LAMICTAL 100MG

Epilepsia

Täiskasvanud ning 13-aastased ja vanemad noorukid
- Täiendav ravi või monoteraapia partsiaalsete ja generaliseerunud epilepsiahoogude, sh
toonilis-klooniliste krampide korral.
- Lennox-Gastaut' sündroomiga seotud krambid. Lamictal’i kasutatakse täiendava ravimina,
kuid Lennox-Gastaut’ sündroomi korral ravi alustamisel võib seda kasutada esmase
epilepsiavastase ravimina.

2...12-aastased lapsed ja noorukid
- Täiendav ravi partsiaalsete ja generaliseerunud epilepsiahoogude, sh toonilis-klooniliste
krampide ja Lennox-Gastaut’ sündroomiga seotud krampide korral.
- Monoteraapia tüüpiliste absanside korral.

Bipolaarne häire

Täiskasvanud alates 18. eluaastast
- Depressiivsete episoodide profülaktika bipolaarse meeleoluhäirega patsientidel, kellel
esinevad valdavalt depressiivsed episoodid (vt lõik 5.1).

Lamictal ei ole näidustatud maniakaalsete või depressiivsete episoodide akuutraviks.

Lamictal närimis/dispergeeruvaid tablette võib närida, lahustada väikeses koguses vees (minimaalne
kogus peab katma terve tableti) või neelata tervelt koos vähese veega.

Kui lamotrigiini arvutatud annust (nt kasutamisel epilepsiaga lastel või maksakahjustusega
patsientidel) ei ole võimalik manustada tervete tablettidena, tuleb manustada kõige väiksemale tervete
tablettide arvule vastav annus.

Ravi uuesti alustamine

Lamictal-ravi uuesti alustamisel patsientidel, kes on ravi mis tahes põhjusel katkestanud, tuleb hinnata
annuse järk-järgulise suurendamise vajadust säilitusannuseni, kuna lamotrigiini suurte algannuste annuse soovitatust kiirema suurendamisega on seotud raskekujulise lööbe oht (vt lõik 4.4). Mida
pikem aeg on möödunud eelmise annuse manustamisest, seda enam peab kaaluma tiitrimist
säilitusannuseni. Kui aeg lamotrigiini ärajätmisest ületab viiekordset poolväärtusaega (vt lõik 5.2), on
üldjuhul vajalik Lamictal’i annuse suurendamine säilitusannuseni vastavalt ettenähtud skeemile.

Lamictal-ravi ei soovitata uuesti alustada patsientidel, kes on ravi katkestanud eelneva
lamotrigiinraviga seotud lööbe tõttu, välja arvatud juhul, kui oodatav kasu ületab märgatavalt
võimalikud ohud.

Epilepsia

Järgnevalt on toodud annuse suurendamise soovitused ja säilitusannused täiskasvanutele ja üle
13-aastastele noorukitele (tabel 1) ning 2...12-aastastele lastele ja noorukitele (tabel 2). Lööbe
tekkimise ohu tõttu ei tohi algannust ületada ning edasist annust suurendada kiiremini kui soovitatud
(vt lõik 4.4).

Kui samaaegselt kasutatavad epilepsiavastased ravimid jäetakse ära või teised epilepsiavastased
ravimid lisatakse lamotrigiini sisaldavatele raviskeemidele, tuleb arvestada selle võimaliku mõjuga
lamotrigiini farmakokineetikale (vt lõik 4.5).

Tabel 1: Täiskasvanud ja noorukid alates 13. eluaastast - soovitatav raviskeem epilepsia korral

Raviskeem
Nädalad 1 + 2
Nädalad 3 + 4
Tavaline säilitusannus

Monoteraapia:
25 mg ööpäevas 50 mg
100...200 mg ööpäevas

(üks kord
ööpäevas
(üks kord ööpäevas või kahe eraldi
ööpäevas)
(üks kord
annusena)
ööpäevas)

Soovitud tulemuse saavutamiseks võib
annust suurendada maksimaalselt
50…100 mg kaupa iga 1…2 nädala
tagant kuni optimaalse ravivastuse
saavutamiseni

Soovitud ravivastuse saavutamiseks on
mõned patsiendid vajanud 500 mg
ööpäevas
Täiendav ravi KOOS valproaadiga (lamotrigiini glükuronidatsiooni inhibiitor - vt lõik 4.5):
Seda raviskeemi tuleb
12,5 mg
25 mg
100...200 mg ööpäevas
kasutada koos valproaadiga ööpäevas
ööpäevas
(üks kord ööpäevas või kahe eraldi
hoolimata teiste ravimite
(manustades
(üks kord
annusena)
samaaegsest kasutamisest
25 mg
ööpäevas)

ülepäeviti)
Soovitud tulemuse saavutamiseks võib
annust suurendada maksimaalselt
25...50 mg kaupa iga 1…2 nädala tagant
kuni optimaalse ravivastuse
saavutamiseni
Täiendav ravi ILMA valproaadita ja KOOS lamotrigiini glükuronidatsiooni indutseerivate ravimitega
(vt lõik 4.5):
Seda raviskeemi tuleb
50 mg ööpäevas 100 mg
200...400 mg ööpäevas
kasutada ilma valproaadita, (üks kord
ööpäevas
(kahe eraldi annusena)
kuid koos järgmiste
ööpäevas)
(kahe eraldi

ravimitega:
annusena)
Soovitud tulemuse saavutamiseks võib

annust suurendada maksimaalselt
fenütoiin
100 mg kaupa iga 1…2 nädala tagant
karbamasepiin
kuni optimaalse ravivastuse
fenobarbitaal
saavutamiseni
primidoon

rifampitsiin
Soovitud ravivastuse saavutamiseks on
lopinaviir/ritonaviir
mõned patsiendid vajanud 700 mg

ööpäevas
Täiendav ravi ILMA valproaadi ja ILMA lamotrigiini glükuronidatsiooni indutseerivate ravimiteta
(vt lõik 4.5):
Seda raviskeemi tuleb
25 mg ööpäevas 50 mg
100...200 mg ööpäevas
kasutada koos teiste
(üks kord
ööpäevas
(üks kord ööpäevas või kahe eraldi
ravimitega, mis ei inhibeeri ööpäevas)
(üks kord
annusena)
ega indutseeri oluliselt
ööpäevas)

lamotrigiini
Soovitud tulemuse saavutamiseks võib
glükuronidatsiooni
annust suurendada maksimaalselt

50…100 mg kaupa iga 1…2 nädala
tagant kuni optimaalse ravivastuse
saavutamiseni
Patsientidel, kes kasutavad ravimeid, mille farmakokineetilised koostoimed lamotrigiiniga on siiani
teadmata (vt lõik 4.5), on soovitatav kasutada koos valproaadiga annustamise skeemi.
Tabel 2: 2...12-aastased lapsed ja noorukid - soovitatav raviskeem epilepsia korral (ööpäevane
koguannus mg/kg kehakaalu kohta ööpäevas)

Raviskeem
Nädalad 1 + 2
Nädalad 3 + 4
Tavaline säilitusannus

Monoteraapia tüüpiliste
0,3 mg/kg
0,6 mg/kg
1...15 mg/kg ööpäevas
absanside korral:
ööpäevas
ööpäevas
(üks kord ööpäevas või kahe eraldi

(üks kord
(üks kord
annusena)
ööpäevas või
ööpäevas või

kahe eraldi
kahe eraldi
Soovitud tulemuse saavutamiseks võib
annusena)
annusena)
annust suurendada maksimaalselt
0,6 mg/kg kaupa iga 1…2 nädala tagant
kuni optimaalse ravivastuse
saavutamiseni, maksimaalne
säilitusannus on 200 mg ööpäevas
Täiendav ravi KOOS valproaadiga (lamotrigiini glükuronidatsiooni inhibiitor - vt lõik 4.5):
Seda raviskeemi tuleb
0,15 mg/kg
0,3 mg/kg
1...5 mg/kg ööpäevas
kasutada koos valproaadiga ööpäevas*
ööpäevas
(üks kord ööpäevas või kahe eraldi
hoolimata teiste ravimite
(üks kord
(üks kord
annusena)
samaaegsest kasutamisest
ööpäevas
ööpäevas)

Soovitud tulemuse saavutamiseks võib
annust suurendada maksimaalselt
0,3 mg/kg kaupa iga 1…2 nädala tagant
kuni optimaalse ravivastuse
saavutamiseni; maksimaalne
säilitusannus on 200 mg ööpäevas
Täiendav ravi ILMA valproaadita ja KOOS lamotrigiini glükuronidatsiooni indutseerivate ravimitega
(vt lõik 4.5):
Seda raviskeemi tuleb
0,6 mg/kg
1,2 mg/kg
5...15 mg/kg ööpäevas
kasutada ilma valproaadita, ööpäevas
ööpäevas
(üks kord ööpäevas või kahe eraldi
kuid koos järgmiste
(kahe eraldi
(kahe eraldi
annusena)
ravimitega:
annusena)
annusena)


Soovitud tulemuse saavutamiseks võib
fenütoiin
annust suurendada maksimaalselt
karbamasepiin
1,2 mg/kg kaupa iga 1…2 nädala tagant
fenobarbitaal
kuni optimaalse ravivastuse
primidoon
saavutamiseni; maksimaalne
rifampitsiin
säilitusannus on 400 mg ööpäevas
lopinaviir/ritonaviir

Täiendav ravi ILMA valproaadi ja ILMA lamotrigiini glükuronidatsiooni indutseerivate ravimiteta
(vt lõik 4.5):
Seda raviskeemi tuleb
0,3 mg/kg
0,6 mg/kg
1...10 mg/kg ööpäevas
kasutada koos teiste
ööpäevas
ööpäevas
(üks kord ööpäevas või kahe eraldi
ravimitega, mis ei inhibeeri (üks kord
(üks kord
annusena)
ega indutseeri oluliselt
ööpäevas või
ööpäevas või

lamotrigiini
kahe eraldi
kahe eraldi
Soovitud tulemuse saavutamiseks võib
glükuronidatsiooni
annusena)
annusena)
annust suurendada maksimaalselt

0,6 mg/kg kaupa iga 1…2 nädala tagant
kuni optimaalse ravivastuse
saavutamiseni; maksimaalne
säilitusannus on 200 mg ööpäevas
Patsientidel, kes kasutavad ravimeid, mille farmakokineetilised koostoimed lamotrigiiniga on siiani
teadmata (vt lõik 4.5), on soovitatav kasutada koos valproaadiga annustamise skeemi.
* Kui arvutatud ööpäevane annus valproaati saavatel patsientidel on 1 mg või rohkem, kuid alla 2 mg, võib
Lamictal 2 mg närimis/dispergeeruvaid tablette manustada ülepäeviti esimesel kahel nädalal. Kui arvutatud
ööpäevane annus valproaati saavatel patsientidel on alla 1 mg, ei tohi Lamictal’i manustada.

