 2,5 mg
üks kord ööpäevas, annust võib suurendada maksimaalselt 5 mg-ni üks kord ööpäevas, kui 4-nädalase
raviga pole piisavat vererõhu langust saavutatud. Lastel ei ole uuritud suuremaid annuseid kui 5 mg
ööpäevas (vt lõigud 5.1 ja 5.2).
Amlodipiini 2,5 mg annused ei ole selle ravimi puhul võimalikud.

Alla 6-aastased lapsed
Andmed puuduvad.

Manustamisviis
Suukaudsed tabletid.

Amlodipiin on vastunäidustatud patsientidel, kellel esineb:
- ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes;
- raske hüpotensioon;
- šokk (sh kardiogeenne šokk);
- vasaku vatsakese väljavoolutee obstruktsioon (nt raske aordistenoos);
- hemodünaamiliselt ebastabiilne südamepuudulikkus pärast ägedat müokardi infarkti.

Amlodipiini ohutus ja efektiivsus hüpertensiivse kriisi ajal ei ole tõestatud.

Südamepuudulikkusega patsiendid
Südamepuudlikkusega patsiente tuleb ravida ettevaatusega. Raske südamepuudulikkusega (NYHA
klass III ja IV) patsientide pikaajalises platseebokontrolliga uuringus teatati kopsuturse suuremast
esinemissagedusest amlodipiiniga ravitud grupis platseeborühmaga võrreldes(vt lõik 5.1).
Südame paispuudulikkusega patsientidel tuleb kaltsiumikanali blokaatoreid sh amlodipiini kasutada
ettevaatusega, kuna need võivad suurendada tulevaste kardiovaskulaarjuhtude ja surevuse riski.

Kasutamine maksafunktsiooni kahjustusega patsientidel
Maksafunktsiooni kahjustusega patsientidel on amlodipiini poolväärtusaeg pikenenud ja AUC
väärtused suurenenud; annustamise soovitusi ei ole veel antud. Amlodipiini manustamist tuleb
seetõttu alustada annustamisvahemiku madalamast annusest ja ettevaatlik tuleb olla nii ravi

alustamisel kui ka annuse suurendamisel. Raske maksakahjustusega patsientide korral võib aeglane
annuse titreerimine ning hoolikas monitooring osutuda vajalikuks.

Kasutamine eakatel
Eakatel patsientidel tuleb annust suurendada ettevaatusega (vt lõigud 4.2 ja 5.2).

Kasutamine neerupuudulikkuse korral
Sellistele patsientidele võib amlodipiini manustada tavalises annuses. Amlodipiini kontsentratsiooni
muutus plasmas ei ole seotud neerukahjustuse raskusastmega. Amlodipiin ei ole dialüüsitav.

Teiste ravimite toimed amlodipiinile
CYP3A4 inhibiitorid:
Amlodipiini samaaegne kasutamine koos tugevate või mõõdukate CYP3A4 inhibiitoritega (proteaasi
inhibiitorid, seenevastased asoolid, makroliidid nagu erütromütsiin või klaritromütsiin, verapamiil või
diltiaseem) võib põhjustada amlodipiini süsteemse saadavuse olulist suurenemist. Nende
farmakokineetiliste muutuste kliiniline avaldumine võib olla eakatel enam väljendunud. Seetõttu võib
olla vajalik kliiniline jälgimine ja annuse kohandamine.

CYP3A4 indutseerijad:
Puuduvad andmed CYP3A4 indutseerijate toimest amlodipiinile. CYP3A4 indutseerijate (nt
rifampitsiin, naistepuna) samaaegsel manustamisel võib amlodipiini plasmakontsentratsioon
väheneda. Seetõttu tuleb amlodipiini koos CYP3A4 indutseerijatega manustada ettevaatusega.

Ei ole soovitatav manustada amlodipiini koos greibiga või greibimahlaga, kuna see võib suurendada
mõne patsiendi biosaadavust põhjustades vererõhku langetava toime tugevnemist.

