MOVALIS

Reumatoidartriidi ja anküloseeriva spondüliidi ägenemise lühiajaline sümptomaatiline ravi, kui
suukaudne ja rektaalne manustamine ei ole kohane.

Intramuskulaarne.

Üks 15 mg süste üks kord ööpäevas.

MITTE ÜLETADA ANNUST 15 MG/ÖÖPÄEVAS.

Ravi peaks tavaliselt piirduma ühekordse süstena ravi alguses, hästi põhjendatud juhtudel võib ravi
maksimaalne pikkus olla 2…3 päeva (nt kui suukaudne või rektaalne manustamine ei ole kohane).
Kõrvaltoimeid saab vähendada, kasutades minimaalset efektiivset annust võimalikult lühikese ajooksul, mis sümptomite kontrollimiseks vajalik (vt lõik 4.4).

Vajadust patsiendi sümptomite leevendamiseks ja ravivastust tuleb perioodiliselt hinnata.

Patsientide erigrupid

Eakad patsiendid ja kõrvaltoimetest enim ohustatud patsiendid (vt lõik 5.2)
Soovitatav annus eakatel patsientidel on 7,5 mg ööpäevas. Kõrvaltoimetest enim ohustatud patsiendid
peavad alustama ravi annusega 7,5 mg-ga ööpäevas (pool 1,5 ml ampulli) (vt lõik 4.4).

Neerukahjustus (vt lõik 5.2)
Raske neerupuudulikkusega dialüüsravil patsientidel ei tohi ööpäevane annus ületada 7,5 mg (pool 1,5
ml ampulli). Kerge või keskmise raskusega neerukahjustusega patsientidel (kelle kreatiniini kliirens on
üle 25 ml/min) ei ole annuse vähendamine vajalik. (Raske neerupuudulikkusega
mittedialüüsipatsiendid, vt lõik 4.3).

Maksakahjustus (vt lõik 5.2)
Kerge ja mõõduka maksakahjustusega patsientidel ei ole annuse vähendamine vajalik. (Raske
maksafunktsiooni kahjustusega patsientide kohta vt lõik 4.3).

Lapsed ja noorukid
Movalis 15 mg / 1,5 ml süstelahus on vastunäidustatud lastele ja alla 18. aastastele noorukitele (vt lõik
4.3).


Süstida tuleb aeglaselt, sügavale tuharalihasesse (ülemisse välimisse veerandikku). Tuleb järgida
aseptika nõudeid. Korduva manustamise vajadusel vahetage süstitavaid tuhara pooli. Enne süstima
hakkamist tuleb alati kontrollida, ega nõel pole veeni sattunud.

Kui süstimise ajal tekib tugev valu, tuleb manustamise koheselt peatada.

Puusa endoproteesiga patsientidel tuleb süstimiseks kasutada tuhara teist poolt.

See ravimpreparaat on vastunäidustatud järgmistes olukordades:
- raseduse kolmas trimester (vt lõik 4.6);
- lapsed ja alla 18 aasta vanused noorukid;
- ülitundlikkus meloksikaami või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete või sarnase toimega
ravimite nagu MSPVA-de või aspiriini suhtes. Meloksikaami ei tohi kasutada haigetel, kellel
atsetüülsalitsüülhape või teised mittesteroidsed põletikuvastased ravimid põhjustavad astma
sümptomeid, nina polüpoosi, angioödeemi või urtikaariat;
- anamneesis varasema MSPVA-de kasutamisega seotud seedetrakti verejooks või
perforatsioon.
- äge või anamneesis korduv seedetrakti haavand/verejooks (kaks või enam kindlat
haavandumise või verejooksu juhtu);
- raske maksapuudulikkus;
- raske neerupuudulikkus, kui patsient ei saa dialüüsravi;
- seedetrakti verejooks, anamneesis peaaju-veresoonkonna verejooks või muud veritsushäired;
- hemostaatilised häired või samaegne ravi antikoagulantidega (vastunäidustus on seotud
parenteraalse manustamisviisiga);
- raske südamepuudulikkus.

Kõrvaltoimeid saab vähendada, kasutades minimaalset efektiivset annust võimalikult lühikese aja
jooksul (vt lõik 4.2. ja allpool Seedetrakti riskid ja Kardiovaskulaarsed riskid).

Ebapiisava ravitoime puhul ei tohi ületada maksimaalset soovituslikku ööpäevast annust ning ravile ei
tohi lisada ka täiendavat MSPVA-d, kuna see võib suurendada toksilisust, samas kui terapeutiline kasu
ei ole tõestatud. Tuleb vältida meloksikaami kasutamist koos MSPVA-dega, sh selektiivsete
tsüklooksügenaas-2 inhibiitoritega.

Meloksikaam ei sobi ägeda valu leevendamiseks.

Kui seisund mitme päeva jooksul ei parane, tuleb ravi kliinilist kasu uuesti hinnata.