Et tagada terapeutilise annuse jätkuv kasutamine, tuleb kontrollida lapse kehakaalu ning kehakaalu
suurenemisel annust muuta. On tõenäoline, et 2...6-aastased patsiendid vajavad soovitatava
annusevahemiku suurimat säilitusannust.

Kui täiendava raviga saavutatakse kontroll epilepsiahoogude üle, võib samaaegselt kasutatavad
epilepsiavastased ravimid ära jätta ja jätkata Lamictal’i kasutamist monoteraapiana.

Alla 2-aastased lapsed
Vähe on andmeid lamotrigiini efektiivsuse ja ohutuse kohta täiendava ravimina 1 kuu kuni 2 aasta
vanustel partsiaalsete hoogudega lastel (vt lõik 4.4). Puuduvad andmed alla 1 kuu vanuste laste kohta.
Seetõttu ei soovitata Lamictal’i kasutada alla 2 aasta vanustel lastel. Kui kliinilise vajaduse korral
raviotsus siiski tehakse, vt lõigud 4.4, 5.1 ja 5.2.

Bipolaarne häire

Järgnevates tabelites on toodud annuse suurendamise soovitused ja säilitusannused täiskasvanutele
alates 18. eluaastast. Üleminekuskeem sisaldab lamotrigiini annuse järk-järgulist suurendamist
stabiilse säilitusannuseni kuue nädala jooksul (tabel 3), misjärel võib teiste psühhotroopsete ja/või
epilepsiavastaste ravimite kasutamise lõpetada, kui see on kliiniliselt näidustatud (tabel 4). Järgnevalt
on toodud ka annuse kohandamise soovitused pärast teiste psühhotroopsete ja/või epilepsiavastaste
ravimite lisamist (tabel 5). Lööbe tekkimise ohu tõttu ei tohi algannust ületada ning edasist annust
suurendada kiiremini kui soovitatud (vt lõik 4.4).

Tabel 3: Täiskasvanud alates 18. eluaastast - annuse suurendamise soovitused stabiilse ööpäevase
säilitusannuseni bipolaarse häire ravis

Raviskeem
Nädalad 1 + 2
Nädalad 3 +4 Nädal 5
Stabiilne sihtannus
(Nädal 6)*

Lamotrigiini monoteraapia VÕI täiendav ravi ILMA valproaadi ja ILMA lamotrigiini
glükuronidatsiooni indutseerivate ravimiteta (vt lõik 4.5):
Seda raviskeemi tuleb
25 mg
50 mg
100 mg
200 mg ööpäevas - kasutada koos teiste
ööpäevas
ööpäevas
ööpäevas
tavaline sihtannus
ravimitega, mis ei inhibeeri
(üks kord
(üks kord
(üks kord
optimaalse ravivastuse
ega indutseeri oluliselt
ööpäevas)
ööpäevas või ööpäevas või saavutamiseks
lamotrigiini
kahe eraldi
kahe eraldi
(üks kord ööpäevas või
glükuronidatsiooni
annusena)
annusena)
kahe eraldi annusena)


Kliinilistes uuringutes on
kasutatud annuseid
vahemikus 100...400 mg
ööpäevas

Täiendav ravi KOOS valproaadiga (lamotrigiini glükuronidatsiooni inhibiitor - vt lõik 4.5):
Seda raviskeemi tuleb
12,5 mg
25 mg
50 mg
100 mg ööpäevas - kasutada koos valproaadiga
ööpäevas
ööpäevas
ööpäevas
tavaline sihtannus
hoolimata teiste ravimite
(manustades
(üks kord
(üks kord
optimaalse ravivastuse
samaaegsest kasutamisest
25 mg
ööpäevas)
ööpäevas või saavutamiseks
ülepäeviti)
kahe eraldi
(üks kord ööpäevas või
annusena)
kahe eraldi annusena)

Sõltuvalt kliinilisest
ravivastusest võib kasutada
maksimaalset annust
200 mg ööpäevas

Täiendav ravi ILMA valproaadita ja KOOS lamotrigiini glükuronidatsiooni indutseerivate ravimitega
(vt lõik 4.5):
Seda raviskeemi tuleb
50 mg
100 mg
200 mg
300 mg ööpäevas
kasutada ilma valproaadita,
ööpäevas
ööpäevas
ööpäevas
6. nädalal, mida vajadusel
kuid koos järgmiste
(üks kord
(kahe eraldi
(kahe eraldi
suurendatakse tavalise
ravimitega:
ööpäevas)
annusena)
annusena)
sihtannuseni 400 mg

ööpäevas 7. nädalal, et
fenütoiin
saavutada optimaalne
karbamasepiin
ravivastus
fenobarbitaal
(kahe eraldi annusena)
primidoon
rifampitsiin
lopinaviir/ritonaviir

Patsientidel, kes kasutavad ravimeid, mille farmakokineetilised koostoimed lamotrigiiniga on siiani
teadmata (vt lõik 4.5), on soovitatav kasutada koos valproaadiga annustamise skeemi.

* Stabiilne sihtannus muutub sõltuvalt kliinilisest ravivastusest

Tabel 4: Täiskasvanud alates 18. eluaastast - stabiilne ööpäevane säilitusannus pärast samaaegselt
kasutatud ravimite ärajätmist bipolaarse häire ravis
Kui stabiilne ööpäevane säilitusravi sihtannus on saavutatud, võib teised ravimid ära jätta vastavalt
alljärgnevatele juhistele.

Raviskeem
Praegu kasutatav
1. nädal
2. nädal
Alates
lamotrigiini stabiilne (alates
3. nädalast *
annus (enne
ärajätmisest)

ärajätmist)

Valproaadi ärajätmine (lamotrigiini glükuronidatsiooni inhibiitor - vt lõik 4.5), sõltuvalt lamotrigiini
algannusest:
Valproaadi ärajätmisel
100 mg ööpäevas
200 mg
Jätkata selle annuse
kahekordistada stabiilne annus,

ööpäevas
kasutamist (200 mg
mitte suurendades annust kiiremini

ööpäevas)
kui 100 mg/nädalas
(kahe eraldi annusena)

200 mg ööpäevas
300 mg
400 mg
Jätkata selle

ööpäevas
ööpäevas
annuse


kasutamist
(400 mg
ööpäevas)

Lamotrigiini glükuronidatsiooni indutseerivate ravimite ärajätmine (vt lõik 4.5), sõltuvalt lamotrigiini
algannusest:
Seda raviskeemi tuleb kasutada
400 mg ööpäevas
400 mg
300 mg
200 mg
järgmiste ravimite ärajätmise

ööpäevas
ööpäevas
ööpäevas
korral:
300 mg ööpäevas
300 mg
225 mg
150 mg


ööpäevas
ööpäevas
ööpäevas
fenütoiin
200 mg ööpäevas
200 mg
150 mg
100 mg
karbamasepiin

ööpäevas
ööpäevas
ööpäevas
fenobarbitaal
primidoon
rifampitsiin
lopinaviir/ritonaviir

Ravimite ärajätmine, mis EI inhibeeri ega indutseeri oluliselt lamotrigiini glükuronidatsiooni (vt
lõik 4.5):
Seda raviskeemi tuleb kasutada siis, Jätkata annuse järk-järgulise suurendamise tulemusena saavutatud
kui ära jäetakse teised ravimid, mis
sihtannuse kasutamist (200 mg ööpäevas; kahe eraldi annusena)
ei inhibeeri ega indutseeri oluliselt
(annusevahemik 100...400 mg ööpäevas)
lamotrigiini glükuronidatsiooni


Patsientidel, kes kasutavad ravimeid, mille farmakokineetilised koostoimed lamotrigiiniga on siiani
teadmata (vt lõik 4.5), on soovitatav alguses jätkata lamotrigiini manustamist seni kasutatud annuses ja
kohandada lamotrigiinravi kliinilise ravivastuse alusel.

* Vajadusel võib annust suurendada 400 mg-ni ööpäevas

Tabel 5: Täiskasvanud alates 18. eluaastast - lamotrigiini ööpäevase annuse korrigeerimine pärast
teiste ravimite lisamist bipolaarse häire ravis
Puudub lamotrigiini ööpäevase annuse korrigeerimise kliiniline kogemus teiste ravimite lisamise
järgselt. Kuid koostoimeuuringute põhjal võib anda järgmised soovitused:

Raviskeem
Praegu kasutatav
1. nädal
2. nädal
Alates
lamotrigiini stabiilne (alates
3. nädalast *
annus (enne lisamist) lisamisest)


Valproaadi lisamine (lamotrigiini glükuronidatsiooni inhibiitor - vt lõik 4.5), sõltuvalt lamotrigiini
algannusest:
Seda raviskeemi tuleb kasutada
200 mg ööpäevas
100 mg
Jätkata selle annuse kasutamist
valproaadi lisamisel hoolimata

ööpäevas
(100 mg ööpäevas)
teiste ravimite samaaegsest
300 mg ööpäevas
150 mg
Jätkata selle annuse kasutamist
kasutamisest

ööpäevas
(150 mg ööpäevas)

400 mg ööpäevas
200 mg
Jätkata selle annuse kasutamist

ööpäevas
(200 mg ööpäevas)
Lamotrigiini glükuronidatsiooni indutseerivate ravimite lisamine patsientidel, kes EI kasuta
valproaati (vt lõik 4.5), sõltuvalt lamotrigiini algannusest:
Seda raviskeemi tuleb kasutada
200 mg ööpäevas
200 mg
300 mg
400 mg
järgmiste ravimite lisamisel, ilma

ööpäevas
ööpäevas
ööpäevas
valproaadita:
150 mg ööpäevas
150 mg
225 mg
300 mg


ööpäevas
ööpäevas
ööpäevas
fenütoiin
100 mg ööpäevas
100 mg
150 mg
200 mg
karbamasepiin
ööpäevas
ööpäevas
ööpäevas
fenobarbitaal
primidoon
rifampitsiin
lopinaviir/ritonaviir

Ravimite lisamine, mis EI inhibeeri ega indutseeri oluliselt lamotrigiini glükuronidatsiooni (vt
lõik 4.5):
Seda raviskeemi tuleb kasutada siis, Jätkata annuse järk-järgulise suurendamise tulemusena saavutatud
kui lisatakse teised ravimid, mis ei
sihtannuse kasutamist (200 mg ööpäevas; annusevahemik
inhibeeri ega indutseeri oluliselt
100...400 mg ööpäevas)
lamotrigiini glükuronidatsiooni


Patsientidel, kes kasutavad ravimeid, mille farmakokineetilised koostoimed lamotrigiiniga on siiani
teadmata (vt lõik 4.5), on soovitatav kasutada koos valproaadiga annustamise skeemi.

Lamictal’i ärajätmine bipolaarse häirega patsientidel
Kliiniliste uuringute käigus ei suurenenud lamotrigiini manustamise järsul lõpetamisel kõrvaltoimete
esinemissagedus, raskusaste ega tüüp võrreldes platseeboga. Seetõttu ei tule lamotrigiini manustamist
lõpetada järk-järgult.

