MELOXICAM-RATIOPHARM 15 MG

- Osteoartroosi ägenemiste lühiajaline sümptomaatiline ravi.
- Reumatoidartriidi või anküloseeriva spondüliidi pikaajaline sümptomaatiline ravi.

Suukaudseks kasutamiseks.
7,5 mg
- Osteoartroosi ägenemine: 7,5 mg ööpäevas (üks 7,5 mg tablett).
Vajadusel, kui paranemisnähte ei ilmne, võib annust suurendada 15 mg-ni ööpäevas (kaks 7,5 mg tabletti).
- Reumatoidartriit, anküloseeriv spondüliit: 15 mg ööpäevas (kaks 7,5 mg tabletti) (vt ka
“Erirühmad“).
Vastavalt ravivastusele võib annust vähendada kuni 7,5 mg-ni ööpäevas (üks 7,5 mg tablett).
15 mg
- Osteoartroosi ägenemine: 7,5 mg ööpäevas (pool 15 mg tabletti).
Vajadusel, kui paranemisnähte ei ilmne, võib annust suurendada 15 mg-ni ööpäevas (üks 15 mg tablett).
- Reumatoidartriit, anküloseeriv spondüliit: 15 mg ööpäevas (üks 15 mg tablett) (vt ka “Erirühmad“).

Vastavalt ravivastusele võib annust vähendada kuni 7,5 mg-ni ööpäevas (pool 15 mg tabletti).

ÄRGE ÜLETAGE ANNUST 15 mg ööpäevas.

Ööpäevane koguannus tuleb manustada ühe üksikannusena söögi ajal, juues peale vett või muud jooki.

Kõrvaltoimeid saab vähendada kasutades minimaalset efektiivset annust võimalikult lühikese ajooksul (vt lõik 4.4).

Regulaarselt tuleb üle hinnata patsiendi sümptomite leevendamise vajadust ja ravivastust, eriti
osteoartriidiga patsientidel.

Erirühmad
Eakad patsiendid ning kõrvaltoimetest enim ohustatud patsiendid (vt lõik 5.2)
Soovituslik annus reumatoidartriidi ja anküloseeriva spondüliidi pikaajaliseks raviks eakatel on 7,5 mg
ööpäevas. Kõrvaltoimetest enim ohustatud patsiendid peavad alustama ravi annusega 7,5 mg ööpäevas (vt
lõik 4.4).

Neerukahjustus (vt lõik 5.2)
Dialüüsravi saavatel raske neerupuudulikkusega patsientidel ei tohi annus ületada 7,5 mg ööpäevas.
Kerge kuni mõõduka neerukahjustusega patsientidel ei ole vaja annust vähendada (st patsientidel
kreatiniini kliirensiga üle 25 ml/min) (dialüüsravi mittesaavate raske neerupuudulikkusega patsientide
kohta vt lõik 4.3).
Maksakahjustus (vt lõik 5.2)
Kerge kuni mõõduka maksakahjustusega patsientidel ei ole vaja annust vähendada (raske
maksafunktsiooni kahjustusega patsientide kohta vt lõik 4.3.).
Lapsed
Meloksikaam on alla 16-aastastele lastele ja noorukitele vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

Ravimit on saadaval ka teistes, rohkem sobivates tugevustes.

Ravim on vastunäidustatud järgmistel juhtudel:
- Raseduse kolmas trimester (vt lõik 4.6).
- Alla 16-aastased lapsed ja noorukid.
- Ülitundlikkus meloksikaami või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes või ülitundlikkus
sarnase toimega ravimite, nt MSPVA-de (mittesteroidsed põletikuvastased ained), aspiriini suhtes.
Meloksikaami ei tohi ordineerida patsientidele, kel on pärast aspiriini või teiste MSPVA-de
manustamist esinenud astma sümptomeid, ninapolüüpe, angioneurootilist turset või urtikaariat.
- Anamneesis eelneva MSPVA-raviga seotud seedetrakti verejooks või perforatsioon.
- Aktiivne või anamneesis retsidiveeruv peptiline haavand või verejooks (kaks või enam selgelt
väljendunud tõestatud haavandumise või verejooksu episoodi).
- Raske maksafunktsiooni kahjustus.
- Dialüüsravita raske neerupuudulikkus.
- Seedetrakti verejooks, anamneesis tserebrovaskulaarne verejooks või muud veritsushäired.
- Raske
südamepuudulikkus.

Soovimatuid kõrvaltoimeid saab vähendada, kasutades minimaalset efektiivset annust võimalikult
lühikese aja jooksul, mis sümptomite kontrollimiseks vajalik (vt lõik 4.2, ja allpool Seedetrakti ja
südameveresoonkonna toimed).

