AZITHROMYCIN SANDOZ 250MG

Asitromütsiinile tundlike mikroorganismide poolt põhjustatud infektsioonid (vt lõigud 4.4 ja 5.1):
- äge bakteriaalne sinusiit (adekvaatselt diagnoositud);
- äge bakteriaalne keskkõrvapõletik (adekvaatselt diagnoositud);
- farüngiit, tonsilliit;
- kroonilise bronhiidi akuutne ägenemine (adekvaatselt diagnoositud);
- kerge kuni keskmise raskusega olmetekkene kopsupõletik;
- naha ja pehmete kudede infektsioonid;
- Chlamydia trachomatis'e poolt põhjustatud komplitseerumata kusiti- ja emakakaelapõletik.

Antimikroobsete ravimite määramisel ja kasutamisel tuleb järgida kohalikke kehtivaid juhiseid.

Täiskasvanud
Chlamydia trachomatis'e poolt põhjustatud komplitseerumata kusiti- ja emakakaelapõletikku ravitakse
1000 mg ühekordse suukaudse annusega.

Kõigi teiste näidustuste korral on annuseks 1500 mg, mis manustatakse kolme järjestikuse päeva jooksul -500 mg ööpäevas. Alternatiivina võib sama annuse (1500 mg) manustada ka viie päeva jooksul - esimesel
päeval manustatakse 500 mg ning teisest kuni viienda päevani 250 mg ööpäevas.

Eakad patsiendid
Eakatel patsientidel kasutatakse sama annust kui täiskasvanutel. Et eakatel patsientidel võivad esineda
proarütmilised seisundid, tuleb olla eriti ettevaatlik, sest esineb risk südamerütmihäirete ja torsade de
pointes’i tekkeks (vt lõik 4.4).

Lapsed
Azithromycin Sandoz tablette tohib manustada ainult lastele kehamassiga üle 45 kg - neile manustatakse
tavalisi täiskasvanute annuseid. Alla 45 kg kehamassiga lastel võib kasutada asitromütsiini teisi
ravimvorme, nt suspensiooni.

Neerukahjustusega patsiendid
Kerge kuni keskmise raskusega neerukahjustusega patsientidel (glomerulaarfiltratsiooni kiirus 10...80
ml/min) ei ole annuse kohandamine vajalik (vt lõik 4.4).

Maksakahjustusega patsiendid
Kerge kuni keskmise raskusega maksakahjustusega patsientidel ei ole annuse kohandamine vajalik (vt
lõik 4.4).

Azithromycin Sandozt tuleb manustada ühekordse ööpäevase annusena. Tablette võib võtta koos toiduga.

Asitromütsiini kasutamine on vastunäidustatud, kui patsiendil esineb ülitundlikkus asitromütsiini,
erütromütsiini, mistahes makroliid- või ketoliidantibiootikumi või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete
suhtes.

Nagu erütromütsiini ja teiste makroliidide manustamisel, on harva täheldatud tõsiseid
ülitundlikkusreaktsioone, sh angioneurootilist turset ja anafülaksiat (harva letaalse lõppega). Mõned neist
asitromütsiini poolt põhjustatud reaktsioonidest on põhjustanud korduvaid sümptomeid ning sellistel
juhtudel on olnud vajalik pikaajalisem jälgimisperiood ning ravi.

Kuna asitromütsiini peamine eliminatsioonitee on maksa kaudu, tuleb seda ravimit väljendunud
maksahaigusega patsientidel kasutada ettevaatusega. Asitromütsiini kasutamisel on teatatud fulminantsest
hepatiidist, mis võib viia eluohtliku maksapuudulikkuseni (vt lõik 4.8). Mõnedel patsientidel võis olla
varem maksahaigus või nad võisid kasutada teisi hepatotoksilisi ravimeid.

Maksafunktsiooni häire nähtude ja sümptomite korral, nagu kiiresti arenev asteenia koos ikterusega, uriini
tumenemine, kalduvus verejooksude tekkeks või hepaatiline entsefalopaatia, tuleb kohe teha
maksafunktsiooni testid/uuringud. Maksahäirete tekkimisel tuleb asitromütsiini manustamine lõpetada.

Ergotamiini derivaate võtvate patsientide puhul on mõnede makroliidide kaasuval manustamisel tekkinud
ergotism. Puuduvad andmed ergotamiini derivaatide ja asitromütsiini vahelise võimaliku koostoime
kohta. Siiski ei tohi ergotismi teoreetilise tekkevõimaluse tõttu asitromütsiini manustada koos ergotamiini
derivaatidega (vt lõik 4.5).

Teiste makroliidide, sh asitromütsiini kasutamisel on täheldatud kardiaalse repolarisatsiooniaja ja QT-
intervalli pikenemist, mis suurendavad arütmia ja torsade de pointes’i tekkeohtu (vt lõik 4.8). Et
järgnevad seisundid võivad suurendada ventrikulaarsete arütmiate (sh torsade de pointes) riski, mis võib
omakorda põhjustada südameseiskust, tuleb asitromütsiini kasutada ettevaatlikult patsientidel, kellel
esinevad proarütmilised seisundid (eriti naised ja eakad patsiendid), nagu:
- patsiendid, kellel on kaasasündinud või tõestatud omandatud QT-intervalli pikenemine;
- patsiendid, kes kasutavad ravimeid, mis teadaolevalt pikendavad QT-intervalli, nt IA (kinidiin ja
prokaiinamiid) ja III klassi (dofetiliid, amiodaroon ja sotalool) antiarütmikumid, tsisapriid ning
terfenadiin, antipsühhootikumid (nt pimosiid), antidepressandid (nt tsitalopraam) ja
fluorokinoloonid (nt moksifloksatsiin ja levofloksatsiin);
- patsiendid, kellel on elektrolüütide tasakaalu häire (eelkõige hüpokaleemia ja hüpomagneseemia
korral);
- patsiendid, kellel on kliiniliselt oluline bradükardia, arütmia või raske südamepuudulikkus.

