PENESTER

Eesnäärme healoomulise suurenemise ravi ja kontroll.

Märkus.
Penester põhjustab eesnäärme hüpertroofia taandumist, parandab uriinivoolu ja leevendab haigusega
seotud sümptomeid. Penester vähendab ägeda uriinipeetuse esinemisjuhte ja vajadust kirurgiliseks
sekkumiseks, s.h eesnäärme transuretraalne resektsioon (TURP) ja prostatektoomia.

Soovitatav annus: 5 mg finasteriidi ehk 1 tablett ööpäevas (koos toiduga või ilma).
Kuigi mõnel juhul võib haige paraneda kiiresti, on tavaliselt vajalik ravitulemuste jälgimine 6 kuu
jooksul, hindamaks ravi efektiivsust.

Annustamine maksapuudulikkuse korral
Puuduvad andmed ravimi kasutamise kohta maksapuudulikkusega patsientidel (vt lõik 4.4).

Annustamine neerupuudulikkuse korral
Erinevates neerupuudulikkuse staadiumides (kreatiniini kliirens alates 9 ml/min) patsientidel ei ole
annuse kohandamine vajalik, sest vastavalt farmakokineetilistele uuringutele ei mõjuta
neerupuudulikkus finasteriidi eliminatsiooni. Finasteriidi kasutamist ei ole uuritud hemodialüüsi
saavatel patsientidel.

Annustamine eakatel
Annuse kohandamine ei ole vajalik, ehkki vastavalt farmakokineetilistele uuringutele on finasteriidi
eliminatsioonikiirus üle 70-aastastel patsientidel veidi vähenenud.

Lapsed
Ravim ei ole näidustatud lastele. Preparaadi ohutus ja efektiivsus lastel ei ole kindlaks tehtud.

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
Näidustusi silmas pidades on käesolev preparaat mõeldud ainult meestele. Sellele vaatamata tuleb
arvestada võimaliku ohuga rasedate puhul (vt lõik 4.6).

Suure jääkuriini koguse ja/või märkimisväärse uriinivoolu häirega patsiente tuleb hoolikalt jälgida
obstruktiivse uropaatia suhtes.

Toime prostata spetsiifilisele antigeenile (PSA) ja eesnäärmevähi tuvastamisele Kliinilist kasu
finasteriidiga ravitud eesnäärmevähiga patsientidel ei ole täheldatud. Eesnäärme healoomulise
suurenemisega patsiente, kellel on PSA sisaldus vereseerumis tõusnud, jälgiti kontrollitud kliinilistes
uuringutes, kus korduvalt määrati PSA väärtused ja teostati eesnäärme biopsia. Nendes uuringutes ei
mõjutanud finasteriid eesnäärmevähi avastamist ja eesnäärmevähi üldine esinemissagedus ei erinenud
märkimisväärselt finasteriidi või platseebot saanud patsientidel.
Eesnäärmevähi välistamiseks tuleb enne finasteriidravi alustamist patsientidel teostada per rectum
uuring, mida on soovitatav regulaarselt korrata.
Ka vereseerumi PSA sisalduse määramist kasutatakse eesnäärmevähi avastamiseks. Üldiselt on PSA
kontsentratsiooni >10 ng/ml puhul vajalikud lisauuringud ja võimalusel ka biopsia; PSA vahemike
4...10 ng/ml korral on seisundi täpsem hindamine soovitatav. PSA sisaldus on nii eesnäärmevähiga kui
ka -vähita meestel ühesugune. Seetõttu ei saa finasteriidravile vaatamata välistada eesnäärme
healoomulise suurenemisega meestel eesnäärmevähki ka PSA normaalsete väärtuste puhul. PSA
kontsentratsioonid <4 ng/ml ei välista eesnäärmevähi olemasolu.
Finasteriid põhjustab eesnäärme healoomulise suurenemisega patsientidel PSA kontsentratsiooni
vähenemist seerumis ligikaudu 50% võrra, seda ka juhul, kui esineb eesnäärmevähk. Sellist PSA
kontsentratsiooni vähenemist seerumis finasteriidravi saanud eesnäärme healoomulise suurenemisega
patsientidel tuleb PSA andmete hindamisel silmas pidada ja see ei välista eesnäärmevähi samaaegset
esinemist. Sellist vähenemist võib oodata kõigi PSA väärtuste puhul, kuigi see võib individuaalselt
erineda. Analüüsitud PSA kontsentratsioonid, mis määrati 4 aastat kestnud ja 3000 patsiendi hulgas
läbi viidud finasteriidi uurimuse käigus, kinnitasid, et tüüpiliste patsientide puhul (saanud finasteriidi
üle 6 kuu) on vajalik PSA taseme kahekordistamine, võrreldes nimetatud näitajaga ravimata meestel.
Selline korrigeerimine tagab PSA analüüsi tundlikkuse ja spetsiifilisuse, samuti omaduse tuvastada
eesnäärmevähki.
Finasteriidiga ravitud patsientidel tuleb iga püsivat PSA kontsentratsiooni tõusu hoolikalt jälgida, sh
kaaluda Penester tablettide mittesobivust.
Finasteriid ei vähenda oluliselt vaba PSA ptotsenti (vaba ja kogu PSA suhe) ja see jääb samaks isegi
finasteriidravi ajal. Kui vaba PSA väärtust kasutatakse eesnäärmevähi tuvastamisel abistava näitajana,
pole selle väärtust tarvis mingil moel korrigeerida.