Dantroleen (infusioon): loomadel täheldati pärast verapamiili ja intravenoosse dantroleeni
manustamist hüperkaleemiaga seotud letaalse lõppega ventrikulaarse fibrillatsiooni teket ja
kardiovaskulaarset kollapsit. Hüperkaleemia tekke ohu tõttu on soovitatav vältida kaltsiumikanali
blokaatorite nt amlodipiini koosmanustamist patsientidele, kellel on pahaloomulise hüpertermia tekke
eelsoodumus ja samuti pahaloomulise hüpertermia ravi ajal.

Amlodipiini toime teistele ravimitele
Amlodipiini vererõhku langetav toime tugevdab teiste vererõhku langetavate ravimite toimet .

Kliinilistes koostoimeuuringutes ei mõjutanud amlodipiin atorvastatiini, digoksiini,varfariini ega
tsüklosporiini farmakokineetikat.

Simvastatiin: 10 mg amlodipiini mitmekordne samaaegne koosmanustamine 80 mg simvastatiiniga
suurendas simvastatiini ekspositsiooni 77 % võrreldes sellega, kui simvastatiini manustati üksinda.
Patsientide puhul, kes kasutavad amlodipiini, tuleb simvastiini annuseid piirata 20 mg-ni ööpäevas.

Rasedus
Amlodipiini ohutus raseduse ajal ei ole tõestatud.

Loomkatsetes täheldati suurte annuste kasutamisel reproduktiivtoksilisust (vt lõik 5.3).

Kasutamine raseduse ajal on soovitatav ainult siis, kui puudub ohutum alternatiiv ja haigus ise kujutab
endast suuremat riski emale ja lootele.

Imetamine
Ei ole teada, kas amlodipiin eritub rinnapiima.

Rinnaga toitmise jätkamine/katkestamine või ravi jätkamine/katkestamine amlodipiiniga tuleb
otsustada, arvestades imetamise kasu lapsele ja amlodipiinravi kasu emale.

Fertiilsus
Mõnedel patsientidel, keda on ravitud kaltsiumikanali blokaatoritega, on esinenud pöörduvad
biokeemilised muutused spermatosoidide peaosas. Kliinilised andmed amlodipiini võimaliku mõju
kohta viljakusele on ebapiisavad. Ühes rottidel tehtud uuringus täheldati kahjulikku toimet
isasloomade fertiilsusele (vt lõik 5.3).

Amlodipiinil võib olla kerge või mõõdukas toime autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele. Kui
amlodipiini võtvatel patsientidel esineb pearinglus, peavalu, väsimus või iiveldus, võib nende
reaktsioonikiirus olla kahjustatud. Ettevaatlik tuleb olla eriti ravi alguses.

Ohutusprofiili kokkuvõte
Kõige sagedamini kirjeldatud kõrvaltoimed ravi ajal on unisus, pearinglus, peavalu,
südamepekslemine, nahaõhetus, kõhuvalu, iiveldus, pahkluu turse, tursed ja väsimus.

Amlodipiini kasutamisel esinenud ja teatatud kõrvaltoimete esinemissagedused on määratud
järgmiselt:
väga sage (≥ 1/10); sage (≥ 1/100 kuni < 1/10); aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100), harv (≥ 1/10 000
kuni < 1/1000), väga harv (< 1/10 000).

Igas esinemissageduse rühmas on kõrvaltoimed esitatud tõsiduse vähenemise järjekorras.