Enne meloksikaamravi alustamist tuleks veenduda, kas anamneesis esinenud ösofagiit, gastriit ja/või
peptiline haavand on täielikult välja ravitud. Meloksikaamravi saavate ja seda tüüpi anamneesiga
patsientide puhul tuleb rutiinselt tähelepanu pöörata võimaliku retsidiivi tekkele.

Seedetrakti riskid
Seedetrakti verejooksu, haavandumist või perforatsiooni, mis võivad olla letaalse lõppega, on teatatud
kõikide MVPVA-de kasutamisega ravi mistahes ajahetkel kas hoiatavate sümptomitega või ilma ning
tõsiste seedetrakti sümptomite anamneesiga või ilma.

Seedetrakti verejooksu, haavandumise ja perforatsiooni risk on kõrgem MSPVA-de annuse
suurendamisega, haavandi anamneesiga patsientidel, eriti kui haavand on komplitseerunud verejooksu
või perforatsiooniga (vt lõik 4.3) ning vanuritel. Nendel patsientidel peab ravi alustama võimalusel
väikseima annusega. Sellistel patsientidel, samuti neil, kes kasutavad väikses annuses
atsetüülsalitsüülhapet või teisi seedetrakti kahjustuste riski suurendavaid ravimeid (vt allpool ja lõik
4.5) tuleb kaaluda kombinatsioonravi protektiivsete ainetega (sh misoprostool või prootonpumba
inhibiitorid).

Seedetrakti toksilisuse anamneesiga patsiendid, eriti eakad, peavad teatama mistahes ebatavalisest
seedetrakti sümptomist (eriti seedetrakti verejooksust), eriti kui need ilmnevad ravi algul.

Ettevaatus on vajalik patsientide puhul, kes kasutavad samaaegselt seedetrakti haavandi ja verejooksu
riski suurendavaid ravimeid, nagu hepariin-ravi või profülaktilisi geriaatrilisi annuseid või teisi
mittesteroidseid põletikuvastaseid aineis sh atsetüülsalitsüülhapet põletikuvastastes annustes (≥ 1 g
üksikannusena või ≥3 g ööpäevase koguannusena). Meloksikaami süstelahus on vastunäidustatud
antikoagulant-ravi saavatel patsientidel. (vt lõik 4.3 ja 4.5).

Kui meloksikaami saaval patsiendil tekib seedetrakti verejooks või haavandumine, tuleb ravi lõpetada.

MSPVA-sid tuleb ettevaatusega kasutada seedetrakti haiguse anamneesiga (haavandiline koliit, Crohni
tõbi) patsientidel, kuna MSPVA -d võivad põhjustada nende haiguste ägenemist (vt lõik 4.8).

Kardiovaskulaarsed ja tserebrovaskulaarsed riskid
Hoolikas jälgimine ja nõustamine on vajalikud patsientide puhul, kellel on anamneesis MSPVA-de
kasutamisega seotud hüpertensioon ja/või kerge kuni mõõdukas südame paispuudulikkus vedeliku
retentsiooni ja tursetega.
Riskipatsientide puhul soovitatakse vererõhu kliinilist jälgimist enne ravi ja eriti meloksikaamravi
alustamisel.

Kliinilised uuringud ja epidemioloogilised andmed lubavad oletada, et mõnede MSPVA-de, sh
meloksikaami kasutamine (eriti suurtes annustes ja pika-ajaliselt) võib olla seotud arteriaalse
tromboosi juhtude (nt müokardiinfarkt ja insult) vähese kõrgenenud riskiga. Puuduvad piisavad
andmed, et seda riski ka meloksikaami puhul välistada.

Mitteravitud hüpertensiooni, südame paispuudulikkuse, südame isheemiatõve, perifeersete arterite
haiguse ja/või tserebrovaskulaarse haigusega patsientidel tohib meloksikaami kasutada ainult pärast
põhjalikku kaalutlust. Kardiovaskulaarsete haiguste riskifaktoritega (sh hüpertensioon,
hüperlipideemia, suhkurtõbi, suitsetamine) patsientidel tohib pika-ajalist ravi alustada pärast
põhjalikku kaalutlust.