Lapsed ja noorukid (alla 18-aastased)
Lamictal’i ei soovitata kasutada lastel vanuses alla 18 aasta ohutuse ja efektiivsuse andmete
puudumise tõttu (vt lõik 4.4).

Üldised annustamissoovitused patsientide erirühmades

Naised, kes kasutavad hormonaalseid kontratseptiive
Etinüülöstradiooli/levonorgestreeli (30 mikrog/150 mikrog) kombinatsiooni kasutamisel suureneb
lamotrigiini kliirens ligikaudu kaks korda, mille tagajärjel väheneb lamotrigiini kontsentratsioon.
Tiitrimise järgselt võidakse vajada lamotrigiini (kuni kaks korda) suuremaid säilitusannuseid, et
saavutada maksimaalne ravivastus. Tabletivaba nädala jooksul on täheldatud lamotrigiini
kontsentratsiooni kahekordistumist. Ei saa välistada annusega seotud kõrvaltoimete teket. Seetõttu
tuleb kaaluda esimese valikuna kontratseptsiooni kasutamist, mille puhul ei ole tabletivaba nädalat
(näiteks pidevalt kasutatavad hormonaalsed kontratseptiivid või mittehormonaalsed meetodid; vt
lõigud 4.4 ja 4.5).

Hormonaalsete kontratseptiivide kasutuselevõtmine patsientidel, kes juba saavad lamotrigiini
säilitusannuseid ning EI kasuta lamotrigiini glükuronidatsiooni indutseerivaid ravimeid
Lamotrigiini säilitusannust on vaja enamikel juhtudel suurendada kuni kaks korda (vt lõigud 4.4 ja
4.5). Soovitatav on alates hormonaalse kontratseptiivi kasutuselevõtmisest suurendada lamotrigiini
annust 50...100 mg/nädalas igal nädalal vastavalt individuaalsele kliinilisele ravivastusele. Annust ei
tohi suurendada kiiremini, välja arvatud juhul, kui seda toetab kliiniline ravivastus.
Kaaluda võib lamotrigiini kontsentratsiooni määramist seerumis enne ja pärast hormonaalsete
kontratseptiivide kasutuselevõtmist, kinnitamaks lamotrigiini algkontsentratsiooni püsimist. Vajadusel
tuleb annust kohandada. Naistel, kes kasutavad hormonaalseid rasestumisvastaseid meetodeid, mis
sisaldavad ühte inaktiivse ravi („tabletivaba”) nädalat, tuleb lamotrigiini kontsentratsiooni seerumis
määrata aktiivse ravi 3. nädalal, st tabletitsükli päevadel 15...21. Seetõttu tuleb kaaluda esimese
valikuna kontratseptsiooni kasutamist, mille puhul ei ole tabletivaba nädalat (näiteks pidevalt
kasutatavad hormonaalsed kontratseptiivid või mittehormonaalsed meetodid; vt lõigud 4.4 ja 4.5).

Hormonaalsete kontratseptiivide kasutamise lõpetamine patsientidel, kes juba saavad lamotrigiini
säilitusannuseid ning EI kasuta lamotrigiini glükuronidatsiooni indutseerivaid ravimeid
Lamotrigiini säilitusannust on vaja enamikel juhtudel vähendada kuni 50% (vt lõigud 4.4 ja 4.5).
Soovitatav on lamotrigiini ööpäevast annust järk-järgult vähendada 50...100 mg kaupa nädalas
(kiirusega, mis ei ületa 25% ööpäevasest koguannusest nädalas) 3 nädala jooksul, kui kliinilise
ravivastuse põhjal ei ole vajalik teisiti. Kaaluda võib lamotrigiini kontsentratsiooni määramist
seerumis enne ja pärast hormonaalsete kontratseptiivide kasutamise lõpetamist, kinnitamaks
lamotrigiini algkontsentratsiooni püsimist. Naistel, kes soovivad lõpetada hormonaalsete
rasestumisvastaste meetodite kasutamist, mis sisaldavad ühte inaktiivse ravi („tabletivaba”) nädalat,
tuleb lamotrigiini kontsentratsiooni seerumis määrata aktiivse ravi 3. nädalal, st tabletitsükli päevadel
15...21. Proove lamotrigiini sisalduse määramiseks pärast rasestumisvastaste tablettide püsivat
ärajätmist ei tohi võtta esimesel nädalal pärast tablettide kasutamise lõpetamist.

Lamotrigiinravi alustamine patsientidel, kes juba kasutavad hormonaalseid kontratseptiive
Annuse suurendamisel peab järgima tavalisi tabelites toodud soovitusi.

Hormonaalsete kontratseptiivide kasutamise alustamine ja lõpetamine patsientidel, kes juba saavad
lamotrigiini säilitusannuseid ja KASUTAVAD lamotrigiini glükuronidatsiooni indutseerivaid ravimeid
Lamotrigiini soovitatava säilitusannuse kohandamine ei pruugi olla vajalik.

Kasutamine koos atasanaviiri/ritonaviiriga
Kui lamotrigiin lisatakse juba kasutatavale ravile atasanaviiri/ritonaviiriga, ei peaks olema vajadust
muuta lamotrigiini annuse järk-järgulise suurendamise soovitusi.
Patsientidel, kes juba võtavad lamotrigiini säilitusannuseid ning ei võta glükuronidatsiooni
indutseerijaid, võib atasanaviiri/ritonaviiri lisamisel olla vajalik lamotrigiini annust suurendada või
atasanaviiri/ritonaviiri ärajätmise korral annust vähendada. Enne ning 2 nädala jooksul pärast
atasanaviiri/ritonaviiriga ravi alustamist või lõpetamist tuleb jälgida lamotrigiini
plasmakontsentratsiooni, et hinnata, kas on vaja kohandada lamotrigiini annust (vt lõik 4.5).

Kasutamine koos lopinaviiri/ritonaviiriga
Kui lamotrigiin lisatakse juba kasutatavale ravile lopinaviiri/ritonaviiriga, ei peaks olema vajadust
muuta lamotrigiini annuse järk-järgulise suurendamise soovitusi.
Patsientidel, kes juba võtavad lamotrigiini säilitusannuseid ning ei võta glükuronidatsiooni
indutseerijaid, võib lopinaviiri/ritonaviiri lisamisel olla vajalik lamotrigiini annust suurendada või
lopinaviiri/ritonaviiri ärajätmise korral annust vähendada. Enne ning 2 nädala jooksul pärast
lopinaviiri/ritonaviiriga ravi alustamist või lõpetamist tuleb jälgida lamotrigiini
plasmakontsentratsiooni, et hinnata, kas on vaja kohandada lamotrigiini annust (vt lõik 4.5).

Eakad (üle 65-aastased) patsiendid
Soovitatud annuseid ei ole vaja muuta. Lamotrigiini farmakokineetika ei ole selles vanuserühmas
oluliselt erinev mitte-eakate täiskasvanute omast (vt lõik 5.2).

Neerukahjustus
Neerupuudulikkusega patsientidele tuleb Lamictal’i manustada ettevaatusega. Lõppstaadiumis
neerupuudulikkusega patsientide puhul sõltub lamotrigiini algannus samaaegselt kasutatavatest
ravimitest; oluliselt langenud neerufunktsiooni korral võivad efektiivselt toimida ka väiksemad
säilitusannused (vt lõigud 4.4 ja 5.2).

Maksakahjustus
Algannuseid, vahepealseid ja säilitusannuseid tuleb üldjuhul vähendada ligikaudu 50% mõõduka
(Child-Pugh aste B) ja 75% raske maksakahjustusega patsientidel (Child-Pugh aste C). Vahepealseid
ja säilitusannuseid tuleb kohaldada vastavalt kliinilisele ravivastusele (vt lõik 5.2).

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiaine suhtes.

Nahalööve

Kirjeldatud on nahareaktsioone, mis on üldjuhul tekkinud esimese kaheksa nädala jooksul pärast
lamotrigiinravi alustamist. Enamik nahalööbeid on kerged ja taanduvad iseeneslikult, kuid täheldatud
on ka raskeid nahalööbeid, mis vajasid hospitaliseerimist ja lamotrigiini ärajätmist. Nendeks on olnud
potentsiaalselt eluohtlikud lööbed, nagu Stevensi-Johnsoni sündroom (SJS), toksiline epidermaalne
nekrolüüs (TEN) ja reaktsioon ravimile koos eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega (Drug Reaction
with Eosinophilia and Systemic Symptoms, DRESS), mida teatakse ka kui ülitundlikkuse sündroomi
(hypersensitivity syndrome, HSS) (vt lõik 4.8).

Uuringutes osalenud täiskasvanud epilepsiaga patsientidel, kes kasutasid lamotrigiini soovitatavates
annustes, on raskete nahalöövete esinemissagedus olnud ligikaudu 1:500. Ligikaudu pooled neist on
olnud Stevensi-Johnsoni sündroomi juhud (1:1000). Kliinilistes uuringutes on bipolaarse häirega
patsientidel raskeid nahalööbeid tekkinud sagedusega 1:1000.

Lastel on raskete nahalöövete tekkerisk suurem kui täiskasvanutel. Olemasolevad andmed mitmetest
uuringutest näitavad, et epilepsiaga lastel on hospitaliseerimist nõudvate löövete esinemissagedus
1:300 kuni 1:100.

Lastel võib lööbe algstaadium sarnaneda infektsiooniga. Arst peab arvestama võimaliku reaktsiooniga
lamotrigiini suhtes lastel, kellel tekib nahalööve koos palavikuga esimese kaheksa ravinädala jooksul.

Lisaks on nahalööbe tekkimise üldine risk tugevalt seotud järgnevaga:

- lamotrigiini algannus on liiga suur või suurendatakse annust liiga kiiresti (vt lõik 4.2).
- valproaadi samaaegne kasutamine (vt lõik 4.2).

Ettevaatlik peab olema ka ravimi manustamisel patsientidele, kellel on anamneesis teiste
epilepsiavastaste ravimite suhtes tekkinud allergiline reaktsioon või lööve, kuna nendel patsientidel oli
mittetõsise lööbe esinemissagedus pärast lamotrigiini manustamist ligikaudu kolm korda suurem
võrreldes teiste patsientidega.

Kõikidel lööbega patsientidel (lapsed ja täiskasvanud) tuleb kohe teha läbivaatus ning Lamictal-ravi
lõpetada, välja arvatud juhul, kui lööve ei ole selgelt ravimiga seotud. Lamictal-ravi ei soovitata uuesti
alustada patsientidel, kes on ravi katkestanud eelneva lamotrigiinraviga seotud lööbe tõttu, välja
arvatud juhul, kui oodatav kasu ületab selgelt võimalikud ohud. Kui patsiendil tekib seoses
lamotrigiinraviga SJS, TEN või DRESS, ei tohi sellel patsiendil enam kunagi lamotrigiini uuesti
kasutada.