Ebapiisava ravitoime korral ei tohi ületada soovitatavat maksimaalset ööpäevast annust ega lisada ravile
ühtegi täiendavat MSPVA-d, sest see võib suurendada toksilisust, kuid ei pruugi parandada ravitulemust.
Meloksikaami kasutamist koos MSPVA-de, sh tsüklooksügenaas-2 selektiivsete inhibiitoritega tuleb
vältida.

Meloksikaam ei sobi nende patsientide raviks, kellel on vajadus leevendada akuutset valu.

Kui seisundi paranemist ei saavutata mõne päeva jooksul, tuleb ravist saadavat kliinilist kasu uuesti
hinnata.

Anamneesis tuleb erilist tähelepanu pöörata igasugustele vihjetele ösofagiidile, gastriidile ja/või
peptilistele haavanditele, kindlustamaks nende täieliku väljaravimise enne meloksikaam-ravi algust. Tuleb
arvestada, et seda tüüpi anamneesiga patsientidel võib meloksikaam-ravi ajal tekkida retsidiiv.
Seedetrakti toimed
Seedetrakti veritsusi, haavandumisi või perforatsioone, mis võivad olla letaalsed, on esinenud kõigi
MSPVA-dega ravi suvalises faasis kas koos hoiatavate sümptomitega või ilma ja vaatamata tõsiste
seedetrakti häirete puudumisele või olemasolule anamneesis.

Seedetrakti veritsuse, haavandumise või perforatsiooni risk on suurem MSPVA-de suuremate annuste
korral, haavandi anamneesiga patsientidel - eriti, kui see tüsistus verejooksu või perforatsiooniga (vt lõik
4.3) - ning eakatel. Sellistel patsientidel tuleb ravi alustada kõige väiksema saada oleva annusega. Neil
patsientidel ning samuti sellistel, kes vajavad samaaegselt aspiriini väikeseid annuseid või teisi seedetrakti
tõenäolisi riske suurendavaid ravimeid (vt allpool ja 4.5), tuleb kaaluda kaitsvate preparaatidega (nt
misoprostooli võiprootonpumba inhibiitoritega) kombineeritud ravi vajadust.

Patsiendid, kel on anamneesis seedetrakti toksilisus - eriti eakad - peavad teatama kõigist ebaharilikest
abdominaalsümptomitest (eriti seedetrakti veritsustest), iseäranis ravi algfaasis.

Ettevaatus on soovitav selliste patsientidega, kes saavad samaaegselt ravimeid, mis võivad suurendada
haavandumise või veritsuse riski, nt suukaudsed kortikosteroidid, hepariin (kuratiivse või geriaatrilise
ravina), antikoagulandid nagu varfariin või muud mittesteroidsed põletikuvastased ained, sh
atsetüülsalitsüülhape põletikuvastastes annustes (≥ 1 g üksikannusena või ≥ 3g ööpäevase koguannusena),
selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid või antiagregandid, nagu aspiriin (vt lõik 4.5).

Kui meloksikaami kasutaval patsiendil tekib seedetrakti verejooks või haavand, tuleb ravim ära jätta.

Ettevaatlik tuleb olla MSPVA-de manustamisega patsientidele, kellel on anamneesis seedetrakti haigus
(haavandiline koliit, Crohn’i tõbi), sest need haigused võivad ägeneda (vt lõik 4.8).
Südame- ja ajuveresoonkonna toimed
Patsiendid, kel on anamneesis hüpertensioon ja/või kerge kuni mõõdukas südame paispuudulikkus,
vajavad adekvaatset jälgimist ja nõuandeid, kuna seoses MSPVA-raviga on täheldatud vedelikupeetust ja
turseid.

Riskirühma patsientidel on soovitatav vererõhu ravieelne kontroll ja eriti tähtis on vererõhu kliiniline
jälgimine meloksikaamravi alustamisel.


Kliinilised uuringud ja epidemioloogilised andmed on näidanud, et mõnede MSPVA-de, sh meloksikaami
kasutamisega (eriti suurte annuste ja pikaajalise ravi korral) võib kaasneda arteriaalsete trombooside (nt
müokardiinfarkti või insult) riski väike suurenemine. Selle riski välistamiseks meloksikaami puhul on
andmeid ebapiisavalt.

Reguleerimata hüpertensiooni, südame paispuudulikkuse, diagnoositud südame isheemiatõve, perifeersete
arterite haiguse ja/või ajuveresoonkonna haigusega patsiente tohib meloksikaamiga ravida ainult pärast
põhjalikku kaalutlemist. Sarnaselt tuleb toimida enne pikemaajalise ravi alustamist südameveresoonkonna
haiguse riskifaktoritega (nt hüpertensioon, hüperlipideemia, suhkurtõbi, suitsetamine) patsientide puhul.