Nahareaktsioonid
MSPVA-de kasutamisel on väga harva tekkinud tõsised nahakahjustused, milledest mõned võivad
lõppeda surmaga, sealhulgas eksfoliatiivne dermatiit, Stevensi-Johnsoni sündroom ja toksiline
epidermaalne nekrolüüs (vt lõik 4.8). Suurim risk nahareaktsioonide tekkeks on varases ravijärgus:
enamusel juhtudest tekib reaktsioon ravi esimesel kuul. Meloksikaami manustamine tuleb katkestada
kohe, kui ilmneb nahalööve, limaskesta kahjustused või mõni muu ülitundlikkuse sümptom.
Meloksikaami kasutamisel on täheldatud eluohtlike nahareaktsioonide (Stevensi-Johnsoni
sündroom (SJS) ja epidermise toksilise nekrolüüsi (TEN) teket. Patsiente tuleb teavitada tunnustest ja
sümptomitest ning nahareaktsioonide suhtes hoolikalt jälgida. SJS või TEN kõrgeim tekkerisk on ravi
esimestel nädalatel. SJS või TEN sümptomite või nähtude (nt progresseeruv nahalööve, sageli koos
villide ja limaskesta kahjustusega) tekkimisel tuleb ravi meloksikaamiga katkestada. SJS ja TEN
parimad ravitulemused saadakse varajasel diagnoosimisel ning ravi kohesel katkestamisel. Parem
prognoos on seotud ravi varajase katkestamisega. Kui patsiendil tekkis meloksikaami kasutamisel SJS
või TEN, ei tohi sellel patsiendil ravi meloksikaamiga taasalustada.


Maksa- ja neerufunktsiooni parameetrid
Sarnaselt teiste MSPVA-de kasutamisele on aeg-ajalt registreeritud transaminaaside aktiivsuse,
seerumi bilirubiini või teiste maksafunktsiooni parameetrite tõuse nagu ka seerumi kreatiniini ning
vereuurea lämmastiku tõuse ja muid laboratoorseid kõrvalekaldeid. Neist juhtudest enamus olid
mööduvad ja kergekujulised. Kui mõni sellistest hälvetest peaks osutuma oluliseks või püsivaks, tuleb
meloksikaamravi lõpetada ning teostada vastavad uuringud.

Funktsionaalne neerupuudulikkus
Kuna MSPVA-d inhibeerivad renaalsete prostaglandiinide vasodilateerivat toimet, võivad nad
glomerulaarfiltratsiooni vähendamise kaudu esile kutsuda funktsionaalset neerupuudulikkust. See
kõrvaltoime oleneb annuse suurusest. Ravi alguses või pärast annuse suurendamist soovitatakse
järgmiste riskifaktoritega patsientidel diureesi ja neerufunktsiooni hoolikalt jälgida:

- eakad;
- kaasuv ravi nt AKE inhibiitorite, angiotensiin-II antagonistidega, sartaanidega,
diureetikumidega (vt lõik 4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed);
- hüpovoleemia (hoolimata põhjusest);
- südame paispuudulikkus;
- neerupuudulikkus;
- nefrootiline sündroom;
- luupus-nefropaatia;
- raske maksafunktsiooni häire (seerumi albumiin <25 g/l või Child-Pugh’ skoor ≥10).

Harva võivad MSPVA-d põhjustada interstitsiaalset nefriiti, glomerulonefriiti, papillaarset nekroosi ja
nefrootilist sündroomi.

Hemodialüüsravi saavatel lõppstaadiumis neerupuudulikkusega patsientidel ei tohi meloksikaami annus
ületada 7,5 mg. Kerge ja mõõduka neerupuudulikkusega patsientidel (kreatiniini kliirens suurem kui 25
ml/min) ei ole annuse vähendamine vajalik.

Naatriumi, kaaliumi ja vee retentsioon
MSPVA-de kasutamisel on võimalikud naatriumi, kaaliumi ja vee retentsioon ning diureetikumide
natriureetilise toime häirumine. Lisaks võib väheneda antihüpertensiivsete ravimite antihüpertensiivne
toime (vt lõik 4.5). Selle tulemusena võivad tundlikel patsientidel esile kerkida või ägeneda tursed,
südamepuudulikkus või hüpertensioon. Riskirühma patsiente on soovitatav kliiniliselt jälgida (vt
lõigud 4.2 ja 4.3).

Hüperkaleemia
Hüperkaleemiat võivad soodustada suhkurtõbi või mõni kaasuv ravi, mis teadaolevalt võib suurendada
vere kaaliumisisaldust (vt lõik 4.5). Sellistel juhtudel tuleb kaaliumi taset regulaarselt jälgida.

Muud hoiatused ja ettevaatusabinõud
Kõrvaltoimeid taluvad sageli halvemini eakad, kurnatud või nõrgestatud inimesed, kes vajavad
seetõttu hoolikat jälgimist. Nagu ka teiste MSPVA-dega, on eriline ettevaatus vajalik seoses
vanuritega, kel esineb sageli neeru-, maksa- või südamefunktsiooni kahjustus. Vanuritel esineb
sagedamini ebasoodsaid reaktsioone MSPVA-dele - eriti seedetrakti verejooksu või perforatsiooni,
mis võivad olla letaalsed (vt lõik 4.2).

Meloksikaami, nii nagu teistegi MSPVA-de toimel võivad kaasuva infektsioonhaiguse sümptomid
muutuda.

Nii nagu teistegi intramuskulaarselt manustatavate MSPVA-de puhul võib süstekohal tekkida
mädanik ja nekroos.

