AVEDOL

Essentsiaalne hüpertensioon.
Krooniline stabiilne stenokardia.
Täiendava ravimina mõõduka kuni raske stabiilse kroonilise südamepuudulikkuse korral.

Avedol on saadaval 3 tugevusena: 6,25 mg, 12,5 mg ja 25 mg.


Essentsiaalne hüpertensioon

Avedol’i võib kasutada hüpertensiooni ravis monoteraapiana või kombinatsioonis teiste
antihüpertensiivsete ravimitega, eriti tiasiiddiureetikumidega. Soovitatav on manustamine üks kord
ööpäevas, maksimaalne soovitatav ühekordne annus on siiski 25 mg ja soovitatav maksimaalne
ööpäevane annus 50 mg.



Täiskasvanud
Soovitatav algannus on 12,5 mg üks kord ööpäevas esimese kahe ööpäeva jooksul. Seejärel jätkatakse
ravi annusega 25 mg ööpäevas. Vajadusel võib annust edaspidi järk-järgult suurendada kahenädalaste
intervallidega või veelgi harvemini.

Eakad
Soovitatav algannus hüpertensiooni korral on 12,5 mg üks kord ööpäevas, mis võib olla piisav ka
jätkuraviks. Kui selle annuse juures on ravivastus siiski ebapiisav, võib annust vajadusel edaspidi järk-
järgult suurendada kahenädalaste intervallidega või veelgi harvemini.

Krooniline stabiilne stenokardia

Täiskasvanud
Soovitatav algannus on 12,5 mg kaks korda ööpäevas kahe ööpäeva jooksul. Seejärel jätkatakse ravi
annusega 25 mg kaks korda ööpäevas. Vajadusel võib annust edaspidi järk-järgult suurendada
kahenädalaste intervallidega või veelgi harvemini. Maksimaalne soovitatav ööpäevane annus on 100 mg
jagatuna mitmeks annuseks (kaks korda ööpäevas).

Eakad
Soovitatav algannus on 12,5 mg kaks korda ööpäevas kahe ööpäeva jooksul. Seejärel jätkatakse ravi
annusega 25 mg kaks korda ööpäevas, mis on maksimaalne soovitatav ööpäevane annus.

Südamepuudulikkus

Mõõduka kuni raske südamepuudulikkuse raviks lisaks tavalisele baasravile diureetikumidega, AKE
inhibiitoritega, digitaalisega ja/või vasodilataatoritega. Patsiendi kliiniline seisund peab olema
stabiilne (muutusteta NYHA staadiumis, mitte hospitaliseeritud südamepuudulikkuse tõttu) baasravi peab olema stabiliseeritud vähemalt 4 nädalat enne ravi. Lisaks peab patsiendil olema
vähenenud vasaku vatsakese väljutusmaht, südame löögisagedus peaks olema > 50 lööki minutis ja
süstoolne vererõhk > 85 mmHg (vt lõik 4.3).

Algannus on 3,125 mg kaks korda ööpäevas kahe nädala jooksul. Kui algannus on hästi talutav, võib
karvedilooli annust suurendada kahenädalaste intervallidega või veelgi harvemini, esmalt 6,25 mg
kaks korda ööpäevas, seejärel 12,5 mg kaks korda ööpäevas, millele järgneb 25 mg kaks korda ööpäevas.
Soovitatav on annuse suurendamine kuni patsiendi poolt talutava maksimaalse annuseni.

Maksimaalne soovitatav annus on 25 mg, mida manustatakse kaks korda ööpäevas patsientidele
kehakaaluga alla 85 kg ja 50 mg kaks korda ööpäevas patsientidele kehakaaluga üle 85 kg, eeldusel, et
südamepuudulikkus ei ole raske. Hoolika arstliku järelevalve all võib patsiendi annust ettevaatusega
suurendada kuni annuseni 50 mg kaks korda ööpäevas.

Südamepuudulikkuse sümptomite ajutine halvenemine võib tekkida ravi alguses või annuse
suurendamise tõttu, eriti raske südamepuudulikkusega haigetel ja/või saades suurte annustega
diureetikum-ravi. Tavaliselt ei nõua see ravi katkestamist, kuid annust ei tohi suurendada. Pärast
karvediloolravi alustamist või annuse suurendamist tuleb arstil/kardioloogil patsienti jälgida. Enne igat
annuse suurendamist tuleb teostada uuring potentsiaalsete südamepuudulikkuse sümptomite halvenemise
ja ülemäärase vasodilatatsiooni sümptomite esinemise osas (nt neerude funktsioon, kehakaal, vererõhk,
südame löögisagedus ja südamerütm). Südamepuudulikkuse sümptomite halvenemist või vedeliku
retentsiooni ravitakse diureetikumi annuse suurendamisega, karvedilooli annust ei tohi enne suurendada,
kui patsiendi seisund on stabiliseerunud. Kui tekib bradükardia või AV ülejuhte aja pikenemine, tuleb
esmalt kontrollida digoksiini kontsentratsiooni. Mõnikord võib olla vajalik vähendada karvedilooli
annust või ravi üldse ajutiselt katkestada. Isegi nendel juhtudel saab karvedilooli annuse tiitrimist sageli
edukalt jätkata.