Lööve võib olla ka ülitundlikkusreaktsiooni üks sümptomeid. Teised kaasuvad sümptomid võivad olla
palavik, lümfadenopaatia, näo turse, vere- ja maksanäitajate kõrvalekalded ja aseptiline meningiit (vt
lõik 4.8). Sündroom võib olla erineva kliinilise raskusega ning võib harva lõppeda dissemineeritud
intravaskulaarse koagulatsiooni ja hulgiorganpuudulikkusega. Tähtis on märkida, et varajased
ülitundlikkuse ilmingud (nt palavik ja lümfadenopaatia) võivad esineda ka ilma lööbeta. Selliste
sümptomite tekkimisel peab patsiendi kohe läbi vaatama ning kuni etioloogia on ebaselge, tuleb
Lamictal-ravi katkestada.

Aseptiline meningiit oli ravimi katkestamisel enamikul juhtudest pöörduv, kuid tekkis teatud juhtudel
lamotrigiini reekspositsiooni korral uuesti. Reekspositsioon põhjustas sümptomite kiire taastekke ning
sageli olid sümptomid raskemad. Lamotrigiini kasutamist ei tohi uuesti alustada patsientidel, kellel
ravi on katkestatud varasema lamotrigiinraviga seotud aseptilise meningiidi tõttu.

Kliiniline halvenemine ja suitsiidirisk

Suitsiidimõtteid ja suitsidaalset käitumist on kirjeldatud patsientidel, keda on epilepsiavastaste
ravimitega ravitud erinevatel näidustustustel. Epilepsiavastaste ravimitega läbi viidud randomiseeritud
platseebokontrollitud uuringute metaanalüüs näitas väikest suitsidaalsete mõtete ja käitumise riski
suurenemist. Sellise riski mehhanismid ei ole teada ja olemasolevad andmed ei välista suurenenud
riskivõimalust ka lamotrigiini kasutamisel.

Seetõttu tuleb patsiente jälgida suitsidaalsete mõtete ja käitumise ilmingute suhtes ja rakendada
vastavat ravi. Patsiente (ja nende hooldajaid) tuleb teavitada vajadusest pöörduda arsti poole, kui
peaksid tekkima suitsidaalsed mõtted või käitumine.

Bipolaarse häirega patsientidel võivad depressiivsed sümptomid süveneda ja/või suitsidaalsus ilmneda
vaatamata sellele, kas nad võtavad ravimeid (sealhulgas Lamictal’i) bipolaarse häire raviks. Seetõttu
tuleb bipolaarse häire raviks Lamictal’i saavaid patsiente hoolega jälgida kliinilise halvenemise (kaasa
arvatud uute sümptomite tekke) ja suitsidaalsuse suhtes, eriti ravi alguses või annuse muutmisel.
Teatud patsientidel (sh varem esinenud suitsidaalse käitumise või suitsiidimõtetega patsiendid, noored
täiskasvanud ja enne ravi alustamist märkimisväärsete suitsiidimõtetega patsiendid) võib olla suurem
risk suitsiidimõtete või -katsete tekkeks ning neid tuleb ravi ajal hoolikalt jälgida.

Raviskeemi muutmist, sh ravimi võimalikku ärajätmist tuleb kaaluda patsientidel, kellel ilmneb
kliiniline halvenemine (kaasa arvatud uute sümptomite teke) ja/või suitsiidimõtted/suitsidaalne
käitumine, eriti kui need sümptomid on tõsised, tekivad järsku või ei olnud osa patsiendil varem
esinenud sümptomitest.

Hormonaalsed kontratseptiivid

Hormonaalsete kontratseptiivide toime lamotrigiini efektiivsusele
Etinüülöstradiooli/levonorgestreeli (30 mikrog/150 mikrog) kombinatsiooni kasutamisel suureneb
lamotrigiini kliirens ligikaudu kaks korda, mille tagajärjel väheneb lamotrigiini kontsentratsioon (vt
lõik 4.5). Lamotrigiini kontsentratsiooni langust on seostatud kontrolli kadumisega krambihoogude
üle. Tiitrimise järgselt vajatakse enamikel juhtudel lamotrigiini (kuni kaks korda) suuremaid
säilitusannuseid, et saavutada maksimaalne ravivastus. Hormonaalsete kontratseptiivide kasutamise
lõpetamisel võib lamotrigiini kliirens poole võrra väheneda. Lamotrigiini kontsentratsiooni
suurenemisega võivad kaasneda annusega seotud kõrvaltoimed. Patsiente tuleb selles suhtes jälgida.

Naistel, kes ei kasuta lamotrigiini glükuronidatsiooni indutseerivat ravimit ja kasutavad hormonaalset
rasestumisvastast meetodit, mille kasutamisel on üks inaktiivse ravi (nt „tabletivaba”) nädal, leiab selle
nädala jooksul aset lamotrigiini kontsentratsiooni järk-järguline mööduv suurenemine (vt lõik 4.2).
Sellised lamotrigiini kontsentratsiooni muutused võivad olla seotud kõrvaltoimetega. Seetõttu tuleb
kaaluda esimese valikuna kontratseptsiooni kasutamist, mille puhul ei ole tabletivaba nädalat (näiteks
pidevalt kasutatavad hormonaalsed kontratseptiivid või mittehormonaalsed meetodid).

Koostoimeid teiste suukaudsete kontratseptiivide või hormoonasendusravi ja lamotrigiini vahel ei ole
uuritud, kuigi need võivad sarnaselt mõjutada lamotrigiini farmakokineetilisi näitajaid.

Lamotrigiini toime hormonaalsete kontratseptiivide efektiivsusele
16 terve vabatahtliku osalusega koostoimeuuring on näidanud, et lamotrigiini ja hormonaalse
kontratseptiivi (etinüülöstradiooli/levonorgestreeli kombinatsiooni) kooskasutamisel tekib
levonorgestreeli kliirensi mõõdukas suurenemine ning muutub FSH ja LH sisaldus seerumis (vt lõik
4.5). Nende muutuste mõju munasarjade ovulatoorsele aktiivsusele on teadmata. Samas ei saa
välistada, et need muutused võivad põhjustada rasestumisvastase meetodi efektiivsuse vähenemist
mõnedel patsientidel, kes saavad hormoonpreparaate koos lamotrigiiniga. Seetõttu palutakse
patsientidel koheselt teatada menstruaaltsükli muutustest, kaasa arvatud tsüklivälistest verejooksudest.

Dihüdrofolaadi reduktaas

Lamotrigiin on nõrk dihüdrofoolhappe reduktaasi inhibiitor, seepärast peab pikaajalise ravi korral
arvestama selle võimaliku sekkumisega folaadi ainevahetusse (vt lõik 4.6). Siiski ei ole lamotrigiini
pikaajaline manustamine inimesele kuni ühe aasta jooksul põhjustanud olulisi muutusi hemoglobiini
sisalduses, erütrotsüütide keskmise mahu osas või seerumi ja erütrotsüütide folaadi sisalduses. Punaste
vereliblede folaadi kontsentratsioon ei muutunud ka kuni 5-aastase manustamise jooksul.

Neerupuudulikus

Lamotrigiini plasmakontsentratsioon ei muutunud märkimisväärselt ühe annuse manustamisel
lõppstaadiumis neerupuudulikkusega patsientidele. Siiski võib oodata glükuroniidmetaboliidi
kumulatsiooni ning seetõttu tuleb neerupuudulikkusega patsiente ravida ettevaatusega.

Patsiendid, kes kasutavad teisi lamotrigiini sisaldavaid ravimeid

Lamictal’i ei tohi määrata ilma arstiga konsulteerimata patsiendile, kes juba kasutab mõnda teist
lamotrigiini sisaldavat ravimit.

Laste areng

Puuduvad andmed lamotrigiini mõju kohta laste kasvule, sugulisele küpsemisele ning kognitiivsele,
emotsionaalsele ja käitumise arengule.

Epilepsiaga seotud ettevaatusabinõud

Nagu ka teiste epilepsiavastaste ravimite puhul, võib Lamictal-ravi järsk katkestamine esile kutsuda
krampide taastumise. Kui ravimi manustamist ei ole vaja tekkinud kõrvaltoime (nt nahalööbe) tõttu
järsku lõpetada, tuleb seda teha annust järk-järgult kahe nädala jooksul vähendades.

Kirjanduses on teateid selle kohta, et rasked krambihood, sh epileptiline staatus, võivad põhjustada
rabdomüolüüsi, mitmete organite funktsioonihäireid ja dissemineeritud intravaskulaarset
kogulatsiooni, mis võib mõnikord lõppeda surmaga. Sarnaseid juhte on esinenud seoses lamotrigiini
kasutamisega.

Tekkida võib krambihoogude sageduse kliiniliselt oluline halvenemine paranemise asemel.
Patsientidel, kelle esineb rohkem kui ühte tüüpi krambihoogusid, tuleb ühte tüüpi hoogudele
täheldatud kasu kaaluda teist tüüpi hoogude halvenemise vastu.

Müokloonilised krambid võivad lamotrigiini toimel halveneda.

On saadud viiteid selle kohta, et ravivastus kombinatsioonis ensüüme indutseerivate ravimitega on
väiksem kui kombinatsioonis ensüüme mitteindutseerivate epilepsiavastaste ravimitega. Selle põhjus
on ebaselge.

Lastel, kes saavad lamotrigiini tüüpiliste absanside raviks, ei pruugi efektiivsus püsida kõikidel
patsientidel.

Bipolaarse häirega seotud ettevaatusabinõud

Alla 18-aastased lapsed ja noorukid
Ravi antidepressantidega seostatakse suurenenud riskiga suitsiidimõtete ja suitsidaalse käitumise
tekkeks depressiooni ja teiste psühhiaatriliste häiretega lastel ja noorukitel.

Koostoimete uuringud on läbi viidud ainult täiskasvanutel.

Lamotrigiini metabolismis osalevad ensüümid on UDP-glükuronüültransferaasid. Puuduvad tõendid,
et lamotrigiin põhjustaks kliiniliselt olulist maksaensüümide induktsiooni või inhibeerimist, samuti ei
ole tõenäolised koostoimed lamotrigiini ja ravimite vahel, mis metaboliseeruvad tsütokroom P450
ensüümide vahendusel. Lamotrigiin võib indutseerida iseenda metabolismi, kuid see toime on
tagasihoidlik ning tõenäoliselt ei oma olulist kliinilist mõju.

Tabel 6: Teiste ravimite toime lamotrigiini glükuronidatsioonile

Ravimid, mis inhibeerivad
Ravimid, mis indutseerivad
Ravimid, mis ei indutseeri
oluliselt lamotrigiini
oluliselt lamotrigiini
ega inhibeeri oluliselt
glükuronidatsiooni
glükuronidatsiooni
lamotrigiini
glükuronidatsiooni
Valproaat
Fenütoiin
Okskarbasepiin

Karbamasepiin
Felbamaat

Fenobarbitaal
Gabapentiin

Primidoon
Levetiratsetaam

Rifampitsiin
Pregabaliin

Lopinaviir/ritonaviir
Topiramaat

Etinüülöstradiooli/
Zonisamiid
levonorgestreeli
kombinatsioon**

Atasanaviir/ritonaviir*
Liitium


Bupropioon


Olansapiin


Aripiprasool
*Annustamisjuhised (vt lõik 4.2)

**Teisi suukaudseid kontratseptiive ja hormoonasendusravi ei ole uuritud, kuigi neil võib olla sarnane
toime lamotrigiini farmakokineetilistele näitajatele (vt lõigud 4.2 ja 4.4).