Meloksikaami kasutamine võib kahjustada naiste viljakust, mistõttu seda ravimit ei soovitata kasutada
naistel, kes soovivad rasestuda. Seega naistel, kel esineb häireid seoses rasestumisega või kel
teostatakse viljatuse uuringuid, tuleb arvestada meloksikaamravi lõpetamise vajadusega (vt lõik 4.6).

See ravim sisaldab vähem kui 1 mmol naatriumi (23 mg) 1,5 ml ampulli kohta, see tähendab
põhimõtteliselt "naatriumivaba".

Koostoimeuuringud on läbi viidud ainult täiskasvanutega.

Farmakodünaamilised
Teised mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVA-d) ja atsetüülsalitsüülhape ≥ 3 g/ööpäevas:
kombinatsiooni (vt lõik 4.4) teiste mittesteroidsete põletikuvastaste ainetega, sh
atsetüülsalitsüülhappega põletikuvastastes annustes (≥ 1 g üksikannusena või ≥ 3 g ööpäevase
koguannusena), ei soovitata.

Kortikosteroidid (st glükokortikoidid):
samaaegne kasutamine kortikosteroididega nõuab ettevaatust, kuna esineb veritsuste ja seedetrakti
haavandumiste suurenenud risk.

Antikoagulant või hepariin geriaatrilistes profülaktilistes või raviannustes:
tunduvalt kõrgem veritsusrisk trombotsüütide funktsiooni pärssimise ja gastroduodenaalse limaskesta
kahjustuse kaudu. MSPVA-d võivad toetada antikoagulantide nagu varfariini toimeid (vt lõik 4.4).
MSPVA-sid ei soovitata kasutada samaaegselt antikoagulantidega või hepariini geriaatriliste
profülaktiliste või raviannustega (vt lõik 4.4).
Hepariini ülejäänud kasutusjuhtudel tuleb olla ettevaatlik, kuna esineb suurenenud veritsusrisk.
Kui sellise kombinatsiooni kasutamine osutub vältimatuks, tuleb INR-i hoolikalt jälgida.

Trombolüütikumid ja antiagregandid:
suurenenud veritsusrisk trombotsüütide funktsiooni pärssimise ja gastroduodenaalse limaskesta
kahjustuse kaudu.

Selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSTI-d):
seedetrakti verejooksu riski suurenemine.

Diureetikumid, AKE inhibiitorid ja angiotensiin-II antagonistid:
MSPVA-d võivad vähendada diureetikumide ja teiste antihüpertensiivsete ravimite toimet. Mõnel
pärsitud neerufunktsiooniga patsiendil (nt dehüdreeritud patsientidel või pärsitud neerufunktsiooniga
vanuritel) võib AKE inhibiitori või angiotensiin-II antagonisti manustamine samaaegselt
tsüklooksügenaasi inhibiitoritega põhjustada neerufunktsiooni täiendavat halvenemist, sh võimalikku
ägedat neerupuudulikkust, mis on tavaliselt mööduv. Seega tuleb sellist kombinatsiooni kasutada
ettevaatusega, eriti vanuritel. Neid patsiente tuleb piisavalt hüdreerida ning peab arvestama
neerufunktsiooni jälgimise vajadusega pärast kaasuva ravi alustamist ning seejärel perioodiliselt (vt ka
lõik 4.4).

Teised antihüpertensiivsed ravimid (nt β-blokaatorid):
nii nagu eelmiste puhul, võib esineda ka β-blokaatorite antihüpertensiivse toime vähenemine
(vasodilatoorse toimega prostaglandiinide pärssimise tõttu).

Kaltsineuriini inhibiitorid (nt tsüklosporiin, takroliimus):
MSPVA-d võivad renaalse prostaglandiini poolt vahendatud toimete kaudu soodustada kaltsineuriini
inhibiitorite nefrotoksilisust. Kombineeritud ravi ajal tuleb neerufunktsiooni mõõta. Neerufunktsiooni
soovitatakse hoolikalt jälgida, eriti vanuritel.

Emakasisesed vahendid:
on täheldatud, et MSPVA-d vähendavad emakasiseste vahendite efektiivsust.
Emakasiseste vahendite efektiivsuse vähendamist MSPVA-de poolt on varem täheldatud, kuid see
vajab täiendavat kinnitamist.

Farmakokineetilised koostoimed: meloksikaami toime teiste ravimite farmakokineetikale

Liitium:
on täheldatud, et MSPVA-d tõstavad liitiumi taset seerumis (kuna liitiumi renaalne eritumine
väheneb), mis võib saavutada toksilised väärtused. Liitiumit ei soovitata koos MSPVA-tega kasutada.
Kui selline kombinatsioon osutub siiski vajalikuks, tuleb liitiumi plasmakontsentratsiooni hoolikalt
jälgida meloksikaamravi alguses, annuse muutmisel ja lõpetamisel.