Kui ravi karvedilooliga katkestatakse pikemaks ajaks kui kaheks nädalaks, peab seda uuesti alustama
annusega 3,125 mg kaks korda ööpäevas ja suurendama annust järk-järgult nagu eespool soovitatud.



Neerupuudulikkus
Annus tuleb määrata iga patsiendi jaoks individuaalselt, kuid farmakokineetilistest parameetritest
lähtuvalt ei ole karvedilooli annuse kohandamine neerupuudulikkusega patsientidel nähtavasti vajalik.

Mõõdukas maksafunktsiooni häire
Annuse kohandamine võib olla vajalik.

Lapsed
Lastel ja noorukitel kasutamise kogemus puudub.

Eakad
Eakad patsiendid võivad olla palju tundlikumad karvedilooli toimete suhtes ja neid tuleb palju
hoolikamalt jälgida.

Nagu ka teiste beetablokaatorite kasutamisel ja eriti südame pärgarterite haigustega patsientidel tuleb
ravi karvedilooliga lõpetada järk-järgult (vt lõik 4.4).

Manustamisviis
Tablette ei ole vaja võtta koos toiduga. Südamepuudulikkusega patsientidel on siiski soovitatav võtta
karvedilooli sisaldavat ravimit koos toiduga, et aeglustada imendumist ja vähendada riski
ortostaatilise hüpotensiooni tekkeks.

- Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
- NYHA klassifikatsiooni järgi IV staadiumi ebastabiilne/dekompenseeritud südamepuudulikkus,
mis vajab intravenoosset inotroopset ravi.
- Obstruktiivne hingamisteede haigus.
- Kliiniliselt väljendunud maksafunktsiooni häire.
- Varem esinenud bronhospasm või astma.
- Teise või kolmanda astme AV-blokaad (välja arvatud juhul kui patsiendile on püsivalt paigaldatud
kardiostimulaator).
- Raske bradükardia (< 50 löögi minutis).
- Kardiogeenne šokk.
- Siinussõlme nõrkuse sündroom (sh sinuatriaalne blokaad).
- Raske hüpotensioon (süstoolne vererõhk alla 85 mmHg).
- Metaboolne atsidoos.
- Ravimata feokromotsütoom.
- Rasked perifeerse arteriaalse vereringe häired.
- Samaaegne intravenoosne ravi verapamiili või diltiaseemiga (vt lõigud 4.4 ja 4.5).

Krooniline südame paispuudulikkus

Südame paispuudulikkusega patsientidel võib karvedilooli tiitrimise perioodil esineda vedelikupeetust
või südamepuudulikkuse süvenemist. Selliste sümptomite esinemisel tuleb suurendada diureetikumide
annust, muutmata karvedilooli annust enne kui patsiendi seisund on kliiniliselt stabiliseerunud.
Mõnikord on vajalik vähendada karvedilooli annust või harvadel juhtudel karvedilooli kasutamine
ajutiselt katkestada. Sellised episoodid ei välista edaspidist edukat karvedilooli tiitrimist. Karvedilooli
kasutamisel kombineeritult digitaalise glükosiididega tuleb olla ettevaatlik, sest mõlemad ravimid
aeglustavad AV juhtivust.
Karvedilooli tuleb põhimõtteliselt manustada lisaks diureetikumidele, AKE inhibiitoritele,
digitaalisele ja/või vasodilataatoritele. Ravi võib alustada ainult siis, kui patsient on saanud
stabiliseeritud baasravi vähemalt 4 nädalat. Dekompenseeritud patsiendid tuleb rekompenseerida.


Raske südamepuudulikkusega patsiente, soolade ja vedeliku mahu vähenemisega, eakaid või madala
baasvererõhuga patsiente tuleb jälgida ligikaudu 2 tunni jooksul pärast esimese annuse manustamist
või annuse suurendamist, kuna võib tekkida hüpotensioon. Liigsest vasodilatatsioonist põhjustatud
hüpotensiooni ravitakse algselt diureetikumidega. Kui sümptomid siiski püsivad, võib AKE inhibiitori
annust vähendada. Vajadusel võib karvedilooli annust veelgi vähendada või ravi ajutiselt katkestada.
Karvedilooli annust ei tohi uuesti suurendada enne, kui südamepuudulikkuse halvenemisest või
vasodilatatsioonist tingitud sümptomid on kontrolli all.

Neerufunktsioon südame paispuudulikkusega patsientidel

Kroonilise südamepuudulikkusega patsientidel, kellel on madal vererõhk (süstoolne < 100 mmHg),
südame isheemiatõbi ja difuusne vaskulaarne haigus ja/või eelnev neerupuudulikkus, on
karvediloolravi ajal täheldatud pöörduvat neerufunktsiooni halvenemist. Karvedilooli annuse
tiitrimisel peab nende riskifaktoritega südamepuudulikkusega patsientidel jälgima neerufunktsiooni.
Kui esineb neerufunktsiooni märkimisväärne halvenemine, peab karvedilooli annust vähendama või
ravi katkestama.