Clostridium difficile’ga seotud kõhulahtisusest (Clostridium difficile associated diarrhoea CDAD) on
-
teatud peaaegu kõigi antibakteriaalsete ainete kasutamisel, sh asitromütsiini puhul. Raskusaste võib
ulatuda kergest kõhulahtisusest kuni eluohtliku koliidini. Ravi antibakteriaalsete ainetega muudab
käärsoole normaalset mikrofloorat, mis viib C. difficile ülemäärase kasvuni.

C. difficile toodab A- ja B-toksiine, mis aitavad kaasa CDAD tekkimisele. Hüpertoksiini tootvad C.
difficile tüved põhjustavad suurenenud haigestumust ja suremust, sest need infektsioonid võivad olla
resistentsed antimikroobsele ravile ja võivad vajada kolektoomiat. CDAD-ile tuleb mõelda kõigi
patsientide puhul, kellel esineb pärast antibiootikumide kasutamist kõhulahtisus. Vajalik on hoolikas
anamneesi võtmine, sest on teatatud CDAD esinemisest enam kui kaks kuud pärast antibakteriaalsete
ainete kasutamist. CDAD-i korral on peristaltikat pärssivad ravimid vastunäidustatud.

Asitromütsiiniga ravitavatel patsientidel on teatatud myasthenia gravis’e sümptomite ägenemisest ja
müasteenia sündroomi uuest avaldumisest (vt lõik 4.8).

Lastel ei ole Mycobacterium avium complex’i (MAC-i) profülaktika ega ravi ohutust ja efektiivsust
tõestatud.

Enne asitromütsiini väljakirjutamist tuleb kaaluda järgmist
Asitromütsiini õhukese polümeerikattega tabletid ei sobi raskete infektsioonide raviks, kui vajatakse
kiiresti antibiootikumi suurt kontsentratsiooni veres.

Asitromütsiin ei ole infektsioonide empiirilises ravis esmavalik piirkondades, kus resistentsete isolaatide
esinemissagedus on 10% või kõrgem (vt lõik 5.1).

Piirkondades, kus esineb sageli resistentsust erütromütsiin A suhtes, on eriti tähtis võtta arvesse mustrit
tundlikkuse arenemisest asitromütsiini ja teiste antibiootikumide suhtes.

Nagu teiste makroliidide puhul, on mõnedes Euroopa riikides teatatud asitromütsiini suhtes resistentse
Streptococcus pneumoniae suurest esinemissagedusest (> 30%) (vt lõik 5.1). Sellega tuleb arvestada, kui
ravitakse Streptococcus pneumoniae poolt põhjustatud infektsioone.

Farüngiit/tonsilliit
Asitromütsiin ei ole esmavaliku ravim Streptococcus pyogenes’e poolt põhjustatud farüngiidi ja tonsilliidi
raviks. Nendel näidustustel ning ka akuutse reumaatilise palaviku ärahoidmiseks on esmavaliku ravim
penitsilliin.

Sinusiit
Asitromütsiin ei ole tihti esmavaliku ravim sinusiidi raviks.

Äge keskkõrvapõletik
Asitromütsiin ei ole tihti esmavaliku ravim ägeda keskkõrvapõletiku raviks.

Naha ja pehmete kudede infektsioonid
Peamine pehmete kudede infektsioonide tekitaja, Staphylococcus aureus, on sageli asitromütsiini suhtes
resistentne. Seetõttu loetakse pehmete kudede infektsioonide korral asitromütsiinravi eeltingimuseks
tundlikkuse testimist.

Infitseerunud põletushaavad
Asitromütsiin ei ole näidustatud infitseerunud põletushaavade raviks.

Sugulisel teel levivad haigused
Sugulisel teel levivate haiguste ravi korral tuleb välistada samaaegne T. palladium infektsioon.

Neuroloogilised või psühhiaatrilised haigused
Neuroloogiliste või psühhiaatriliste häiretega patsientidele tuleb asitromütsiini manustada ettevaatusega.

Nagu kõigi antibiootiliste ravimitega, on soovitatav jälgida mittetundlike organismide, sh seente,
superinfektsiooni nähtude suhtes.

Raske neerukahjustusega patsientidel (glomerulaarfiltratsiooni kiirus <10 ml/min) on täheldatud
asitromütsiini süsteemse ekspositsiooni 33%-list suurenemist (vt lõik 5.2).

Azithromycin Sandoze tabletid sisaldavad sojaletsitiini, mis võib olla sojavalgu allikaks; seetõttu ei tohi
seda võtta patsiendid, kes on allergilised soja või maapähklite suhtes, sest esineb risk
ülitundlikkusreaktsioonide tekkeks.

