FROMILID UNO

Klaritromütsiinile tundlike mikroorganismide poolt põhjustatud infektsioonid: tonsillofarüngiit,
sinusiit, kroonilise bronhiidi ägenemine, pneumoonia, naha- ja pehmete kudede infektsioon (erüsiipel,
impetiigo, sekundaarne püoderma).

Fromilid Uno on näidustatud täiskasvanutele ja lastele alates 12-eluaastast.

Antibakteriaalsete ravimite määramisel ja kasutamisel tuleb järgida kohalikke kehtivaid juhendeid.

Täiskasvanud ja üle 12-aastased lapsed peaksid tavaliselt manustama ühe 500 mg tableti iga 24 tunni
järel. Raskemate infektsioonide korral manustatakse iga 24 tunni järel kaks 500 mg tabletti.

Ravi kestab tavaliselt 6 kuni 14 päeva.

Lapsed
Kliinilistes uuringutes on läbi viidud klaritromütsiini suukaudse suspensiooni kasutamist lastel alates
6-elukuust kuni 12-eluaastani. Seetõttu peavad alla 12 aastased lapsed kasutama klaritromütsiini
suukaudseid graanuleid.

Neerukahjustusega patsiendid

Neerukahjustusega patsientidel, kelle kreatiniini kliirens on alla 30 ml/min tuleb klaritromütsiini
annust vähendada poole võrra, näiteks 250 mg üks kord ööpäevas või 250 mg kaks korda ööpäevas
tõsisemate infektsioonide korral. Nendel patsientidel ei tohi ravi ületada 14 päeva. 500 mg tablette ei
saa anda väiksema annusena, sest tablette ei saa poolitada. Klaritromütsiini toimeainet modifitseeritult
vabastavad kõvakapsleid ei saa kasutada selles patsientide populatsioonis (vt. lõik 4.3)

Tablette ei tohi purustada. Tabletid tuleb sisse võtta söögi ajal.

Ülitundlikkus klaritromütsiini, makroliidantibiootikumide või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete
suhtes.

Kuna 500 mg toimeainet modifitseeritult vabastavate tablettide annust ei saa vähendada on see
vastunäidustatud patsientidele kelle kreatiniini kliirens jääb alla 30 ml/min. Teisi ravimvorme võib
nende patsientide populatsioonis kasutada.

Klaritromütsiini samaaegne manustamine koos järgnevate ravimitega on vastunäidustatud: astemisool,
tsisapriidi, pimosiid, terfenadiin kuna need võivad põhjustada QT intervalli pikenemist ja südame
arütmiaid, koos ventrikulaarse tahhükardiaga, ventrikulaarse fibrillatsiooniga ja torsades de pointe'st
(vt. lõik 4.5).

Samaaegne kasutamine koos tikagrelooli või ranolasiiniga on vastunäidustatud.

Klaritromütsiini samaaegne kasutamine ergotamiini või dihüdroergotamiiniga on vastuväidustatud
kuna võib põhjustada alkaloid toksilisust.

Klaritromütsiini ei tohi anda patsientidele kellel on esinenud QT intervalli pikenemine või
ventrikulaarne südame arütmia, kaasa arvatud torsades de pointes (vt lõik 4.4 ja 4.5).

Müopaatia, sh rabdomüolüüsi suurenenud tekkeriski tõttu ei tohi klaritromütsiini kasutada samaaegselt
HMG-CoA reduktaasi inhibiitoritega (statiinidega), mis metaboliseeritakse suurel määral CYP3A4
poolt (lovastatiin või simvastatiin) (vt lõik 4.5).

Klaritromütsiini ei tohi anda hüpokaleemiaga patsientidele (QT intervalli pikenemise riski tõttu).

Patsiendid kes kannatavad tõsise maksapuudulikkuse all kombrinatsioonis neerukahjustusega ei tohi
klaritromütsiini kasutada.

Nagu ka teiste tugevate CYP3A4 inhiitorite korral, ei tohi klaritromütsiini kasutada kolhitsiini võtvad
patsiendid.

Arst ei tohi klaritromütsiini välja kirjutada rasedatele naistele, ilma kasu ja riske hoolikalt kaalumata,
eriti esimese kolme raseduskuu jooksul (vt lõik 4.6).

Ettevaatlik tuleb olla raske neerupuudulikkusega patsientide puhul (vt. lõik 4.2).

Klaritromütsiin eritub peamiselt maksa kaudu. Seetõttu tuleb olla ettevaatlik klaritromütsiini
kasutamisel maksafunktsiooni kahjustusega patsientidel. Ettevaatlik tuleb olla klaritromütsiini
manustamisel mõõduka kuni tõsise neerupuudulikkusega patsientidele.

On teatatud fataalsest maksapuudulikkusest (vt lõik 4.8). Mõnedel patsientidel võis olla olemasolev
maksahaigus või võisid nad võtta teisi maksatoksilisi ravimeid. Patsiente tuleb teavitada, et nad

lõpetaksid ravi ja pöörduksid oma arsti poole, kui neil tekivad maksahaiguse sümptomid, nt isutus,
kollasus, tume uriin, kihelus või hellus kõhus.

Peaaegu kõigi antibiootikumide (sh makroliidide) puhul on teatatud pseudomembranoossest koliidist,
mis võib ulatuda raskuselt kergest kuni eluohtlikuni. Peaaegu kõigi antibiootikumide (sh
klaritromütsiini) kasutamisel on teatatud Clostridium difficile-ga seotud kõhulahtisusest (CDAD), mis
võib raskusastmelt ulatuda kergest kõhulahtisusest fataalse koliidini. Ravi antibakteriaalsete ainetega
muudab käärsoole normaalset mikrofloorat, mis võib viia Clostridium difficile ülekasvuni. Kõigil
patsientidel, kellel tekib pärast antibiootikumide kasutamist kõhulahtisus, tuleb arvestada võimaliku
CDAD-ga. Vajalik on hoolikas meditsiiniline anamnees, sest CDAD tekkest on teatatud isegi rohkem
kui kaks kuud pärast antibakteriaalsete ravimite manustamist. Seetõttu tuleb kaaluda
klaritromütsiinravi lõpetamist vaatamata ravinäidustusele.
Tuleb teha mikrobioloogilised uuringud ja alustada adekvaatset ravi. Peristaltikat pärssivaid ravimeid
tuleb vältida.

Turuletulekujärgselt on klaritromütsiini ja kolhitsiini kooskasutamisel teatatud kolhitsiini toksilisest
toimest, eriti vanemaealistel patsientidel; mõned neist juhtudest esinesid neerupuudulikkusega
patsientidel. On teatatud mõne sellise patsiendi surmast (vt lõik 4.5). Kolhitsiini ja klaritromütsiini
samaaegne manustamine vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

Klaritromütsiini ja triasolobensodiasepiinide, nt triasolaami ja midasolaami samaaegsel manustamisel
on soovitatav ettevaatus (vt lõik 4.5).