Akuutse müokardiinfarkti järgne vasaku vatsakese funktsiooni häire

Enne karvediloolravi alustamist peab patsiendi seisund olema kliiniliselt stabiilne. Patsient peab olema
saanud AKE inhibiitorit vähemalt eelnenud 48 tunni jooksul, kusjuures AKE inhibiitori annus peab
olema olnud stabiilne vähemalt eelnenud 24 tunni jooksul.

Krooniline obstruktiivne kopsuhaigus

Bronhospastilise komponendiga kroonilise obstruktiivse kopsuhaigusega (KOK) isikutel, kes ei kasuta
suukaudseid ega inhaleeritavaid ravimeid, tuleb karvedilooli kasutamisel olla ettevaatlik ja seda võib
kasutada ainult juhul kui potentsiaalne kasu kaalub üles võimaliku riski.

Bronhospasmi soodumusega patsientidel võib võimalik hingamisteede resistentsuse tugevnemine
põhjustada respiratoorset distressi. Patsiente tuleb karvediloolravi alustamisel ja annuse kohandamise
perioodil hoolikalt jälgida ning kui ravi jooksul tekib ükskõik milliseid bronhospasmile viitavaid nähte,
tuleb karvedilooli annust vähendada.

Suhkurtõbi

Karvedilooli manustamisel suhkurtõvega patsientidele tuleb rakendada ettevaatust, sest see võib
varjata või vähendada akuutse hüpoglükeemia varajasi nähte ja sümptomeid. Kroonilise
südamepuudulikkuse ja diabeediga patsientidel võib karvedilooli kasutamine halvendada kontrolli
vere glükoosisisalduse üle.

Perifeerne vaskulaarne haigus

Perifeerse vaskulaarse haigusega patsientidel tuleb karvedilooli kasutada ettevaatusega, sest
beetablokaatorid võivad soodustada või süvendada arteriaalse puudulikkuse sümptomeid.

Raynaud’ fenomen

Perifeersete vereringehäiretega patsientidel (nt Raynaud’ fenomeni korral) tuleb karvedilooli kasutada
ettevaatusega, sest see võib halvendada haiguse sümptomaatikat.

Türeotoksikoos

Karvedilool võib varjata türeotoksikoosi sümptomeid.

Anesteesia ja suured kirurgilised operatsioonid



Patsientidel, kellel teostatakse üldkirurgiline operatsioon, tuleb rakendada ettevaatust, sest
karvedilooli kasutamisel koos anesteetikumidega võib olla negatiivne inotroopne toime.

Bradükardia

Karvedilool võib põhjustada bradükardiat. Kui pulss langeb alla 55 löögi minutis, tuleb karvedilooli
annust vähendada.

Ülitundlikkus

Ettevaatlik tuleb olla karvedilooli manustamisel patsientidele, kellel on varem esinenud tõsiseid
ülitundlikkusreaktsioone, samuti desensibiliseerivat ravi saavatel patsientidel, sest beetablokaatorid
võivad suurendada nii tundlikkust allergeenide suhtes kui anafülaktiliste reaktsioonide tõsidust.

Psoriaas

Patsiendid, kellel on varem esinenud beetablokaator-raviga kaasnev psoriaas, võivad karvedilooli
kasutada üksnes pärast kasu/riski suhte kaalumist.

Samaaegne kasutamine koos kaltsiumikanali blokaatoritega

Patsientidel, kes saavad samaaegselt raviks verapamiili või diltiaseemi tüüpi kaltsiumikanali
blokaatoreid või teisi antiarütmikume, on vajalik hoolikalt jälgida vererõhku ja EKG-d. Veenisisest
koosmanustamist tuleb vältida (vt lõik 4.5).

Feokromotsütoom

Feokromotsütoomiga patsientidel tuleb enne mis tahes beetablokaatori kasutamist alustada ravi
alfablokaatoriga. Karvediloolil on nii alfa- kui beetablokeeriv farmakoloogiline toime, kuid puudub
kogemus ravimi kasutamisega selle seisundi puhul. Seetõttu tuleb rakendada ettevaatust karvedilooli
manustamisel patsientidele, kellel kahtlustatakse feokromotsütoomi.

Prinzmetal’i variantstenokardia

Prinzmetal’i variantstenokardiaga patsientidel võivad mitteselektiivse beetablokeeriva toimega ained
põhjustada valu rinnus. Puudub kliiniline kogemus karvedilooli kasutamisega nendel patsientidel,
kuid karvedilooli alfablokeeriv toime võib selliseid sümptomeid ära hoida. Sellele vaatamata tuleb
olla ettevaatlik, kui karvedilooli manustatakse patsientidele, kellel kahtlustatakse Prinzmetal’i
variantstenokardiat.

Kontaktläätsed

Kontaktläätsede kandjaid tuleb teavitada võimalikust pisaraerituse vähenemisest.

Ärajätusündroom

Karvediloolravi ei tohi lõpetada järsku, eriti patsientidel, kellel on südame isheemiatõbi. Karvedilooli
annust tuleb järk-järgult vähendada (kahenädalase perioodi jooksul).

Tsimetidiini samaaegsel manustamisel karvedilooliga tuleb olla ettevaatlik, kuna karvedilooli toimed
võivad tugevneda (vt lõik 4.5).