Nahareaktsioonid
MSPVA-dega, sh oksikaamidega on teada võimalike raskete nahareaktsioonide ja tõsiste eluohtlike
ülitundlikkusreaktsioonide (nt anafülaktilised reaktsioonid) tekkest. Meloksikaami kasutamisel on teatatud
eluohtlikest nahareaktsioonidest - Stevensi-Johnsoni sündroomist (SJS), eksfoliatiivsest dermatiidist ja
toksilisest epidermise nekrolüüsist (TEN).

Patsiente tuleb teavitada vastavatest nähtudest ja sümptomitest ning jälgida neid hoolikalt
nahareaktsioonide suhtes. Risk SJS või TEN tekkeks on suurim esimestel ravikuudel.

Kui tekivad SJS, eksfoliatiivse dermatiidi või TEN nähud ja sümptomid (nt progresseeruv nahalööve, tihti
koos villide tekke või limaskesta lesioonidega) või muud ülitundlikkuse nähud, tuleb ravi meloksikaamiga
lõpetada.

SJS, eksfoliatiivse dermatiidi ja TEN ravis annab parima tulemuse varajane diagnoosimine ja kõigi
kahtlusaluste ravimite kohene ärajätmine. Kiire ravi lõpetamine annab parema prognoosi.

Kui patsiendil on meloksikaami kasutamise ajal kujunenud SJS, eksfoliatiivne dermatiit või TEN, ei tohi
ta meloksikaami enam kunagi manustada.
Meloksikaami kasutamine tuleb lõpetada nahalööbe, limaskesta kahjustuse või mõne muu ülitundlikkuse
sümptomi esmasel ilmnemisel.
Neeru- ja maksafunktsiooni parameetrid
Sarnaselt teiste MSPVA-de kasutamisele võivad ajutiselt tõusta seerumi transaminaaside aktiivsus,
bilirubiini tase seerumis või teised maksafunktsiooni näitajad, samuti on täheldatud seerumi kreatiniini
taseme ja vere uurealämmastiku tõusu ning teisi laboratoorseid muutusi. Enamusel juhtudel on need olnud
väikesed ja mööduvad tõusud üle normi piiri. Kui aga mõni nimetatud muutustest osutub
märkimisväärseks või püsivaks, tuleb meloksikaam-ravi lõpetada ja läbi viia vastavad uuringuid.

Funktsionaalne neerupuudulikkus
Kuna MSPVA-d inhibeerivad renaalsete prostaglandiinide vasodilatoorseid omadusi, võivad nad
glomerulaarse filtratsiooni vähendamise kaudu põhjustada funktsionaalset neerupuudulikkust. See
kõrvaltoime oleneb annuse suurusest. Ravi alguses või pärast annuse suurendamist soovitatakse diureesi ja
neerufunktsiooni hoolikalt jälgida järgnevate riskifaktoritega patsientidel:
- eakad
- kaasuv ravi selliste ravimitega nagu AKE inhibiitorid, angiotensiin-II antagonistid, sartaanid,
diureetikumid (vt lõik 4.5)
- hüpovoleemia
(sõltumata
põhjusest)
- südame
paispuudulikkus
- neerupuudulikkus
- nefrootiline
sündroom
- luupus-nefropaatia
- raske maksafunktsiooni häire (albumiin seerumis <25 g/l või Child-Pugh’ skoor ≥10).


Harvadel juhtudel võivad MSPVA-d põhjustada interstitsiaalset nefriiti, glomerulonefriiti, neeru
medullaarset nekroosi või nefrootilist sündroomi.

Lõppstaadiumis neerupuudulikkusega dialüüsravi saavatel patsientidel ei tohi meloksikaami annus olla
suurem kui 7,5 mg. Kerge kuni mõõduka neerukahjustusega patsientidel ei ole annust vaja vähendada (st
patsientidel, kellel kreatiniini kliirens on üle 25 ml/min).

Naatriumi, kaaliumi ja vee retentsioon
MSPVA-de kasutamisel võib areneda naatriumi, kaaliumi ja vee retentsioon organismis koos
diureetikumide natriureetilise toime muutustega. Lisaks võib väheneda vererõhuravimite vererõhku
langetav toime (vt lõik 4.5). Seega võib meloksikaam tundlikel patsientidel põhjustada või süvendada
turseid, südamepuudulikkust või hüpertensiooni. Seetõttu on hädavajalik riskipatsientide kliiniline
jälgimine (vt lõigud 4.2 ja 4.3).

Hüperkaleemia
Hüperkaleemiat võib soodustada suhkurtõbi või kaasuv ravi vere kaaliumitaset tõstvate ravimitega (vt lõik
4.5). Sellistel juhtudel tuleb vere kaaliumitaset regulaarselt jälgida.

Muud hoiatused ja ettevaatusabinõud
Eakad, halva tervisega või nõrgestatud isikud taluvad kõrvaltoimeid tihti halvemini, mistõttu neid on vaja
hoolikalt jälgida. Sarnaselt teistele MSPVA-dele on eriline ettevaatus vajalik eakate puhul, kelle neeru-,
maksa- ja südamefunktsioon on sageli kahjustunud.