Teiste ravimite toime asitromütsiinile

Antatsiidid
Antatsiidide ja asitromütsiini samaaegse manustamise farmakokineetilises uuringus ei täheldatud toimet
üldisele biosaadavusele, kuigi maksimaalne kontsentratsioon seerumis vähenes ligikaudu 25% võrra.
Patsiendid, kes saavad nii asitromütsiini kui ka antatsiide, ei tohi neid ravimeid võtta samal ajal.
Asitromütsiini peab võtma vähemalt 1 tund enne või 2 tundi pärast antatsiidi kasutamist.
Asitromütsiini koheselt vabastavate suspensioonigraanulite manustamine koos ühekordse20 ml
ko-magaldroksi (alumiinium- ja magneesiumhüdroksiid) annusega ei mõjutanud asitromütsiini
imendumise määra ega ulatust.

Flukonasool
Asitromütsiini 1200 mg ühekordse annuse samaaegne manustamine ei mõjutanud flukonasooli 800 mg
ühekordse annuse farmakokineetikat. Flukonasooli ja asitromütsiini samaaegsel manustamisel ei
muutunud viimase üldine eksponeeritus ega poolväärtusaeg. Siiski täheldati kliiniliselt ebaolulist
asitromütsiini C vähenemist (18%).
max

Nelfinaviir
1200 mg asitromütsiini samaaegsel manustamisel nelfinaviiriga tasakaaluseisundis (750 mg kolm korda
ööpäevas) suurenes asitromütsiini kontsentratsioon. Kliiniliselt olulisi kõrvaltoimeid ei täheldatud ja
annust ei ole vaja kohandada.

Rifabutiin
Asitromütsiini ja rifabutiini samaaegne manustamine ei mõjutanud kummagi toimeaine kontsentratsiooni
seerumis.
Patsientidel, kes said samaaegset ravi asitromütsiini ja rifabutiiniga, täheldati neutropeeniat. Kuigi
neutropeeniat on seostatud rifabutiini kasutamisega, ei ole põhjuslikku seost rifabutiini ja asitromütsiini
kombinatsiooniga tõestatud (vt lõik 4.8).

Terfenadiin
Farmakokineetilistes uuringutes ei ole leidnud tõendamist koostoimed asitromütsiini ja terfenadiini vahel.
Harva on teatatud juhtudest, kus sellise koostoime võimalust ei saanud täielikult välistada; siiski puudusid
spetsiifilised tõendid, et selline koostoime oli esinenud.

Tsimetidiin
Asitromütsiini farmakokineetilises uuringus tsimetidiini üksikannusega, mis manustati kaks tundi enne
asitromütsiini, jäi asitromütsiini farmakokineetika muutumatuks.

Asitromütsiini toime teistele ravimitele

Ergotamiini derivaadid
Teoreetilise võimaluse tõttu ergotismi tekkeks ei ole soovitatav koos kasutada asitromütsiini ja
ergotamiini derivaate (vt lõik 4.4).

Digoksiin (P-gp substraadid)
On teatatud, et makroliidantibiootikumide, sh asitromütsiini manustamine koos P-glükoproteiini
substraatidega, nagu digoksiin, suurendab P-glükoproteiini substraatide sisaldust seerumis. Seetõttu, kui
asitromütsiini manustatakse koos P-gp substraadiga, nagu digoksiin, tuleb arvestada võimalusega, et
substraadi seerumikontsentratsioon suureneb.

Suukaudselt manustatavad kumariini tüüpi antikoagulandid
Ühes farmakokineetilise koostoime uuringus tervetel vabatahtlikel ei muutnud asitromütsiin varfariini
15 mg üksikannuse antikoagulatiivset toimet. Turuletulekujärgsel perioodil on teatatud juhtudest, kus
asitromütsiini ja suukaudsete kumariinitüüpi antikoagulantide samaaegse manustamise tagajärjel on
antikoaguleeriv toime tugevnenud. Kuigi põhjuslikku seost ei ole tuvastatud, tuleb kaaluda
protrombiiniaja kontrollimise sagedust, kui asitromütsiini kasutatakse patsientidel, kes saavad
kumariinitüüpi suukaudseid antikoagulante.

Tsüklosporiin
Ühes farmakokineetilises uuringus, kus tervetele vabatahtlikele manustati suukaudselt 500 mg
asitromütsiini ööpäevas kolme päeva jooksul ning seejärel tsüklosporiini suukaudne üksikannus
10 mg/kg, leiti, et lõpptulemusena suurenesid oluliselt tsüklosporiini C ja AUC . Sellest tulenevalt
max
0-5
tuleb rakendada ettevaatust, enne kui kaalutakse nende ravimite samaaegset manustamist. Kui nende
ravimite samaaegne manustamine on vajalik, tuleb jälgida tsüklosporiini sisaldust ja annust vastavalt
kohandada.

Teofülliin
Asitromütsiini ja teofülliini samaaegsel manustamisel tervetele vabatahtlikel ei ilmnenud kliiniliselt
olulisi farmakokineetilisi koostoimeid. Kuna on teatatud koostoimetest teiste makroliidide ja teofülliini
vahel, on soovitav olla tähelepanelik nähtude suhtes, mis viitavad teofülliini taseme tõusule.