Klaritromütsiini samaaegsel manustamisel teiste ototoksiliste ravimitega, eeskätt aminoglükosiididega
on soovitav ettevaatus. Ravi jooksul ja pärast ravi tuleb kontrollida vestibulaarset ja auditoorset
funktsiooni.

QT intervalli pikenemise riski tõttu tuleb klaritromütsiini kasutada ettevaatusega patsientidel, kellel on
koronaararterite haigus, varasem ventrikulaarne arütmia, raske südamepuudulikkus, dekompenseeritud
hüpokaleemia ja/või hüpomagneseemia, bradükardia (<50 lööki minutis) või samaaegsel manustamisel
koos teiste ravimitega, mis pikendavad QT intervalli (vt lõik 4.5). Klaritromütsiini ei tohi kasutada
kaasasündinud või dokumenteeritud omandatud QT intervallic pikenemise või ventrikulaarse arütmia
puhul (vt lõik 4.3).

Pneumoonia: Streptococcus pneumoniae resistentsuse ärahoidmiseks makroliidide suhtes on tähtis
teostada tundlikkuse uuringud enne kalritromütsiini määramist omandatud pneumoonia raviks.
Haiglatekkese pneumoonia ravis tuleb klaritromütsiini kasutada kombinatsioonis teiste sobivate
antibiootikumidega.

Kerge kuni mõõduka raskusega naha ja pehmete kudede infektsioone põhjustavad enamasti
Staphylococcus aureus ja Streptococcus pyogenes, mis mõlemad võivad olla makroliidide suhtes
resistentsed. Seetõttu on tähtis, et oleks teostatud tundlikkuse uuring. Juhul kui ei saa kasutada beeta-
laktaamantibiootikume (nt allergia), võib esmavaliku ravimiks olla mõni muu antibiootikum nagu
klindamütsiin. Praegu arvatakse, et makroliidid mõjutavad vaid mõningaid naha ja pehmete kudede
infektsioonide tekitajaid nagu Corynebacterium minutissimum või akne vulgaris’e ja roospõletiku
tekitajaid ning neid kasutatakse juhul kui penitsilliinravi ei saa kasutada.

Raskete ägedate ülitundlikkusreaktsioonide, nt anafülaksia, Stevensi-Johnsoni sündroomi ja toksilise
epidermaalse nekrolüüsi puhul tuleb klaritromütsiinravi otsekohe lõpetada ja alustada kiiresti sobivat
ravi.

Klaritromütsiini koosmanustamisel ravimitega mis indutseerivad tsütokroom CYP3A4 ensüümi tuleb
olla ettevaatlik (vt. lõik 4.5).

HMG-CoA reduktaasi inihibiitorid (statiinid): Klaritromütsiini samaaegne kasutamine lovastatiini või
simvastatiiniga on vastunäidustatud (vt lõik 4.3). Teiste statiinide kasutamise korral tuleb

klaritromütsiini määramisel olla ettevaatlik. Statiine ja klaritromütsiini samaaegselt võtvatel
patsientidel on esinenud rabdomüolüüsi. Patsiente tuleb jälgida müopaatia märkide ja sümptomite
suhtes.,Klaritromütsiini määramisel koos statiinidega tuleb olla ettevaatlik. Olukorras, kus samaaegset
klaritromütsiini ja statiinide kasutamist ei saa vältida, on soovitatav määrata statiine väikseimas
võimalikus annuses. Kaaluda võib sellise statiini kasutamist, mis ei sõltu CYP3A metabolismist (nt
fluvastatiin)

Suukaudsed hüpoglükeemilised ained/Insuliin: Klaritromütsiini kasutamine koos suukaudsete
hüpoglükeemiliste ainete (nagu sulfonüüluuread) ja/või insuliiniga võib põhjustada olulist
hüpoglükeemiat. Soovitatav on hoolikalt jälgida glükoosi taset (vt lõik 4.5).

Suukaudsed antikoagulandid: klaritromütsiini ja varfariini samaaegsel manustamisel esineb risk
rahvusvahelise normaliseeritud suhte (INR) ja protrombiini aja väärtuse oluliseks suurenemiseks ja
tõsiseks verejooksuks (vt lõik 4.5). Kui patsiendid saavad korraga klaritromütsiini ja suukaudseid
antikoagulante, tuleb sageli kontrollida INR ja protrombiini aega.

H. pylori võib klaritromütsiinravile resistentseks muutuda.

Pikaajalise kasutamise tagajärjel võib sarnaselt teistele antibiootikumidele olla tulemuseks
koloniseerumine suurenenud hulga mittetundlike bakterite ja seentega; kui tekib superinfektsioon,
tuleb alustada sobivat ravi.

Tähelepanelik tuleb olla ka võimaliku klaritromütsiini ja teiste makroliidide, nagu ka linkomütsiini ja
klindamütsiini ristuva resistentsuse suhtes.

Ravimi kasutamine ei ole soovitatav ka porfüüriat põdevatel patsientidel.

Fromilid uno sisaldab laktoosi. Patsiendid, kes põevad harvaesinevat pärilikku galaktoositalumatust,
lapp-laktaasidefitsiiti või glükoosi-galaktoosi malabsorptsiooni, ei tohi seda ravimit võtta.
Üks Fromilid uno tablett sisaldab 12,85 mg naatriumi. Enam kui ühe Fromilid uno tableti
manustamisel ööpäevas on sisalduva naatriumi kogus enam kui 23 mg (1 mmol). Piiratud
naatriumisisaldusega dieedil olevate patsientide ravimisel tuleb sellega arvestada.

Järgmiste ravimite kasutamine on rangelt vastunäidustatud võimalike raskete ravimi
koostoimete tõttu:

Tsisapriid, pimosiid, astemisool ja terfenadiin
Klaritromütsiini ja tsisapriidi samaaegselt saavatel patsientidel on teatatud tsisapriidi taseme tõusust.
See võib põhjustada QT intervalli pikenemist ja südame rütmihäireid, sh ventrikulaarset tahhükardiat,
vatsakeste fibrillatsiooni ja torsade de pointes’i. Sarnaseid toimeid on täheldatud patsientidel, kes
võtavad samaaegselt klaritromütsiini ja pimosiidi (vt lõik 4.3).