Koostoimed epilepsiavastaste ravimitega

Valproaat, mis inhibeerib lamotrigiini glükuronidatsiooni, aeglustab lamotrigiini metabolismi ning
pikendab lamotrigiini poolväärtusaega ligikaudu kaks korda. Patsientidel, kes saavad
samaaegset ravi valproaadiga, tuleb kasutada sobivat raviskeemi (vt lõik 4.2).

Maksaensüümide aktiivsust suurendavad antiepileptilised ravimid (nt fenütoiin, karbamasepiin,
fenobarbitaal ja primidoon) indutseerivad lamotrigiini glükuronidatsiooni ja kiirendavad lamotrigiini
metabolismi. Patsientidel, kes saavad samaaegset ravi fenütoiini, karbamasepiini, fenobarbitaali või
primidooniga, tuleb kasutada sobivat raviskeemi (vt lõik 4.2).

Karbamasepiini kasutavatel haigetel on lamotrigiinravi alustamise järgselt tekkinud kesknärvisüsteemi
sümptomid, sh pearinglus, ataksia, diploopia, ähmane nägemine ja iiveldus. Need kõrvaltoimed
taanduvad enamasti karbamasepiini annuse vähendamisel. Sarnast toimet täheldati ka tervetel
täiskasvanud vabatahtlikel lamotrigiini ja okskarbasepiini kasutamisel, kuid annuse vähendamise mõju
ei ole uuritud.

Kirjanduses on teateid lamotrigiini kontsentratsiooni vähenemise kohta selle manustamisel koos
okskarbasepiiniga. Kuid prospektiivses uuringus tervete täiskasvanud vabatahtlikega, kes manustasid
200 mg lamotrigiini ja 1200 mg okskarbasepiini, ei mõjutanud okskarbasepiin lamotrigiini
metabolismi ning vastupidi. Seetõttu tuleb patsientidel, kes saavad samaaegset ravi okskarbasepiiniga,
kasutada raviskeemi, kus lamotrigiini manustatakse täiendava ravimina ilma valproaadi ja ilma
lamotrigiini glükuronidatsiooni indutseerivate ravimiteta (vt lõik 4.2).

Tervete vabatahtlikega läbi viidud uuringus ei avaldanud felbamaadi (1200 mg kaks korda päevas) ja
lamotrigiini (100 mg kaks korda päevas 10 päeva jooksul) koosmanustamine kliiniliselt olulist toimet
lamotrigiini farmakokineetikale.

Lamotrigiini ja gabapentiini kombinatsiooni või lamotrigiini eraldi manustamisel saadud
plasmakontsentratsioonide retrospektiivse analüüsi põhjal ei mõjuta gabapentiin lamotrigiini kliirensit.

Levetiratsetaami ja lamotrigiini võimalikke koostoimeid hinnati platseebokontrollitud kliinilistes
uuringutes läbi viidud plasmakontsentratsioonide määramise põhjal. Vastavalt saadud andmetele ei
mõjuta lamotrigiin levetiratsetaami farmakokineetikat ning vastupidi.

Pregabaliini (200 mg 3 korda päevas) samaaegne manustamine ei mõjutanud lamotrigiini
püsikontsentratsiooni seisundi minimaalset plasmakontsentratsiooni. Lamotrigiini ja pregabaliini vahel
ei esine farmakokineetilisi koostoimeid.

Topiramaadi manustamine ei mõjutanud lamotrigiini plasmakontsentratsiooni. Lamotrigiini
manustamine põhjustas topiramaadi plasmakontsentratsiooni 15% suurenemist.

Epilepsiaga patsientide uuringus ei esinenud zonisamiidi (200...400 mg päevas) ja lamotrigiini
(150...500 mg päevas) 35-päevase koosmanustamise ajal olulisi muutusi lamotrigiini
farmakokineetikas.

Kuigi on kirjeldatud teiste epilepsiavastaste ravimite plasmakontsentratsiooni muutusi, ei ole
kontrollitud uuringud tõestanud, et lamotrigiin mõjutaks samaaegselt manustatavate epilepsiavastaste
ravimite plasmakontsentratsiooni. In vitro uuringud näitavad, et lamotrigiin ei takista epilepsiavastaste ravimite seondumist valkudega.

Koostoimed teiste psühhotroopsete ravimitega

2 g veevaba liitiumglükonaadi manustamisel kaks korda päevas kuue päeva jooksul 20 tervele isikule
ei mõjutanud 100 mg lamotrigiini samaaegne manustamine päevas liitiumi
farmakokineetikat.

Bupropiooni korduvatel suukaudsetel annustel puudus statistiliselt oluline mõju lamotrigiini ühekordse
annuse farmakokineetikale 12 uuritud isikul ning täheldati vaid vähest lamotrigiinglükuroniidi AUC
suurenemist.

Uuringus tervete täiskasvanud vabatahtlikega vähenesid 15 mg olansapiini toimel lamotrigiini AUC ja
C
keskmiselt vastavalt 24% ja 20%. Sellise ulatusega toime ei ole üldjuhul kliiniliselt oluline.
max
200 mg lamotrigiini ei mõjutanud olansapiini farmakokineetikat.

14 tervel täiskasvanud vabatahtlikul puudus lamotrigiini 400 mg korduvatel suukaudsetel ööpäevastel
annustel kliiniliselt oluline mõju 2 mg risperidooni ühekordse annuse farmakokineetikale.
Risperidooni (2 mg) ja lamotrigiini koosmanustamise järgselt kirjeldas 14st vabatahtlikust 12
somnolentsuse esinemist. Risperidooni monoteraapia rühmas (n=20) esines üks juhtum ning
lamotrigiini monoteraapia rühmas mitte ühtegi.

Uuringus, kus 18 esimest tüüpi bipolaarse häirega täiskasvanud patsienti said püsiannuses lamotrigiini
(100...400 mg ööpäevas), suurendati aripiprasooli annuseid 7 päeva jooksul 10 mg-st ööpäevas
sihtannuseni 30 mg ööpäevas, mille kasutamist üks kord ööpäevas jätkati veel 7 päeva jooksul.
Täheldati lamotrigiini maksimaalse plasmakontsentratsiooni (C
) ja AUC keskmist vähenemist
max
ligikaudu 10% võrra. Sellise ulatusega toimel ei arvata olevat kliinilist tähtsust.

In vitro uuringud näitasid, et lamotrigiini esmase metaboliidi, 2-N-glükuroniidi, moodustumist
inhibeerisid vaid vähesel määral amitriptüliin, bupropioon, klonasepaam, haloperidool või lorasepaam.
Samuti näitasid need uuringud, et lamotrigiini metabolismi ei inhibeeri tõenäoliselt klosapiin,
fluoksetiin, fenelsiin, risperidoon, sertraliin või trasodoon. Lisaks näitas bufuralooli metabolismi
uuring inimese maksa mikrosoomidega, et lamotrigiin ei vähenda nende ravimite kliirensit, mis
metaboliseeruvad peamiselt CYP2D6 vahendusel.

Koostoimed hormonaalsete kontratseptiividega

Hormonaalsete kontratseptiivide toime lamotrigiini farmakokineetikale
Uuringus 16 vabatahtliku naisega, kes manustasid 30 mikrogrammi
etinüülöstradiooli/150 mikrogrammi levonorgestreeli kombineeritud suukaudsete rasestumisvastaste
tablettidena, täheldati lamotrigiini suukaudse kliirensi ligikaudu 2-kordset suurenemist, mille tagajärjel
vähenesid lamotrigiini AUC ja C
vastavalt 52% ja 39%. Lamotrigiini kontsentratsioon seerumis
max
suurenes inaktiivse ravi (sh „tabletivaba”) nädala jooksul ligikaudu 2-kordseks võrreldes samaaegse
hormoonraviga (vt lõik 4.4). Üksnes hormonaalsete kontratseptiivide kasutamise tõttu ei ole vaja
lamotrigiini soovitatavaid annuse suurendamise juhiseid vaja muuta, kuid enamikel juhtudel on vaja
lamotrigiini säilitusannust suurendada või vähendada hormonaalsete kontratseptiivide
kasutuselevõtmisel või ärajätmisel (vt lõik 4.2).

Lamotrigiini toime hormonaalsete kontratseptiivide farmakokineetikale
Uuringus 16 vabatahtliku naisega, kes manustasid püsivalt 300 mg lamotrigiini, ei täheldatud muutusi
etinüülöstradiooli (kombineeritud suukaudsete rasestumisvastaste tablettide komponent)
farmakokineetikas. Täheldati levonorgestreeli suukaudse kliirensi tagasihoidlikku suurenemist, mille
tagajärjel vähenesid levonorgestreeli AUC ja C
vastavalt 19% ja 12%. Seerumi FSH, LH ja
max
östradiooli sisalduse mõõtmine uuringu ajal näitas mõningat munasarjade hormonaalse aktiivsuse
suurenemist üksikutel naistel, kuigi seerumi progesteroonisisalduse mõõtmine näitas, et ühelgi 16-st
naisest ei toimunud ovulatsiooni. Teadmata on mõju, mida avaldavad levonorgestreeli kliirensi vähene
suurenemine ning FSH ja LH sisalduse muutused seerumis munasarjade ovulatoorsele aktiivsusele (vt
lõik 4.4). Ei ole uuritud lamotrigiini muude kui 300 mg ööpäevaste annuste toimet ning teiste
naissuguhormoonide preparaatidega ei ole uuringuid läbi viidud.

Koostoimed teiste ravimitega

Uuringus kümne meessoost vabatahtlikuga leiti, et rifampitsiin suurendab lamotrigiini kliirensit ja
vähendab poolväärtusaega, sest indutseerib glükuronidatsioonis osalevaid maksaensüüme. Samaaegset
rifampitsiinravi saavatel patsientidel tuleb kasutada sobivat raviskeemi (vt lõik 4.2).

Tervete vabatahtlikega läbi viidud uuringus vähendas lopinaviiri/ritonaviiri manustamine
glükuronidatsiooni indutseerimise tõttu lamotrigiini plasmakontsentratsiooni poole võrra. Patsientidel,
kes saavad samaaegset ravi lopinaviiri/ritonaviiri kombinatsiooniga, tuleb kasutada sobivat raviskeemi
(vt lõik 4.2).

Tervete täiskasvanud vabatahtlikega läbi viidud uuringus viis atasanaviiri/ritonaviiri (300 mg/100 mg)
manustamine 9 päeva vältel lamotrigiini (ühekordne 100 mg annus) plasma AUC ja Cmax väärtuste
vähenemiseni keskmiselt vastavalt 32% ja 6% võrra. Patsientidel, kes saavad samaaegset ravi
atasanaviiri/ritonaviiriga, tuleb kasutada sobivat raviskeemi (vt lõik 4.2).