Metotreksaat:
MSPVA-d võivad vähendada metotreksaadi tubulaarset sekretsiooni ning seeläbi tõsta metotreksaadi
kontsentratsiooni plasmas. Seega metotreksaadi suuri annuseid (üle 15 mg/nädalas) kasutavatel
patsientidel ei ole samaaegne MSPVA-te kasutamine soovitatav(vt lõik 4.4).
Samuti tuleb arvestada MSPVA ja metotreksaadi koostoime võimalust metotreksaadi väikseid
annuseid kasutavatel patsientidel, eriti kaasneva neerupuudulikkuse korral. Juhul kui kombineeritud
ravi on möödapääsmatu, tuleb kontrollida verepilti ja neerufunktsiooni. Kui 3 päeva jooksul
kasutatakse nii MSPVA kui metotreksaati, tuleb olla eriti tähelepanelik, sest metotreksaadi tase
plasmas võib tõusta ning põhjustada toksilisuse suurenemist.
Ehkki samaaegne meloksikaamravi ei mõjustanud oluliselt metotreksaadi (15 mg/nädalas)
farmakokineetikat, tuleb arvestada sellega, et MSPVA-d võivad potentseerida metotreksaadi
hematoloogilist toksilisust (vt eespool). (Vt lõik 4.8)

Farmakokineetilised koostoimed: teiste ravimite toime meloksikaami farmakokineetikale

Kolestüramiin:
kolestüramiin kiirendab meloksikaami eliminatsiooni, kuna katkestab enterohepaatilise ringe nii, et
meloksikaami kliirens kiireneb 50% võrra ja poolväärtusaeg väheneb 13±3 tunnile. See koostoime
omab kliinilist tähtsust.

Kliiniliselt olulisi farmakokineetilisi ravimkoostoimeid ei avastatud antatsiidide, tsimetidiini ja
digoksiini samaaegsel manustamisel.

Fertiilsus

Meloksikaami, nagu ka kõigi teiste teadaolevalt tsüklooksügenaasi/prostaglandiinide sünteesi
inhibeerivate ravimite kasutamine, võib kahjustada naiste viljakust ja seda ei soovitata kasutada
rasestuda püüdvatel naistel. Naistel, kel esineb rasestumisprobleeme või kel teostatakse
viljatusuuringuid, tuleb kaalutleda meloksikaami ärajätmist.

Rasedus


Prostaglandiinide sünteesi pärssimine võib rasedust ja/või loote arengut kahjustada.
Epidemioloogiliste uuringute andmed näitavad, et prostaglandiini sünteesi inhibiitori kasutamisega
raseduse varajases faasis kaasneb raseduse katkemiste, südame väärarengute ning gastroskiisi
suurenenud oht. Kardiovaskulaarsete väärarengute absoluutne risk suurenes vähem kui 1%-lt
ligikaudu 1,5%-ni. See risk kasvab tõenäoliselt proportsionaalselt annuse suuruse ja ravi kestusega.
Loomadel on tõestatud, et prostaglandiinide sünteesi inhibiitori manustamine põhjustab
implantatsioonieelse ja -järgse tiinuse katkemise sagenemist ja loote suremuse suurenemist. Lisaks on
teateid, et prostaglandiinide sünteesi inhibiitorite manustamine loomadele organogeneesi perioodil on
seotud erinevate väärarengute - sh kardiovaskulaarsete - esinemissageduse suurenemisega.

Meloksikaami ei tohi raseduse esimesel ja teisel trimestril manustada ilma tungiva vajaduseta. Kui
meloksikaami kasutatakse rasestuda püüdval naisel või raseduse esimesel või teisel trimestril, peab
annus olema võimalikult väike ja ravi kestus võimalikult lühike.

*Manustatuna raseduse kolmandal trimestril, võivad kõik prostaglandiinide sünteesi inhibiitorid lootel
põhjustada:
- kardiopulmonaalset toksilisust (arterioosjuha enneaegse sulgumise ja pulmonaal-
hüpertensiooniga)
- neerufunktsiooni häiret, mis võib progresseeruda neerupuudulikkuseks, millega võib kaasneda
lootevee vähesus;

*Manustatuna raseduse lõpul, võib emal ja vastsündinul tekkida:
- võimalik veritsusaja pikenemine, agregatsioonivastane toime, mis võib esineda ka väga
väikeste annuste korral;
- emaka kokkutõmmete pärssimine, mille tagajärjeks on hiline või pikenenud sünnitustegevus

Seetõttu on meloksikaam raseduse kolmandal trimestril vastunäidustatud.

Imetamine

Samas kui meloksikaami kohta spetsiifilised andmed puuduvad, on teada, et MSPVA-d imenduvad
rinnapiima, mistõttu nende ravimite manustamine imetamisperioodil on vastunäidustatud.