On teatatud, et makroliidid muudavad terfenadiini metabolismi, mis põhjustab terfenadiini taseme
tõusu, mis mõnikord on seotud südame rütmihäirete, nagu QT-intervalli pikenemise, ventrikulaarse
tahhükardia, vatsakeste fibrillatsiooni ja torsade de pointes’iga (vt lõik 4.3). Ühes uuringus 14 tervel
vabatahtlikul põhjustas klaritromütsiini ja terfenadiini samaaegne manustamine terfenadiini happelise
metaboliidi taseme kahe- kuni kolmekordse tõusu seerumis ja QT intervalli pikenemise, mis ei
põhjustanud kliiniliselt märgatavat toimet. Sarnaseid toimeid on täheldatud astemisooli ja makroliidide samaaegsel manustamisel.

Ergotamiin/ dihüdroergotamiin
Turuletulekujärgsed teated näitavad, et klaritromütsiini koosmanustamine ergotamiini või
dihüdroergotamiiniga on seotud ergotamiini ägeda toksilisusega, mida iseloomustavad vasospasm ja
isheemia jäsemetes ning teistes kudedes, sh kesknärvisüsteemis. Klaritromütsiini ja nende ravimite

samaaegne manustamine on vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

HMG-CoA-reduktaasi inhibiitorid (statiinid)
Klaritromütsiini samaaegne kasutamine lovastatiini või simvastatiiniga on vastunäidustatud (vt lõik
4.3), sest need statiinid metaboliseeritakse suurel määral CYP3A4 poolt ja samaaegne ravi
klaritromütsiiniga tõstab nende plasmataset, mis suurendab müopaatia, sh rabdomüolüüsi tekkeriski.
Klaritromütsiini ning neid statiine samaaegselt manustanud patsientide puhul on teatatud
rabdomüolüüsist. Kui ravi klaritromütsiiniga ei saa vältida, tuleb ravi simvastatiini või lovastatiiniga
ravikuuri ajaks peatada.

Klaritromütsiini määramisel koos statiinidega tuleb olla ettevaatlik. Olukorras, kus samaaegset
klaritromütsiini ja statiinide kasutamist ei saa vältida, on soovitatav määrata statiine väikseimas
võimalikus annuses. Kaaluda võib sellise statiini kasutamist, mis ei sõltu CYP3A metabolismist (nt
fluvastatiin). Patsiente tuleb jälgida müopaatia märkide ja sümptomite suhtes.

Teiste ravimite toime klaritromütsiinile

Ravimid, mis indutseerivad CYP3A4 (nt rifampitsiin, fenütoiin, karbamasepiin, fenobarbitaal,
lihtnaistepuna ürt), võivad indutseerida klaritromütsiini metabolismi. Selle tagajärjeks võib olla
klaritromütsiini subterapeutiline kontsentratsioon, mis viib toime nõrgenemiseni. Lisaks võib osutuda
vajalikuks CYP3A indutseerija taseme jälgimine plasmas, kuna see võib olla suurenenud
klaritromütsiini inhibeeriva toime tõttu CYP3A4 suhtes (vt ka manustatava CYP3A4 kohta vastavat
tooteinfot). Rifabutiini ja klaritromütsiini samaaegne manustamine põhjustas rifabutiini taseme tõusu
ja klaritromütsiini taseme vähenemist seerumis koos suurenenud riskiga uveiidi tekkeks.

Järgmised ravimid mõjutavad teadaolevalt või arvatavalt klaritromütsiini tsirkuleerivat
kontsentratsiooni; nõutav on klaritromütsiini annuse kohandamine või alternatiivse ravi kaalumine.

Efavirens, nevirapiin, rifampitsiin, rifabutiin ja rifapentiin
Tsütokroom P450 metabolismisüsteemi tugevad indutseerijad, nt efavirens, nevirapiin, rifampitsiin,
rifabutiin ja rifapentiin võivad kiirendada klaritromütsiini metabolismi ja seeläbi vähendada
klaritromütsiini taset plasmas, suurendades ka mikrobioloogiliselt aktiivse metaboliidi 14 OH-
klaritromütsiini taset. Kuna klaritromütsiini ja 14-OH-klaritromütsiini mikrobioloogiline toime
erinevate bakterite suhtes on erinev, võib klaritromütsiini manustamine koos ensüümi indutseerijatega
kahjustada soovitavat ravitoimet.

Etraviriin
Etraviriin vähendas ekspositsiooni klaritromütsiinile; aktiivse metaboliidi 14-OH-klaritromütsiini
kontsentratsioon aga suurenes. Kuna 14-OH-klaritromütsiini aktiivsus Mycobacterium avium
kompleksi (MAC) suhtes on vähenenud, võib olla muutunud üldine aktiivsus selle patogeeni suhtes;
seetõttu tuleb MAC puhul kaaluda klaritromütsiini asemel alternatiivset ravi.

Flukonasool
200 mg flukonasooli üks kord ööpäevas samaaegne manustamine 500 mg klaritromütsiiniga kaks
korda ööpäevas 21 tervele vabatahtlikule viis klaritromütsiini keskmise minimaalse
tasakaalukontsentratsiooni (Cmin) ja kontsentratsioonikõvera aluse pindala (AUC) suurenemiseni
vastavalt 33% ja 18% võrra. Samaaegne flukonasooli manustamine ei mõjutanud märkimisväärselt
aktiivse metaboliidi 14-OH-klaritromütsiini tasakaalukontsentratsioone. Klaritromütsiini annuse
kohandamine ei ole vajalik.

Ritonaviir
Farmakokineetiline uuring näitas, et samaaegne 200 mg ritonaviiri iga 8 tunni järel ja 500 mg
klaritromütsiini iga 12 tunni järel manustamine põhjustas klaritromütsiini metabolismi märkimisväärse
inhibeerimise. Samaaegsel manustamisel ritonaviiriga suurenes klaritromütsiini Cmax 31%, Cmin
suurenes 182% ja AUC suurenes 77%. Täheldati 14-OH-klaritromütsiini moodustumise olulist
täielikku inhibeerimist. Klaritromütsiini laia terapeutilise vahemiku tõttu ei ole normaalse

neerufunktsiooniga patsientidel annuse vähendamine vajalik. Neerukahjustusega patsientidel tuleb
siiski arvestada järgmiste annuste kohandamistega: Patsientidel, kellel ClCR on 30 kuni 60 ml/min,
tuleb klaritromütsiini annust vähendada 50%. Patsientidel, kellel ClCR <30 ml/min, tuleb
klaritromütsiini annust vähendada 75%. Klaritromütsiini annuseid, mis ületavad 1 g ööpäevas ei tohi
koos ritonaviiriga manustada.

Sarnaseid annuse kohandamisi tuleb kaaluda neerufunktsiooni langusega patsientidel, kui ritonaviiri
kasutatakse farmakokineetika parandajana koos teiste HIV proteaasi inhibiitoritega, sh atasanaviiriga
ja sakvinaviiriga (vt allpool lõik Kahesuunalised farmakokineetilised koostoimed).