Andmed in vitro uuringust näitavad, et potentsiaalselt kliiniliselt olulistes kontsentratsioonides on
lamotrigiin, kuid mitte N(2)-glükuroniidmetaboliit, orgaanilise transportsüsteemi 2 (OCT 2) inhibiitor.
Need andmed näitavad, et lamotrigiin on tugevam OCT 2 in vitro inhibiitor kui tsimetidiin, IC50
väärtused on vastavalt 53,8 µM ja 186 µM. Lamotrigiini koosmanustamine neerude kaudu erituvate
ravimitega, mis on OCT 2 substraadid (nt metformiin, gabapentiin ja varenikliin), võib viia nende
ravimite plasmakontsentratsioonide suurenemiseni.
Selle leiu kliiniline tähtsus ei ole veel täpselt kindlaks määratud, kuid ettevaatus on vajalik neid
ravimeid samaaegselt manustavate patsientide puhul.

Epilepsiavastaste ravimitega seotud riskid üldiselt

Fertiilses eas naised peavad saama nõuandeid spetsialistilt. Kui naine planeerib rasedust, tuleb üle
vaadata epilepsiavastaste ravimite kasutamise vajadus. Epilepsiavastast ravi saavatel naistel tuleb
vältida ravi järsku katkestamist, kuna see võib viia krampide taastumiseni, mis võib põhjustada
tõsiseid tagajärgi naisele ja sündimata lapsele.

Kaasasündinud väärarengute risk on suurenenud 2...3 korda epilepsiavastaseid ravimeid saavate
emade järglastel võrreldes oodatava esinemissagedusega üldpopulatsioonis, mis on ligikaudu 3%.
Kõige sagedamini kirjeldatud väärarengud on suulaelõhe, südameveresoonkonna arenguhäired ja
neuraaltoru defektid. Ravi mitme epilepsiavastase ravimiga on seotud suurema riskiga kaasasündinud
väärarengute tekkeks kui monoteraapia ning seetõttu tuleb igal võimalikul juhul kasutada
monoteraapiat.

Lamotrigiiniga seotud riskid

Rasedus
Mitmes prospektiivses rasedusregistris sisalduvad turuletulekujärgsed andmed hõlmavad tulemusi
enam kui 2000 naise kohta, kes said raseduse esimesel trimestril lamotrigiini monoteraapiat. Üldiselt
ei näita need andmed suurte kaasasündinud väärarengute riski olulist suurenemist, kuigi andmeid on
veel liiga vähe suulaelõhede tekkeriski mõõduka suurenemise välistamiseks. Loomkatsetes on
ilmnenud arengutoksilisus (vt lõik 5.3).

Kui Lamictal’i kasutamine raseduse ajal on vajalik, soovitatakse kasutada väikseimat võimalikku
raviannust.

Lamotrigiinil on vähene dihüdrofoolhappe reduktaasi inhibeeriv toime, mistõttu võib foolhappe
sisalduse vähenemise tagajärjel teoreetiliselt suureneda risk embrüo/loote kahjustuse tekkeks (vt lõik
4.4). Kaaluda võib foolhappe manustamist raseduse planeerimise ajal ja raseduse alguses.

Raseduse ajal toimuvad füsioloogilised muutused võivad mõjutada lamotrigiini kontsentratsiooni
ja/või ravitoimet. Kirjeldatud on lamotrigiini plasmakontsentratsiooni vähenemist raseduse ajal,
millega kaasneb võimalik risk krambihoogude tekkeks. Pärast sünnitust võib lamotrigiini
kontsentratsioon kiiresti suureneda, millega kaasneb risk annusega seotud kõrvaltoimete tekkeks.
Seetõttu tuleb lamotrigiini kontsentratsiooni seerumis kontrollida enne rasedust, selle ajal ja pärast
seda, samuti vahetult pärast sünnitust. Vajadusel tuleb annust korrigeerida, et säilitada lamotrigiini
samasugune kontsentratsioon seerumis nagu enne rasedust, või korrigeerida annust kliinilise
ravivastuse järgi. Lisaks tuleb pärast sünnitust jälgida annusega seotud kõrvaltoimete teket.

Imetamine
Kirjeldatud on lamotrigiini eritumist rinnapiima väga erinevates kontsentratsioonides, mille
tulemusena on lamotrigiini sisaldus imiku veres moodustanud kuni ligikaudu 50% ravimi sisaldusest
ema veres. Seetõttu võib mõnede rinnapiimatoidul imikute seerumis lamotrigiini kontsentratsioon
saavutada taseme, mille juures ilmnevad farmakoloogilised toimed. Piiratud arvul ravimiga kokku
puutunud imikutel ei täheldatud soovimatuid toimeid.
Kaaluda tuleb rinnaga toitmisest saadavat potentsiaalset kasu ja kõrvaltoimete võimalikku riski lapsel.
Kui naine otsustab lamotrigiinravi ajal last rinnaga toita, tuleb last jälgida kõrvaltoimete suhtes.

Fertiilsus
Loomkatsetes ei mõjutanud lamotrigiin loomade fertiilsust (vt lõik 5.3).

Kuna kõikidele epilepsiavastastele ravimitele reageerimine on individuaalselt erinev, peavad epilepsia
raviks Lamictal'i kasutavad patsiendid autojuhtimise ja epilepsiaga seotud küsimustes nõu pidama
oma arstiga.

Ravimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud. Kaks
vabatahtlikega läbi viidud uuringut on näidanud, et lamotrigiini toime sensomotoorsele
koordinatsioonile, silmaliigutustele ja tasakaalule ning subjektiivsed sedatiivsed toimed ei olnud
erinevad platseebost. Lamotrigiini kliinilistes uuringutes on teatatud neuroloogilistest kõrvaltoimetest,
nagu pearinglus ja kahelinägemine. Seetõttu peavad patsiendid enne autojuhtimist või masinatega
töötamist hindama, kuidas Lamictal-ravi neile mõjub.

Epilepsia ja bipolaarse häire näidustusega seotud kõrvaltoimed tuginevad olemasolevatele kontrollitud
kliinilistest uuringutest ja muu kliinilise kasutamiskogemuse käigus saadud andmetele ning on
loetletud alltoodud tabelis. Esinemissageduse kategooriad on saadud kontrollitud kliinilistest
uuringutest (epilepsia monoteraapia (tähistatud märgiga †) ja bipolaarne häire (tähistatud märgiga §)).
Kui esinemissageduse kategooriad erinevad epilepsia ja bipolaarse häire kliiniliste uuringute andmete
vahel, esitatakse kõige konservatiivsem esinemissagedus. Ent kui puuduvad kontrollitud kliiniliste
uuringute andmed, tuginevad esinemissageduse kategooriad muu kliinilise kasutamiskogemuse käigus
saadud andmetele.

Kõrvaltoimed on klassifitseeritud järgmiselt: väga sage (>1/10), sage (>1/100 kuni <1/10), aeg-ajalt
(>1/1000 kuni <1/100), harv (>1/10000 kuni <1/1000), väga harv (<1/10000), teadmata (ei saa hinnata
olemasolevate andmete alusel).

Organsüsteemi
Kõrvaltoime
Sagedus
klass
Vere ja
hematoloogilised muutused1, sh neutropeenia, leukopeenia,

lümfisüsteemi
aneemia, trombotsütopeenia, pantsütopeenia, aplastiline

häired
aneemia, agranulotsütoos
väga harv


lümfadenopaatia1
teadmata
Immuunsüsteemi ülitundlikkussündroom2 (sh sellised sümptomid nagu palavik,
häired
lümfadenopaatia, näo turse, vere- ja maksanäitajate

kõrvalekalded, dissemineeritud intravaskulaarne

koagulatsioon, hulgiorganpuudulikkus)
väga harv
Psühhiaatrilised
agressiivsus, ärrituvus
sage
häired


segasus, hallutsinatsioonid, tikid
väga harv
Närvisüsteemi
peavalu†§
väga sage
häired


somnolentsus†§, pearinglus†§, treemor†, unetus†, agiteeritus§
sage


ataksia†
aeg-ajalt


nüstagmid†
harv


tasakaaluhäired, liikumishäirete süvenemine, Parkinsoni tõve
väga harv
Organsüsteemi
Kõrvaltoime
Sagedus
klass
süvenemine3, ekstrapüramidaalnähud, koreoatetoos†,

krambihoogude sagenemine



aseptiline meningiit (vt lõik 4.4)
harv
Silma
kahelinägemine†, ähmane nägemine†
aeg-ajalt
kahjustused


konjunktiviit
harv
Seedetrakti
iiveldus†, oksendamine†, kõhulahtisus†, suukuivus§
sage
häired
Maksa ja
maksapuudulikkus, maksafunktsiooni häired4,

sapiteede häired
maksafunktsiooni näitajate tõus
väga harv
Naha ja
nahalööve5†§
väga sage
nahaaluskoe


kahjustused
Stevensi-Johnsoni sündroom§
harv


toksiline epidermaalne nekrolüüs
väga harv


reaktsioon ravimile koos eosinofiilia ja süsteemsete
väga harv
sümptomitega
Lihas-skeleti ja
artralgia§
sage
sidekoe


kahjustused
luupusetaolised reaktsioonid
väga harv
Üldised häired ja väsimus†, valu§, seljavalu§
sage
manustamiskoha
reaktsioonid

Valitud kõrvaltoimete kirjeldus

1 Hematoloogilised muutused ja lümfadenopaatia võivad olla seotud ülitundlikkussündroomiga või
mitte (vt Immuunsüsteemi häired).

2 Nahalöövet on kirjeldatud ka osana ülitundlikkuse sündroomist, mille sümptomitena võivad tekkida
palavik, lümfadenopaatia, näo turse ning vere- ja maksanäitajate kõrvalekalded. Sündroom võib olla
erineva kliinilise raskusega ning väga harva lõppeda dissemineeritud intravaskulaarse koagulatsiooni
ja hulgiorganpuudulikkusega. Tähtis on märkida, et ülitundlikkuse varajased ilmingud (nt palavik ja
lümfadenopaatia) võivad esineda ka ilma lööbeta. Selliste sümptomite tekkimisel peab patsiendi kohe
läbi vaatama ning kuni etioloogia on ebaselge, tuleb Lamictal-ravi katkestada.

3 Neid toimeid on kirjeldatud muu kliinilise kogemuse käigus. On kirjeldatud, et lamotrigiin võib
olemasoleva Parkinsoni tõvega patsientidel põhjustada parkinsonismi sümptomite süvenemist, ning
üksikjuhtudel ekstrapüramidaalnähtusid ja koreoatetoosi patsientidel, kellel nimetatud haigust ei esine.

4 Maksafunktsiooni häired esinevad tavaliselt seoses ülitundlikkusreaktsioonidega, kuid üksikjuhtudel
on neid kirjeldatud ilma väljendunud ülitundlikkusnähtudeta.