Spetsiifilisi uuringuid autojuhtimist ja masinate käsitsemist mõjutavate toimete kohta ei ole läbi
viidud. Siiski farmakodünaamilisel profiilil ja registreeritud kõrvaltoimetel põhinevalt meloksikaam
tõenäoliselt ei mõjuta või mõjutab ainult tühisel määral neid võimeid. Nägemishäirete- sh hägusa
nägemise -, pearingluse, unisuse, peapöörituse või muude kesknärvisüsteemi häirete esinemisel on
soovitatav autojuhtimisest ja masinate käsitsemisest hoiduda.

a) Üldine kirjeldus

Kliinilised uuringud ja epidemioloogilised andmed lubavad oletada, et mõnede MSVPA-de
kasutamine (eriti suurtes annustes ja pika-ajalisel kasutamisel) võib olla seotud arteriaalse tromboosi
juhtude (nt müokardiinfarkt või insult) kõrgenenud riskiga (vt lõik 4.4).

MSPVA-de kasutamisega seoses on registreeritud turseid, hüpertensiooni ja südamepuudulikkust.

Kõige sagedamini täheldatud kõrvaltoimed on gastro-intestinaalse olemusega. Võivad esineda
peptilised haavandid, perforatsioon või seedetrakti verejooks, eriti vanuritel, vahel letaalse lõppega (vt
lõik 4.4). Manustamisjärgselt on täheldatud iiveldust, oksendamist, kõhulahtisust, meteorismi,
kõhukinnisust, düspepsiat, kõhuvalu, verirooja, veriokset, aftoosset stomatiiti ning koliidi ja Crohni
tõve ägenemist (vt lõik 4.4 - Hoiatused ja etevaatusabinõud kasutamisel). Harvemini on täheldatud
gastriiti.

Täheldatud on raskekujulisi kõrvaltoimeid nahal nt Stevens -Johnsoni (SJS) sündroom ja toksiline
epidermise nekrolüüs (TEN) (vt lõik 4.4).

Allpool esitatud kõrvaltoimete esinemissagedused põhinevad vastavatel esinemissagedustel, mida
registreeriti 27 kliinilises uuringus ravi kestusega vähemalt 14 päeva. Informatsioon põhineb
kliinilistel uuringutel, kuhu oli kaasatud 15 197 patsienti, keda oli ravitud meloksikaami 7,5 või 15 mg
ööpäevaste suukaudsete annustega kuni üheaastase perioodi jooksul.
Kaasa on arvatud need kõrvaltoimed, mis on selgunud teadetest pärast ravimi müügile laskmist.

Kõrvaltoimete esinemissagedus on väljendatud järgmiselt: väga sage (>1/10), sage (>1/100, <1/10),
aeg-ajalt (>1/1000, <1/100), harv (>1/10000, <1/1000), väga harv (<1/10000), teadmata (ei saa hinnata
olemasolevate andmete alusel).

b) Kõrvaltoimete loetelu

Vere ja lümfisüsteemi häired
Aeg-ajalt:
aneemia
Harv:
ebanormaalne vere vormelementide (sh erinevate valgeliblede) arv, leukopeenia,
trombotsütopeenia

On registreeritud väga harvu agranulotsütoosi juhtumeid (vt lõik c).

Immuunsüsteemi häired
Aeg-ajalt:
allergilised reaktsioonid peale anafülaktiliste ja anafülaktoidsete reaktsioonide
Teadmata:
anafülaktiline šokk, anafülaktiline reaktsioon, anafülaktoidne reaktsioon

Psühhiaatrilised häired
Harv:
meeleolu häired, luupainajad
Teadmata:
segasusseisund, desoriantatsioon

Närvisüsteemi häired
Sage:
peavalu
Aeg-ajalt:
pearinglus, unisus

Silma kahjustused
Harv:
nägemishäired, sh hägune nägemine; konjunktiviit

Kõrva ja labürindi kahjustused
Aeg-ajalt:
vertiigo
Harv:
tinnitus

Südame häired
Harv:
südamepekslemine

Seoses MSPVA raviga on registreeritud südamepuudulikkust.

Vaskulaarsed häired
Aeg-ajalt:
vererõhu tõus (vt lõik 4.4), nahaõhetus

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Harv:
astmahoogude tekkimine aspiriini või teiste MSPVA-de suhtes allergilistel
patsientidel

Seedetrakti häired
Väga sage:
üldised seedetrakti kõrvaltoimed (k.a düspepsia, iiveldus, oksendamine, kõhuvalu,
kõhukinnisus, meteorism, kõhulahtisus)
Aeg-ajalt:
latentne või makroskoopiline seedetrakti verejooks, stomatiit, gastriit, röhitised
Harv:
koliit, mao-sooletrakti verejooks, ösofagiit
Väga harv:
seedetrakti perforatsioon

Seedetrakti verejooks, haavandumine või perforatsioon võib vahel olla raskekujuline ja potentsiaalselt
letaalne, eriti vanuritel (vt lõik 4.4).