Klaritromütsiini toime teistele ravimitele

CYP3A-põhised Teadaolevalt CYP3A inhibeeriva klaritromütsiini samaaegne manustamine ravimitega, mis peamiselt
metaboliseeritakse CYP3A vahendusel, võib põhjustada ravimi kontsentratsioonide suurenemisi, mis
võivad tugevdada või pikendada samaaegselt kasutatava ravimi ravi- ja kõrvaltoimeid.
Klaritromütsiini tuleb kasutada ettevaatusega patsientidel, kes saavad ravi teiste ravimitega, mis on
teadaolevalt CYP3A ensüümi substraadid, eeskätt juhul kui CYP3A substraadil on kitsas
ohutusvahemik (nt karbamasepiin) ja/või substraati metaboliseeritakse suurel määral selle ensüümi
poolt.

Patsientidel, kes saavad samaaegselt klaritromütsiini, tuleb kaaluda annuse kohandamist ja võimalusel
tuleb hoolikalt jälgida peamiselt CYP3A vahendusel metaboliseeritavate ravimite kontsentratsioone
seerumis.

Järgmised ravimid või ravimirühmad metaboliseeritakse teadaolevalt või arvatavalt sama CYP3A
isoensüümi vahendusel: alprasolaam, astemisool, karbamasepiin, tsilostasool, tsisapriid, tsüklosporiin,
disopüramiid, tungaltera alkaloidid, lovastatiin, metüülprednisoloon, midasolaam, omeprasool,
suukaudsed antikoagulandid (nt varfariin, vt lõik 4.4), pimosiid, kinidiin, rifabutiin, sildenafiil,
simvastatiin, siroliimus, takroliimus, terfenadiin, triasolaam ja vinblastiin. Ravimid, mis toimivad
sarnase mehhanismiga tsütokroom P450 süsteemi teiste isoensüümide vahendusel, on fenütoiin,
teofülliin ja valproaat.

Antiarütmikumid
On turuletulekujärgseid teateid torsades de pointes’i tekkimisest klaritromütsiini samaaegsel
kasutamisel koos kinidiini või disopüramiidiga. Klaritromütsiini samaaegsel manustamisel koos nende
ravimitega tuleb elektrokardiogrammil jälgida QT intervalli pikenemist. Klaritromütsiinravi ajal tuleb
jälgida kinidiini ja disopüramiidi taset seerumis.

Klaritromütsiini ja disopüramiidi samaaegsel manustamisel on turustamise järgselt teatatud
hüpoglükeemiast. Seetõttu tuleb klaritromütsiini ja disopüramiidi koosmanustamisel jälgida
veresuhkru taset.

Suukaudsed hüpoglükeemilised ravimid/insuliin
Teatud hüpoglükeemiliste ravimite puhul nagu nategliniid ja repagliniid, võib klaritromütsiini CYP3A
inhibeeriv toime põhjustada koos kasutamisel hüpoglükeemiat. Soovitav on hoolikas veresuhkru
jälgimine.

Omeprasool
Tervetele täiskasvanud isikutele manustati klaritromütsiini (500 mg iga 8 tunni järel) kombinatsioonis
omeprasooliga (40 mg ööpäevas). Omeprasooli tasakaaluseisundi kontsentratsioon plasmas suurenes
samaaegsel klaritromütsiini manustamisel (Cmax, AUC0-24, ja t1/2 suurenesid vastavalt 30%, 89% ja
34% võrra). Mao pH 24 tunni keskmine väärtus oli 5,2, kui omeprasooli manustati ainsa ravimina ning
5,7, kui omeprasooli manustati koos klaritromütsiiniga.

Sildenafiil, tadalafiil ja vardenafiil

Kõik need fosfodiesteraasi inhibiitorid metaboliseeritakse vähemalt osaliselt CYP3A vahendusel ja
klaritromütsiini samaaegne manustamine võib CYP3A inhibeerida. Klaritromütsiini manustamine
koos sildenafiili, tadalafiili või vardenafiiliga võib tõenäoliselt põhjustada fosfodiesteraasi inhibiitori
suurenenud ekspositsiooni. Sildenafiili, tadalafiili ja vardenafiili annuste vähendamist peaks kaaluma,
kui neid ravimeid manustatakse koos klaritromütsiiniga.

Teofülliin, karbamasepiin
Kliiniliste uuringute tulemused näitavad mõõdukat, ent statistiliselt olulist (p≤0,05) tsirkuleeriva
teofülliini või karbamasepiini taseme tõusu, kui üht neist ravimitest manustatakse koos
klaritromütsiiniga. Võib kaaluda annuse vähendamist.

Suukaudsed antikoagulandid (nt varfariin, atsenokumarool)
Turuletulekujärgse perioodi spontaansed teated näitavad, et klaritromütsiini ja suukaudsete
antikoagulantide koosmanustamine võib tugevdada suukaudsete antikoagulantide toimet. Kui
patsiendid saavad samaaegselt klaritromütsiini ja suukaudseid antikoagulante, tuleb protrombiini aega
hoolikalt jälgida.

Tolterodiin
Tolterodiini esmane metabolismi rada on tsütokroom P450 2D6 isovormi (CYP2D6) kaudu. Siiski on
CYP2D6-vabas populatsiooni alamrühmas identifitseeritud metabolismi rada CYP3A kaudu. Selles
populatsiooni alamrühmas põhjustab CYP3A inhibeerimine märgatavalt kõrgemaid tolterodiini
kontsentratsioone seerumis. CYP3A inhibiitorite, nt klaritromütsiini olemasolul võib CYP2D6
aeglaselt metaboliseerival populatsioonil osutuda vajalikuks tolterodiini annust vähendada.

Triasolobensodiasepiinid (nt alprasolaam, midasolaam, triasolaam)
Kui midasolaami manustatakse koos klaritromütsiini tablettidega (500 mg kaks korda ööpäevas)
suurenes midasolaami AUC 2,7 korda pärast midasolaami intravenoosset manustamist ja 7 korda
pärast suukaudset manustamist. Suukaudse midasolaami ja klaritromütsiini koosmanustamist peab
vältima. Kui intravenoosset midasolaami manustatakse koos klaritromütsiiniga, tuleb patsienti annuse
kohandamise võimaldamiseks hoolikalt jälgida. Samu ettevaatusabinõusid tuleb rakendada ka teistele
bensodiasepiinidele, mis metaboliseeruvad CYP3A vahendusel, sh triasolaam ja alprasolaam.
Bensodiasepiinide korral, mille eliminatsioon ei sõltu CYP3A-st (temasepaam, nitrasepaam,
lorasepaam), ei ole kliiniliselt olulised koostoimed klaritromütsiiniga tõenäolised.