Patsiente, kellel on teadaolevalt debrisokviini metabolism aeglustunud, peab ravi alustamisel hoolikalt
jälgima (vt lõik 5.2).



Kuna kliinilised kogemused on piiratud, ei tohi karvedilooli manustada patsientidele, kellel on
ebastabiilne või sekundaarne hüpertensioon, ortostaas, akuutne põletikuline südamehaigus,
hemodünaamiliselt oluline südameklapi või väljavoolu trakti obstruktsioon, kaugelearenenud
perifeersete arterite haigus või kes saavad samaaegselt ravi alfa -retseptorite antagonistidega või alfa -
1
2
retseptorite agonistidega.

Negatiivse dromotroopse toime tõttu tuleb karvedilooli esimese astme südameblokaadiga patsientidele
manustada ettevaatusega.

See ravim sisaldab laktoosi. Harvaesineva päriliku galaktoositalumatuse, laktaasi puudulikkuse või
glükoosi-galaktoosi malabsorptsiooniga patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada.

Farmakokineetilised
Karvedilool on P-glükoproteiini substraat kui ka inhibiitor. Seetõttu võib P-glükoproteiini poolt
transporditavate ravimite biosaadavus samaaegsel karvedilooli manustamisel suureneda. Lisaks võivad
karvedilooli biosaadavust mõjutada P-glükoproteiini indutseerijad või inhibiitorid.

CYP2D6 ja CYP2C9 inhibiitorid kui ka indutseerijad võivad karvedilooli süsteemset ja/või
presüsteemset metabolismi stereoselektiivselt muuta, põhjustades R- ja S-karvedilooli plasmataseme
suurenemist või vähenemist. Mõned näited, mida on täheldatud patsientidel või tervetel vabatahtlikel, on
toodud allpool, kuid see nimikiri ei ole lõplik.

Digoksiin
Digoksiini ja karvedilooli samaaegsel manustamisel suureneb digoksiini kontsentratsioon ligikaudu 15%
võrra. Nii digoksiin kui ka karvedilool aeglustavad AV juhtivust. Karvediloolravi alustamisel,
kohandamisel või lõpetamisel on soovitatav sagedamini kontrollida digoksiini taset (vt lõik 4.4).

Rifampitsiin
12 terve vabatahtlikuga läbi viidud uuringus vähendas rifampitsiin karvedilooli plasmataset ligikaudu
70% võrra; kõige tõenäolisemalt P-glükoproteiini indutseerimise teel, mis põhjustas karvedilooli
imendumise vähenemise seedetraktist.

Tsimetidiin
Tsimetidiin suurendas AUC-d ligikaudu 30% võrra, põhjustamata mingit muutust C väärtuses. Kuna
max
tsimetidiini toime karvedilooli tasemele on suhteliselt nõrk, on tõenäosus kliiniliselt oluliste koostoimete
tekkeks siiski vähene.

Tsüklosporiin
Kahes uuringus, milles siiratud neeru ja südamega patsiendid said suukaudset tsüklosporiini, näidati
karvediloolravi alustamise järgselt tsüklosporiini plasmataseme suurenemist. Ligikaudu 30%-l
patsientidest tuli tsüklosporiini annust vähendada, et hoida tsüklosporiini taset terapeutilises
vahemikus, samas kui ülejäänud patsientidel ei olnud annust vaja kohandada. Tsüklosporiini annust
vähendati seda vajavatel patsientidel keskmiselt 20%. Kuna konkreetsete üksikisikute vajadus annuse
kohandamise järele on väga varieeruv, on pärast karvediloolravi alustamist soovitatav jälgida
hoolikalt tsüklosporiini kontsentratsioone ning kohandada tsüklosporiini annust vastavalt vajadusele.

Amiodaroon
Südamepuudulikkusega patsientidel vähendas amiodaroon S-karvedilooli kliirensit tõenäoliselt
CYP2C9 inhibeerimise teel. Keskmine R-karvedilooli plasmatase ei muutunud. Seetõttu esineb
võimalik risk S-karvedilooli plasmataseme suurenemisest põhjustatud suurema beetablokaadi tekkeks.

Fluoksetiin


10 südamepuudulikkusega patsiendiga läbi viidud randomiseeritud ristuvas uuringus põhjustas
fluoksetiini (tugev CYP2D6 inhibiitor) samaaegne manustamine karvedilooli metabolismi
stereoselektiivse inhibeerimise koos keskmise R(+) enantiomeeri AUC 77%-lise suurenemisega.
Samas ei täheldatud ravirühmade vahel erinevusi kõrvaltoimete, vererõhu ega südame löögisageduse
osas.

Farmakodünaamilised koostoimed

Insuliin või suukaudsed hüpoglükeemilised ravimid
Beetablokeerivate omadustega ained võivad tugevdada insuliini ja suukaudsete hüpoglükeemiliste
ravimite vere glükoositaset langetavat toimet. Hüpoglükeemia nähud (eriti tahhükardia) võivad olla
nõrgemad või varjatud. Seetõttu on insuliini või suukaudseid hüpoglükeemilisi ravimeid saavatel
patsientidel soovitatav vere glükoosisisaldust regulaarselt jälgida.