Maksa ja sapiteede häired
Aeg-ajalt:
maksafunktsiooni häired (nt transaminaaside aktiivsuse ja bilirubiini sisalduse
suurenemine seerumis)
Väga harv:
hepatiit

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Aeg-ajalt:
angioödeem, sügelus, lööve
Harv:
Stevensi-Johnsoni sündroom, toksiline epidermaalne nekrolüüs, urtikaaria
Väga harv:
bulloosne dermatiit, multiformne erüteem
Teadmata:
fotosensibilisatsioon

Neerude ja kuseteede häired
Aeg-ajalt:
naatriumi ja vee retentsioon, hüperkaleemia (vt lõik 4.4 Hoiatused ja
ettevaatusabinõud kasutamisel ja lõik 4.5), ebanormaalsed neerufunktsiooni näitajad
(kreatiniini ja/või uurea sisalduse tõus seerumis)
Väga harv:
äge neerupuudulikkus, eriti riskifaktoritega patsientidel (vt lõik 4.4)

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Sage:
infiltraat süstekohal, valu süstekohal
Aeg-ajalt:
tursed, sh alajäsemete tursed.

c) Üksikuid raskeid ja/või sageli esinevaid kõrvaltoimeid iseloomustav informatsioon

Meloksikaami ja teiste potentsiaalselt müelotoksiliste ravimitega ravitud patsientidel on registreeritud
väga harvu agranulütsütoosi juhte (vt lõik 4.5).

d) Kõrvaltoimed, mida ei ole veel täheldatud seoses selle ravimiga, kuid mida üldiselt omistatakse
teistele selle rühma ühenditele

Orgaaniline neerukahjustus, mille tõenäoliseks tulemuseks on äge neerupuudulikkus: väga harvadel
juhtudel on täheldatud interstitsiaalset nefriiti, ägedat tubulaarnekroosi, nefrootilist sündroomi ja
papillinekroosi (vt lõik 4.4).

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

MSPVA ägedale üleannustamisele järgnevad sümptomid piirduvad tavaliselt letargia, unisuse,
iivelduse, oksendamise ja epigastraalvaluga, mis mööduvad üldiselt toetusraviga. Võib esineda
seedetrakti verejooks. Raske mürgistuse tulemuseks võib olla hüpertensioon, äge neerupuudulikkus,
maksafunktsiooni häire, respiratoorne depressioon, kooma, krambid, kardiovaskulaarne kollaps ja
südameseiskus. MSPVA-de terapeutiliste annuste manustamise puhul on registreeritud
anafülaktoidseid reaktsioone ning need võivad esineda ka pärast üleannustamist.

Pärast MSPVA-de üleannustamist tuleb patsiente ravida sümptomaatiliste ja toetavate ravimeetmete
abil. Kliinilises uuringus tõestati meloksikaami kiirendatud eemaldamist kolestüramiini 4 g
suukaudsete annustega, mida anti kolm korda ööpäevas.

Farmakoterapeutiline grupp: mittesteroidsed põletikuvastased ained, oksikaamid.

ATC-kood: M01AC06

Meloksikaam on oksikaamide perekonna mittesteroidne põletikuvastane aine (MSPVA), , milllel on
põletikuvastane, valuvaigistav ja palavikku alandav toime.

Meloksikaami põletikuvastane toime on tõestatud klassikaliste põletikumudelitega. Nagu ka teiste
MSPVA-de puhul, ei ole tema täpne toimemehhanism teada. Siiski on vähemalt üks ühine
toimimisviis, mis on omane kõigile MSPVA-dele (sh meloksikaamile): põletikumediaatoritena tuntud
prostaglandiinide biosünteesi inhibeerimine.

Imendumine
Meloksikaam imendub täielikult pärast lihasesisest manustamist. Suhteline biosaadavus, võrreldes
suukaudse manustamisviisiga, on peaaegu 100%-line. Seega üleminekul lihasesiseselt
manustamisviisilt suukaudsele ei ole vaja annust kohandada. Pärast 15 mg lihasesisest süsti saabub
umbes 1-6 tunni jooksul maksimaalne kontsentratsioon plasmas 1,6 - 1,8 µg/ml.

Jaotumine
Meloksikaam seondub väga tugevasti plasmavalkude, eriti albumiiniga (99%). Meloksikaam tungib
sünoviaalvedelikku, kus tema kontsentratsioon on ligikaudu pool plasmakontsentratsioonist.
Jaotusruumala on väike, ligikaudu 11 l pärast lihasesisest või veenisisest manustamist ning erineb
indiviiditi 7...20% ulatuses. Jaotusruumala pärast meloksikaami korduvate suukaudsete annuste
(7,5...15 mg) manustamist on umbes 16 l, kusjuures erinevuskoefitsiendid on vahemikus 11...32%..