Klaritromütsiini ja triasolaami samaaegsel kasutamisel on esinenud turuletulekujärgseid teateid
ravimite koostoimetest ja toimetest kesknärvisüsteemile (KNS) (nt somnolentsus ja segasus).
Soovitatav on patsiente KNS-i farmakoloogiliste toimete suhtes jälgida.

Teised ravimi koostoimed

Aminogükosiidid
Klaritromütsiini manustamisel samaaegselt koos teiste ototoksiliste ravimitega, eriti
aminoglükosiididega, tuleb olla ettevaatlik (vt lõik 4.4).

Kolhitsiin
Kolhitsiin on CYP3A ja väljavoolu transporteri P-glükoproteiini (Pgp) substraat. Teadaolevalt
inhibeerivad klaritromütsiin ja teised makroliidid CYP3A-d ja Pgp-id. Klaritromütsiini ja kolhitsiini
koosmanustamisel võib Pgp-i ja/või CYP3A inhibeerimine klaritromütsiini poolt viia kolhitsiini
suurenenud ekspositsioonini. Patsiente tuleb kolhitsiini toksilise toime kliiniliste sümptomite suhtes
jälgida (vt lõik 4.4).

Digoksiin
Digoksiin on väljavoolu transporteri P-glükoproteiini (Pgp) substraat. Teadaolevalt inhibeerib
klaritromütsiin Pgp-id. Kui klaritromütsiini manustatakse koos digoksiiniga, võib Pgp inhibeerimine
klaritromütsiini poolt viia digoksiini ekspositsiooni suurenemiseni. Turuletulekujärgse järelevalve
käigus on samuti teatatud suurenenud digoksiini kontsentratsioonidest seerumis samaaegselt

klaritromütsiini ja digoksiini saavatel patsientidel. Mõnedel patsientidel on avaldunud digoksiini
toksilisuse kliinilised nähud, sh potentsiaalselt surmaga lõppevad arütmiad. Kui patsiendid saavad
korraga digoksiini ja klaritromütsiini, peab hoolikalt jälgima digoksiini kontsentratsioone seerumis.

Zidovudiin
Klaritromütsiini tablettide ja zidovudiini samaaegne suukaudne manustamine HIV-infektsiooniga
täiskasvanud patsientidele võib põhjustada zidovudiini tasakaalukontsentratsioonide vähenemist. Kuna
klaritromütsiin ilmselt takistab samaaegselt manustatud suukaudse zidovudiini imendumist, saab seda
koostoimet pea täielikult vältida, jättes klaritromütsiini ja zidovudiini annuste manustamise vahele 4-
tunnised intervallid. Siiani ei näi see koostoime ilmnevat pediaatrilistel HIV-infektsiooniga
patsientidel, kes võtavad klaritromütsiini suspensiooni koos zidovudiini või dideoksüinosiiniga. Antud
koostoime on vähetõenäoline, kui klaritromütsiini manustatakse intravenoosse infusiooni teel.

Fenütoiin ja valproaat
On esinenud spontaanseid või kirjandusallikate teateid koostoimetest CYP3A inhibiitorite, sh
klaritromütsiini ja ravimite vahel, mis teadaolevalt ei metaboliseeru CYP3A kaudu (nt fenütoiin ja
valproaat). Nende ravimite puhul on soovitatav määrata nende seerumi taset, kui neid manustatakse
samaaegselt klaritromütsiiniga. Teatatud on suurenenud kontsentratsioonidest seerumis.

Kahesuunalised farmakokineetilised koostoimed

Atasanaviir
Klaritromütsiin ja atasanaviir on mõlemad CYP3A substraadid ja inhibiitorid, ning esineb tõendeid
kahesuunalisest ravimite koostoimest. Klaritromütsiini (500 mg kaks korda ööpäevas) ja atasanaviiri
(400 mg üks kord ööpäevas) koosmanustamise tagajärjel suurenes 2-kordselt klaritromütsiini
ekspositsioon ja 14-OH-klaritromütsiini ekspositsioon vähenes 70%, koos atasanaviiri AUC
suurenemisega 28%. Klaritromütsiini laia terapeutilise vahemiku tõttu ei ole normaalse
neerufunktsiooniga patsientidel annuse kohandamine vajalik. Mõõduka neerufunktsiooniga
patsientidel (kreatiniini kliirens 30...60 ml/min) peab klaritromütsiini annust vähendama 50% võrra.
Patsientidel, kellel on kreatiniini kliirens <30 ml/min, peab klaritromütsiini annust vähendama 75%
võrra, kasutades sobivat klaritromütsiini ravimvormi. Suuremaid klaritromütsiini annuseid kui 1000
mg ööpäevas ei tohi koos proteaasi inhibiitoritega manustada.

Kaltsiumkanali blokaatorid
Klaritromütsiini ja CYP3A4 kaudu metaboliseeruvate kaltsiumkanali blokaatorite (nt verapamiil,
amlodipiin, diltiaseem) koosmanustamisel tuleb hüpotensiooni tekkeriski tõttu olla ettevaatlik.
Koostoime tõttu võivad suureneda klaritromütsiini ja kaltsiumkanali blokaatorite plasma
kontsentratsioonid. Samaaegselt klaritromütsiini ja verapamiili kasutanud patsientidel on teatatud
hüpotensiooni, bradüarütmia ja laktoatsidoosi tekkest.

Itrakonasool
Klaritromütsiin ja itrakonasool on mõlemad CYP3A substraadid ja inhibiitorid, mis viib
kahesuunalisele ravimite koostoimele. Klaritromütsiin võib suurendada itrakonasooli taset plasmas,
samas kui itrakonasool võib suurendada klaritromütsiini taset plasmas. Itrakonasooli ja
klaritromütsiini samaaegselt võtvaid patsiente tuleb hoolikalt jälgida tugevnenud või pikenenud
farmakoloogilise toime nähtude või sümptomite suhtes.