Vere ja lümfisüsteemi häired
Väga harv: leukotsütopeenia, trombotsütopeenia

Immuunsüsteemi häired
Väga harv: allergilised reaktsioonid

Ainevahetus- ja toitumishäired
Väga harv: hüperglükeemia

Psühhiaatrilised häired
Aeg-ajalt: unetus, meeleolumuutused (sh ärevus), depressioon
Harv: segasus

Närvisüsteemi häired
Sage: unisus, pearinglus, peavalu (eriti ravi alustamisel)
Aeg-ajalt: treemor, düsgeusia, minestus, hüpoesteesia, paresteesia
Väga harv: hüpertoonia, perifeerne neuropaatia

Silma kahjustused
Aeg-ajalt: nägemishäired (sh diploopia)

Kõrva ja labürindi kahjustused
Aeg-ajalt: tinnitus

Südame häired
Aeg-ajalt: südamepekslemine
Väga harv: müokardiinfarkt, arütmia (sh bradükardia, ventrikulaarne tahhükardia ja kodade
virvendusarütmia)


Vaskulaarsed häired
Sage: nahaõhetus
Aeg-ajalt: hüpotensioon
Väga harv: vaskuliit

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Aeg-ajalt: düspnoe, riniit
Väga harv: köha

Seedetrakti häired
Sage: kõhuvalu, iiveldus
Aeg-ajalt: oksendamine, düspepsia, muutused sooletegevuses (sh kõhulahtisus ja kõhukinnisus),
suukuivus
Väga harv: pankreatiit, gastriit, igemete hüperplaasia

Maksa ja sapiteede häired
Väga harv: hepatiit, ikterus, maksaensüümide aktiivsuse suurenemine*

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Aeg-ajalt: alopeetsia, purpur, naha värvuse muutus, hüperhidroos, kihelus, lööve, eksanteem
Väga harv: angioödeem, multiformne erüteem, urtikaaria, eksfoliatiivne dermatiit, Stevensi-Johnsoni
sündroom, Quincke ödeem, valgustundlikkus

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Sage: pahkluupiirkonna turse
Aeg-ajalt: lihasvalu, liigesvalu, lihaskrambid, seljavalu

Neerude ja kuseteede häired
Aeg-ajalt: urineerimishäire, noktuuria, suurenenud urineerimissagedus

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired
Aeg-ajalt: impotentsus, günekomastia

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Sage: turse, väsimus
Aeg-ajalt: valu rinnus, asteenia, valu, halb enesetunne

Uuringud
Aeg-ajalt: kehakaalu suurenemine, kehakaalu vähenemine

*enamasti seotud kolestaasiga

On teatatud ekstrapüramidaalse sündroomi erandjuhtudest.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Tahtliku üleannustamise kohta inimestel on kogemus vähene.

Sümptomid:

Olemasolevad andmed näitavad, et suur üleannustamine võib põhjustada liigset perifeerset
vasodilatatsiooni ja võimalikku reflektoorset tahhükardiat. On teatatud märkimisväärset ja tõenäoliselt
pikaajalist süsteemset hüpotensiooni kuni ja kaasa arvatud surmaga lõppeva šokini.

Ravi:
Amlodipiini üleannustamisest tingitud kliiniliselt oluline hüpotensioon nõuab aktiivset
südameveresoonkonda toetavat ravi, sealhulgas südame- ja hingamisfunktsiooni regulaarset jälgimist,
jäsemete ülestõstmist, ning ringleva vedeliku mahu ja erituva uriini hulga jälgimist.
Vaskulaarse toonuse ja vererõhu taastamisel võib olla abi vasokonstriktorist, eeldusel et puuduvad
vastunäidustused selle kasutamiseks. Kaltsiumikanaleid blokeeriva toime pööramiseks võib olla kasu
kaltsiumglükonaadi intravenoossest manustamisest.
Mõnel juhul võib kasulikuks osutuda maoloputus. Söe manustamine tervetele vabatahtlikele kuni kaks
tundi pärast 10 mg amlodipiini manustamist vähendas tunduvalt amlodipiini imendumist.

Kuna amlodipiin seondub tugevasti proteiinidega, ei ole dialüüsist tõenäoliselt kasu.