Eakate seas on MSPVA-de kõrvaltoimete esinemissagedus suurenenud, eriti seedetrakti verejooksud ja
perforatsioon, mis võivad lõppeda surmaga (vt lõik 4.2).

Meloksikaam, nagu teisedki MSPVA-d, võib varjata nakkushaiguse sümptomeid.

Meloksikaami, nagu ka kõigi teiste teadaolevalt tsüklooksügenaaside/prostaglandiinide sünteesi pärssivate
ravimite kasutamine võib kahjustada fertiilsust, mistõttu seda ei soovitata kasutada naistel, kes püüavad
rasestuda. Naistel, kel esineb raskusi rasestumisega või kellel viiakse läbi viljatusuuringuid, tuleb kaaluda
meloksikaami ärajätmist.

See ravim sisaldab laktoosi. Harvaesineva päriliku galaktoositalumatuse, laktaasi puudulikkuse või
glükoosi-galaktoosi imendumishäirega patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada.

Koostoimete uuringud on läbi viidud ainult täiskasvanutel.

Farmakodünaamilised koostoimedTeised mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVA-d) ja atsetüülsalitsüülhape ≥ 3 g ööpäevas
Teiste mittesteroidsete põletikuvastaste ainete, sh põletikuvastastes annustes atsetüülsalitsüülhappega
(≥ 1 g ühekordse annusena või ≥ 3 g ööpäevase koguannusena) kombineerimine ei ole soovitatav (vt lõik
4.4), kuna sünergistliku toime tõttu võib suureneda seedetrakti haavandite ja verejooksu riski.
Kortikosteroidid (nt glükokortikoidid)
Samaaegne kasutamine kortikosteroididega nõuab ettevaatust suurenenud riski tõttu verejooksude või
seedetrakti haavandite tekkeks.
Antikoagulandid või hepariin kuratiivsetes annustes või geriaatrilises ravis
Oluliselt suurem risk verejooksude tekkeks, mis on tingitud trombotsüütide funktsiooni pärssimisest ja
seedetrakti limaskesta kahjustusest. MSPVA-d võivad tugevdada antikoagulantide, nt varfariin, toimeid

(vt lõik 4.4). MSPVA-de ja peroraalsete antikoagulantide või hepariini kuratiivsete või geriaatriliste
annuste samaaegset kasutamist ei soovitata (vt lõik 4.4).

Ka juhul kui hepariini kasutatakse muudel asjaoludel, on vajalik ettevaatus seoses suurenenud riskiga
verejooksu tekkeks.

Sellise kombinatsiooni vältimatul vajadusel soovitatakse INR-i hoolikalt jälgida.
Trombolüütikumid ja antiagregandid
Risk seedetrakti verejooksude tekkeks, mis on tingitud trombotsüütide funktsiooni pärssimisest ja
seedetrakti limaskesta kahjustusest.
Selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSRI-d)
Seedetrakti veritsusohu tõus.
Diureetikumid, AKE inhibiitorid ja angiotensiin-II antagonistid
MSPVA-d võivad vähendada diureetikumide ja teiste antihüpertensiivsete ravimite toimet. Mõnel
kahjustatud neerufunktsiooniga patsiendil (nt dehüdreeritud patsiendid või neerufunktsiooni kahjustusega
eakad patsiendid) võib AKE inhibiitori või angiotensiin-II antagonisti manustamine koos tsüklo-
oksügenaasi inhibiitoritega põhjustada neerufunktsiooni edasist halvenemist, sh ägedat neerupuudulikkust,
mis on tavaliselt pöörduv. Seetõttu tuleb sellist kombinatsiooni manustada ettevaatusega, eriti eakatele.
Patsiente tuleb adekvaatselt hüdreerida, vajadusel pärast kaasuva ravi alustamist ning hiljem perioodiliselt
jälgida neerufunktsiooni (vt ka lõik 4.4).
Teised antihüpertensiivsed ravimid (nt. beetablokaatorid)
Ravi MSPVA-dega võib vasodilateerivate prostaglandiinide inhibeerimise tõttu vähendada
beetablokaatorite antihüpertensiivset toimet.
Kaltsineuriini inhibiitorid (nt tsüklosporiin, takroliimus)
MSPVA-d võivad renaalse prostaglandiini poolt vahendatud toimete kaudu suurendada kaltsineuriini
inhibiitorite nefrotoksilisust. Kombineeritud ravi ajal tuleb määrata neerufunktsiooni näitajad. Soovitatav
on neerufunktsiooni hoolikalt jälgida, eriti eakatel patsientidel.
Emakasisesed vahendid
On teateid, et MSPVA-d vähendavad emakasiseste vahendite efektiivsust.
Varasemalt on teatatud emakasiseste vahendite toime vähenemisest, kuid see vajab veel täiendavat
kinnitust.