Sakvinaviir
Klaritromütsiin ja sakvinaviir on mõlemad CYP3A substraadid ja inhibiitorid, ning esineb tõendeid
kahesuunalisest ravimite koostoimest. Klaritromütsiini (500 mg kaks korda ööpäevas) ja sakvinaviiri
(pehmed želatiinkapslid, 1200 mg kolm korda ööpäevas) samaaegne manustamine 12 tervele
vabatahtlikule põhjustas vastavalt 177% ja 187% kõrgemad tasakaaluseisundi kontsentratsioonikõvera
aluse pindala (AUC) ja maksimaalse kontsentratsiooni (Cmax) väärtused kui sakvinaviiri
manustamisel üksinda. Klaritromütsiini AUC ja Cmax väärtused olid ligikaudu 40% kõrgemad kui
klaritromütsiini manustamisel üksinda. Kahe ravimi koosmanustamisel piiratud aja jooksul uuritud
annustes/ravimvormides ei ole annuse kohandamine vajalik. Vaatlusandmed ravimite koostoimete

uuringutest, kus ravimvormina kasutati pehmet želatiinkapslit, ei pruugi olla ülekantavad sakvinaviiri
kasutamisest tulenevatele toimetele, kasutades kõva želatiinkapsli ravimvormi. Vaatlusandmed ainult
sakvinaviiriga teostatud ravimite koostoimete uuringutest ei pruugi olla ülekantavad kõrvaltoimetele,
mida on täheldatud sakvinaviir-/ritonaviirravi korral. Kui sakvinaviiri manustatakse koos ritonaviiriga,
peab arvestama ritonaviiri võimaliku toimega klaritromütsiinile.

Rasedus
Klaritromütsiini ohutus raseduse ajal ei ole tõestatud. Uuringutest hiirtel, rottidel, küülikutel ja ahvidel
saadud mitmesuguste andmete alusel ei saa välistada võimalust kõrvaltoimete tekkeks
embrüofetaalsele arengule. Seetõttu ei ole kasutamine raseduse ajal soovitav ilma kasu ja riski hoolika
kaalumiseta.

Imetamine
Klaritromütsiini ohutus imetamise ajal ei ole kindlaks tehtud.
Klaritromütsiin eritub rinnapiima. Ravimi kasutamise ajaks tuleb rinnaga toitmine katkestada.

Puuduvad andmed klaritromütsiini toime kohta autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele.
Patsiendid kes juhivad autot või käsitlevad masinaid peavad arvestama võimalike kõrvaltoimete
tekkega, nagu pearinglus, peapööritus, segasus ja desorienteeritus.

a) Ohutusprofiili kokkuvõte
Kõige sagedasemad ja harilikumad klaritromütsiinravi kõrvaltoimed nii täiskasvanutel kui
pediaatrilises populatsioonis on kõhuvalu, kõhulahtisus, iiveldus, oksendamine ja maitsetundlikkuse
muutused. Need kõrvaltoimed on tavaliselt kerged ja on vastavuses makroliidantibiootikumide
teadaoleva ohutusprofiiliga (vt lõik 4.8 alalõik b).
Kliiniliste uuringute jooksul puudusid olulised erinevused seedetrakti nende kõrvaltoimete
esinemissageduses sõltumata sellest, kas patsiendirühmas esines mükobakteriaalset infektsiooni või
mitte.

b) Kõrvaltoimete kokkuvõte tabelis
Järgnevas tabelis on esitatud kõrvaltoimed, millest teatati kliinilistes uuringutes ja turuletulekujärgse
kogemuse jooksul klaritromütsiini toimeainet kiiresti vabastavate tablettide, suukaudse suspensiooni
graanulite, süstelahuse pulbri, toimeainet aeglustatult vabastavate tablettide ja toimeainet
modifitseeritult vabastavate tablettidega.

Kõrvaltoimed, mille põhjuslikku seost klaritromütsiiniga peeti vähemalt võimalikuks, on esitatud
vastavalt organsüsteemi klassile ja esinemissagedusele, kasutades järgmist konventsiooni:
väga sage (≥1/10),
sage (≥ 1/100 kuni < 1/10),
aeg-ajalt (≥1/1000 kuni < 1/100)
teadmata (kõrvaltoimed, millest on teatatud turuletulekujärgselt; esinemissagedust ei saa hinnata
olemasolevate andmete alusel).
Igas esinemissageduste rühmas on kõrvaltoimed esitatud tõsiduse vähenemise järjekorras, kui tõsidust
oli võimalik hinnata.


Sage
Aeg-ajalt
Teadmata
Infektsioonid ja

Kandidiaas,
Pseudomembranoosne
infestatsioonid
gastroenteriit1,infektsioon2,
koliit, erüsiipel
vaginaalne infektsioon
Vere ja

Leukopeenia, neutropeenia3,
Agranulotsütoos,

lümfisüsteemi
trombotsüteemia2, eosinofiilia3
trombotsütopeenia
häired

Immuunsüsteemi

Ülitundlikkus
Anafülaktiline
häired

reaktsioon,
angioödeem

Ainevahetus- ja

Isutus, vähenenud söögiisu

toitumishäired

Psühhiaatrilised
Insomnia
Ärevus, närvilisus2, närvivapustus2
Psühhootiline häire,
häired

segasusseisund,
depersonalisatsioon,,
depressioon,
desorienteeritus,
hallutsinatsioon,
ebatavalised unenäod
Närvisüsteemi
Düsgeusia,
Pearinglus, unisus5, värinad
Krambid, ageusia,
häired
peavalu,

parosmia, anosmia,
maitsetundlikku
paresteesia
se muutused
Kõrva ja

Peapööritus, kuulmiskahjustus,
Kurtus
labürindi häired
tinnitus
Südame häired

Elektrokardiogrammil QT
Torsade de pointes6,
intervallic pikenemine 6,
ventrikulaarne
palpitatsioonid
tahhükardia 7


Vaskulaarsed


Verejooks 7
häired

Respiratoorsed,

Ninaverejooks 1

rindkere ja
mediastiinumi
häired
Seedetrakti häired Kõhulahtisus8,
Gastroösofageaalne reflukshaigus1,
Äge pankreatiit, keele
oksendamine,
gastriit, proktalgia1 stomatiit,
värvuse muutus,
düspepsia,
glossiit, kõhupuhitus3,
hammaste värvuse
iiveldus,
kõhukinnisus, suu kuivus, röhitsus,
muutus
kõhuvalu
flatulents


Maksa ja
Maksafunktsiooni Kolestaas3, hepatiit3,
Maksapuudulikkus9,
sapiteede häired
analüüside
alaniinaminotransferaasi tõus,
hepatotsellulaarne
kõrvalekalded
aspartaataminotransferaasi tõus,
ikterus
gammaglutamüültransferaasi tõus3


Naha ja
Lööve,
Pruriitus, urtikaaria,
Stevens-Johnson
nahaaluskoe
hüperhidroos
makulopapuloosne lööve2
syndrome4, toksiline
häired

epidermaalne
nekrolüüs 4,
ravimilööve
eosinofiilia ja
süsteemsete
sümptomitega
(DRESS), akne
Lihas-skeleti ja