Farmakoterapeutiline rühm: peamiselt vaskulaarse toimega selektiivsed kaltsiumikanali blokaatorid.
ATC-kood: C08CA01.

Amlodipiin on dihüdropüridiini rühma kaltsiumiioonide sissevoolu inhibiitor (aeglase kanali
blokaator või kaltsiumiioonide antagonist) ning pärsib kaltsiumiioonide transmembraanset sissevoolu
südame ja veresoonte silelihasrakkudesse.

Amlodipiini vererõhku alandav toime on tingitud veresoonte seinte silelihaste otsesest lõõgastamisest.
Täpne mehhanism, kuidas amlodipiin leevendab stenokardiat, ei ole veel täielikult välja selgitatud,
kuid on teada, et ta alandab kogu isheemilist koormust kahel järgneval viisil:
1) amlodipiin laiendab perifeerseid arterioole ning vähendab seeläbi perifeerset vaskulaarset
resistentsust (järelkoormus), mille vastu süda töötab. Kuivõrd südame löögisagedus jääb samaks,
väheneb alanenud koormusega südames energiatarbimine ning hapnikuvajadus.
2) amlodipiini toimemehhanism hõlmab tõenäoliselt ka peamiste koronaararterite ja arterioolide
laiendamist, seda nii normaalsetes kui ka isheemilistes piirkondades. Veresoonte laienemine
suurendab südamelihase hapnikuvarustust koronaarspasmi (Prinzmetali või variantne stenokardia)
korral.

Hüpertooniahaigetel alandab amlodipiini ühekordne annus ööpäevas vererõhku kliiniliselt olulisel
määral nii lamavas kui seisvas asendis kogu 24 tunniks. Kuna amlodipiini toime algab aeglaselt, ei
esine amlodipiini manustamisel kõrvaltoimena ägedat hüpotensiooni.

Stenokardia korral pikendab amlodipiini ühekordne manustamine ööpäevas patsiendi üldist kehalise
koormuse aega, aega stenokardia ja ST segmendi 1 mm depressiooni tekkeni ja vähendab nii
stenokardiahoogude sagedust kui glütserüültrinitraadi kasutamise vajadust.

Amlodipiini kasutamisel ei ole täheldatud metaboolseid kõrvaltoimeid ega muutusi plasmalipiidide
osas, seega sobib amlodipiin kasutamiseks ka haigetele, kes põevad astmat, diabeeti või podagrat.

Kasutamine koronaararterite haigusega (ingl Coronary Artery Disease, CAD) patsientidel
Amlodipiini efektiivsust kliiniliste juhtude vältimisel koronaararterite haigusega (CAD) patsientidel
on hinnatud sõltumatus mitmekeskuselises randomiseeritud topeltpimedas platseebokontrollitud
uuringus Comparison of Amlodipine vs Enalapril to Limit Occurrences of Thrombosis (CAMELOT),
mis hõlmas 1997 patsienti. Neist 663 patsienti raviti amlodipiiniga annuses 5...10 mg, 673 patsienti
raviti enalapriiliga annuses 10...20 mg, ja 655 patsienti raviti platseeboga lisaks tavaravile statiinide,

beetablokaatorite, diureetikumide ja aspiriiniga 2 aasta jooksul. Tabelis 1 on toodud efektiivsuse
võtmetulemused. Need tulemused näitavad, et ravi amlodipiiniga oli seotud väiksema arvu
hospitaliseerimistega stenokardia ja revaskulariseerimisprotseduuride tõttu koronaararterite haigusega
patsientidel.