Farmakokineetilised koostoimed (meloksikaami toime teiste ravimite farmakokineetikale)Liitium
On teateid, et MSPVA-d tõstavad liitiumi taset seerumis (liitiumi renaalse eritumise vähenemise tõttu),
mis võib jõuda toksiliste väärtusteni. Liitiumi ja MSPVA-de samaaegne kasutamine ei ole soovitatav (vt
lõik 4.4). Kui see kombinatsioon osutub vajalikuks, tuleb liitiumi sisaldust plasmas hoolikalt kontrollida
meloksikaamravi alustamisel, korrigeerimisel ja lõpetamisel.
Metotreksaat
MSPVA-d võivad vähendada metotreksaadi tubulaarset sekretsiooni, suurendades seega tema
kontsentratsiooni plasmas. Seetõttu ei soovitata metotreksaadi suuri annuseid (üle 15 mg nädalas) saavatel
patsientidel samaaegselt MSPVA-sid kasutada (vt lõik 4.4).

Ka metotreksaadi väikeseid annuseid saavate patsientide puhul tuleb arvestada samaaegsel MSPVA-de
kasutamisel koostoime ohu võimalusega, eriti neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel. Sellise

kombinatsiooni möödapääsmatul vajadusel tuleb vere vormelementide arvu ja neerufunktsiooni jälgida.
Tähelepanelik tuleb olla sellisel juhul, kui MSPVA ja metotreksaadi manustamise vahele ei jää rohkem
kui 3 päeva, kuna siis võib metotreksaadi tase plasmas tõusta ning põhjustada toksilisuse suurenemist.

Ehkki samaaegne meloksikaamravi ei muuda oluliselt metotreksaadi (15 mg/nädalas) farmakokineetikat,
tuleb arvestada, et MSPVA-d võivad suurendada metotreksaadi hematoloogilist toksilisust (vt eestpoolt)
(vt lõik 4.8).
Farmakokineetilised koostoimed (teiste ravimite toime meloksikaami farmakokineetikale)Kolestüramiin
Kolestüramiin katkestab meloksikaami enterohepaatilise tsirkulatsiooni, nii et tema kliirens suureneb 50%
võrra ja poolväärtusaeg lüheneb kuni 13±3 tunnini, seega kiirendab meloksikaami eliminatsiooni.
See koostoime omab kliinilist tähtsust.

Antatsiidide, tsimetidiini ja digoksiini manustamisel koos meloksikaamiga ei ole täheldatud kliinilise
tähtsusega farmakokineetilisi koostoimeid.

Rasedus
Prostaglandiinide sünteesi pärssimine võib rasedust ja/või embrüonaalset arengut kahjulikult mõjutada.
Epidemioloogiliste uuringute andmed näitavad, et prostaglandiini sünteesi inhibiitorite kasutamine
raseduse varajases faasis võib põhjustada raseduse katkemise, südame väärarengute ja
kõhuseinalõhestumuse ohu suurenemist. Kardiovaskulaarsete väärarengute absoluutne risk suurenes
vähem kui 1%-lt kuni ligikaudu 1,5%-ni. See risk suureneb arvatavasti vastavalt annuse suurendamisele ja
ravi pikendamisele. On ilmnenud, et loomadel põhjustab prostaglandiini sünteesi inhibiitori manustamine
implantatsioonieelsete ja -järgsete abortide sagenemist ning embrüonaalse suremuse tõusu. Lisaks on
täheldatud loomadel, kellele on manustatud organogeneesi perioodil prostaglandiini sünteesi inhibiitoreid,
erinevate väärarengute, sh kardovaskulaarsete, esinemissageduse tõusu.

Raseduse esimesel ja teisel trimestril ei tohi meloksikaami kasutada, kui see pole tungivalt vajalik. Kui
meloksikaami kasutatakse naisel, kes püüab rasestuda, või raseduse esimesel või teisel trimestril, peab
annus olema võimalikult väike ja ravi kestus võimalikult lühike

Raseduse kolmandal trimestril kasutatuna võivad kõik prostaglandiini sünteesi inhibiitorid põhjustada
lootel:
- kardiopulmonaalset toksilisust (arterioosjuha enneaegne sulgumine ja pulmonaalne
hüpertensioon);
- neerufunktsiooni häiret, mis võib progresseeruda neerupuudulikkuseks koos
looteveevähesusega.

emal ja vastsündinul raseduse lõpul:
- võimalikku veritsusaja pikenemist ja agregatsioonivastast toimet, mis võib ilmneda isegi väga
väikeste annuste korral;
- emaka kontraktsioonide pärssimist, mille tulemuseks võib olla sünnitustegevuse hilinemine
või pikenemine.

Seega on meloksikaam raseduse kolmandal trimestril vastunäidustatud.