Lihasspasmid2, müalgia1
Rabdomüolüüs1,10,
sidekoe häired

müopaatia

Neerude ja


Neerupuudulikkus,
kuseteede häired
interstitsiaalne nefriit

Üldised häired ja

Halb enesetunne3, püreksia2,

manustamiskoha
asteenia, valu rinnus3,
reaktsioonid
külmavärinad3, väsimus3

Uuringud

alkaalse fosfataasi tõus veres3,
Rahvusvahelise
laktaatdehüdrogena asi tõus veres3
normaliseeritud suhte
tõus7, protrombiini
aja pikenemine7,
uriini värvuse
muutused
1 Kõrvaltoimetest teatati ainult toimeainet aeglustatult vabastavate tablettide ravimvormi puhul
2 Kõrvaltoimetest teatati ainult suukaudse suspensiooni graanulite ravimvormi puhul
3 Kõrvaltoimetest teatati ainult toimeainet kiiresti vabastavate tablettide ravimvormi puhul
4, 6, 8, 9 vt lõik a)
5, 7, 10 vt lõik c)

c) Valitud kõrvaltoimete kirjeldus

Mõnede rabdomüolüüsi teadete korral oli klaritromütsiini manustatud koos muude ravimitega, mida
on teadaolevalt seostatud rabdomüolüüsiga (nt statiinide, fibraatide, kolhitsiini või allopurinooliga) (vt
lõigud 4.3 ja 4.4).

On turuletulekujärgseid teateid ravimi koostoimetest ja kesknärvisüsteemi (KNS) toimetest (nt unisus
ja segasus) klaritromütsiini ja triasolaami samaaegsel kasutamisel. Näidustatud on patsiendi jälgimine
KNS farmakoloogiliste toimete tugevnemise suhtes (vt lõik 4.5).

Klaritromütsiini toimeainet aeglustatult vabastavate tablettide puhul on teatatud jääkidest väljaheites,
mis esines sageli patsientidel, kellel oli anatoomilisi (sh ileostoom või kolostoom) või funktsionaalseid
seedetrakti häireid koos seedetrakti läbimise aja lühenemisega. Paljudes teadetes leiti tabletijääke
seoses kõhulahtisusega. On soovitatav, et patsiendid, kes leiavad väljaheitest tabletijääke ja kelle
seisund ei ole paranenud, viidaks üle mõnele teisele klaritromütsiini ravimvormile (nt suspensioon)
või mõnele muule antibiootikumile.

Erirühmad: kõrvaltoimed immunosupressiooniga patsientidel (vt lõik e)

d) Lapsed

Kliinilised uuringud viidi läbi klaritromütsiini pediaatrilise suspensiooniga 6 kuu kuni 12 aasta
vanustel lastel. Seetõttu peavad alla 12-aastased lapsed kasutama klaritromütsiini pediaatrilist
suspensiooni. Andmed on ebapiisavad, et soovitada intravenoosse klaritromütsiini annustamisskeemi
noorematele kui 18-aastastele patsientidele.

Lastel on kõrvaltoimete oodatav esinemissagedus, tüüp ja raskus samasugused kui täiskasvanutel.

e) Muud eripopulatsioonid

Immunosupressiooniga patsiendid
AIDS-iga ja teiste immunosupressiooni vormidega patsientide mükobakteriaalsete infektsioonide
ravimisel suurte annuste klaritromütsiiniga pika aja jooksul oli tihti raske eristada kõrvaltoimeid, mis
võisid olla tingitud klaritromütsiini manustamisest, inimese immuunpuudulikkuse viiruse (HIV)
haiguse tunnustest või samaaegsest haigestumisest.

Kõige sagedamini teatatud kõrvaltoimeteks täiskasvanud patsientidel, kes said ööpäevaseid
koguannuseid 1000 mg ja 2000 mg klaritromütsiini, olid: iiveldus, oksendamine, maitsetundlikkuse
häired, kõhuvalu, kõhulahtisus, lööve, flatulents, peavalu, kõhukinnisus, kuulmishäired, seerumi
glutamaat-oksaloatsetaat transaminaasi (SGOT) ja seerumi glutamaat-püruvaat transaminaasi (SGPT)

tõusud. Täiendavad vähese sagedusega kõrvaltoimed olid düspnoe, unetus ja suukuivus.
Esinemissagedus oli võrreldav nii 1000 mg kui 2000 mg ravi saanud patsientidel, kuid oli üldiselt
ligikaudu 3 kuni 4 korda sagedasem patsientidel, kes said ööpäevaseid klaritromütsiini annuseid 4000
mg.

Nendel immunosupressiooniga patsientidel hinnati laboratoorsete analüüside tulemusi spetsiaalse
testiga, analüüsides neid väärtusi väljaspool tõsise kõrvalekalde taset (st äärmiselt kõrge või madal
piir). Nende kriteeriumite alusel esines ligikaudu 2% kuni 3% sellistest patsientidest, kes said
ööpäevas 1000 mg või 2000 mg klaritromütsiini, tõsiseid SGOT ja SGPT väärtuste kõrvalekaldeid
ning valgevereliblede ja vereliistakute ebanormaalselt madalaid väärtusi. Väiksemal osal patsientidel
nendes annustamisrühmades olid tõusnud ka vere uurealämmastiku tase. Patsientidel, kes said 4000
mg ööpäevas, täheldati kõikide parameetrite, v.a valgevereliblede, ebanormaalseid väärtusi natuke
sagedamini.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Sümptomid
Teadete alusel võib oodata, et klaritromütsiini suurte annuste sissevõtmisel tekivad seedetrakti
sümptomid. Ühel patsiendil, kellel oli anamneesis bipolaarne häire, ilmnesid 8 mg klaritromütsiini
sissevõtmisel vaimsed häired, paranoiline käitumine, hüpokaleemia ja hüpokseemia.

Ravi
Üleannustamisega kaasnevaid kõrvaltoimeid tuleb ravida viivitamatult imendumata jäänud ravimite
eemaldamisega ja toetavate meetmetega. Nagu teistegi makroliidide puhul ei saa klaritromütsiini
seerumi taset hemodialüüsi või peritoneaaldialüüsiga märkimisväärselt vähendada.

Üleannustmise korral tuleb lõpetada intravenoosse klaritromütsiini manustamine (süstelahuse pulber)
ja kasutusele tuleb võtta kõik õiged toetavad meetmed.

Farmakoterapeutiline rühm: makroliidid, ATC-kood: J01FA09.