Trimetoprim/sulfametoksasool
Trimetoprimi/sulfametoksasooli (160 mg / 800 mg) samaaegsel manustamisel seitsme ööpäeva jooksul
ning 1200 mg asitromütsiini manustamisel 7. päeval, ei täheldatud märkimisväärset toimet trimetoprimi
ega sulfametoksasooli maksimaalsetele kontsentratsioonidele, üldisele eksponeeritusele ega eritumisele
uriiniga. Asitromütsiini kontsentratsioon seerumis oli sarnane teistes uuringutes täheldatuga.

Zidovudiin
Asitromütsiini ühekordne (annuses 1000 mg) ja korduv manustamine (annustes 600 või 1200 mg) mõjutas
vähesel määral zidovudiini või selle glükuroniid metaboliidi farmakokineetikat plasmas või eritumist
neerude kaudu. Siiski tõstis asitromütsiini manustamine fosforüleeritud zidovudiini (kliiniliselt aktiivne
metaboliit) kontsentratsiooni perifeerse vere mononukleaarsetes rakkudes. Selle nähtuse kliiniline tähtsus
on ebaselge, kuid see võib olla patsientidele kliiniliselt kasulik.

Asitromütsiinil puudub oluline koostoime hepaatilise tsütokroom P450 süsteemiga. Arvatakse, et
asitromütsiinil puuduvad need farmakokineetilised ravimitevahelised koostoimeid, mida on täheldatud
erütromütsiinil ja teistel makroliididel. Asitromütsiini puhul ei esine maksa tsütokroom P450 induktsiooni
ega inaktiveerimist tsütokroom-metaboliit kompleksi kaudu.

Astemisool, alfentanüül
Puuduvad andmed koostoimete kohta astemisooli või alfentanüüliga. Nende ravimite ja asitromütsiini
samaaegsel manustamisel on soovitatav ettevaatus, kuna on teada, et nende ainete toime tugevneb
makroliidantibiootikumi erütromütsiin samaaegsel manustamisel.

Atorvastatiin
Atorvastatiini (10 mg ööpäevas) samaaegne manustamine asitromütsiiniga (500 mg ööpäevas) ei muutnud
atorvastatiini kontsentratsiooni plasmas (HMG CoA-reduktaasi inhibeerimise testi põhjal).
Kuid turuletulekujärgselt on asitromütsiini ja statiine koos saavatel patsientidel teatatud rabdomüolüüsist.

Karbamasepiin
Farmakokineetilise koostoime uuringus tervetel vabatahtlikel ei täheldatud olulist toimet karbamasepiini
või selle aktiivse metaboliidi tasemele plasmas, kui patsiendid said samaaegselt asitromütsiini.

Tsisapriid
Tsisapriid metaboliseerub maksas ensüüm CYP3A4 vahendusel. Kuna makroliidid pärsivad seda
ensüümi, võib tsisapriidi samaaegne manustamine põhjustada QT-intervalli pikenemist, ventrikulaarseid
arütmiaid ja torsade de pointes’t.

Tsetirisiin
Asitromütsiini 5-päevane ravikuur koos 20 mg tsetirisiiniga tasakaaluseisundis ei põhjustanud tervetel
vabatahtlikel farmakokineetilisi koostoimeid ega olulisi QT-intervalli muutusi.

Didanosiinid (dideoksüinosiin)
Asitromütsiini (1200 mg ööpäevas) manustamine koos didanosiiniga (400 mg ööpäevas) 6-le HIV
positiivsele patsiendile ei mõjutanud didanosiini tasakaaluseisundi farmakokineetikat platseeboga
võrreldes.

Efavirens
600 mg asitromütsiini üksikannuse ja efavirensi (400 mg ööpäevas 7 päeva jooksul) samaaegne
manustamine ei põhjustanud mingeid kliiniliselt olulisi farmakokineetilisi koostoimeid.

Indinaviir
Asitromütsiini (1200 mg ühekordse annusena) samaaegne manustamine ei mõjutanud statistiliselt olulisel
määral indinaviiri (manustatuna annuses 800 mg kolm korda ööpäevas 5 ööpäeva jooksul)
farmakokineetikat.

Metüülprednisoloon
Tervetel vabatahtlikel farmakokineetilise koostoime uuringus ei olnud asitromütsiinil olulist toimet
metüülprednisolooni farmakokineetikale.

Midasolaam
500 mg asitromütsiini manustamine üks kord ööpäevas kolme päeva jooksul ei põhjustanud tervetel
vabatahtlikel olulisi muutusi midasolaami üksikannuse (15 mg) farmakokineetikas ega
farmakodünaamikas.

Sildenafiil
Tavalistel tervetel meessoost vabatahtlikel ei leitud tõendeid asitromütsiini (500 mg ööpäevas kolme
päeva jooksul) toimest sildenafiili ega selle peamise ringleva metaboliidi AUC ja C väärtustele.
max

Triasolaam
Asitromütsiini (500 mg 1.päeval ja 250 mg 2.päeval) samaaegne manustamine triasolaamiga (0,125 mg
2.päeval) 14-le tervele vabatahtlikule ei põhjustanud olulist toimet triasolaami mistahes
farmakokineetilisele muutujale võrreldes triasolaami ja platseeboga.