Imetamine
Ehkki meloksikaami kohta puuduvad spetsiifilised uuringud, on teada, et MSPVA-d imenduvad
rinnapiima. Seetõttu ei ole meloksikaami soovitatav manustada imetavatele emadele.

Ravimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole spetsiifilisi uuringuid läbi
viidud. Farmakodünaamilisel profiilil ja registreeritud kõrvaltoimetel põhinevalt võib siiski arvata, et
meloksikaam ei avalda või avaldab tühiseid toimeid nimetatud võimetele. Ometi, kui esinevad
nägemishäired või unisus, peapööritus või muud kesknärvisüsteemi häired, on soovitatav autojuhtimisest
ja masinate käsitsemisest hoiduda.

Ohutusprofiili kokkuvõte
Kliiniliste uuringute ja epidemioloogiliste andmete alusel võib mõnede MSPVA-de kasutamine (eriti
suurtes annustes ja pika-ajalisel ravil) olla seotud arteriaalsete trombootiliste tüsistuste (nt müokardiinfarkt
või insult) veidi suurenenud riskiga (vt lõik 4.4).

Seoses MSPVA-raviga on teatatud tursetest, hüpertensioonist ja südamepuudulikkusest.
Kõige sagedamini täheldatud kõrvaltoimed on seedetrakti päritolu. Esineda võivad seedehaavandid,
perforatsioon või seedetrakti verejooks, mõnikord fataalsed, eriti eakatel (vt lõik 4.4). Pärast ravimi
manustamist on teatatud iiveldusest, oksendamisest, kõhulahtisusest, meteorismist, kõhukinnisusest,
düspepsiast, kõhuvalust, veriroest, verioksest, haavandilisest stomatiidist, koliidi ja Crohni tõve
ägenemisest (vt lõik 4.4). Gastriiti on esinenud harvem.

Alljärgnevad kõrvaltoimete esinemissagedused põhinevad kôrvaltoimete teadetel, mis saadi 27 kliinilisest
uuringust ravi kestusega vähemalt 14 päeva. Info aluseks on kliinilised uuringud 15 197 patsiendil, kes
said raviks meloksikaami tablette või kapsleid ööpäevastes suukaudsetes annustes 7,5…15 mg kuni ühe
aasta jooksul.
Kaasa on arvatud need kõrvaltoimed, millest on teatatud turuletulekujärgselt.

Kõrvaltoimete loetelu
Kõrvaltoimete esinemissagedused on liigitatud järgnevalt:
Väga sage (≥ 1/10); sage (≥ 1/100, < 1/10); aeg-ajalt (≥ 1/1000, <1/100); harv (≥ 1/10 000, < 1/1000);
väga harv (< 1/10 000, sh üksikjuhud), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Vere ja lümfisüsteemi häired
Aeg-ajalt: Aneemia.
Harv:
Muutused vere vormelementide arvus (sh valgeverevalemis), leukopeenia,
trombotsütopeenia.

Väga harvadel juhtudel on teatatud agranulotsütoosist (vt alalõik „Teave, mis puudutab üksikuid tõsiseid
ja/või sageli esinevaid kõrvaltoimeid“).

Immuunsüsteemi häired
Aeg-ajalt: Allergilised
reaktsioonid,
välja
arvatud anafülaktilised või anafülaktoidsed
reaktsioonid.
Teadmata:
Anafülaktiline reaktsioon/anafülaktoidne reaktsioon.

Psühhiaatrilised häired
Harv:
Meeleoluhäired, unetus ja luupainajad.
Teadmata: Segasusseisund,
düsorienteeritus.

Närvisüsteemi häired
Sage:
Tasakaalutuse tunne, peavalu.
Aeg-ajalt:
Pearinglus, unisus, uimasus.


Silma kahjustused
Harv:
Nägemishäired, sh hägune nägemine, konjunktiviit.

Kõrva ja labürindi kahjustused
Aeg-ajalt: Peapööritus.
Harv: Tinnitus.

Südame häired
Harv: Südamepekslemine.

MSPVA raviga seoses on teatatud südamepuudulikkusest.

Vaskulaarsed häired
Aeg-ajalt:
Vererõhu tõus (vt lõik 4.4), nahaõhetus.

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Harv:
Astmahoogude teke atsetüülsalitsüülhappe või teiste MSPVA-de suhtes tundlikel
isikutel.

Seedetrakti häired
Väga sage:
Düspepsia, iiveldus, oksendamine, kõhuvalu, kõhukinnisus, meteorism, kõhulahtisus.
Aeg-ajalt:
Varjatud või makroskoopiline seedetrakti verejooks, stomatiit, gastriit, röhitsused.
Harv:
Koliit, seedetrakti haavand, ösofagiit.
Väga harv:
Seedetrakti perforatsioon.

Seedetrakti verejooks, haavandid või perforatsioon võivad vahel olla raskekujulised ning põhjustada
surma, eriti eakatel patsientidel (vt lõik 4.4).