Tabel 1. Oluliste kliiniliste lõpptulemuste esinemissagedus uuringus CAMELO

Kardiovaskulaarsete sündmuste arv
Amlodipiin vs Platseebo
(%)
Tulemused
Amlodipiin
Platseebo Enalapriil
Riskisuhe (95%
P väärtus
CI)
Esmane tulemusnäitaja
Kardiovaskulaarsed
110 (16,6) 151 (23,1) 136 (20,2) 0.69 (0,54…0,88)
0,003
kõrvalnähud
Üksikkomponendid
Koronaarne
78 (11,8)
103 (15,7) 95 (14,1) 0,73 (0,54…0,98)
0,03
revaskularisatsioon
Hospitaliseerimine
51 (7,7)
84 (12,8)
86 (12,8) 0,58 (0,41…0,82)
0,002
stenokardia tõttu
Mitteletaalne
14 (2,1)
19 (2,9)
11 (1,6)
0,73 (0,37…1,46)
0,37
müokardiinfark
Insult või TIA
6 (0,9)
12 (1,8)
8 (1,2)
0,50 (0,19…1,32)
0,15
Kardiovaskulaarne surm
5 (0,8)
2 (0,3)
5 (0,7)
2,46 (0,48…12,7)
0,27
Hospitaliseerimine südame
3 (0,5)
5 (0,8)
4 (0,6)
0,59 (0,14…2,47)
0,46
paispuudulikkuse tõttu
Elustamine südameseiskuse
0
4 (0,6)
1 (0,1)
Teadmata
0,04
tõttu
Uus perifeerne
5 (0,8)
2 (0,3)
8 (1,2)
2,6 (0,50…13,4)
0,24
veresoontehaigus
Lühendid: CI - usaldusvahemik (ingl confidence interval); TIA - transitoorne isheemiline atakk

Kasutamine südamepuudulikkusega patsientidel
NYHA II...IV klassi südamepuudulikkusega patsientidel läbi viidud hemodünaamiliste parameetrite ja
füüsilist koormust hõlmavates kontrollitud uuringutes on näidatud, et amlodipiin ei põhjusta
patsientide kliinilise seisundi halvenemist, mõõdetuna füüsilise koormuse taluvuse, vasaku vatsakese
väljutusfraktsiooni suuruse ja kliiniliste sümptomite alusel.

Platseebokontrolliga uuringus (PRAISE), mille eesmärgiks oli hinnata amlodipiini toimet NYHA
III...IV klassi südamepuudulikkusega haigetel, kes said samaaegselt raviks digoksiini, diureetikume ja
AKE-inhibiitoreid, selgus, et amlodipiin ei suurendanud südamepuudulikkusega seotud suremuse ega
kombineeritud haigestumuse ja suremuse riski.

Amlodipiini pikaajalises platseebokontrolliga jätkuuuringus (PRAISE-2) NYHA III ja IV klassi
südamepuudulikkusega patsientidel, kellel ei olnud südame isheemiatõbe või puudusid sellele viitavad
kliinilised sümptomid või objektiivne leid ja kes said ravi AKE inhibiitorite, digitaalise ja
diureetikumidega stabiilses annuses, ei mõjutanud amlodipiin üldist ega kardiovaskulaarset suremust.
Selles samas populatsioonis teatati amlodipiiniga seoses sagedamini kopsuturse tekkest.

Südameinfarkti vältiva ravi kliiniline uuring (ALLHAT)
Uuemate medikamentoosse ravi meetodite võrdlemiseks viidi läbi randomiseeritud topeltpime
haigestumuse-suremuse uuring, mida nimetati südameinfarkti vältimiseks tehtava
hüpertensioonivastase ja lipiide vähendava ravi uuringuks (ingl Antihypertensive and Lipid-Lowering
Treatment to Prevent Heart Attack Trial, ALLHAT): amlodipiini 2,5…10 mg ööpäevas
(kaltsiumikanali blokaator) või lisinopriili 10…40 mg ööpäevas (AKE-inhibiitor) esmase ravina
võrreldes tiasiiddiureetikumi kloortalidooniga 12,5…25 mg ööpäevas kerge kuni mõõduka
hüpertensiooni korral.