Rasedus
Puuduvad adekvaatsed andmed asitromütsiini kasutamise kohta rasedatel naistel.
Reproduktsioonitoksilisuse uuringutes loomadel on näidatud, et asitromütsiin läbib platsenta, kuid
teratogeenseid toimeid ei ole täheldatud (vt lõik 5.3). Asitromütsiini kui toimeaine kasutamise ohutus
raseduse ajal ei ole kinnitust leidnud. Seetõttu tohib asitromütsiini raseduse ajal kasutada ainult juhul, kui
võimalik kasulikkus ületab võimaliku riski.

Imetamine
On teatatud, et asitromütsiin eritub rinnapiima, kuid puuduvad adekvaatsed ja hästi kontrollitud kliinilised
uuringud imetavatel emadel, mis kirjeldaksid asitromütsiini rinnapiima imendumise farmakokineetikat.
Ravi ajal asitromütsiiniga tuleb rinnaga toitmine katkestada, sest ei ole teada, kas asitromütsiinil võib
esineda kõrvaltoimeid rinnaga toidetud imikule. Teiste nähtude kõrval võivad rinnaga toidetud imikul
esineda kõhulahtisus, limaskestade seeninfektsioon ning sensibilisatsioon. Imetamisest on soovitatav
loobuda kogu ravi ajaks ning kuni kaheks päevaks pärast ravi lõppu. Pärast seda võib imetamisega jätkata.

Fertiilsus
Rottidel tehtud fertiilsusuuringutes täheldati asitromütsiini manustamise järel väiksemat tiinestumise
määra. Selle tulemuse tähtsus inimesele ei ole teada.

Puuduvad tõendid, mis viitaksid, et asitromütsiin võiks omada toimet patsiendi võimele juhtida autot või
käsitseda masinaid.

Alljärgnevas tabelis on organsüsteemi klasside ja esinemissageduse alusel loetletud kõrvaltoimed, mis on
kindlaks tehtud kliinilise kogemus ja turuletulekujärgse kogemuse käigus. Turuletulekujärgselt esinenud
kõrvaltoimed on lisatud kaldkirjas.
Esinemissagedused on liigitatud järgmiselt: Väga sage (≥ 1/10); sage (≥ 1/100 kuni < 1/10); aeg-ajalt
(≥ 1/1000 kuni < 1/100); harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000); väga harv (< 1/10 000); teadmata
(esinemissagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel). Igas esinemissageduse rühmas on
kõrvaltoimed loetletud raskuse vähenemise järjekorras.

Asitromütsiiniga võimalikult või tõenäoliselt seotud kõrvaltoimed kliiniliste uuringute kogemuse ja
turuletulekujärgse kogemuse põhjal.

Organsüsteemi klass
Esinemissagedus
Kõrvaltoime
Infektsioonid ja infestatsioonid Aeg-ajalt
Kandidiaas
Vaginaalne infektsioon
Pneumoonia
Seeninfektsioon
Bakteriaalne infektsioon
Farüngiit
Gastroenteriit
Respiratoorsed häired
Nohu
Oraalne kandidiaas
Teadmata
Pseudomembranoosne koliit (vt lõik 4.4)
Vere ja lümfisüsteemi häired
Aeg-ajalt
Leukopeenia
Neutropeenia
Eosinofiilia
Teadmata
Trombotsütopeenia
Hemolüütiline aneemia
Immuunsüsteemi häired
Aeg-ajalt
Angioödeem
Ülitundlikkus
Teadmata
Anafülaktilised reaktsioonid (vt lõik 4.4)
Ainevahetus- ja toitumishäired Aeg-ajalt
Anoreksia
Psühhiaatrilised häired
Aeg-ajalt
Närvilisus
Unetus
Harv
Agiteeritus
Depersonalisatsioon
Teadmata
Agressioon
Ärevus
Deliirium
Hallutsinatsioonid
Närvisüsteemi häired
Sage
Peavalu
Aeg-ajalt
Pearinglus
Unisus
Düsgeusia
Organsüsteemi klass
Esinemissagedus
Kõrvaltoime
Paresteesia
Teadmata
Sünkoop, krambid
Hüpoesteesia
Psühhomotoorne hüperaktiivsus
Anosmia
Ageusia
Parosmia
Myasthenia gravis (vt lõik 4.4)
Silma kahjustused
Aeg-ajalt
Nägemishäired
Kõrva ja labürindi kahjustused Aeg-ajalt
Kuulmishäired
Vertigo
Teadmata
Kuulmiskahjustus, sh kurtus ja/või tinnitus
Südame häired
Aeg-ajalt
Südamepekslemine
Teadmata
Torsade de pointes (vt lõik 4.4)
Arütmia (vt lõik 4.4) sh ventrikulaarne
tahhükardia
QT-intervalli pikenemine
elektriokardiogrammil (vt lõik 4.4)
Vaskulaarsed häired
Aeg-ajalt
Kuumahood
Teadmata
Hüpotensioon
Respiratoorsed, rindkere ja
Aeg-ajalt
Düspnoe
mediastiinumi häired
Ninaverejooks
Seedetrakti häired
Väga sage
Kõhulahtisus
Sage
Oksendamine
Kõhuvalu
Iiveldus
Aeg-ajalt
Kõhukinnisus
Kõhupuhitus
Düspepsia
Gastriit
Düsfaagia
Pingetunne kõhus
Suukuivus
Röhitsused
Suu haavandid
Liigne süljeeritus
Teadmata
Pankreatiit
Keele värvuse muutus
Maksa ja sapiteede häired
Aeg-ajalt
Hepatiit
Harv
Ebanormaalne maksafunktsioon
Kolestaatiline ikterus
Teadmata
Maksapuudulikkus (mis harva lõppeb
surmaga) (vt lõik 4.4)*
Fulminantne hepatiit
Maksanekroos
Naha ja nahaaluskoe
Aeg-ajalt
Lööve
kahjustused
Sügelus
Urtikaaria
Dermatiit
Naha kuivus
Organsüsteemi klass
Esinemissagedus
Kõrvaltoime
Hüperhidroos
Harv
Valgustundlikkusreaktsioonid
Teadmata
Stevensi-Johnsoni sündroom
Toksiline epidermaalne nekrolüüs
Multiformne erüteem
Lihas-skeleti ja sidekoe
Aeg-ajalt
Osteoartriit
kahjustused
Müalgia
Seljavalu
Kaelavalu
Teadmata
Artralgia
Neerude ja kuseteede häired
Aeg-ajalt
Düsuuria
Neeruvalu
Teadmata
Äge neerupuudulikkus
Interstitsiaalne nefriit
Reproduktiivse süsteemi ja
Aeg-ajalt
Metrorraagia
rinnanäärme häired
Munandite häired
Üldised häired ja
Aeg-ajalt
Turse
manustamiskoha reaktsioonid
Asteenia
Üldine halb enesetunne
Väsimus
Näo turse
Valu rinnus
Palavik
Valu
Perifeerne turse
Uuringud
Sage
Lümfotsüütide arvu vähenemine
Eosinofiilide arvu suurenemine
Vere bikarbonaadisisalduse vähenemine
Basofiilide arvu suurenemine
Monotsüütide arvu suurenemine
Neutrofiilide arvu suurenemine
Aeg-ajalt
Aspartaataminotransferaasi sisalduse
suurenemine
Alaniinaminotransferaasi sisalduse
suurenemine
Vere bilirubiinisisalduse suurenemine
Vere uureasisalduse suurenemine
Vere kreatiniinisisalduse suurenemine
Ebanormaalne vere kaaliumisisaldus
Vere aluselise fosfataasi sisalduse
suurenemine
Kloriidisisalduse suurenemine
Glükoosisisalduse suurenemine
Vereliistakute arvu suurenemine
Hematokriti vähenemine
Bikarbonaadisisalduse suurenemine
Ebanormaalne vere naatriumisisaldus
Vigastus, mürgistus ja
Aeg-ajalt
Protseduurijärgsed tüsistused
protseduuri tüsistused
* mis on harva lõppenud surmaga

Kõrvaltoimed, mis on tõenäoliselt seotud Mycobacterium Avium Complex’i profülaktika ja raviga ning
mis põhinevad kliinilistel uuringutel ja turuletulekujärgsel jälgimisel. Need kõrvaltoimed erinevad
nendest, mida on teatatud koheselt või prolongeeritult toimeainet vabastavate ravimvormidega, olemuse
või esinemissageduse poolest.

Organsüsteemi klass
Esinemissagedus
Kõrvaltoime
Ainevahetus ja toitumishäired
Sage
Anoreksia
Närvisüsteemi häired
Sage
Pearinglus
Peavalu
Paresteesia
Düsgeusia
Aeg-ajalt
Hüpoesteesia
Silma kahjustused
Sage
Nägemise kahjustus
Kõrva ja labürindi kahjustused Sage
Kurtus
Aeg-ajalt
Kuulmiskahjustus
Tinnitus
Südame häired
Aeg-ajalt
Südamepekslemine
Seedetrakti häired
Väga sage
Kõhulahtisus
Kõhuvalu
Iiveldus
Kõhupuhitus
Ebamugavustunne kõhus
Vedel väljaheide
Maksa ja sapiteede häired
Aeg-ajalt
Hepatiit
Naha ja nahaaluskoe
Sage
Lööve
kahjustused
Sügelus
Aeg-ajalt
Stevensi-Johnsoni sündroom
Valgustundlikkusreaktsioonid
Lihas-skeleti ja sidekoe
Sage
Artralgia
kahjustused
Üldised häired ja
Sage
Väsimus
manustamiskoha reaktsioonid
Aeg-ajalt
Asteenia
Üldine halb enesetunne

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Kõrvaltoimed, mis ilmnesid ravimi manustamisel soovitatutest suuremates annustes, olid sarnased
tavaliste annuste kasutamisel tekkinud kõrvaltoimetega. Üleannustamise korral on näidustatud üldised
sümptomaatilised ja üldised toetavad meetmed vastavalt vajadusele.

Farmakoterapeutiline rühm: antibakteriaalsed ained süsteemseks kasutamiseks; makroliidid;
asitromütsiin,
ATC-kood: J01FA10

Toimemehhanism
Asitromütsiin on makroliidantibiootikumide gruppi kuuluv asaliid. Seondudes ribosoomi 50S-alaühikuga,
hoiab asitromütsiin ära peptiidiahelate translokatsiooni ribosoomi ühelt küljelt teisele. Selle tulemusena
hoitakse tundlikes organismides ära RNA-sõltuv valgusüntees.

FK/FD suhe
AUC/MIC on asitromütsiini peamine FK/FD parameeter, mis korreleerub kõige paremini asitromütsiini
efektiivsusega.