Toimemehhanism

Makroliidantibiootikum klaritromütsiin on erütromütsiini poolsünteetiline derivaat. Makroliidid
seonduvad mikroobiraku ribosoomide 50S alaühiku P-seondumiskohaga ja inhibeerivad selle kaudu
valgusünteesi. Selle tagajärjel häirub bakteri rakuseina normaalne funktsioneerimine. Ribosoomide
suure ehitusliku erinevuse tõttu inimorganismi rakkudes on ravimi seondumine inimorganismi
ribosoomidega välistatud. See on ka tõenäoliselt seletus, miks makroliidid on inimestele
vähetoksilised.
Klooramfenikool ja linkoosamiidid konkureerivad makroliididega seondumisel teatud bakterite
ribosoomi P-seondumiskohaga, mistõttu nende ravimite omavaheline toime on antagonistlik.
Antibakteriaalne toime esineb lisaks klaritromütsiinile endale ka tema metaboliidil, 14-
hüdroksüklaritromütsiinil. Haemophilus influenzae-vastane toime on metaboliidil kaks korda tugevam
kui klaritromütsiini enda toime.
Makroliidide toime on eelkõige bakteriostaatiline. Siiski sõltub toime ka makroliidi kogusest, bakterite
arvust ning bakteri rakutsüklist antibiootikumi manustamise hetkel. Sarnaselt teistele makroliididele

võib ka klaritromütsiin toimida bakteritsiidselt. Ta toimib bakteritsiidselt Streptococcus pyogenes'e,
Streptococcus pneumoniae ja Moraxella catarrhalis'e suhtes. Tänapäevaste uuringute alusel on
makroliid seda efektiivsem, mida pikem on aeg, kui antibiootikumi kontsentratsioon püsib kõrgemal
minimaalsest inhibeerivast kontsentratsioonist (MIC).

Bakterite klaritromütsiintundlikkuse määramiseks kasutatakse standardiseeritud lahjendusmeetodit
(NCCLS). Mikroorganism loetakse klaritromütsiinile tundlikuks siis, kui MIC on ≤ 2 µg/ml ning
resistentseks, kui MIC on ≥ 8 µg/ml. Streptokokkidel (sh Streptococcus pneumoniae) puhul loetakse
tundlikkuspiiriks MIC väärtust ≤ 0,25 µg/ml ning resistentsuse piiriks MIC väärtust ≥ 1,0 µg/ml.
Haemophilus influenzae on loetakse klaritromütsiintundlikuks, kui MIC väärtus on < 8 µg/ml ja
resistentseks, kui MIC väärtus on > 32 µg/ml.

Imendumine
Klaritromütsiini imendumine toimeainet modifitseeritult vabastavatest tablettidest toimub aeglaselt,
kuid imenduv kogus on sama, mis sama annuse puhul kiiretoimelisest ravimvormist imenduv kogus.
Maksimaalse kontsentratsiooni saavutamiseks kuluv aeg on pikem, samuti on maksimaalne
kontsentratsioon ise mõnevõrra väiksem. Pärast maksimaalse kontsentratsiooni saavutamiseks kulunud
aega (t ) on mõlema klaritromütsiini ravimvormi farmakokineetilised omadused samasugused.
max
Püsiseisundi tingimused kujunevad välja 3-päevase raviga. Kui patsient manustab toimeainet
modifitseeritult vabastavaid tablette tühja kõhuga, on ravimi biosaadavus 30% võrra väiksem kui täis
kõhuga manustamisel. Seetõttu tuleb neid ravimeid manustada söögi ajal.

Jaotumine
Klaritromütsiini kontsentratsioon kudedes on umbes 10 korda suurem kui ravimi kontsentratsioon
vereseerumis. Eriti kõrge on kontsentratsioon kopsudes (8,8 mg/kg), mandlites (1,6 mg/kg), nina
limaskestas, nahas, süljes, alveolaarrakkudes, rögas ja keskkõrvas. Klaritromütsiin seondub
plasmavalkudega vaid vähesel määral ning see seondumine on pöörduv.

Biotransformatsioon
Klaritromütsiin metaboliseerub maksas. Teada on vähemalt 7 erinevat klaritromütsiini metaboliiti.
Olulisim neist on 14-hüdroksüklaritromütsiin.

Eritumine
Nii pika- kui kiiretoimelise ravimvormi kasutamisel on klaritromütsiini poolväärtusaeg sama. Umbes
40% klaritromütsiinist elimineerub uriiniga ja 30% väljaheitega.

Muud eripopulatsioonid
Eakad patsiendid: Uuringute andmetel ei ole eakatel patsientidel annuste kohandamine vajalik, kui
tegemist ei ole raske neerupuudulikkuse juhuga.
Haiguste mõju farmakokineetikale: 200 mg klaritromütsiini manustamisel raske neerupuudulikkusega
patsiendile olid ravimi maksimaalne kontsentratsioon vereseerumis ja AUC väärtus suuremad kui
tervetel vabatahtlikel. Samuti toimus nendel patsientidel klaritromütsiini eritumine organismist
tervetega võrreldes aeglasemalt. Eeltoodud tulemused näitavad, et raske neerupuudulikkuse korral on
vajalik ravimi annuste vähendamine või manustamisintervallide pikendamine. Seetõttu ei sobi
toimeainet modifitseeritult vabastavad tabletid neile patsientidele, kelle kreatiniini kliirens on alla 0,5
ml/s (30 ml/min). Nendele patsientidele tuleb määrata toimeainet koheselt vabastavaid klaritromütsiini
tablette ning annuseid vastavalt vajadusele kohandada.

Akuutse toksilisuse uuringute põhjal oli klaritromütsiin kasteloomadele vähetoksiline ravim.
LD väärtus suukaudsel manustamisel oli 1,5…>5 g/kg ja parenteraalse manustamise korral
50
0,7…>5,0 g/kg. Väga suurte annuste korduval manustamisel ilmnes, et klaritromütsiinil on
hepatotoksiline ja nefrotoksiline toime ning samuti kahjustab preparaat seedetrakti. Kuigi

klaritromütsiin avaldab toimet loote ja embrüo arengule, ei ole otseselt teratogeenset toimet
täheldatud. Arvukates in vitro ja in vivo uuringutes ei ole ravimil täheldatud ka mutageenset toimet.
Kartsinogeensusuuringute kohta andmed kirjanduses puuduvad. Mõningad ravimvormid on
põhjustanud paikset ärritust. Klaritromütsiin ei indutseeri spetsiifiliste antigeenide teket.

Tableti sisu:
Naatriumalginaat,
naatrium-kaltsiumalginaat,
laktoosmonohüdraat,
povidoon,
polüsorbaat 80,
kolloidne veevaba räni,
magneesiumstearaat,
talk.
Tableti kate:
talk,
hüpromelloos,
kollane raudkoksiid-värvaine (E172),
titaandioksiid (E171),
propüleenglükool.

Ei ole teada.

3 aastat.

Hoida temperatuuril kuni 25°C.
Hoida originaalpakendis, niiskuse eest kaitstult.

Alumiiniumfooliumist ja PVC/PVDC-fooliumist blisterpakend: 5, 7, 10 või 14 toimeainet
modifitseeritult vabastavat tabletti ühes pakendis.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erinõuded puuduvad.
Kasutamata ravim või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.