Kokku randomiseeriti 33 357 hüpertensiooniga patsienti vanuses 55 aastat või üle selle ning neid
jälgiti keskmiselt 4,9 aastat. Patsientidel oli vähemalt üks täiendav südame isheemiatõve riskitegur,
mis hõlmas müokardiinfarkti või insulti anamneesis (>6 kuu jooksul enne uuringusse kaasamist) või
tõestust muu aterosklerootilise kardiovaskulaarse haiguse kohta (üldskoor 51,5%), 2. tüüpi diabeeti
(36,1%), HDL-kolesterooli <35 mg/dL (11,6%), elektrokardiogrammi või ehhokardiograafia alusel
diagnoositud vasaku vatsakese hüpertroofiat (20,9%) või suitsetamist käesoleval hetkel (21,9%).

Esmase tulemusnäitaja komponentideks olid letaalne südame isheemiatõbi või mitteletaalne
müokardiinfarkt. Oluline erinevus esmase tulemusnäitaja osas amlodipiini- ja kloortalidoonipõhise
ravi vahel puudus: RR 0,98, 95% usaldusvahemik (0,90...1,07), p=0,65. Teiseste tulemusnäitajate
hulka kuuluv südamepuudulikkuse esinemine (kombineeritud tulemusnäitaja kardiovaskulaarne
komponent) oli oluliselt suurem amlodipiinirühmas võrreldes kloortalidoonirühmaga [10,2% vs.
7,7%, RR 1,38, 95% usaldusvahemik (1,25…1,52), p<0,001]. Sellele vaatamata puudus oluline
erinevus kõigil põhjustel suremuses amlodipiinil põhineva ravi ja kloortalidoonil põhineva ravi vahel:
RR 0,96 95% usaldusvahemik (0,89…1,02), p=0,20.

Kasutamine lastel (6-aastased ja vanemad)
Amlodipiini 2,5 mg ja 5 mg annuse võrdlevas uuringus platseeboga, milles osales valdavalt
sekundaarse hüpertensiooniga 268 last vanuses 6...17 eluaastat, leiti, et mõlemad amlodipiini annused
langetasid süstoolset vererõhku oluliselt enam kui platseebo. Erinevus kahe amlodipiiniannuse vahel
ei olnud statistiliselt oluline.

Amlodipiini pikaaegset mõju laste kasvule, puberteedieale ja üldisele arengule ei ole uuritud. Lapseea
amlodipiinravi pikaaegne tõhusus kardiovaskulaarse haigestumuse ja suremuse vähendamisel
hilisemas täiskasvanueas ei ole tõestatud.

Imendumine, jaotumine, seondumine plasmavalkudega
Amlodipiin imendub terapeutilistes annustes pärast suukaudset manustamist hästi ja maksimaalne
plasmakontsentratsioon vereplasmas saabub 6...12 tundi pärast manustamist. Absoluutne biosaadavus
on hinnanguliselt vahemikus 64...80%. Jaotusruumala on ligikaudu 21 l/kg. In vitro uuringutes on
näidatud, et ligikaudu 97,5% ringlevast amlodipiinist on seotud plasmavalkudega.
Toidu tarvitamine ei mõjuta amlodipiini biosaadavust.

Biotransformatsioon/eritumine
Lõplik eliminatsiooni poolväärtusaeg on 35...50 tundi ning see on kooskõlas ühekordse annustamisega
ööpäevas. Amlodipiin metaboliseeritakse intensiivselt maksas inaktiivseteks metaboliitideks. Uriiniga
eritub 10% amlodipiini muutumatul kujul ning 60% metaboliitidena.

Kasutamine maksakahjustusega patsientidel
Amlodipiini kasutamise kohta maksakahjustusega patsientidel on väga vähe kliinilisi andmeid.
Maksapuudulikkusega patsientidel on amlodipiini kliirens vähenenud, mistõttu poolväärtusaeg
pikeneb ja AUC suureneb ligikaudu 40...60%.