5 Täiskasvanutega läbi viidud kliinilistes uuringutes tekkisid nahalööbed 8...12% lamotrigiini võtnud
patsientidest ja 5...6% platseebot võtnutest. Nahalööbe tõttu tuli lamotrigiinravi katkestada 2%
patsientidest. Lööve, mis on tavaliselt makulopapuloosne, tekib üldjuhul kaheksa nädala jooksul pärast
ravi alustamist ja taandub Lamictal-ravi ärajätmisel (vt lõik 4.4).

Kirjeldatud on tõsiseid potentsiaalselt eluohtlikke nahalööbeid, sealhulgas Stevensi-Johnsoni
sündroomi ja toksilist epidermaalset nekrolüüsi (Lyell’i sündroom). Kuigi enamik kõrvaltoimeid
taandub lamotrigiinravi lõpetamise järgselt, tekib osadel patsientidel pöördumatu armistumine ning
kirjeldatud on üksikuid sellega seotud surmajuhtusid (vt lõik 4.4).

Nahalööbe tekkimise üldine risk on tugevalt seotud järgnevaga:

- lamotrigiini algannus on liiga suur või suurendatakse annust liiga kiiresti (vt lõik 4.2).
- valproaadi samaaegne kasutamine (vt lõik 4.2).

Lööve võib olla ka ülitundlikkuse sündroomi üks sümptomeid (vt Immuunsüsteemi häired).

Pikk aega lamotrigiin-ravi saanud patsientide kohta on teateid luu mineraalse tiheduse vähenemise,
osteopeenia, osteoporoosi ja luumurdude esinemisest. Toimemehhanism, mille kaudu lamotrigiin luu
ainevahetust mõjutab, ei ole välja selgitatud.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Sümptomid

Teatatud on lamotrigiini ägedast üleannustamisest (sh surmaga lõppenud juhtudest), kus manustati
maksimaalsest terapeutilisest annusest 10...20 korda suurem annus. Üleannustamise korral on tekkinud
nüstagm, ataksia, teadvushäired, grand mal tüüpi krambid ja kooma. Üleannustamise järgselt on
täheldatud ka QRS-kompleksi laienemist (intraventrikulaarse ülejuhte aeglustumine). QRS-kompleksi
kestuse pikenemist üle 100 msek võib seostada raskema mürgistusega.

Ravi

Üleannustamise korral tuleb haige hospitaliseerida ning tagada vajalik toetav ravi. Vajadusel
rakendada meetmeid ravimi imendumise vähendamiseks (aktiivsöe manustamine). Edasine ravi sõltub
kliinilisest näidustusest. Puudub hemodialüüsi kasutamise kogemus üleannustamise ravis. Kuuel
neerupuudulikkusega vabatahtlikul eemaldati 4 tundi kestva hemodialüüsi käigus organismist 20%
lamotrigiinist (vt lõik 5.2).

Farmakoterapeutiline rühm: teised epilepsiavastased ained,
ATC-kood: N03AX09.

Toimemehhanism

Farmakoloogiliste uuringute tulemused näitavad, et lamotrigiin toimib voltaažist sõltuvatele
naatriumikanalitele. Ravim pärsib neuronite püsivat korduvat stimulatsiooni ja takistab glutamaadi
(neuromediaator, millel on tähtis roll epilepsiahoogude tekkes) vabanemist. Need toimed aitavad
tõenäoliselt kaasa lamotrigiini krambivastasele toimele.

Lamotrigiini terapeutilise toime mehhanism bipolaarse häire korral ei ole kindlaks tehtud, kuigi toime
voltaažist sõltuvatele naatriumikanalitele on tõenäoliselt tähtis.

Farmakodünaamilised toimed

Ravimite toimete hindamiseks kesknärvisüsteemile läbi viidud uuringute käigus manustasid terved
vabatahtlikud 240 mg lamotrigiini. Tulemused ei erinenud platseebost, kuid nii 1000 mg fenütoiini kui
ka 10 mg diasepaami manustamine kahjustasid oluliselt sensomotoorset koordinatsiooni ja
silmaliigutusi, põhjustasid tasakaaluhäireid ja subjektiivseid sedatiivseid toimeid.

Teises uuringus kahjustas ühekordne karbamasepiini suukaudne annus 600 mg oluliselt
sensomotoorset koordinatsiooni ja silmaliigutusi, samuti vähendas keha valitsemist ja tõstis südame
löögisagedust. 150 mg ja 300 mg lamotrigiini manustamisel saadud tulemused ei erinenud platseebo
puhul täheldatust.

Kliiniline efektiivsus ja ohutus 1...24 kuu vanustel lastel

Täiendava ravi efektiivsust ja ohutust partsiaalsete krambihoogude korral 1...24 kuu vanustel
patsientidel on hinnatud väikeses topeltpimedas platseebokontrollitud uuringus. Ravi alustati 177
lapsel, kellel kasutati 2...12-aastastele lastele soovitatavaga sarnast annuse suurendamise skeemi.
Lamotrigiini 2 mg tabletid on väikseim saadaolev tugevus, seetõttu kohandati tavalist
annustamisskeemi mõnel juhul tiitrimisfaasi käigus (näiteks manustades 2 mg tableti ülepäeviti, kui
arvutatud annus oli alla 2 mg). Ravimi sisaldust seerumis mõõdeti teise annuse suurendamise nädala
lõpus ning seejärel annust kas vähendati või ei suurendatud, kui kontsentratsioon ületas
0,41 mikrog/ml, mis on täiskasvanutel sellel ajahetkel oodatav kontsentratsioon. 2. nädala lõpus
vajasid mõned patsiendid annuse vähendamist kuni 90%. 38 ravile reageerinud patsienti (krampide
sageduse >40% vähenemine) randomiseeriti saama platseebot või jätkama lamotrigiini kasutamist.
Ravi ebaõnnestumise sagedus platseeborühmas oli 84% (16/19) ja lamotrigiini rühmas 58% (11/19).
Erinevus ei olnud statistiliselt oluline: 26,3%, CI95% -2,6% <> 50,2%, p=0,07.

Kokku 256 last vanuses 1...24 kuud on saanud lamotrigiini annusevahemikus 1...15 mg/kg ööpäevas
kuni 72 nädala jooksul. 1 kuu kuni 2 aasta vanustel lastel oli lamotrigiini ohutusprofiil sarnane
vanemate laste omale, välja arvatud see, et krambihoogude kliiniliselt olulist halvenemist (>=50%)
kirjeldati sagedamini alla 2-aastastel lastel (26%) vanemate lastega võrreldes (14%).

Kliiniline efektiivsus ja ohutus Lennox-Gastaut’ sündroomi korral

Puuduvad andmed monoteraapia kohta Lennox-Gastaut’ sündroomiga seotud krampide korral.

Kliiniline efektiivsus meeleoluepisoodide vältimisel bipolaarse häirega patsientidel

Lamotrigiini efektiivsust meeleoluepisoodide vältimisel bipolaarse häirega patsientidel on hinnatud
kahes uuringus.

Uuring SCAB2003 oli mitmekeskuseline, topeltpime, topelt-imiteeritud, platseebo ja liitiumiga
kontrollitud randomiseeritud uuring, kus hinnati fikseeritud annuste kasutamist depressiooni ja/või
mania kordumise pikaajaliseks vältimiseks bipolaarse häirega patsientidel, kellel oli hiljuti olnud või
esines praegu depressiivne episood. Pärast seisundi stabiliseerimist lamotrigiini monoteraapia või
täiendava raviga randomiseeriti patsiendid ühte viiest ravirühmast: lamotrigiin (50, 200, 400 mg
päevas), liitium (kontsentratsioon seerumis 0,8...1,1 mmol/l) või platseebo maksimaalselt 76 nädala
(18 kuu) jooksul. Esmane tulemusnäitaja oli „aeg sekkumiseni meeleoluepisoodi tõttu”, kus
sekkumisteks olid täiendav farmakoteraapia või elekterkrampravi (EKR). Uuring SCAB2006 oli
sarnase ülesehitusega nagu uuring SCAB2003, kuid erines uuringust SCAB2003 selle poolest, et
hinnati lamotrigiini erinevaid annuseid (100...400 mg ööpäevas) ning see uuring hõlmas bipolaarse
häirega patsiente, kellel oli hiljuti olnud või esines praegu maniakaalne episood. Tulemused on toodud
tabelis 7.

Tabel 7: Kokkuvõte uuringute tulemustest, mis hindasid lamotrigiini efektiivsust meeleoluepisoodide
vältimisel bipolaarse häirega patsientidel

Episoodita patsientide „osakaal” 76. nädalal

Uuring SCAB2003
Uuring SCAB2006
Bipolaarne I
Bipolaarne I
Kaasamise
Depressiivne episood
Maniakaalne episood
kriteeriumid

Lamotrigiin
Liitium
Platseebo
Lamotrigiin
Liitium
Platseebo
Ilma sekkumiseta
0,22
0,21
0,12
0,17
0,24
0,04
p-väärtus
0,004
0,006
- 0,023
0,006
- logaritmiline
astaktest







Ilma depressioonita
0,51
0,46
0,41
0,82
0,71
0,40
p-väärtus
0,047
0,209
- 0,015
0,167
- logaritmiline
astaktest







Ilma maniata
0,70
0,86
0,67
0,53
0,64
0,37
p-väärtus
0,339
0,026
- 0,280
0,006
- logaritmiline
astaktest

Esimese depressiivse episoodi tekkimiseni kulunud aja ja esimese mania/hüpomania või segatüüpi
episoodi tekkimiseni kulunud aja toetavas analüüsis oli lamotrigiiniga ravitud patsientidel oluliselt
pikem aeg esimese depressiivse episoodi tekkimiseni kui platseebot saanud patsientidel ning ravi
erinevus mania/hüpomania või segatüüpi episoodi tekkimiseni kulunud aja suhtes ei olnud statistiliselt
oluline.

Lamotrigiini efektiivsust kombinatsioonis meeleolu stabiliseerivate ravimitega ei ole piisavalt uuritud.

Lamotrigiini toime uuring südame erutusjuhtele

Tervete täiskasvanud vabatahtlikega läbi viidud uuringus hinnati lamotrigiini korduvate annuste (kuni
400 mg päevas) toimet südame erutusjuhtele 12 lülitusega EKG abil. Lamotrigiinil ei olnud kliiniliselt
olulist mõju QT-intervallile platseeboga võrreldes.

Imendumine

Lamotrigiin imendub seedetraktist kiiresti ja täielikult, läbimata oluliselt esmast maksapassaaži.
Maksimaalne kontsentratsioon plasmas saabub ligikaudu 2,5 tundi pärast lamotrigiini suu kaudu
manustamist. Lamotrigiini manustamisel koos toiduga pikeneb vähesel määral maksimaalse
kontsentratsiooni saabumise aeg, kuid imendumise ulatus ei muutu. Maksimaalne stabiilne
plasmakontsentratsioon varieerub indiviiditi, kuid ühe isiku kontsentratsioonid üldjuhul ei erine.