Resistentsuse mehhanism
Resistentsus asitromütsiini suhtes võib olla loomulik või omandatud. Bakterite resistentsusel on kolm
peamist mehhanismi: sihtkoha muutmine, antibiootikumi transpordi muutmine ja antibiootikumi
modifitseerimine.
Streptococcus pneumoniae, A-grupi beetahemolüütilise streptokoki, Enterococcus faecalis’e ja
Staphylococcus aureus’e, sh metitsilliinresistentse S. aureus’e (MRSA) puhul esineb täielik ristuv
resistentsus erütromütsiini, asitromütsiini, teiste makroliidide ja linkoosamiidide suhtes.

Kriitilised kontsentratsioonid
EUCAST (European Committee on Antimicrobial Susceptibility Testing - Antimikroobse Tundlikkuse
Euroopa Analüüsikomitee)

Patogeenid
tundlik (mg/l)
resistentne (mg/l)
Staphylococcus spp.
≤ 1
> 2
Streptococcus spp. (Grupp A, B, C, G)
≤ 0,25
> 0,5
Streptococcus pneumoniae
≤ 0,25
> 0,5
Haemophilus influenzae
≤ 0,12
> 4
Moraxella catarrhalis
≤ 0,5
> 0,5
Neisseria gonorrhoeae
≤ 0,25
> 0,5

Tundlikkus
Teatud mikroobiliikide omandatud resistentsus võib varieeruda sõltuvalt geograafilisest asukohast ja
ajast; väga vajalik on informatsioon kohaliku resistentsuse kohta, eriti raskete infektsioonide ravis. Kui
kohaliku resistentsuse esinemine muudab küsitavaks kasutatava ravimi efektiivsuse (vähemalt teatud
tüüpi infektsioonide puhul), tuleb vajadusel paluda ekspertarvamust.
Patogeenid, mille korral resistentsus võib osutuda probleemiks: vähemalt ühes Euroopa Liidu riigis on
resistentsuse esinemine võrdne või suurem kui 10%.

Tundlikkuse tabel

Tavapäraselt tundlikud liigid
Aeroobsed gramnegatiivsed mikroorganismid
Haemophilus influenzae*
Moraxella catarrhalis*
Teised mikroorganismid
Chlamydophila pneumoniae
Chlamydia trachomatis
Legionella pneumophila
Mycobacterium avium
Mycoplasma pneumonia*
Liigid, mille puhul omandatud resistentsus võib osutuda probleemiks
Aeroobsed grampositiivsed mikroorganismid
Staphylococcus aureus*
Streptococcus agalactiae
Streptococcus pneumoniae*
Streptococcus pyogenes*
Teised mikroorganismid
Ureaplasma urealyticum
Loomupäraselt resistentsed mikroorganismid
Aeroobsed grampositiivsed mikroorganismid
Staphylococcus aureus - metitsilliini- ja erütromütsiiniresistentsed tüved
Streptococcus pneumoniae - penitsilliini suhtes resistentsed tüved
Aeroobsed gramnegatiivsed mikroorganismid
Escherichia coli
Pseudomonas aeruginosa
Klebsiella spp.
Anaeroobsed gramnegatiivsed mikroorganismid
Bacteroides fragilis'e grupp
* Kliiniline efektiivsus on tõestatud tundlikel isoleeritud organismidel kinnitatud kliiniliste näidustuste
korral.

Imendumine
Pärast suukaudset manustamist on asitromütsiini biosaadavus ligikaudu 37%. Maksimaalne tase plasmas
saabub 2…3 tundi pärast manustamist (pärast 500 mg ravimi ühekordset suukaudset manustamist oli C
max
ligikaudu 0,4 mg/l).

Jaotumine
Farmakokineetilised uuringud on näidanud, et asitromütsiini kontsentratsioon kudedes on
märkimisväärselt suurem kui plasmas (maksimaalsest registreeritud plasmakontsentratsioonist kuni 50
korda suurem), mis viitab sellele, et toimeaine tungib hästi kudedesse (jaotusruumala on
tasakaaluseisundis ligikaudu 31 l/kg). Pärast 500 mg ravimi ühekordset manustamist ületab ravimi
kontsentratsioon sihtkudedes nagu kopsus, mandlites ja eesnäärmes tõenäoliste patogeenide puhul MIK90
väärtusi.

In vitro ja in vivo eksperimentaalsetes uuringutes akumuleerub asitromütsiin fagotsüütidesse ning selle
vabanemist stimuleerib aktiivne fagotsütoos. Loomkatsetes ilmnes, et see protsess aitab kaasa
asitromütsiini akumuleerumisele kudedesse.
Asitromütsiini seondumine plasmaproteiinidega on varieeruv ja sõltub ravimi kontsentratsioonist
vereseerumis - varieerudes 50%-st (0,05 mg/l) kuni 12%-ni (0,5 mg/l).

Eritumine
Terminaalne eritumise poolväärtusaeg plasmas peegeldab täpselt eritumise poolväärtusaega kudedes, mis
on 2 kuni 4 päeva. Ligikaudu 12% intravenoosselt manustatud annusest eritub muutumatul kujul uriiniga
kolme päeva jooksul - enamik sellest eritub esimese 24 tunni jooksul. Asitromütsiini ülekaalukalt
peamiseks eritumisteeks muutumatu vormina on eritumine sapiga.
Tuvastatud metaboliidid, mis tekivad N- ja O-demetüleerimise, desosamiin- ja aglükoonringide
hüroksüülimise ning kladinoosi konjugaadi lõhustumise teel, on mikrobioloogiliselt inaktiivsed.
Eakatel vabatahtlikel (> 65-aastastel) täheldati pärast 5 päeva kestnud ravikuuri AUC väärtuste kerget
suurenemist (29% võrra) võrreldes nooremate vabatahtlikega (<45-aaastastega). Siiski ei ole tegemist
kliiniliselt olulise erinevusega ning annust ei ole seetõttu vaja kohandada.

Farmakokineetika patsientide erirühmades

Neerupuudulikkus
Pärast asitromütsiini ühekordse annuse (1g) suukaudset manustamist suurenesid keskmine C ja
max
AUC
kerge kuni keskmise raskusega neerukahjustusega patsientidel (glomerulaarfiltratsiooni kiirus
0...120
10...80 ml/min) vastavalt 5,1% ja 4,2% võrra, võrreldes normaalse neerufunktsiooniga patsientidega
(glomerulaarfiltratsiooni kiirus > 80 ml/min). Raske neerukahjustusega patsientidel suurenesid keskmine
C ja AUC
vastavalt 61% ja 35% võrra, võrreldes normaalse neerufunktsiooniga patsientidega.
max
0...120

Maksapuudulikkus
Puuduvad tõendid selle kohta, et kerge kuni keskmise raskusega maksakahjustusega patsientidel esineks
märkimisväärseid muutusi asitromütsiini farmakokineetilistes parameetrites seerumis, võrreldes
normaalse maksafunktsiooniga patsientidega. Nende patsientide uriinis tundub asitromütsiini
kontsentratsioon olevat suurenenud - arvatavasti kompenseerimaks vähenenud maksakliirensit.

Eakad
Eakatel patsientidel on asitromütsiini farmakokineetika sarnane noorematel täiskasvanutel täheldatuga.
Kuigi eakatel naistel täheldati kõrgemaid maksimaalseid (30...50% võrra suurenenud)
plasmakontsentratsioone, ei esinenud neil siiski ravimi märkimisväärset akumuleerumist.

Imikud, väikelapsed, lapsed ja noorukid
Ravimi farmakokineetikat on uuritud lastel vanuses 4 kuud kuni 15 aastat, kes võtsid kapsleid, graanuleid
või suspensiooni. Annustamisskeemi puhul, kus esimesel päeval manustati ravimit 10 mg/kg kehakaalu
kohta ning 2...5 järgneval päeval annuses 5 mg/kg kehakaalu kohta, oli saavutatud C pisut madalam kui
max
täiskasvanutel - 224 mikrogrammi/l lastel vanuses 0,6...5 aastat (pärast kolmepäevast manustamist) ning
383 mikrogrammi/l lastel vanuses 6...15 aastat. Vanematel lastel täheldatud poolväärtusaeg (36 tundi)
jääb täiskasvanute puhul oodatud piiridesse.

Loomkatsetes, kus kasutati suuri annuseid, mis ületasid kuni 40 korda kliinilist annust, põhjustas
asitromütsiin pöörduvat fosfolipidoosi, millega üldiselt märgatavaid toksikoloogilisi tagajärgi ei
kaasnenud. Puuduvad tõendid selle kohta, et nimetatud toime oleks inimestel oluline asitromütsiini
normaalse kasutamise korral.

Kartsinogeenne toime
Kartsinogeense potentsiaali hindamiseks ei ole pikaajalisi loomkatseid läbi viidud.

Mutageenne toime
Standardsetes laboriuuringutes: hiire lümfoomi test, inimese lümfotsüütide klastogeensuse test ja hiire
luuüdi klastogeensuse test, ei ole asitromütsiinil mutageenset potentsiaali täheldatud.

Reproduktsioonitoksilisus
Embrüotoksilisuse loomkatsetes hiirtel ja rottidel ei täheldatud mingeid teratogeenseid toimeid. Rottidel
viis asitromütsiini manustamine annustes 100 ja 200 mg/kg kehakaalu kohta ööpäevas kergete
luustumishäirete tekkeni lootel ning kehakaalu suurenemiseni emasloomal. Rottidel, kes said
asitromütsiini annuses 50 mg/kg ööpäevas ja rohkem, täheldati sünnieelsetes ja -järgsetes uuringutes
kerget arengupeetust.

Tableti sisu:
Mikrokristalne tselluloos
Eelželatiniseeritud maisitärklis
Naatriumtärklisglükolaat tüüp A
Kolloidne ränidioksiid, veevaba
Naatriumlaurüülsulfaat
Magneesiumstearaat

Tableti kate:
Polüvinüülalkohol
Titaandioksiid (E 171)
Talk
Sojaletsitiin
Ksantaankummi

Ei kohaldata.

3 aastat

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

PVC/PVdC/alumiinium blister

Pakendi suurused:
250 mg: 4, 6, 12, 24, 50 või 100 õhukese polümeerikattega tabletti
500 mg: 2, 3, 6, 12, 24, 30, 50 või 100 õhukese polümeerikattega tabletti

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

ja käsitsemiseks

Erinõuded puuduvad.