Maksa ja sapiteede häired
Aeg-ajalt:
Maksafunktsiooni häired (nt transaminaaside või bilirubiini aktiivsuse tõus).
Väga harv:
Hepatiit.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Aeg-ajalt:
Angioödeem, kihelus, lööve.
Harv:
Rasked nahareaktsioonid (SCAR-d): teatatud on Stevensi-Johnsoni sündroomist (SJS)
ja toksilisest epidermise nekrolüüsist (TEN) (vt lõik 4.4); urtikaaria
Väga harv:
Bulloosne dermatiit, multiformne erüteem.
Teadmata: Valgustundlikkusreaktsioon.

Neerude ja kuseteede häired
Aeg-ajalt:
Naatriumi ja vee retentsioon, hüperkaleemia (vt lõigud 4.4 ja 4.5), neerufunktsiooni
analüüside kõrvalekalded (seerumi kreatiniini ja/või seerumi uurea taseme tõus).
Väga harv:
Äge funktsionaalne neerupuudulikkus, eriti riskifaktoritega patsientidel (vt lõik 4.4).

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Sage:
Tursed, sh alajäsemete tursed.

Valitud kôrvaltoimete kirjeldusTeave, mis puudutab üksikuid tõsiseid ja/või sageli esinevaid kõrvaltoimeid
Meloksikaami ja teiste potentsiaalselt müelotoksiliste ravimitega ravitud patsientidel on väga harvadel
juhtudel täheldatud agranulotsütoosi (vt lõik 4.5).


Kõrvaltoimed, mida ei ole seni täheldatud seoses selle ravimiga, kuid mis võivad tavaliselt esineda teiste
selle rühma ravimite kasutamisel
Orgaaniline neerukahjustus, mille tagajärjeks võib olla äge neerupuudulikkus: väga harva on registreeritud
interstitsiaalset nefriiti, ägedat tubulaarset nekroosi, nefrootilist sündroomi ja papillinekroosi (vt lõik 4.4).

Pärast ägedat MSPVA üleannustamist esinevad sümptomid piirduvad tavaliselt letargia, unisuse,
iivelduse, oksendamise ja epigastraalvaluga, mis taanduvad tavaliselt toetava raviga. Võib esineda
seedetrakti verejooks. Raske mürgistuse tulemuseks võivad olla hüpertensioon, äge neerupuudulikkus,
maksafunktsiooni häire, respiratoorne depressioon, kooma, krambid, kardiovaskulaarne kollaps ja
südameseiskus. Anafülaktoidseid reaktsioone on esinenud MSPVA-de terapeutilise kasutamise käigus
ning see võib tekkida ka pärast üleannustamist.

Pärast MSPVA üleannustamist tuleb rakendada sümptomaatilist ja toetavat ravi. Kliinilistes uuringutes
õnnestus ravim elimineerida kiirendatult, kui manustati suu kaudu kolestüramiini 4 g kolm korda
ööpäevas.

Farmakoterapeutiline rühm: mittesteroidsed põletiku- ja reumavastased ained, oksikaamid.
ATC-kood: M01AC06

Meloksikaam on oksikaamide rühma mittesteroidne põletikuvastane aine (MSPVA), millel on
põletikuvastased, valuvastased ja palavikku alandavad omadused.

Meloksikaami põletikuvastane aktiivsus on tõestatud klassikalistes põletikumudelites. Nii nagu teiste
MSPVA-de puhul, on ka meloksikaami täpne toimemehhanism teadmata. Siiski on teada vähemalt üks
kõigile MSPVA-dele (sh ka meloksikaamile) ühine toimemehhanism: teadaolevate põletikumediaatorite,
prostaglandiinide, biosünteesi inhibeerimine.

Imendumine
Meloksikaam imendub seedetraktist hästi, mida näitab tema suur biosaadavus (89%) pärast suukaudset
(kapslid) manustamist. Tabletid, suukaudne suspensioon ja kapslid on bioekvivalentsed. Pärast
meloksikaami ühekordset manustamist saabub keskmine maksimaalne kontsentratsioon plasmas
suspensiooni puhul 2 tunni jooksul ja tahke suukaudse ravimvormi (tabletid ja kapslid) puhul 5...6 tunni
jooksul.

Korduva manustamise korral saabuvad tasakaalukontsentratsioonid 3 kuni 5 päeva jooksul.
Manustamine üks kord ööpäevas tekitab vereplasmas sellise ravimi kontsentratsiooni, mis kõigub
suhteliselt kitsastes piirides - 7,5 mg annuse korral 0,4...1,0 mikrogrammi/ml ja 15 mg annuse korral
0,8...2,0 mikrogrammi/ml (vastavalt tasakaalu Cmin ja Cmax). Maksimaalne meloksikaami kontsentratsioon
plasmas tasakaaluseisundi korral saabub viie kuni kuue tunni jooksul vastavalt tableti, kapsli ja suukaudse
suspensiooni korral. Rohkem kui üks aasta kestva pideva ravi tulemuseks on aine samasugune
kontsentratsioon plasmas nagu siis, kui tasakaal on alles saavutatud. Söök ei muuda meloksikaami
imendumise ulatust pärast suukaudset manustamist.