Kasutamine eakatel
Amlodipiini maksimaalse plasmakontsentratsiooni saavutamise aeg on nii eakatel kui noorematel
patsientidel sarnane. Eakatel patsientidel võib hakata kliirens vähenema, mistõttu võib suureneda
AUC ja poolväärtusaeg. Südamepuudulikkusega patsientidel erinevates vanusegruppides olid AUC ja
eliminatsiooni poolväärtusaja tõusu tulemused vastavuses oodatuga.

Kasutamine lastel
74-l hüpertensiivsel lapsel vanuses 1…17 aastat (34 patsienti vanuses 6...12 eluaastat ja 28 patsienti
vanuses 13...17 eluaastat) viidi läbi populatsiooni farmakokineetiline uuring amlodipiini annustega
vahemikus 1,25 mg kuni 20 mg üks või kaks korda ööpäevas. Lastel vanuses 6...12 eluaastat ja

noorukitel vanuses 13...17 eluaastat oli ravimi kliirens suukaudse manustamise järel vastavalt 22,5 l/h
ja 27,4 l/h poistel ning vastavalt 16,4 l/h ja 21,3 l/h tüdrukutel. Eri indiviidide vahel täheldati ravimi
ekspositsiooni osas suuri erinevusi. Andmed alla 6-aastaste laste kohta on piiratud.

Reproduktsioonitoksikoloogia
Rottide ja hiirtega läbiviidud reproduktsiooniuuringutes ilmnesid inimestele soovitatavast
maksimumannusest ligikaudu 50 korda suuremate annuste juures (mg/kg skaalal) poegimise
edasilükkumine, sünnitegevuse pikenemine ja järglaste elulemuse vähenemine.

Toime fertiilsusele
Rottidel, keda raviti amlodipiiniga (isaseid 64 päeva ja emaseid 14 päeva enne paaritamist) annustes
kuni 10 mg/kg ööpäevas (8-kordne* maksimaalne inimesele soovitatav annus 10 mg, arvestades
mg/m² kohta), kahjulikku toimet viljakusele ei täheldatud. Teises rottidega tehtud uuringus, mille
käigus raviti isaseid rotte 30 päeva amlodipiinbesilaadiga annuses, mis on mg/kg alusel võrreldav
inimestel kasutatava annusega, vähenes folliikuleid stimuleeriva hormooni ja testosterooni sisaldus
vereplasmas, samuti sperma tihedus, valminud spermatiidide ning Sertoli rakkude arv.

Kartsinogenees, mutagenees
Kahe aasta vältel amlodipiiniga (kalkuleeritud kontsentratsioonid vastavad päevaannustele 0,5; 1,25 ja
2,5 mg/kg ööpäevas) ravitud hiirtel ja rottidel ei ilmnenud mingisuguseid kartsinogeensuse tunnuseid.
Suurim annus (mg/m² alusel hiirtel ligilähedane maksimaalsele lubatavale kliinilisele annusele 10 mg;
rottidel kaks korda kõrgem*) oli sarnane hiirte, kuid mitte rottide poolt talutud suurima annusega.
Mutageensusuuringud ei viidanud mingisugustele ravimist tingitud toimetele ei geeni ega kromosoomi
tasemel.

* Lähtub patsiendi kaalust 50 kg.

Mikrokristalliline tselluloos
Naatriumtärklisglükolaat
Magneesiumstearaat
Dinaatriumvesiniktsitraat
Krospovidoon
Kroskarmelloosnaatrium

Ei kohaldata.

3 aastat.

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

PVC/PVdC fooliumist ja alumiiniumfooliumist blisterpakendid.

5 mg: 10, 14, 20, 28, 30, 50, 60, 90, 98, 100 tabletti.
10 mg: 10, 14, 20, 28, 30, 50, 60, 90, 98, 100 tabletti.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erinõuded hävitamiseks puuduvad.