Mõju laborianalüüside tulemustele
Mõju PSA tasemele
Seerumi PSA kontsentratsioon korreleerub patsiendi vanuse ja eesnäärme mahuga ning eesnäärme
maht korreleerub patsiendi vanusega. PSA laboratoorse vastuse hindamisel tuleb arvestada asjaoluga,
et finasteriidravi saavatel patsientidel PSA tase langeb. Enamikul patsientidel langeb PSA tase
esimestel ravikuudel kiiresti, stabiliseerudes seejärel uuele väärtusele. Ravijärgne väärtus on ligikaudu
poole väiksem kui ravieelne väärtus. Seetõttu tuleb tüüpilistel patsientidel, keda on finasteriidiga
ravitud kuus kuud või kauem, PSA väärtuseid korrutada kahega, et võrrelda neid ravi mittesaanud
meeste tavaliste väärtustega.

Rinnanäärmevähk meestel
Kliinilistes uuringutes ja turuletulekujärgsel perioodil on teatatud rinnanäärmevähist meestel, kes
võtsid finasteriidi annuses 5 mg. Arstid peaksid juhendama oma patsiente koheselt teatama kõigist
muutusest rinnanäärmekoes, nagu tükid, valu, günekomastia või eritis nibudest.

Maksapuudulikkus
Maksapuudulikkuse mõju finasteriidi farmakokineetikale ei ole uuritud. Kuna finasteriid
metaboliseerub maksas, on maksafunktsiooni kahjustusega patsientidel soovitav rakendada ettevaatust,
sest finasteriidi plasmatasemed võivad nendel patsientidel olla suurenenud (vt lõik 4.2).

See ravim sisaldab laktoosmonohüdraati. Harvaesineva päriliku fruktoositalumatuse,
galaktoositalumatuse, galaktoseemia või glükoosi-galaktoosi malabsorptsiooniga patsiendid ei tohi
seda ravimit kasutada.

Kliiniliselt olulisi koostoimeid teiste ravimitega ei ole täheldatud. Finasteriid ei näi oluliselt mõjutavat
tsütokroom P450-ga seonduvat ravimite metabolismi ensüümsüsteemi. Meestel on uuritud järgmisi
ravimeid: propranolool, digoksiin, glibenklamiid, varfariin, teofülliin ja fenasoon; kliiniliselt olulisi
koostoimeid nimetatud ravimite korral ei ole täheldatud.

Muu kaasuv ravi
Kuigi kliinilistes uuringutes ei ole spetsiaalseid koostoimeuuringuid läbi viidud, on finasteriidi
kasutatud koos AKE inhibiitorite, paratsetamooli, atsetüülsalitsüülhappe, alfa-blokaatorite, beeta-
blokaatorite, kaltsiumikanali blokaatorite, südamenitraatide, diureetikumide, H2-retseptorite
antagonistide, HMG-CoA reduktaasi inhibiitorite, mittesteroidsete põletikuvastaste ainete (MSPVA),
kinoloonide ja bensodiasepiinidega, ilma et oleks ilmnenud kliiniliselt olulisi koostoimeid.