Biotransformatsioon
Meloksikaam teeb läbi ulatusliku biotransformatsiooni maksas.
Uriinis on kindlaks tehtud neli erinevat meloksikaami metaboliiti, mis on farmakoloogilise toimeta.
Peamine metaboliit 5’-karboksümeloksikaam (60% annusest) moodustub oksüdatsiooni teel
vahemetaboliidist 5’-hüdroksümetüülmeloksikaamist, mis samuti vähesel määral eritub (9 %
annusest). In vitro uuringud on näidanud, et CYP2C9 omab sellel metabolismiteel olulist tähtsust, kuid
isoensüüm CYP3A4 toetab seda vähesel määral. Kahe ülejäänud metaboliidi, mille proportsioon
manustatud annusest on vastavalt 16% ja 4%, eritumine on seotud arvatavasti patsiendi peroksidaasi
aktiivsusega.

Eliminatsioon
Meloksikaam eritub eeskätt metaboliitidena, mida leidub võrdses koguses nii uriinis kui väljaheites.
Alla 5% ööpäevasest annusest eritub muutumatult väljaheitega, kuid uriinis on tuvastatud ainult
algühendi jälgi.
Keskmine eliminatsiooni poolväärtusaeg pärast suukaudset, lihasesisest ja veenisisest manustamist on
vahemikus 13...25 tundi. Totaalne plasmakliirens on pärast ühekordseid suukaudseid, veenisiseseid
või pärasoolekaudseid annuseid umbes 7...12 ml/min.

Lineaarsus/mittelineaarsus
Pärast suukaudset või lihasesisest meloksikaami terapeutiliste annuste 7,5...15 mg manustamist on
aine farmakokineetika lineaarne.

Patsientide erigrupid

Maksa-/neerupuudulikkus
Meloksikaami farmakokineetikat ei mõjusta oluliselt ei maksa ega kerge või mõõdukas
neerupuudulikkus. Mõõduka neerukahjustusega inimestel esines tunduvalt kiirem ravimi totaalne
kliirens. Lõppstaadiumi neerupuudulikkusega patsientidel täheldati vähenenud valguseonduvust.
Lõppstaadiumi neerupuudulikkuse korral võib jaotusruumala suurenemine põhjustada sidumata
meloksikaami kontsentratsiooni tõusu, mistõttu ööpäevast annust 7,5 mg ei tohi ületada(vt lõik 4.2).

Eakad patsiendid
Eakatel meestel täheldati samasuguseid keskmisi farmakokineetilisi parameetreid nagu noorematel
meestel. Eakatel naispatsientidel täheldati suuremaid AUC väärtusi ja pikemaid eliminatsiooni
poolväärtusaegu kui mõlemast soost noorematel inimestel. Eakatel inimestel on keskmine plasma
kliirens tasakaalukontsentratsiooni korral veidi aeglasem kui noorematel täiskasvanutel.

Prekliinilistes uuringutes leiti, et meloksikaami toksikoloogiline profiil on identne teistel MSPVA-del
täheldatuga: seedetrakti haavandid ja erosioonid, renaalne papillinekroos kahel loomaliigil suurte
annuste kroonilise manustamise korral.

Rottidega läbiviidud suukaudsed reproduktsiooniuuringud näitasid ovulatsioonide vähenemist,
implantatsioonide pärssimist ja embrüotoksilisi toimeid (resorptsioonide suurenemist) emale toksiliste
annuste, vähemalt 1 mg/kg korral. Toksilisuse reproduktiivsusuuringutes rottide ja küülikutega ei
ilmnenud teratogeensust suukaudsete annuste korral kuni 4 mg/kg rottidel ja 80 mg/kg
küülikutel.

Kahjustavad annused ületasid kliinilise annuse (7,5...15 mg) 5- kuni 10-kordselt, kui arvestada mg/kg
alusel (75 kg inimene). Samuti on kirjeldatud fetotoksilisi toimeid tiinuse lõpus nii nagu kõigi
prostaglandiini sünteesi inhibiitorite korral. In vitro ega in vivo ei ole leitud mingeid tõendeid ühegi
mutageense toime kohta. Hiirtel ega rottidel ei ole palju suuremate kui kliiniliste annuste korral leitud
mingit kartsinogeensusriski.

Meglumiin
Glükofurool
Pluronic F 68
Naatriumkloriid
Glütsiin
Naatriumhüdroksiid
Süstevesi

Kuna võimalike kokkusobimatuste kohta andmed puuduvad, siis ei tohi seda ravimit teiste ravimitega
ühte süstlasse võtta.

5 aastat.

Säilitada temperatuuril kuni 25˚C. Valguse eest kaitsmiseks hoida sisepakend välispakendis.

Värvitust I tüüpi klaasist 1,5 ml ampull, 3 tk või 5 tk karbis

Erihoiatused ravimi käsitlemiseks

Kasutada tohib ainult selget, ilma võõrosakesteta süstelahust. Ühekordseks kasutamiseks. Kasutamata
ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele