FINLEPSIN

Epilepsia. Kolmiknärvi neuralgia ja glossofarüngeaalneuralgia. Diabeetiline neuropaatia. Alkoholi
abstinentsisündroom.

Karbamasepiinravi alustatakse individuaalselt väikeste algannustega sõltuvalt kliinilise pildi
iseloomust ja ägedusest. Annust suurendatakse aeglaselt kuni optimaalse terapeutilise annuseni.
Kombineeritud ravi kasutamisel peaks annuseid määrama vastavalt plasmakontsentratsioonile.
Karbamasepiini terapeutiline plasmakontsentratsioon on 4…12 mikrogrammi/ml. Terapeutilised
annused on 400…1200 mg ööpäevas, jagatuna 3…4 üksikannuseks.
Üldiselt ei tohiks ületada ööpäevast annust 1200 mg. Maksimaalne ööpäevane annus ei tohiks ületada
1600 mg, sest kõrvaltoimete tekkimine on seotud annuse suurendamisega.
Individuaalsetel juhtudel võivad annused märkimisväärselt erineda üldistest alg- ja säilitusannustest
(metabolismi kiirenemine ensümaatilise induktsiooni või ravimite koostoimete tõttu kombineeritud
ravis). Üleminekul karbamasepiinpreparaadilt mõne teise antiepileptikumi kasutamisele tuleb ravi
katkestamisel annust vähendada järk-järgult. Võimalusel kasutada monoteraapiat. Ravi peaks toimuma
spetsialisti järelvalve all.
Epilepsia. Täiskasvanutel soovitatakse algannuseks 200…400 mg (1…2 tabletti) ööpäevas, annust
suurendada aeglaselt säilitusannuseni 800…1200 mg. Lastele soovitatakse säilitusannuseks tavaliselt
10…20 mg/kg ööpäevas.
Soovitatakse järgmisi annuseid:


Algannus ööpäevas
Säilitusannus ööpäevas
Täiskasvanud
200 mg 1 kord
200…400 mg kolm korda
Lapsed*


1…5-aastased
100 mg üks või kaks korda
200 mg üks või kaks korda
6…10-aastased lapsed
100 mg kaks korda
200 mg kolm korda
11…15-aastased lapsed
100 mg kaks kuni kolm korda
200 mg kolm kuni viis korda
* Märkused: Alla 4-aastastel lastel alustada ravi ööpäevase annusega 20…60 mg/ööpäevas.
Optimaalse annuse saavutamiseks suurendada annust ülepäeviti 20…60 mg võrra. Üle 4-aastastel
lastel võib algannuseks olla 100 mg ööpäevas. Seda annust võib suurendada kuni 100 mg ülepäeviti
või kord nädalas kuni optimaalse annuse saavutamiseni. Eelpoolnimetatud annuseid ei tohiks ületada.

Kolmiknärvi neuralgia, glossofarüngeaalneuralgia. Algannuseks on 200…400 mg ööpäevas ühe või
kahe üksikannusena. Annust võib suurendada kuni 400…800 mg-ni ööpäevas, manustatuna keskmiselt
2…4 üksikannusena kuni valu kadumiseni. Mõnedel juhtudel võib valuhoogude profülaktikaks ravi
jätkata väikese säilitusannusega (400 mg jaotatuna 2 üksikannuseks).
Vanemaealistel ja tundlikel patsientidel on algannuseks 200 mg ööpäevas (kaks korda 0,5 tabletti).
Alkoholi abstinentsisündroomi hoogude profülaktikaks statsionaarses ravis. Keskmine ööpäevane
annus on 600 mg jaotatuna kolmeks üksikannuseks. Üksikjuhtudel võib annust suurendada kuni 1200
mg (2 tabletti 3 korda päevas).
Karbamasepiini kombineerimine delirium tremensi korral koos sedatiivsete-hüpnootiliste ravimitega ei
ole soovitatav.
Hädavajalik on plasmakontsentratsiooni regulaarne kontroll.
Kesknärvisüsteemi ja vegetatiivsete kõrvaltoimete tekkimise tõttu (vt abstinentsi sümptoome
kõrvaltoimete alalõigus) on vajalik ravi teostamine hoolika järelvalve all.
Valud diabeetilise neuropaatia korral. Keskmine ööpäevane annus on 600 mg jaotatuna 3
üksikannuseks. Erandjuhtudel võib määrata kuni 1200 mg ööpäevas jaotatuna 3 üksikannuseks.

Tablette saab poolitada. Tablette tuleb võtta koos mõningase koguse vedelikuga söögi ajal või pärast
sööki. Mõnedel juhtudel on ööpäevase annuse jaotamisel 4…5 üksikannuseks saavutatud osaline
ravitoime.
Ravi kestus sõltub näidustustest ning patsiendi individuaalsest reaktsioonist. Ilma arsti korralduseta ei
tohi patsient ravi jätkata.
Üldiselt on antiepileptiline ravi alati pikaajaline. Ravi kestuse või ravi katkestamise peab määrama igal
individuaalsel juhul eraldi ning spetsialisti poolt. Üldiselt soovitatakse annuse vähendamist ja ravi
katkestamist kaaluda pärast 2…3-aastast hoogudevaba perioodi.
Ravi katkestamine peab toimuma järk-järgult 1…2 aasta jooksul. Lastel tuleb arvestada kehakaalu
suurenemist. EEG leid ei tohi olla halvenenud.
Neuralgiate ravis säilitusannustes peab olema saavutatud valudest vabanemine mõne nädal jooksul.
See tuleb välja selgitada hoolika annuse vähendamise teel, kuna on esinenud ka spontaanseid
remissioone. Valuhoogude kordumisel jätkata ravi säilitusannustega.

Maksapuudulikkus
Maksapuudulikkusega patsientidel tuleks kasutada karbamasepiini ettevaatusega, aktiivse hepatiidi
olemasolul või tekke korral on karbamasepiinravi vastunäidustatud (vt lõik 4.3, 4.4 ja 4.8).

Neerupuudulikkus
Annuse kohandamine ei ole vajalik.

Eakad patsiendid
Eakatel patsientidel tuleb ravi alustada ettevaatlikult; algannus peab olema väike (vt lõik 4.4).

Enne ravi alustamist tuleb hanid (Hiina Hani dünastia järeltulijad) ja Tai päritolu patsiendid
võimalusel skriinida HLA-B*1502 suhtes, kuna see alleel viitab ägeda karbamasepiiniga seotud SJS
(Stevens-Johnsoni sündroom) tekke riskile (vt lõik 4.4 - teave geneetiliste testide ja nahareaktsioonide
kohta).

Ülitundlikkus karbamasepiini või sarnase struktuuriga ainete (nt tritsüklilised antidepressandid) suhtes.
AV-blokaad, ülejuhtehäired, anamneesis luuüdi depressioon või maksaporfüüriad (nt akuutne
intermitteeruv porfüüria, tähniline porfüüria, porphyria cutanea tarda). Manustamine koos MAO
inhibiitoritega (vt 4.5). MAO-inhibiitorite manustamine tuleb lõpetada vähemalt 2 nädalat enne
Finlepsin-ravi alustamist, võimalusel isegi varem.

Kuna karbamasepiin ei toimi absansside korral ning võib neid põhjustada või ägestada, on ta selle
seisundi korral vastunäidustatud.
Müokloonuse korral ei ole karbamasepiin valikravimiks.
Segatüüpi krambihoogude korral tuleb karbamasepiini kasutada ettevaatusega, sest võib suureneda
generaliseerunud krampide tekkeoht. Seisundi halvenemisel tuleb ravi Finlepsin’iga katkestada.

Patsientidele, kellel on anamneesis südame-, maksa- või neerukahjustus, hematoloogiline reaktsioon
teiste ravimite kasutamisel või karbamasepiinravi katkestamine, tohib karbamasepiini välja kirjutada
üksnes pärast kriitilist kasu-riski vahekorra hindamist ning hoolika jälgimise all.

Karbamasepiini kasutamisega on seostatud agranulotsütoosi ja aplastilist aneemiat; karbamasepiinile
on aga raske omistada märkimisväärset riski, sest nende seisundite esinemissagedus on väga madal.
Ravimata üldpopulatsioonis on keskmine risk agranulotsütoosi tekkeks hinnanguliselt 4,7 isikut
miljoni kohta aastas ja aplastilise aneemia tekkeks 2,0 isikut miljoni kohta aastas.

Karbamasepiini kasutamisega seoses esineb aeg-ajalt kuni sageli trombotsüütide või valgete
vereliblede arvulist vähenemist. Ravieelselt tuleb teostada täielik täisvere analüüs, sh trombotsüütide
arv ja võimalusel retikulotsüütide ja seerumi raua määramine; neid analüüse tuleb teha ravieelselt ja
edaspidi perioodiliselt.

Juhul kui valgete vereliblede või trombotsüütide arv on oluliselt langenud või väheneb ravi ajal, tuleb
hoolikalt jälgida patsienti ja tema täisvere analüüse (vt lõik 4.8 „Kõrvaltoimed“). Ravi
karbamasepiiniga tuleb lõpetada, kui patsiendil areneb leukopeenia, mis on raskekujuline,
progresseeruv või kaasnevad kliinilised ilmingud, nt palavik või kurguvalu. Karbamasepiinravi tuleb
lõpetada ka juhul kui ilmneb ükskõik milline luuüdi supressioonile viitav näht.

Patsiente ja nende lähedasi tuleb teavitada varajastest toksilisuse nähtudest ja sümptomitest, mis
viitavad võimalikule hematoloogilisele probleemile, nagu ka dermatoloogilistest sümptomitest ja
maksa kõrvaltoimetest. Patsienti tuleb teavitada, et ta konsulteeriks otsekohe arstiga, kui avalduvad
sellised kõrvaltoimed nagu palavik, kurguvalu, lööve, suuhaavandid, kergesti tekkivad verevalumid,
petehhiad või purpurhemorraagiad.

Nahareaktsioonid
Karbamasepiin-ravi ajal on teatatud tõsistest ja vahel surmaga lõppenud nahareaktsioonidest, sh
toksilisest epidermaalsest nekrolüüsist (TEN) ja Stevens-Johnsoni sündroomist (SJS). Need
reaktsioonid esinevad sagedusega ligikaudu 1…6 uuel kasutajal 10 000-st maades, kus on peamiselt
europiidsest rassist elanikkond. Samas kui mõnedel Aasia riikides hinnatakse riski 10 korda
suuremaks.
On järjest enam tõendeid erinevate HLA alleelide rollist eelsoodumusega patsientidel
immuunvahendatud kõrvaltoimete korral (vt lõik 4.2).
Patsiente tuleb teavitada nähtudest ja sümptomitest ja nahareaktsioonide suhtes hoolikalt jälgida. SJS’i
või TEN’i tekkerisk on suurim ravi esimestel kuudel. Kui SJS’i või TEN’i sümptomid või nähud on
ilmnenud (nt progresseeruv nahalööve, tihti villide või mädakolletega) tuleb karbamasepiinravi
katkestada. Tõsiste dermatoloogiliste reaktsioonidega patsiendid võivad vajada hospitaliseerimist,
kuna need seisundid võivad olla eluohtlikud ja fataalsed. Parimad tulemused SJS’i ja TEN’i ravis
saadakse varase diagnoosimise ja kahtlustatava ravimi viivitamatu katkestamisega. Ravi varajane
katkestamine on seotud parema prognoosiga. Kui patsiendil on SJS või TEN tekkinud seoses
karbamasepiini kasutamisega, ei tohi sellel patsiendil enam karbamasepiinravi alustada.

HLA-B*1502 alleel hanide (Hiina Hani dünastia järeltulijad) ja Tai päritolu populatsioonis
Karbamasepiinravi saavate hanide (Hiina Hani dünastia järeltulijad) ja Tai päritolu patsientide ning
neil esineva HLA-B*1502 vahel on täheldatud tugevat seost ägedate nahareaktsioonide tekke riskiga
nagu Stevens-Johnsoni sündroom (SJS). HLA-B*1502 alleeli kandjate esinemus hani Hiina ja Tai
päritolu rahvastikus on 10%. Enne karbamasepiinravi alustamist peavad alleeli esinemise riski-gruppi
kuuluvad patsientidel olema skriinitud (vt lõik 4.2). Karbamasepiinravi ei tohi alustada patsientidel,
kellel esineb alleel, va juhul, kui teised ravivõimalused puuduvad. Patsientidel, kellel ei leitud HLAB*
1502, esineb madal SJS tekke risk, kuid vaatamata sellele võivad reaktsioonid siiski väga harva
tekkida.
On andmeid, mille alusel on suurenenud risk karbamasepiinist tingitud TEN/SJS esinemiseks teistes
Aasia rahvastikurühmades. Selle alleeli esinemuse tõttu teistes Aasia rahvastikurühmades (nt üle 15%
filipiinlastel ja malaislastel) võib kaaluda riskirühmade geneetilist uuringut HLA-B*1502 alleelile.

HLA-B*1502 alleeli esinemus on praktiliselt nullilähedane (< 1%) nt Euroopa, Aafrika, Hispaania
rahvastikurühmades, jaapanlastel ja korealastel.

Kinnitust ei ole leidnud HLA-B*1502 alleeli esinemise seos teiste karbamasepiini poolt põhjustatud
vähemtõsiste nahareaktsioonide (antikonvulsantide suhtes ülitundlikkuse sündroom või kerge laigulis-
sõlmeline lööve) tekke riskiga.

HLA-A*3101 alleel - Euroopa ja Jaapani rahvastikurühmade seas

On andmeid, mille alusel HLA-A*3101 on seotud suurenenud riskiga karbamasepiinist tingitud naha
kõrvaltoimete, sh SJS, TEN, eosinofiilse ravimlööbe (DRESS) või vähem raske akuutse
generaliseerunud eksantematoosse pustuloosi (AGEP) ja makulopapulaarse lööbe tekkeks (vt lõik 4.8)
Euroopa ja Jaapani päritolu inimestel.

HLA-A*3101 alleeli esinemissagedus varieerub suurel määral erinevate etniliste rühmade seas. HLA-
A*3101 alleeli esinemus Euroopa rahvastikus on 2% kuni 5% ja Jaapani rahvastikus ligikaudu 10%.

HLA-A*3101 alleeli esinemine võib suurendada riski karbamasepiinist tingitud nahareaktsioonide
(enamasti kergemate) tekkeks 5,0% üldpopulatsioonist kuni 26,0% Euroopa päritolu isikutest, samas
kui selle puudumine võib riski vähendada 5,0%-lt 3,8%-ni.

Puuduvad piisavad andmed, mis toetaksid soovitust skriinida patsiente HLA-A*3101 suhtes enne ravi
alustamist karbamasepiini või keemiliselt sarnaste ainetega.

Juhul kui Euroopa või Jaapani päritolu patsiendi genotüübis on tuvastatud HLA-A*3101 alleel, võib
karbamasepiini või keemiliselt sarnaste ainete kasutamist kaaluda juhul kui oodatav kasu ületab riskid.

Kergemad nahamuutused (nt isoleeritud makulaarne või makulopapulaarne eksanteem) võivad samuti
ilmneda, mis on tavaliselt ohutud ning mööduvad spontaanselt päevade või nädalate jooksul kas ravi
jätkamisel või pärast annuse vähendamist. Kuna nahareaktsiooni varaste sümptomite järgi on raske
teha vahet kergemal ja raskemal astmel, tuleb patsienti tähelepanelikult jälgida ravi kohese
katkestamise arvestusega juhul, kui reaktsioon ravi jätkudes halveneb.

Ülitundlikkusreaktsioonid
Finlepsin võib esile kutsuda ülitundlikkusreaktsioone, sealhulgas multiorganülitundlikkus, mis võib
mõjutada nahka, maksa, vereloomeorganeid ja lümfisüsteemi või teisi organeid, kas üksikult või
mitme organi kaupa, põhjustatuna süsteemsest reaktsioonist (vt 4.8).
Karbamasepiini ja okskarbasepiini puhul võib esineda ristuvat allergiat keskmiselt 25…30%
patsientidest.
Ristuv allergia võib esineda ka karbamasepiini ja fenütoiini puhul.
Finlepsin-ravi tuleb otsekohe lõpetada, kui ilmnevad ülitundlikkuse sümptomid.

Muud hoiatused
Finlepsin’il on nõrk kolinoblokeeriv toime, mistõttu glaukoomiga patsiente tuleb jälgida (vt 4.8).
Tuleb meeles pidada latentse psühhoosi aktiveerumise võimalust ja segasuse või agiteerituse tekke
võimalust eeskätt eakatel patsientidel.

Samuti tuleb enne ravi alustamist ja edaspidi perioodiliselt määrata maksafunktsiooni analüüsid,
eeskätt patsientidel, kellel on anamneesis maksahaigus ja eakatel patsientidel. Maksafunktsiooni häire
süvenemisel või akuutse maksahaiguse avaldumisel tuleb ravimi kasutamine otsekohe lõpetada.

Soovitatav on määrata ravieelselt ja edaspidi perioodiliselt uriinianalüüs ja uurealämmastiku tase
veres.

Üksikjuhtudel on teatatud meeste viljakuse vähenemisest ja/või spermatogeneesi häiretest, kuid
põhjuslikud seosed pole teada.
Finlepsin’i kasutamisel koos peroraalsete kontratseptiividega on teatatud tsüklivälisest veritsusest.
Finlepsin võib mõjutada peroraalsete kontratseptiivide efektiivsust. Seetõttu tuleks fertiilses eas naistel
kaaluda alternatiivsete rasestumisvastaste vahendite kasutamist. Finlepsin võib ensüümide
induktsiooni tõttu põhjustada östrogeene ja/või progesterooni sisaldavate ravimite toime vähenemist
(nt kontratseptsiooni ebaõnnestumine).
Kuigi korrelatsioon karbamasepiini annuse ja plasmakontsentratsiooni vahel ning
plasmakontsentratsiooni ja kliinilise efektiivsuse vahel ei ole selgelt väljendunud, tuleks
plasmakontsentratsiooni jälgida järgmiste seisundite puhul: haigushoogude märkimisväärne
sagenemine/ravimi sobivuse määramine; rasedus; laste või noorukite ravi; võimalikud
imendumishäired; kahtlustatav toksilisus erinevate ravimite kasutamisel (vt 4.5).
Finlepsin-ravi järsk lõpetamine võib esile kutsuda krampide teket. Kui ravi Finlepsin’iga tuleb
katkestada järsku, siis üleminek teisele antiepileptilisele ravimile tuleb teha sobiva ravi foonil (nt
diasepaam i.v. või rektaalselt, fenütoiin i.v.).

Enesetapumõtted ja suitsidaalne käitumine: Antiepileptilisi ravimeid erinevate näidustuste puhul
kasutanud patsientidel on teatatud enesetapumõtetest ja suitsidaalsest käitumisest. Randomiseeritud
platseebokontrolliga uuringute meta-analüüs näitas, et antiepileptikume kasutavate patsientide hulgas
on suitsiidimõtete tekkimise ja suitsidaalse käitumise risk vähesel määral suurenenud. Suitsiidimõtete
ja suitsidaalse käitumise tekkemehhanism karbamasepiini saavatel patsientidel ei ole teada, kuid
olemasolevate andmete põhjal ei saa seda riski ka välistada.

Seetõttu tuleb patsiente jälgida enesetapumõtete ja suitsidaalse käitumise nähtude osas ja vajadusel
rakendada sobivat ravi. Patsiente (ja nende hooldajaid) tuleb teavitada vajadusest pöörduda
enesetapumõtete või suitsidaalse käitumise ilmnemisel arsti poole.

Karbamasepiin-10,11 epoksiidi (aktiivne metaboliit) formeerumist katalüüsib peamiselt ensüüm
tsütokroom P4503A4 (CYP3A4). Karbamasepiini manustamine koos CYP3A4 inhibiitoritega võib
suurendada plasmakontsentratsiooni ning seeläbi indutseerida kõrvaltoimete teket. Manustamine koos
CYP3A4 indutseerijatega võib kiirendada karbamasepiini metabolismi ning seetõttu väheneb
karbamasepiini plasmakontsentratsioon ning terapeutiline efektiivsus. Samuti võib CYP3A4
indutseerija-ravi katkestamine vähendada karbamasepiini metabolismi, mille tõttu karbamasepiini
plasmakontsentratsioon suureneb.
Karbamasepiin on CYP3A4 ning teiste I ja II faasi ensüümsüsteemide potentsiaalne indutseerija
maksas. Seetõttu võivad ensüümsüsteemi induktsiooni tõttu peamiselt CYP3A4-vahendusel
metaboliseeruvate teiste ravimite plasmakontsentratsioonid väheneda.
Karbamasepiin-10,11-epoksiidi muutumist 10,11-transdioolderivaadiks katalüüsib inimese
mikrosomaalne epoksiid-hüdrolaas. Selle ensüümi inhibiitorite samaaegne manustamine võib
põhjustada karbamasepiin-10,11-epoksiidi plasmakontsentratsiooni suurenemist.
Karbamasepiini plasmakontsentratsiooni võivad suurendada:
Valuvaigistid, põletikuvastased ravimid: dekstropropoksüfeen, ibuprofeen.
Androgeenid: danasool.
Antibiootikumid: makroliidantibiootikumid (nt erütromütsiin, troleandomütsiin, josamütsiin,
klaritromütsiin).
Antidepressandid: tõenäoliselt desipramiin, fluoksetiin, fluvoksamiin, nefasodoon, trasodoon,
viloksasiin.
Antiepileptikumid: stiripentool, vigabatriin.
Seenevastased ravimid: asoolid (nt itrakonasool, ketokonasool, flukonasool, vorikonasool).
Antihistamiinikumid: loratadiin, terfenadiin.
Antipsühhootikumid: olansapiin.
Tuberkuloosivastased ravimid: isoniasiid.
Viirusvastased ravimid: HIV-ravis kasutatavad proteaasi inhibiitorid (nt ritonaviir).
Karboanhüdraasi inhibiitorid: atsetasoolamiid.
Kardiovaskulaarsed ravimid: verapamiil, diltiaseem.
Gastrointestinaalsed ravimid: tõenäoliselt tsimetidiin, omeprasool.
Müorelaksandid: oksübutüniin, dantroleen.
Trombotsüütide agregatsiooni inhibiitorid: tiklopidiin.
Teised koostoimed: nikotiinamiid (täiskasvanutel suurtes annustes), greipfruudi mahl.
Ained, mis võivad suurendada aktiivse metaboliidi karbamasepiin-10,11-epoksiidi
kontsentratsiooni plasmas
Kuna karbamasepiin-10,11-epoksiidi plasmakontsentratsiooni tõus võib põhjustada kõrvaltoimeid (nt
peapööritustunne, uimasus, ataksia, diploopia), tuleb teiste, allpool nimetatud ainete samaaegsel
kasutamisel Finlepsin’i annust vastavalt kohaldada ja/või monitoorida plasmakontsentratsiooni:
loksapiin, kvetiapiin, primodoon, progabiid, valproehape, valnoktamiid ja valpromiid.
Kuna suurenenud plasmakontsentratsioon võib põhjustada kõrvaltoimete (nt pearinglus, uimasus,
ataksia, diploopia) teket, tuleb Finlepsin’i annust kohaldada ja/või plasmakontsentratsioon kindlaks
määrata.
Karbamasepiini plasmakontsentratsiooni võivad vähendada:
Allpool nimetatud ainetega kooskasutamisel võib olla vajalik Finlepsin’i annuse kohaldamine.
Antiepileptikumid: felbamaat, metsuktsimiid, okskarbasepiin, fenobarbitoon, fensuktsimiid, fenütoiin
ja fosfenütoiin, primidoon. Tõenäoliselt ka klonasepaam, kuigi andmed on osaliselt vastukäivad.
Antineoplastilised ravimid: tsisplatiin või doksorubitsiin.
Tuberkuloosivastased ravimid: rifampitsiin.
Bronhilõõgastid või astmavastsed ravimid: teofülliin, aminofülliin.
Dermatoloogilised ravimid: isotretinoiin.
Teised koostoimed: naistepuna (Hypericum perforatum) sisaldavad taimsed preparaadid.
Ravimid, mille plasmakontsentratsiooni mõjutab karbamasepiin:
Maksa ensüümsüsteemi induktsiooni tõttu võib karbamasepiini manustamisel väheneda järgmiste
ravimite kontsentratsioon plasmas ning seetõttu võib olla vajalik annuste kohaldamine.
Valuvaigistid, põletikuvastased ravimid: metadoon, paratsetamool, fenasoon (antipüriin), tramadool.
Antibiootikumid: doksütsükliin.
Antikoagulandid: suukaudsed antikoagulandid (nt varfariin, fenprokumoon, dikumarool ja
atsenokumarool).
Antidepressandid: bupropioon, tsitalopraam, nefasodoon, trasodoon, tritsüklilised antidepressandid (nt
imipramiin, amitriptüliin, nortriptüliin, klomipramiin). Finlepsin’i ei tohi kasutada koos monoamiini
oksüdaasi inhibiitoritega (MAO-inhibiitorid): MAO-inhiiborite kasutamise peab lõpetama vähemalt
kaks nädalat enne Finlepsin’iga ravi alustamist ning kui kliiniline seisund vähegi võimaldab, siis
veelgi varem (vt 4.3).
Antiepileptikumid: klobasaam, klonasepaam, etosuktsimiid, felbamaat, lamotrigiin, okskarbasepiin,
primidoon, tiagabiin, topiramaat, valproehape, zonisamiid. Fenütoiini sisaldus võib suureneda või
väheneda, mefenütoiini kontsentratsioon võib mõningatel juhtudel suureneda.
Seenevastased ravimid: itrakonasool.
Antihelmintikumid: prasikvateel.
Antineoplastilised ravimid: imatiniib.
Antipsühhootikumid: klosapiin, haloperidool ja bromperidool, olansapiin, kvetiapiin, risperidoon,
ziprasidoon.
Viirusvastased ravimid: HIV-ravis kasutatavad proteaasi inhibiitorid (nt indinaviir, ritonaviir,
sakvinaviir).
Anksiolüütikumid: alprasolaam, midasolaam.
Bronhilõõgastid või astmavastsed ravimid: teofülliin.
Kontratseptiivid: hormonaalsed kontratseptiivid (kaaluda tuleks alternatiivseid rasestumisvastaseid
meetodeid).
Kardiovaskulaarsed ravimid: kaltsiumikanali blokaatorid (dihüdropüridiini grupp) nt felodipiin,
digoksiin.
Kortikosteroidid: prednisoloon, deksametasoon.
Immuunosupressandid: tsüklosporiin.
Kilpnäärme ravimid: levotüroksiin.
Teised koostoimed: östrogeene ja/või progesteroone sisaldavad ravimid.
Ettevaatus on vajalik järgmiste kombinatsioonide puhul:
Isoniasiidi hepatotoksilisus võib suureneda.
Liitiumi kombinatsioon karbamasepiiniga suurendab neurotoksilisuse ohtu.
Metoklopramiidi, trankvillisaatorite või neuroleptikumidega (haloperidool, tioridasiin)
koosmanustamisel suureneb neuroloogiliste kõrvaltoimete oht.
Furosemiidi või hüdroklorotiasiidi samaaegne kasutamine koos Finlepsin’iga võib põhjustada
hüponatreemiat.
Karbamasepiin võib vähendada mittedepolariseerivate müorelaksantide (pankuroonium) toimet; nende
annuseid tuleb vajadusel suurendada ning patsienti tuleb jälgida, sest neuromuskulaarne blokaad võib
lõppeda eeldatust varem.
Ravi ajal on soovitatav alkoholi vältida, kuna Finlepsin võib vähendada patsiendi alkoholitaluvust.
Alkoholiga koosmanustamisel on kesknärvisüsteemipoolsete kõrvaltoimete oht suurem.

Loomadel (hiired, rotid, küülikud) põhjustas suukaudne karbamasepiini manustamine organogeneesi
perioodil suurenenud embrüonaalset suremust annustes, mis tekitasid emasloomal toksilisust (üle 200
mg/kg kehakaalu kohta päevas, st 10…20 korda tavalisest inimesele manustatavast annusest suurem).
Rottidel põhjustas mõnikord abordi 300 mg/kg kehakaalu kohta päevas. Loote arengu lõppfaasis
pidurdus rotil loodete kasv emasloomale toksiliste annuste kasutamisel. Teratogeenset toimet pole
tõestatud nende 3 loomaliigi puhul, kuid ühes hiirtega teostatud uuringus põhjustas karbamasepiin
(peroraalselt 40…240 mg/kg kehakaalu kohta päevas) defekte (peamiselt ajuvatsakeste dilatatsiooni
4,7%-l eksponeeritud loodetest võrreldes 1,3%-ga kontrollgrupis).
Ravimata epilepsiaga emasloomade järglastel on teadaolevalt suurem kalduvus arenguhäirete, sh
väärarendite tekkeks. On teatatud, et karbamasepiin, sarnaselt enamikule epilepsiavastastele
ravimitele, võib riski suurendada, kuid karbamasepiini monoteraapia kontrollitud kliinilistest
uuringutest ei ole saadud lõplikku tõendusmaterjali. Siiski on seoses karbamasepiini kasutamisega
teatatud arenguhäiretest ja väärarenditest, sh spina bifida ning teistest kaasasündinud anomaaliatest
nagu näokolju defektid, kraniovaskulaarsed väärarendid, hüpospaadiad ja anomaaliad erinevates
organsüsteemides.

Nende andmetega tuleb arvestada:
- Patsiendi rasestumise korral või ravi alustamise vajadusel raseduse ajal tuleb hoolikalt kaaluda
riski/kasu vahekorda, eriti raseduse esimesel kolmel kuul; kui ravimi kasutamine on
hädavajalik, tuleb manustada võimalikult väikesi annuseid (eriti raseduse 20...40 päeval).
- Kui vähegi võimalik, tuleb sünnitamisvõimelises eas naistele karbamasepiini määrata
monoravina, sest kombineeritud epilepsiavastast ravi saanud emade laste seas on sagedamini
esinenud kaasasündinud kõrvalekaldeid kui ühte ravimit monoteraapiana saanud emade lastel.
- Finlepsin-ravil olevaid rasedaid naisi tuleb jälgida.
- Karbamasepiini on seostatud loote skeleti arenguhäiretega (spina bifida, suulaelõhe,
südamerikked), kuid epilepsiahaigete naiste lastel on ka üldiselt sagedamini arenguhäireid
täheldatud.
- Soovitatav on manustada väikseimaid toimivaid annuseid ja jälgida ravimi sisaldust plasmas.
Patsientidele tuleb soovitada antenataalset skriiningut, et välja selgitada loote võimalikke
väärarenguid.
- Raseduse ajal ei tohi efektiivset epilepsiavastast ravi katkestada, kuna haiguse ägenemine on
kahjulik nii emale kui ka lapsele.
Antiepileptikumid võivad põhjustada foolhappe defitsiiti, eriti raseduse ajal. Foolhappe defitsiit võib
põhjustada sünnidefektide esinemissageduse suurenemist epilepsiavastast ravi saanud naiste lastel.
Seetõttu on soovitatav enne rasedust ja raseduse ajal täiendavalt foolhapet manustada.
Antiepileptikumide manustamisel emale võib vastsündinul tekkida hemorraagia, mille vältimiseks on
soovitatav emale raseduse viimastel nädalatel ja vastsündinule manustada K-vitamiini preparaate.
Üksikjuhtudel on teatatud neonataalsete krampide ja/või hingamisdepressiooni esinemisest seoses
Finlepsin’i ja mõne teise krambivastase ravimi kasutamisega emal. Mõnel juhul on vastsündinul
esinenud oksendamist, kõhulahtisust ja/või vähenenud isu seoses Finlepsin’i kasutamisega emal. Need
reaktsioonid võivad olla seotud neonataalse ärajätusündroomiga.
Karbamasepiini kontsentratsioon rinnapiimas on 25...60% sellest, mis plasmas. Rinnaga toitmise
eelised peaksid üles kaaluma vähese kõrvaltoimete tekkevõimaluse imikul. Finlepsin’i kasutavad
emad võivad oma lapsi rinnaga toita tingimusel, et imikut jälgitakse võimalike kõrvaltoimete suhtes
(ülemäärane unisus, ülitundlikkus karbamasepiini suhtes). Kõrvaltoimete tekkimisel tuleks rinnaga
toitmine lõpetada.
Väga harva on teatatud meeste viljakuse vähenemisest ja/või spermatogeneesi häiretest.

Finlepsin võib põhjustada pearinglust ja uimasust ning seetõttu reaktsioonikiiruse vähenemist, eriti
ravi alustamisel ja annuste muutmisel. Patsiendid peavad autojuhtimisel ja masinatega töötamisel
olema ettevaatlikud. See toime on tugevam koos alkoholiga.

Teatud tüüpi kõrvaltoimed tekivad väga sageli või sageli ravi algul, eriti liialt suurte algannuste
kasutamisel, ning samuti eakatel. Nendeks kõrvaltoimeteks on nt KNS kõrvaltoimed (pearinglus,
peavalu, ataksia, uimasus, väsimus, diploopia); seedetrakti häired (iiveldus, oksendamine) ja
allergilised nahareaktsioonid.
Annusest sõltuvad kõrvaltoimed vähenevad tavaliselt mõne päeva jooksul kas spontaanselt või pärast
ajutist annuse vähendamist. KNS kõrvaltoimete ilmnemisel võib oletada suhtelist üleannustamist või
märkimisväärset plasmakontsentratsiooni kõikumist. Sellistel juhtudel on otstarbekas määrata
plasmakontsentratsioon.
Tabelis 1 on igas esinemissageduse grupis kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras.
Kõrvaltoimete esinemissagedus: väga sage (≥ 1/10); sage (≥ 1/100, < 1/10); aeg-ajalt (≥ 1/1000,
< 1/100); harv (≥1/10000, <1/1000); väga harv (<1/10000), kaasa arvatud üksikjuhtumid.

Vere ja lümfisüsteemi häired

Väga sage
Leukopeenia.
Sage
Trombotsütopeenia, eosinofiilia.
Harv
Leukotsütoos, lümfadenopaatia, foolhappe

defitsiit.
Väga harv
Agranulotsütoos, aplastiline aneemia,
pantsütopeenia, punaste vererakkude täielik
aplaasia, aneemia, megaloblastiline aneemia, äge
intermitteeruv porfüüria, tähniline porfüüria,
porphyria cutanea tarda, retikulotsütoos ja
hemolüütiline aneemia
Immuunsüsteemi häired

Harv
Aeglast tüüpi multiorganülitundlikkusreaktsioon

võib ilmneda erinevates kombinatsioonides koos

palaviku, löövete, vaskuliidi, lümfadenopaatia,

pseudolümfoomi, artralgia, leukopeenia,

eosinofiilia, hepato-splenomegaalia ning

ebanormaalsete maksafunktsiooni testidega.

Haaratud võivad olla ka teised organid (nt

kopsud, neerud, pankreas, müokard, koolon).
Väga harv
Aseptiline meningiit koos müokloonuse ja
perifeerse eosinofiiliaga; anafülaktiline
reaktsioon, angioneurootiline ödeem.
Endokriinsüsteemi häired

Sage
Ödeem, vedelikupeetus, kehakaalu tõus,

hüponatreemia ja vere osmolaarsuse vähenemine

antidiureetilisele hormoonile (ADH) sarnaste

ilmingute tõttu, põhjustades harva

veeintoksikatsiooni, millega kaasnevad letargia,

oksendamine, peavalu, segasusseisund,

neuroloogilised häired.
Väga harv
Prolaktiini taseme tõus veres koos või ilma
kliiniliste ilminguteta nagu näiteks galaktorröa,
günekomastia, kõrvalekalded kilpnäärme
funktsiooni testides: L-türoksiini (vaba türoksiin,
türoksiin, trijoodtüroniin) taseme vähenemine ja
türeotropiini taseme suurenemine tavaliselt ilma
kliiniliste ilminguteta, luu metabolismi häired
(plasma kaltsiumi ja vere 25-
hüdroksükolekaltsiferooli vähenemine), mille
tulemusena tekib osteomalaatsia/osteoporoos;
vere kolesteroolisisalduse tõus, kaasa arvatud
HDLkolesterool ja triglütseriidid.
Psühhiaatrilised häired

Harv
Nägemis- või kuulmishallutsinatsioonid,

depressioon, anoreksia, rahutus, agressioon,

agitatsioon, segasusseisund.
Väga harv
Psühhoosi aktiveerumine.
Närvisüsteemi häired

Väga sage
Pearinglus, ataksia, uimasus, väsimus.
Sage
Peavalu, diploopia, akommodatsioonihäired (nt

hägune nägemine).
Aeg-ajalt
Ebanormaalsed tahtmatud liigutused (nt treemor,

asterixis, düstoonia, tikid), nüstagm.
Harv
Orofatsiaalne düskineesia, silmade liigutamise

häired, kõnelemise häired (nt düsartria, ebaselge

kõne), koreoatetoos, perifeerne neuropaatia,

paresteesia ja parees.
Väga harv
Maitsetundlikkuse häired, maliigne neuroleptiline
sündroom.
Silma kahjustused

Sage
Diploopia, akommodatsioonihäired (nt hägune

nägemine)
Harv
Okulomotoorsed häired
Väga harv
Nägemishäired (läätse tuhmumised),
konjunktiviit, silma siserõhu tõus
Kõrva ja labürindi kahjustused

Väga harv
Kuulmishäired nt tinnitus, hüperakuusia,
hüpoakuusia, helikõrguse tajumise häired.
Südame häired

Harv
Südame erutusjuhte häired, hüpertensioon või

hüpotensioon.
Väga harv
Bradükardia, arütmia, atrioventrikulaarne
blokaad koos minestamisega, tsirkulatoorne
kollaps, südame paispuudulikkus, koronaartõve
halvenemine, tromboflebiit, trombemboolia (nt
kopsu emboolia).
Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi

häired

Väga harv
Kopsude ülitundlikkus, mida iseloomustavad nt
palavik, düspnoe, pneumoniit või pneumoonia.
Seedetrakti häired

Väga sage
Iiveldus, oksendamine.
Sage
Suukuivus.
Aeg-ajalt
Kõhulahtisus, kõhukinnisus.
Harv
Kõhuvalu.
Väga harv
Glossiit, stomatiit, pankreatiit.
Maksa ja sapiteede häired

Väga sage
Suurenenud gamma-GT (maksaensüümide

indutseerimise tõttu), mis enamasti pole

kliiniliselt oluline.
Sage
Alkaalse fosfataasi aktiivsuse tõus veres.
Aeg-ajalt
Transaminaaside aktiivsuse tõus.
Harv
Kolestaatiline hepatiit, parenhümatoosne

(hepatotsellulaarne) või segatüüpi, kollatõbi.
Väga harv
Granulomatoosne hepatiit, maksapuudulikkus.
Naha ja nahaaluskoe kahjustused

Väga sage
Allergiline dermatiit, urtikaaria, mis võib olla

äge.
Aeg-ajalt
Eksfoliatiivne dermatiit ja erütrodermia.
Harv
Süsteemne erütematoosne luupus, pruuritus.
Väga harv
Stevens-Johnsoni sündroom, toksiline
epidermaalne nekrolüüs, fotosensitiivsus,
multiformne ja nodoosne erüteem,
nahapigmentatsiooni muutused, purpura, akne,
hüperhidroos, juuste väljalangemine;
hirsutismist.

On järjest enam tõendeid geneetiliste markerite ja
naha kõrvaltoimete, nagu SJS, TEN, DRESS,
AGEP ja makulopapuloosne lööve esinemise
suhtes. Euroopa ja Jaapani päritolu patsientidel
on nendest kõrvaltoimetest teatatud seoses
karbamasepiini kasutamise ja HLA-A*3101
alleeli esinemisega. Teist markerit, HLA-B*1502
seostatakse tugevalt SJS ja TEN esinemisega
Hiina Hani ja Tai päritolu isikutel ja mõnedel
teistel Aasia päritolu isikutel (vt
lisainformatsiooni lõikudest 4.2 ja 4.4)
Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused

Harv
Lihasnõrkus.
Väga harv
Artralgia, lihasvalu, lihasspasmid. On teateid
vähenenud luu mineraalsest tihedusest,
osteopeeniast, osteoporoosist ja murdudest
patsientidel, kes saavad pikaajaliselt
karbamasepiinravi. Toimemehhanismi, millega
karbamasepiin luu ainevahetust mõjutab, ei ole
kindlaks tehtud.
Neerude ja kuseteede häired

Väga harv
Interstitsiaalne nefriit, neerupuudulikkus,
neerukahjustus (nt albuminuuria, hematuuria,
oliguuria ja vere uurasisalduse tõus/asoteemia),
sagenenud urineerimine, uriinipeetus.
Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme

häired

Väga harv
Seksuaalfunktsiooni häired/impotentsus,
spermatogeneesi häired (vähenenud sperma hulk
ja/või liikuvus).

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Sümptomid on tavaliselt seotud kesknärvi-, kardiovaskulaar- ja hingamissüsteemiga.
Kesknärvisüsteem. Kesknärvisüsteemi depressioon, desorientatsioon, somnolentsus, agiteeritus,
hallutsinatsioonid, kooma; nägemishäired, ebaselge kõne, düsartria, nüstagmid, ataksia, düskineesia;
algul hüperrefleksia ja hiljem hüporefleksia, krambid, psühhomotoorsed häired, müokloonused,
hüpotermia, müdriaas.
Hingamissüsteem. Hingamisdepressioon, kopsuturse.
Kardiovaskulaarsüsteem. Tahhükardia, vererõhumuutused (hüpotensioon, mõnikord hüpertensioon),
rütmihäired, ülejuhtehäired, EKGs QRS-kompleksi laienemine, minestus.
Seedetrakt: oksendamine, peristaltika aeglustumine.
Urogenitaaltrakt. Uriinipeetus, oliguuria või anuuria; vedeliku retentsioon, veeintoksikatsioon.
Laboratoorne leid. Hüponatreemia, võimalik metaboolne atsidoos, hüperglükeemia;
kreatiniinfosfokinaasi aktiivsuse suurenemine.
Ravi: spetsiifiline antidoot puudub. Maoloputus ja aktiivsöe manustamine, sümptomaatiline ravi
intensiivravipalatis kardiomonitooringu ja elektrolüütide sisalduse korrigeerimisega (hüponatreemia
oht!). Krambihoo korral manustada bensodiasepiini (nt diasepaam), teist antikonvulsanti (nt
fenobarbitaal) või paraldehüüdi. Ettevaatust hingamise pärssumise suhtes!
Soovitatakse hemoperfusiooni aktiveeritud söega. Hilinenud ravimi imendumise tõttu võivad
sümptomid korduda ja raskeneda 2. ja 3. päeval pärast üleannustamist.

Erisoovitused
Hüpotensioon: manustada i.v. dopamiini või dobutamiini
Südame rütmihäired: ravida individuaalselt
Krambid: manustada bensodiasepiini (nt diasepaami) või mõnda muud antikonvulsanti, nt
fenobarbitooni (ettevaatusega, sest võib süvendada respiratoorset depressiooni) või paraldehüüdi.
Hüponatreemia (vee intoksikatsioon): vedeliku manustamise piiramine ja aeglane ning ettevaatlik
0,9% NaCl i.v. infusioon. Need meetmed võivad olla kasulikud ajukahjustuse ärahoidmiseks.
Soovitatud on aktiivsöe hemoperfusiooni. Teadete alusel on diureesi forsseerimine, hemodialüüs ja
peritoneaaldialüüs osutunud kasutuks.
Tuleb arvestada, et 2. ja 3. üleannustamise järgsel päeval on võimalik sümptomatoloogia
retsidiveerumine ja süvenemine, mis on tingitud ravimi aeglustunud imendumisest.

Farmakoterapeutiline rühm: Epilepsiavastased ained, ATC-kood: N03AF01
Karbamasepiin on antiepileptiliste, neurotroopsete ja psühhotroopsete omadustega dibensasepiini
derivaat. Oma keemiliselt struktuurilt on ta sarnane tritsükliliste antidepressantidega ja toimelt
fenütoiiniga. Täpsed elektrofüsioloogilised ja biokeemilised toimemehhanismid ei ole teada.
Karbamasepiin pidurdab sünaptilist ülekannet. Suurtes annustes indutseerib karbamasepiin
posttetaanilise toime potentsiaali vähenemist. Valu vähenemine kolmiknärvi neuralgia korral on
põhjustatud ülekande pärssimisest kolmiknärvi tuumas.

Karbamasepiin (sõltuvalt ravimvormist) imendub suhteliselt aeglaselt ja peaaegu täielikult.
Imendumise poolväärtusaeg on 8,5 tundi (individuaalselt 1,72…12 tundi). Pärast ühekordse annuse
manustamist saabub maksimaalne plasma-kontsentratsioon täiskasvanutel 4…16 tunni jooksul (väga
harva 35 tunni jooksul), lastel 4…6 tunni pärast. Plasmakontsentratsioon on annusest lineaarses
sõltuvuses.
Suspensiooni manustamisel saabub maksimaalne plasmakontsentratsioon kiiremini kui tablettide või
toimeaine pikenenud vabanemisega tablettide kasutamisel. Toimeaine pikenenud vabanemisega
tablettide kasutamisel on plasmakontsentratsioon madalam kui mittemodifitseeritud toimega
tablettidel. Püsikontsentratsioon saabub 2…8 päeva jooksul. Otsest seost karbamasepiini annuse ja
plasma püsikontsentratsiooni vahel ei esine. Toimeaine pikenenud vabanemisega tablettide
kasutamisel iga 8...12 tunni järel on karbamasepiinil ja karbamasepiin-10,11-epoksiidil leitud ainult
tagasihoidlikku keskmist plasmakontsentratsiooni kõikumisi.
Toime saabub, kui ravimi kontsentratsioon on plasmas 4…12 mikrogrammi/ml. Kui
plasmakontsentratsioon ületab 20 mikrogrammi/ml, võib patsiendi seisund halveneda. Kolmiknärvi
neuralgia väheneb, kui plasmakontsentratsioon on 5…8 mikrogrammi/ml. Kõrvaltoimed tekkivad
plasmakontsentratsioonil 8…9 mikrogrammi/ml.
Seondumine plasmavalkudega. Plasmavalkudega seondub 70…80% ning see püsib konstantsena, kui
ravimi kontsentratsioon plasmas on kuni 50 mikrogrammi/ml. Karbamasepiini farmakoloogiliselt
aktiivne metaboliit karbamasepiin-10,11-epoksiid seondub plasmavalkudega 48…53%.
(Farmakoloogilised koostoimed vt 4.5).
Jaotuvus. Ravimi jaotuskoefitsent on 0,8…1,9 l/kg. Karbamasepiini kontsentratsioon
tserebrospinaalvedelikus on 33% võrra madalam kui plasmas. Karbamasepiini kontsentratsioon süljes
sõltub seondumata ravimi hulgast ning on vastavuses ravimi kontsentratsiooniga plasmas (20…30%).
Karbamasepiin läbib platsentaarbarjääri ja eritub rinnapiima (kontsentratsioon rinnapiimas on 58%
plasmakontsentratsioonist). Seepärast võib rinnalapse plasmakontsentratsioon võrdne olla ravimi
kontsentratsiooniga rinnapiimas.
Metabolism. Maksas karbamasepiin oksüdeerub, deaminoseerub, hüdroksüülub ja seondub
glükuroonhappega. Karbamasepiinil on uriinis identifitseeritud 7 metaboliiti. Kõige rohkem on trans-
10,11-dihüdroksü-10,11-dihüdrokarbamasepiini, mis on inaktiivne. Põhilist krambivastast toimet
omab karbamasepiin-10,11-epoksiid, mida on 0,1…2%.
Eliminatsiooni poolväärtusaeg. Karbamasepiini üksikannuse eliminatsiooni poolväärtusaeg on ca 36
tundi (18…65 tundi). Pikaajalisel ravil see väheneb ensümaatilise induktsiooni tagajärjel ca 50%.
Kombineeritud ravil koos teiste antiepileptikumidega on poolväärtusaeg lühem (6…10 tundi) kui
monoteraapia korral (11…13 tundi), lastel on see lühem kui täiskasvanutel ja vastsündinutel pikem kui
imikutel.
Eliminatsioon. Pärast üksikannuse suukaudset manustamist elimineerub 72% annusest neerude kaudu
metaboliitidena. 28% eritub roojaga, osaliselt muutumatul kujul. Uriiniga erituvast ravimist on
muutumatul kujul 2…3 %.

Äge toksilisus
Vt 4.9.

Krooniline toksilisus
Pärast karbamasepiini annuste 50, 100 ja 200 mg/kg ööpäevas suukaudset manustamist rottidele 24
nädala jooksul organkahjustusi ei leitud.
Pärast 52 nädalat kestnud annuse 100 mg/kg ööpäevas manustamist koertele mürgistuse tunnuseid ei
leitud.

Reproduktsioonitoksilisus
Alates 1963. aastast kõigi teratoloogiliste leidude analüüsimise tulemusena ei leitud karbamasepiinil
teratogeenset toimet katseloomadele.
Hiljutistel katsetel täheldati, et terapeutilises annuses puudub karbamasepiinil (vastupidiselt mitmetele
teistele epilepsiavastastele ravimitele) teratogeenne toime hiirtele, kes on eriti tundlikud
karbamasepiini toimele. Ainult emasloomadele ja lootele toksilises annuses täheldati vähestel juhtudel
väärarengut (nt suulaelõhe).
Reproduktsiooni katsed rottidel näitasid, et karbamasepiini väga suurte annuste manustamine ei
mõjuta fertiilsusindeksit, implantatsiooni, absorptsiooniindeksit, ega eluvõimeliste poegade arvu.

Kogemused karbamasepiini kasutamisest raseduse esimesel trimestril on olemas 500 raseda kohta.
Erinevate väärarengute tekkimist on esinenud seoses karbamasepiini ja teiste antikonvulsantide
kasutamisega, kuid ei ole kindel, et karbamasepiin on täiel määral nende patoloogiate põhjuseks.
Põhjuslikke seoseid haiguse ja/või geneetiliste faktoritega ei saa välistada. Erinevate
epidemioloogiliste uuringutega on määratud 1% risk spina bifida tekkimiseks.

Kartsinogeensus
Rottidel põhjustas 2 aastane karbamasepiini ravi maksa kartsinoomi sageduse tõusu normaalse eluea
lõpus. Puuduvad andmed selle katse olulisuse kohta inimesele.

Mutageensus
In-vitro loomkatsetel ei täheldatud karbamasepiinil mutageenset toimet.

Želatiin, magneesiumstearaat, naatriumkroskarmelloos, mikrokristalliline tselluloos.

Ei kohaldata.

3 aastat.

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

Valge PVC/PVDC blisterpakend, kaetud Pergamyne/Al blisteriga.
200 mg tabletid, 50 tk pakendis.

Erinõuded puuduvad.