Digoksiin
Beetablokaatorite ja digoksiini kombineeritud kasutamine võib põhjustada aditiivset atrioventikulaarse
(AV) juhteaja pikenemist.

Verapamiil, diltiaseem, amiodaroon või muud antiarütmikumid
Kombinatsioon karvedilooliga võib suurendada riski AV juhtehäirete tekkeks (vt lõik 4.4). Karvedilooli
ja I klassi antiarütmikumide või (suukaudse) amiodarooni koosmanustamisel tuleb patsienti hoolikalt
jälgida. Amiodarooni saavatel patsientidel on kohe pärast ravi alustamist beetablokaatoriga esinenud
bradükardiat, südameseiskust ja vatsakeste fibrillatsiooni. Samaaegsel Ia või Ic klassi
antiarütmikumide intravenoossel manustamisel esineb südamepuudulikkuse tekkerisk.

Kaltsiumikanali blokaatorid (vt lõik 4.4)
Karvedilooli manustamisel koos diltiaseemiga on üksikjuhtudel täheldatud südame juhtehäireid
(harvadel juhtudel koos hemodünaamika häiretega). Kui karvedilooli manustatakse suukaudselt koos
verapamiili või diltiaseemi tüüpi kaltsiumikanali blokaatoritega, on sarnaselt teistele beetablokaatoritele
soovitatav jälgida EKG-d ja vererõhku.

Klonidiin
Klonidiini manustamine koos beetablokaatoritega võib tugevdada vererõhku langetavat ja südame
löögisagedust vähendavat toimet. Beetablokaatorite ja klonidiini kombineeritud ravi lõpetamisel tuleb
esmalt ära jätta beetablokaator. Klonidiinravi võib seejärel lõpetada mõni päev hiljem, vähendades
annust järk-järgult.

Hüpertensioonivastased ravimid
Karvedilool võib sarnaselt teistele beetablokaatoritele tugevdada muude samaaegselt manustatud
hüpertensioonivastaste ravimite (nt alfa -retseptori antagonistid) või ühe kõrvaltoimena hüpotensiooni
1
põhjustavate ravimite toimet.

Samaaegne ravi reserpiini, guanetidiini, metüüldopa, guanfatsiini ja monoamiini oksüdaasi
inhibiitoritega (välja arvatud MAO-B-inhibiitorid) võib viia südame löögisageduse täiendava
aeglustumiseni. Soovitatav on jälgida elutähtsaid näitajaid.

Katehhoolamiinide taset langetavad ained
Patsiente, kes võtavad nii beetablokeerivate omadustega aineid kui ka katehhoolamiinide taset
langetavaid aineid (nt reserpiin ja monoamiini oksüdaasi inhibiitorid), tuleb hoolikalt jälgida
hüpotensiooni ja/või raske bradükardia nähtude suhtes.

Anesteetikumid
Karvedilooli ja anesteetikumide vahelise sünergistliku negatiivse inotroopse ning hüpotensiivse toime
tõttu on anesteesia ajal soovitatav elulisi näitajaid hoolikalt jälgida (vt lõik 4.4).

Dihüdropüridiinid


Karvedilooli ja dihüdropüridiinide samaaegne manustamine peab toimuma hoolika järelevalve all, kuna
on teatatud südamepuudulikkusest ja raskest hüpotensioonist.

Nitraadid
Hüpotensiivse toime tugevnemine.

Östrogeenid ja kortikosteroidid
Karvedilooli antihüpertensiivne toime väheneb vee ja soolade retentsiooni tõttu.

MSPVA-d
Mittesteroidsete põletikuvastaste ainete (MSPVA-d) ja beetablokaatorite samaaegne kasutamine võib
põhjustada vererõhu tõusu ja halvemat kontrolli vererõhu üle.

Alfamimeetilise ja beetamimeetilise toimega sümpatomimeetikumid
Risk hüpertensiooni ja liigse bradükardia tekkeks.

Ergotamiin
Suureneb vasokonstriktsioon.

Neuromuskulaarsed blokaatorid
Neuromuskulaarse blokaadi tugevnemine.

Beetaagonistlikud bronhodilataatorid
Mitteselektiivsetel beetablokaatoritel on vastupidine mõju beetaagonistlikele bronhodilataatoritele.
Soovitatav on patsiente hoolikalt jälgida.

Rasedus
Karvedilooli kasutamisega rasedatel naistel puudub piisav ravikogemus.

Loomkatsed ei ole piisavad, et teha järeldusi toime kohta tiinusele, embrüo/loote arengule,
poegimisele ja sünnijärgsele arengule (vt lõik 5.3). Võimalik risk inimesele ei ole teada.

Karvedilooli ei tohi raseduse ajal kasutada, välja arvatud juhul kui võimalik kasu kaalub üles
potentsiaalse riski.

Beetablokaatorid vähendavad platsentaarset perfusiooni, mis võib viia loote intrauteriinse surma,
iseeneslikke abortide ja enneaegsete sünnitusteni. Lisaks võivad lootel ja vastsündinul esineda
kõrvaltoimed (eeskätt hüpoglükeemia ja bradükardia). Vastsündinul võib postnataalsel perioodil olla
suurenenud risk südame ja kopsu komplikatsioonide tekkeks. Loomkatsetes ei ole karvedilooli
teratogeensust sisuliselt tõestatud (vt ka lõik 5.3).