Jaotumine

Lamotrigiin seondub plasmavalkudega ligikaudu 55% ulatuses, kuid on vähetõenäoline, et
plasmavalkudest vabanemine põhjustaks toksilisi toimeid.

Jaotusruumala on 0,92...1,22 l/kg.

Biotransformatsioon

On kindlaks tehtud, et lamotrigiini metabolismi eest vastutavad ensüümid on
UDP-glükuronüültransferaasid.

Lamotrigiin indutseerib vähesel määral (sõltuvalt annusest) iseenda metabolismi. Puuduvad andmed,
et lamotrigiin mõjutaks teiste epilepsiavastaste ravimite farmakokineetikat, samuti ei ole tõenäolised
koostoimed lamotrigiini ja ravimite vahel, mis metaboliseeruvad tsütokroom P450 ensüümide
vahendusel.

Eritumine

Lamotrigiini plasmakliirens tervetel isikutel on ligikaudu 30 ml/min. Lamotrigiini kliirens on
peamiselt metaboolne, millele järgneb glükuroniidiga konjugeeritud materjali eritumine uriiniga. Alla
10% eritub muutumatul kujul uriiniga. Ainult ligikaudu 2% lamotrigiiniga seotud materjalist eritub
roojaga. Kliirens ja poolväärtusaeg ei sõltu manustatud annuse suurusest. Plasma poolväärtusaeg
tervel isikul on ligikaudu 33 tundi (vahemik 14...103 tundi). Uuringus Gilbert’i sündroomiga
patsientidel vähenes lamotrigiini keskmine kliirens 32% võrreldes tervete kontrollrühmaga, kuid
väärtused jäävad vahemikku, mida esineb populatsioonis üldiselt.

Lamotrigiini poolväärtusaeg sõltub suurel määral samaaegselt kasutatavatest ravimitest. Keskmine
poolväärtusaeg väheneb ligikaudu 14 tunnini, kui lisaks manustatakse glükuronidatsiooni
indutseerivaid ravimeid, nt karbamasepiini või fenütoiini, ning pikeneb ligikaudu 70 tunnini, kui lisaks
manustatakse ainult valproaati (vt lõik 4.2).

Lineaarsus

Lamotrigiini farmakokineetika on lineaarne kuni suurima ühekordse uuritud annuseni 450 mg.

Patsientide erirühmad

Lapsed
Kehakaalu järgi kohandatud kliirens on lastel suurem kui täiskasvanutel, saavutades kõrgeimad
väärtused alla 5-aastastel lastel. Lamotrigiini poolväärtusaeg on lastel harilikult lühem (ligikaudu 7
tundi), kui ravile lisatakse ensüüme indutseerivad ravimid, nagu karbamasepiin või fenütoiin, ning
pikeneb keskmiselt 45…50 tunnini, kui lisatakse ainult valproaat (vt lõik 4.2).

Lapsed vanuses 2...26 kuud
143 lapsel vanuses 2...26 kuud (kehakaal 3...16 kg) vähenes kliirens sama kehakaaluga suuremate
lastega võrreldes, kes said sarnaseid suukaudseid annuseid kehakaalu kg kohta kui üle 2-aastased
lapsed. Keskmine poolväärtusaeg oli 23 tundi ensüüme indutseerivat ravi saavatel alla 26 kuu vanustel
lastel, 136 tundi koos valproaadiga manustamisel ja 38 tundi ensüüme indutseerivaid/inhibeerivaid
ravimeid mitte saanud lastel. 2...26 kuu vanuste laste rühmas oli suukaudse kliirensi individuaalne
varieeruvus suur (47%). Kontsentratsioon seerumis jäi 2...26 kuu vanustel lastel üldiselt samasse
vahemikku nagu suurematel lastel, kuigi kõrgemaid C
väärtusi täheldatakse tõenäoliselt mõnedel
max
lastel, kelle kehakaal on alla 10 kg.

Eakad
Populatsioonipõhise (samades uuringutes osalenud vanu ja noori epilepsiahaigeid hõlmava)
farmakokineetilise analüüsi tulemused näitasid, et lamotrigiini kliirens ei muutunud kliiniliselt olulisel
määral. Pärast ühekordsete annuste manustamist vähenes kliirens 12% väärtusest 35 ml/min
20-aastastel väärtuseni 31 ml/min 70-aastastel. Kliirensi langus pärast 48 ravinädalat oli 10%, vahe
noorte ja eakate rühmade vahel oli 41…37 ml/min. Lisaks uuriti 12-l tervel eakal lamotrigiini
farmakokineetikat pärast ühekordse 150 mg annuse manustamist. Keskmine kliirensi väärtus eakatel
(0,39 ml/min/kg) jääb keskmiste kliirensi väärtuste vähemikku (0,31…0,65 ml/min/kg), mis saadi
üheksa uuringu põhjal mitte-eakate täiskasvanutega, kellele manustati ühekordne annus (30…450 mg)
lamotrigiini.

Neerukahjustus
12-le kroonilise neerupuudulikkusega vabatahtlikule ja 6-le hemodialüüsi saavale isikule manustati
ühekordse annusena 100 mg lamotrigiini. Kroonilise neerupuudulikkusega patsientidel oli keskmine
kliirens 0,42 ml/min/kg, hemodialüüsitavatel patsientidel oli kahe hemodialüüsi vahel 0,33 ml/min/kg
ja hemodialüüsi ajal 1,57 ml/min/kg, samal ajal kui tervetel vabatahtlikel oli see näitaja
0,58 ml/min/kg. Keskmine plasma poolväärtusaeg oli 42,9 tundi (krooniline neerupuudulikkus),
57,4 tundi (hemodialüüside vahel) ja 13,0 tundi (hemodialüüsi ajal) ning 26,2 tundi tervetel
vabatahtlikel. Keskmiselt ligikaudu 20% (vahemik = 5,6…35,1) organismis esinevast lamotrigiinist
elimineeriti 4-tunnise hemodialüüsi jooksul. Sellel patsiendirühmal sõltub lamotrigiini algannus
samaaegselt kasutatavatest ravimitest; oluliselt langenud neerufunktsiooni korral tuleb vähendada
lamotrigiini säilitusannust (vt lõigud 4.2 ja 4.4).

Maksakahjustus
Lamotrigiini ühekordse annuse farmakokineetilises uuringus osales 24 erineva raskusastmega
maksakahjustusega patsienti ja 12 tervet isikut kontrollrühmas. Lamotrigiini keskmine kliirens oli
0,31, 0,24 või 0,10 ml/min/kg vastavalt A, B või C raskusastmega (Child-Pugh klassifikatsiooni järgi)
maksakahjustuse korral, võrreldes 0,34 ml/min/kg tervetel kontrollrühma isikutel. Mõõduka või raske
maksakahjustusega patsientidel peab lamotrigiini alg-, vahepealset ja säilitusannust üldjuhul
vähendama (vt lõik 4.2).

Farmakoloogilise ohutuse, korduvtoksilisuse, genotoksilisuseja kartsinogeensuse uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele.

Reproduktsiooni- ja arengutoksilisuse uuringutes närilistel ja küülikutel ei täheldatud kliinilise
ekspositsiooniga sarnaste või väiksemate ekspositsiooni väärtuste puhul ravimi teratogeenset toimet,
kuid ilmnes loote kehakaalu vähenemine ja skeleti aeglustunud luustumine. Kuna suuremaid
ekspositsiooni väärtusi ei olnud loomadel võimalik uurida emaslooma mürgistuse raskuse tõttu, ei ole
lamotrigiini teratogeenset potentsiaali iseloomustatud kliinilisest ekspositsioonist suuremate väärtuste
puhul.

Rottidel täheldati nii loote kui postnataalse suremuse tõusu, kui lamotrigiini manustati tiinuse lõpuosas
ja varasel postnataalsel perioodil. Neid toimeid täheldati kliinilise ekspositsiooniga sarnaste väärtuste
puhul.

Noortel rottidel täheldati mõju õppimisvõimele Bieli labürinditestis, balanopreputsiaalse eraldumise ja
tupe arengu vähest aeglustumist ning vähenenud postnataalset kaaluiivet F1 loomadel ekspositsiooni
väärtuste puhul, mis olid ligikaudu kaks korda suuremad terapeutilisest ekspositsioonist täiskasvanud
inimestel.

Loomkatsetes ei ilmnenud viljakuse langust lamotrigiini toimel. Rottidel vähenes lamotrigiini toimel
foolhappe tase loote organismis. Foolhappe defitsiit on seotud suurenenud riskiga kaasasündinud
väärarengute tekkeks nii loomadel kui inimestel.

Lamotrigiin põhjustas annusega seotud hEGR kanali nn sabavoolu inhibeerimist inimese embrüo
neerurakkudes. IC50 oli ligikaudu üheksa korda kõrgem maksimaalsest terapeutilisest vaba ravimi
kontsentratsioonist. Lamotrigiin ei põhjustanud loomadel QT pikenemist ekspositsiooni väärtuste
puhul, mis olid ligikaudu kaks korda suuremad maksimaalsest terapeutilisest vaba ravimi
kontsentratsioonist. Tervete täiskasvanud vabatahtlikega läbi viidud kliinilises uuringus puudus
lamotrigiinil kliiniliselt oluline toime QT-intervallile (vt lõik 5.1).


6.
FARMATSEUTILISED ANDMED

Kaltsiumkarbonaat
Madalasendatud hüdroksüpropüültselluloos
Alumiiniummagneesiumsilikaat
Naatriumtärklisglükolaat (tüüp A)
Povidoon K30
Naatriumsahhariin
Magneesiumstearaat
Mustsõstramaitseaine.

Ei kohaldata.

5, 25, 50 ja 100 mg närimis/dispergeeruvad tabletid:
3 aastat.

2 mg närimis/dispergeeruvad tabletid:
2 aastat.

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

2 mg närimis/dispergeeruvad tabletid:
Lastekindla/turvakorgiga HDPE pudelid.

Pakendis 30 närimis/dispergeeruvat tabletti.

5 mg närimis/dispergeeruvad tabletid:
PVC/PVdC/alumiiniumfoolium blister.

Pakendis 10, 14, 28, 30, 50 või 56 närimis/dispergeeruvat tabletti.

25 mg närimis/dispergeeruvad tabletid:
PVC/PVdC/alumiiniumfoolium blister.

Pakendis 10, 14, 21, 28, 30, 42, 50, 56 või 60 närimis/dispergeeruvat tabletti.
Stardipakendis 21 või 42 närimis/dispergeeruvat tabletti.

50 mg närimis/dispergeeruvad tabletid:
PVC/PVdC/alumiiniumfoolium blister.

Pakendis 10, 14, 30, 42, 50, 56, 60, 90, 100 või 200 närimis/dispergeeruvat tabletti.
Stardipakendis 42 närimis/dispergeeruvat tabletti.

100 mg närimis/dispergeeruvad tabletid:
PVC/PVdC/alumiiniumfoolium blister.

Pakendis 10, 30, 50, 56, 60, 90, 100 või 200 närimis/dispergeeruvat tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erinõuded hävitamiseks puuduvad.