Jaotumine

Meloksikaam seondub väga tugevasti plasmavalkudega, peamiselt albumiiniga (99%). Meloksikaam
tungib sünoviaalvedelikku, kus tema kontsentratsioon on ligikaudu pool plasmakontsentratsioonist.
Jaotusruumala on väike, keskmiselt 11 liitrit. Inimestevaheline erinevus on suurusjärgus 30...40 %.

Biotransformatsioon
Meloksikaam transformeerub maksas suures ulatuses. Uriinis on tuvastatud neli erinevat meloksikaami
metaboliiti, mis on kõik farmakoloogilise toimeta. Peamine metaboliit 5’-karboksümeloksikaam (60%
annusest) moodustub oksüdatsiooni teel vahemetaboliidist 5’-hüdroksümetüülmeloksikaamist, mis samuti
vähemal määral eritub (9% annusest). In vitro uuringud on näidanud, et CYP2C9 omab selles metabolismi
tees suurt tähtsust, kusjuures sellele aitab vähemal määral kaasa ka isoensüüm CYP3A4. Peroksidaasi
aktiivsusest sõltub tõenäoliselt kahe ülejäänud metaboliidi moodustumine, mis ulatuvad vastavalt 16% ja
4%-ni manustatud annusest.

Eritumine
Meloksikaam eritub valdavalt metaboliitidena võrdselt uriini ja väljaheitega. Alla 5% ööpäevasest
annusest eritub muutumatult väljaheitega, kusjuures uriinis leidub esialgsest ühendist ainult jälgi.
Meloksikaami keskmine eliminatsiooni poolväärtusaeg on ligikaudu 20 tundi. Totaalne plasmakliirens on
keskmiselt 8 ml/min.

Lineaarsus/mittelineaarsus
Terapeutiliste annuste 7,5 mg ja 15 mg korral omab meloksikaam pärast suukaudset või lihasesisest
manustamist lineaarset farmakokineetikat.

Erirühmad
Maksa-/neerupuudulikkus
Maksa- ega kerge või mõõdukas neerupuudulikkus ei avalda olulist toimet meloksikaami
farmakokineetikale. Lõppstaadiumi neerupuudulikkuse korral võib suurenenud jaotusruumala põhjustada
kõrgemaid vaba meloksikaami kontsentratsioone, mistõttu ööpäevast annust 7,5 mg ei tohi ületada (vt lõik
4.2).
Eakad patsiendid
Keskmine plasmakliirens tasakaalukontsentratsiooni korral on eakatel patsientidel veidi madalam kui
noorematel täiskasvanutel.

Prekliinilistes uuringutes ilmnes, et meloksikaami toksikoloogiline profiil on samasugune nagu teistel
MSPVA-del: kahel loomaliigil esinesid pärast suurte annuste korduvat manustamist seedetrakti haavandid
ja erosioonid ning neerude papillinekroos.

Rottidega läbiviidud suukaudse reproduktsioonitoksilisuse uuringud on näidanud ovulatsioonide
vähenemist ja implantatsioonide pärssimist ning embrüotoksilisi toimeid (suurenenud resorptsioon) emale
toksiliste annuste (vähemalt 1 mg/kg) korral. Rottide ja küülikutega läbiviidud reproduktsioonitoksilisuse
uuringud ei näidanud teratogeensust suukaudsete annuste korral rottidel kuni 4 mg/kg ja küülikutel kuni
80 mg/kg.

Uuritud annused ületasid kliinilise annuse (7,5...15 mg) 5...10-kordselt (mg/kg baasil) (75-kilogrammise
inimese puhul). Samuti on kirjeldatud fetotoksilisi toimeid tiinuse lõpul, mis on ühised kõigile
prostaglandiinide sünteesi inhibiitoritele. In vitro ega in vivo ei ole avastatud mingeid tõendeid
mutageensetest toimetest. Kliinilisest palju suuremate annuste korral ei ole hiirtel ega rottidel avastatud
mingit kartsinogeensuse riski.

Maisitärklis
Preželatiniseeritud (maisi) tärklis
Kolloidne veevaba ränidioksiid
Laktoosmonohüdraat
Naatriumtsitraat
Mikrokristalliline tselluloos
Magneesiumstearaat

Ei kohaldata.

3 aastat.

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

PVC/PVDC/alumiiniumblister
Pakendi suurused:
7,5 mg:10, 20, 30, 50, 100 tabletti.
15 mg: 10, 20, 30, 50, 100 tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erinõuded puuduvad.