Imetamine
Loomkatsetes on tõestatud, et karvedilool või selle metaboliidid erituvad rinnapiima. Ei ole teada, kas
karvedilool eritub inimese rinnapiima. Seetõttu ei ole karvedilooli manustamise ajal soovitatav last
rinnaga toita.

Karvedilooli mõju kohta autojuhtimise või masinatega töötamise võimele ei ole uuringuid läbi viidud.

Kuna ravimi toime üksikisikutele võib olla erinev (nt pearinglus, väsimus), võib see kahjustada
autojuhtimise, masinate käsitsemise või kindla toetuspinnata kohtades töötamise võimet. See kehtib
eriti ravi alustamisel, annuse suurendamise järgselt, ravimi vahetamisel või alkoholiga koos
kasutamisel.

(a) Ohutusprofiili kokkuvõte

Kõrvaltoimete esinemissagedus ei ole annusest sõltuv, välja arvatud pearinglus, nägemishäired ja
bradükardia.

(b) Kõrvaltoimete loetelu

Enamiku karvedilooli kõrvaltoimete tekkerisk on kõigi näidustuste puhul ühesugune. Erandeid on
kirjeldatud alalõigus (c).

Esinemissageduste kategooriad on järgmised:
Väga sage
≥ 1/10
Sage
≥ 1/100 ja < 1/10
Aeg-ajalt
≥ 1/1000 ja < 1/100
Harv
≥ 1/10 000 ja < 1/1000
Väga harv
< 1/10 000

Infektsioonid ja infestatsioonid
Sage: bronhiit, pneumoonia, ülemiste hingamisteede infektsioon, kuseteede infektsioon

Vere ja lümfisüsteemi häired
Sage: aneemia
Harv: trombotsütopeenia
Väga harv: leukopeenia

Immuunsüsteemi häired
Väga harv: ülitundlikkus (allergiline reaktsioon)

Ainevahetus- ja toitumishäired
Sage: kehakaalu suurenemine, hüperkolesteroleemia, vere glükoosisisalduse kontrolli halvenemine
(hüperglükeemia, hüpoglükeemia) olemasoleva suhkurtõvega patsientidel

Psühhiaatrilised häired
Sage: depressioon, masendustunne
Aeg-ajalt: unehäired

Närvisüsteemi häired
Väga sage: pearinglus, peavalu
Aeg-ajalt: presünkoop, sünkoop, paresteesia

Silma kahjustused
Sage: nägemiskahjustus, vähenenud pisaravool (kuivsilmsus), silmaärritus

Südame häired
Väga sage: südamepuudulikkus
Sage: bradükardia, tursed, hüpervoleemia, vedelikupeetus
Aeg-ajalt: atrioventrikulaarne blokaad, stenokardia

Vaskulaarsed häired
Väga sage: hüpotensioon
Sage: ortostaatiline hüpotensioon, perifeersed vereringehäired (külmad jäsemed, perifeerne
veresoonte haigus, vahelduva lonkamise ja Raynaud’ sündroomi ägenemine)



Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Sage: düspnoe, kopsuturse, astma eelsoodumusega patsientidel
Harv: ninakinnisus

Seedetrakti häired
Sage: iiveldus, kõhulahtisus, oksendamine, düspepsia, kõhuvalu
Väga harv: suu kuivus

Maksa ja sapiteede häired
Väga harv: alaniinaminotransferaasi (ALAT), aspartaataminotransferaasi (ASAT) ja
gammaglutamüültransferaasi (GGT) taseme tõus

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Aeg-ajalt: nahareaktsioonid (nt allergiline eksanteem, dermatiit, urtikaaria, kihelus, psoriaatilised ja
lameda lihheni laadsed nahakahjustused), alopeetsia
Väga harv: rasked kutaansed kõrvaltoimed (nt multiformne erüteem, Stevensi-Johnsoni sündroom,
toksiline epidermaalne nekrolüüs)

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Sage: valu jäsemetes

Neerude ja kuseteede häired
Sage: neerupuudulikkus ja neerufunktsiooni kõrvalekalded patsientidel, kellel on difuusne
vaskulaarne haigus ja/või olemasolev neerupuudulikkus, urineerimishäired
Väga harv: kusepidamatus naistel

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired
Aeg-ajalt: erektsioonihäired
Väga harv: impotentsus

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Väga sage: asteenia (väsimus)
Sage: valu

(c) Valitud kõrvaltoimete kirjeldus

Pearinglus, sünkoop, peavalu ja asteenia on tavaliselt kerged ja esinevad tõenäolisemalt ravi
alustamisel.

Südame paispuudulikkusega patsientidel võib karvedilooli annuse tiitrimise perioodil esineda
südamepuudulikkuse süvenemist ja vedeliku peetust organismis (vt lõik 4.4).

Sageli on teatatud südamepuudulikkusest, mis on nii platseebo- kui karvediloolravi saavatel
patsientidel esinev kõrvaltoime (vastavalt 14,5% ja 15,4% akuutse müokardiinfarkti järgse vasema
vatsakese funktsiooni langusega patsientidel).

Kroonilise südamepuudulikkuse ja madala vererõhuga patsientidel, südame isheemiatõvega ja
difuusse vaskulaarse haigusega ja/või olemasoleva neerupuudulikkusega patsientidel on
karvediloolravi puhul täheldatud pöörduvat neerufunktsiooni halvenemist (vt lõik 4.4).

Klassiomase toimena võivad beetaadrenergiliste retseptorite blokaatorid põhjustada latentse diabeedi
manifesteerumist, manifesteerunud diabeedi süvenemist ja pärssida vere glükoositasakaalu
reguleerimist.

Karvedilool võib naistel põhjustada kusepidamatust, mis taandub pärast ravimi ära jätmist.



Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Nähud ja sümptomid

Üleannustamisel võib esineda raske hüpotensioon, bradükardia, südamepuudulikkus, kardiogeenne
šokk ja südameseiskus. Samuti võivad esineda hingamishäired, bronhospasm, oksendamine,
teadvustaseme langus ja generaliseerunud krambid.

Ravi

Lisaks üldisele toetavale ravile tuleb jälgida elulisi näitajaid ja vajadusel neid intensiivravitingimustes
korrigeerida.

Liigse bradükardia raviks võib kasutada atropiini, vatsakeste funktsiooni toetamiseks on soovitatav
manustada intravenoosselt glükagooni või sümpatomimeetikume (dobutamiin, isoprenaliin). Kui
vajatakse positiivset inotroopset toimet, tuleb kaaluda fosfodiesteraasi inhibiitorite (PDE) kasutamist.
Kui perifeerne vasodilatsioon on peamine üleannustamise sümptom, tuleb patsiendile manustada
noradrenaliini või norfenefriini, jälgides pidevalt patsiendi vereringet. Ravimresistentse bradükardia
korral tuleb paigaldada kardiostimulaator.

Bronhospasmi raviks tuleb patsiendile anda beetasümpatomimeetikume (aerosoolina või
intravenoosselt) või manustada intravenoosselt aeglase süste või infusioonina aminofülliini. Kui
patsiendil on krambid, on soovitatav manustada diasepaami või klonasepaami aeglase intravenoosse
süstena.

Raske üleannustamise korral, kui patsiendil on šoki sümptomid, peab toetavat ravi jätkama piisavalt
pika aja jooksul, st kuni patsiendi seisundi stabiliseerumiseni, kuna oodata võib karvedilooli
eliminatsiooni poolväärtusaja pikenemist ning karvedilooli ümberjaotumist süvaruumidest.

Farmakoterapeutiline rühm: alfa- ja beetablokaatorid
ATC-kood: C07AG02

Karvedilool on veresooni laiendav mitteselektiivne beetablokaator, mis vähendab perifeerset
vaskulaarset resistentsust selektiivse alfa -retseptorite blokaadiga ja pärsib reniin-angiotensiin
1
süsteemi mitteselektiivse beetaretseptori blokaadiga. Reniini aktiivsus plasmas väheneb ja vedeliku
retentsiooni esineb harva.

Karvediloolil puudub täiesti sisemine sümpatomimeetiline aktiivsus (ISA). Nagu propranoloolil on sel
ka membraane stabiliseerivad omadused.

Karvedilool on ratsemaat kahest stereoisomeerist. Loommudelites on leitud mõlemal enantiomeeril
alfaadrenergilisi retseptoreid blokeeriv aktiivsus. Mitte-selektiivset beeta - ja
1
beeta -adrenoretseptorite blokaadi põhjustab peamiselt S(-) enantiomeer.
2

Karvedilooli ja selle metaboliitide antioksüdantseid omadusi on näidatud in vitro ja in vivo
loomkatsetes ning in vitro mitmetel inimese rakukultuuridel.



Hüpertensiivsetel patsientidel ei ole vererõhu langus seotud samaaegse perifeerse resistentsuse
suurenemisega, nagu on leitud puhaste beetablokaatorite puhul. Südame löögisagedus on veidi
vähenenud. Väljutusmaht jääb muutumatuks. Neerude verevarustus ja neerude funktsioon jäävad
normaalseks, nagu ka perifeerne vereringe, mistõttu jäsemete külmust, mida beetablokaatoritega
esineb tihti, on siin täheldatud harva. Hüpertensiivsetel patsientidel tõstab karvedilool plasmas
norepinefriini kontsentratsiooni.

Stenokardiaga patsientide pikaajalisel ravil on täheldatud, et karvediloolil on isheemiavastane toime
ja see vähendab valu. Hemodünaamikat käsitlevad uuringud näitasid, et karvedilool vähendab
ventrikulaarset eel- ja järelkoormust. Vasaku vatsakese funktsioonihäirega või südame
paispuudulikkusega patsientidel omab karvedilool soodsat toimet hemodünaamikale ja vasaku
vatsakese väljutusfraktsioonile ja dimensioonile.

Karvediloolil ei ole negatiivset toimet seerumi lipiidide ega elektrolüütide profiilile. HDL (kõrge
tihedusega lipoproteiinid) ja LDL (madala tihedusega lipoproteiinid) suhe jääb normaalseks.

Üldine kirjeldus
Suu kaudu manustatud karvedilooli absoluutne biosaadavus on ligikaudu 25%. Maksimaalne
plasmakontsentratsioon saabub ligikaudu 1 tunni jooksul pärast manustamist. Annuse ja
plasmakontsentratsiooni vahel on lineaarne sõltuvus. Debrisokviini aeglaselt hüdroksüleerivatel
patsientidel on karvedilooli kontsentratsioon plasmas 2...3 korda suurenenud võrreldes kiirete
debrisokviini metaboliseerijatega. Toit ei mõjuta biosaadavust, ehkki maksimaalse
plasmakontsentratsiooni saabumise aeg pikeneb. Karvedilool on väga lipofiilne aine. Ligikaudu
98...99% karvediloolist seondub plasmavalkudega. Selle jaotusruumala on ligikaudu 2 l/kg.
Suukaudse manustamise järgselt metaboliseerub esmasel maksapassaažil ligikaudu 60...75%.

Karvedilooli keskmine eliminatsiooni poolväärtusaeg jääb vahemikku 6...10 tundi. Plasma kliirens on
ligikaudu 590 ml/min. Eliminatsioon toimub peamiselt sapiga. Karvedilooli peamiseks
eliminatsiooniteeks on eritumine väljaheitega. Vähene kogus elimineeritakse neerude kaudu
metaboliitidena.

On leitud, et karvedilool metaboliseerub laialdaselt mitmeteks metaboliitideks, mis erituvad peamiselt
sapiga. Karvedilool metaboliseerub maksas peamiselt aromaatse tsükli oksüdatsioonil ja
glükuronisatsioonil. Fenooltsükli demetüleerimisel ja hüdroksüleerimisel tekib kolm aktiivset
metaboliiti, millel on beetaadrenoretseptorit blokeerivad omadused. Võrreldes karvedilooliga on
nendel kolmel aktiivsel metaboliidil nõrk vasodilateeriv toime. Prekliiniliste uuringute alusel on
4'-hüdroksüfenoolmetaboliidi beetaadrenoretseptorit blokeeriv toime 13 korda tugevam kui
karvediloolil. Samas on aga metaboliitide kontsentratsioonid inimesel ligikaudu 10 korda väiksemad
kui karvediloolil. Karvedilooli kaks hüdroksükarbasooli metaboliiti on väga tugevatoimelised
antioksüdandid, st 30...80 korda tugevamad kui karvedilool.

Omadused patsiendil
Karvedilooli farmakokineetikat mõjutab patsiendi vanus; karvedilooli tase plasmas on eakatel
ligikaudu 50% kõrgem kui noorematel isikutel. Maksatsirroosiga patsientidel teostatud uuringus oli
karvedilooli biosaadavus neli korda suurem, maksimaalne plasmakontsentratsioon viis korda suurem
ning jaotusruumala kolm korda suurem kui tervetel isikutel. Mõnedel hüpertensiivsetel mõõduka
(kreatiniini kliirens 20...30 ml/min) või raske (kreatiniini kliirens < 20 ml/min) neerupuudulikkusega
patsientidel suurenes karvedilooli plasmakontsentratsioon ligikaudu 40...55% võrra võrreldes
normaalse neerufunktsiooniga patsientidega. Siiski varieerusid tulemused suurtes piirides.

Karvedilooli teratogeenne toime ei ole loomkatsetes tõendatud. Embrüotoksilist toimet täheldati vaid
pärast suurte annuste manustamist küülikutele. Nende leidude tähendus inimesel on ebaselge.
Beetablokaatorid vähendavad platsentaarset perfusiooni, mille tagajärgedeks võivad olla
intrauteriinne loote surm, iseeneslikud abordid ja enneaegne sünnitus. Lisaks on loomkatsetes
näidatud, et karvedilool läbib platsentaarbarjääri, mistõttu tuleb meeles pidada ka alfa- ja
beetablokeerivate toimete võimalikke tagajärgi inimese lootele ja vastsündinule. Sarnaselt teistele
alfa- ja beetablokaatoritele on sellisteks toimeteks perinataalne ja neonataalne distress (bradükardia,
hüpotensioon, respiratoorne depressioon, hüpoglükeemia, hüpotermia). Vastsündinutel on
sünnijärgsel perioodil suurenenud risk südame ja kopsude tüsistuste tekkeks.

Tableti sisu:
Mikrokristalliline tselluloos
Laktoosmonohüdraat
Krospovidoon CL
Povidoon K30
Kolloidne veevaba ränidioksiid
Magneesiumstearaat

Tableti kate:
Hüpromelloos
Titaandioksiid (E 171)
Trietüültsitraat
Makrogool 8000
Polüdekstroos

Ei kohaldata.

2 aastat

Hoida originaalpakendis, valguse eest kaitstult.
Blistrid: Hoida temperatuuril kuni 30°C.
HDPE-pudelid: Hoida temperatuuril kuni 25°C.

Plastikpudel (HDPE) polüpropüleenist korgimaterjaliga või blister (PVC/alumiinium)
Pakendi suurused: 30 või 60 õhukese polümeerikattega tabletti

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.