Rasedus
Finasteriid on naistele vastunäidustatud kui nad on rasedad või võivad rasestuda (vt lõik 4.3).
II tüüpi 5-alfa-reduktaasi inhibiitorid pärsivad testosterooni muundumist dihüdrotestosterooniks.
Seetõttu võivad seda tüüpi ravimid (sh finasteriid) põhjustada välissuguelundite väärarenguid
meessoost lootel, kui seda manustada rasedale. Vastsündinud isasrottidel, kelle sünnitanud
emasloomale manustati finasteriidi annustes 100 µg/kg/ööpäevas kuni 100 mg/kg/ööpäevas (1...1000
korda suurem annus kui inimestele soovitatav 5 mg ööpäevas), täheldati annusest sõltuvalt
hüpospaadia teket. Esinemissagedus jäi 3,6% ja 100% vahele. Lisaks sünnitasid >=30 µg/kg/ööpäevas
(>=3% inimeste puhul soovitavast annusest 5 mg ööpäevas) finasteriidi saanud rotid isasjärglasi, kelle
eesnääre ja seemnepõiekesed olid väiksema kaaluga, eesnahk pikema eraldumisajaga ning
rinnanäärmed arenenumad; samuti oli anogenitaalne mõõt lühenenud. Nimetatud nähtude kriitiliseks
tekkeperioodiks oli 16.-17. raseduspäev.
Ülalkirjeldatud muutused on II tüüpi 5-alfa-reduktaasi inhibiitorite eeldatavaks farmatseutilisteks
toimeteks. Paljud nimetatud muutustest nagu in utero finasteriidile eksponeeritud vastsündinud
isasrottidel täheldatud hüpospaadia, on sarnased neile muutustele, mida täheldati täiskasvanud
isasrottidel, kellel esines II tüüpi 5-alfa-reduktaasi geneetiline defekt.
In utero finasteriidile eksponeerimisel tekkis embrüonaalse ja lootelise arengu häireid ka reesusahvidel
(rasedus kestusega 20...100 päeva). See liik on inimesega lähemas suguluses kui rotid või küülikud.
Finasteriidi veenisisesel manustamisel tiinetele ahvidele annustes, mis ületasid 800 ng ööpäevas
(vähemalt 60...120 korda suurem kui rasedate eeldatav eksponeeritus finasteriidile sperma kaudu mehe
korral, kes kasutab ravimit annuses 5 mg ööpäevas), ei täheldatud loodetel väärarengute teket.
Tõestamaks selle lootearengu mudeli olulisust, manustati tiinetele emasahvidele ravimit suukaudselt
suuremates annustes (2 mg/kg ööpäevas, 20 korda rohkem kui inimestele soovitatav annus 5 mg
ööpäevas, või ligikaudu 1...2 000 000 korda suurem annus kui eeldatav eksponeeritus finasteriidile
mehe spermast, kes on kasutanud ravimit annuses 5 mg ööpäevas). Need annused põhjustasid
isasloodete suguorganite väärarenguid. Muid häireid isasloodetel ei täheldatud, samuti ei esinenud
emasloodetel häireid, mida oleks saanud seostada finasteriidi suvaliste annustega.

Kokkupuude finasteriidiga - risk lootele
Rasedad või rasestuda võivad naised ei tohi puutuda purustatud või katki murtud Penester'i tablette,
sest finasteriid võib imenduda läbi naha ning seeläbi ohustada meessoost loodet. Penester tabletid on
kaetud kaitsekilega ning tavakasutamise käigus, kui tablett pole peenestatud või katki murtud, on
kontakt aktiivse toimeainega välistatud. Samuti on soovitatav kasutada kondoomi, kui finasteriidi
kasutava mehe partner on rase või võib rasestuda.

Imetamine
Finasteriid pole mõeldud naistele kasutamiseks. Ravimi rinnapiima eritumise kohta andmed puuduvad.

Pole täheldatud.

4 aasta jooksul jälgiti preparaadi ohutuse suhtes 1524 5 mg ööpäevas finasteriidi saanud ja 1516
platseebot saanud vaatlusalust. 4,9% (74 patsienti) katkestas ravi preparaadi manustamisel tekkinud
kõrvaltoimete tõttu, võrreldes 3,3%-ga (50 patsienti) nendest, kellele anti platseebot. 3,7% (57
patsienti) finasteriidiga ravitut ja 2,1% (32 patsienti) platseebot saanud vaatlusalust katkestasid
uuringus osalemise seksuaalfunktsiooniga seotud kõrvaltoimete tekkimise tõttu. Need olid ka
sagedamini täheldatud kõrvaltoimed.
Ainsateks kliiniliselt avalduvateks (raviarsti poolt sedastatud) kõrvaltoimeteks, mille seos ravimi
manustamisega oli võimalik, tõenäoline või kindel ja mille esinemissagedus ületas 1% finasteriidi
manustanute hulgast ning mida esines oluliselt sagedamini kui platseebogrupis 4 uuringuaasta jooksul,
olid seksuaaltalitlusega, rinnanäärme muutustega ja eksanteemiga seotud toimed. Esimese
uuringuaasta jooksul täheldati impotentsust 8,1% finasteriidiga ravitud patsientidest, kusjuures
platseebot saanud patsientidel esines sama kõrvaltoimet 3,7% juhtudest. Libiido vähenemist täheldati
6,4% vs 3,4% patsientidest ning ejakulatsioonihäireid 0,8% vs 0,1% patsientidest (mõlemal juhul
finasteriid vs platseebo). 2-st kuni 4-nda. uuringuaastani ei täheldatud erinevusi nende toimete
ilmnemises. 2-st kuni 4-nda uuringuaastani oli kõrvaltoimete kumulatiivne esinemissagedus järgmine:
impotentsus (5,1% finasteriid, 5,1% platseebo), libiido vähenemine (2,6%, 2,6%) ning
ejakulatsioonihäired (0,2%, 0,1%). Esimese uuringuaasta jooksul täheldati 3,7% (finasteriid) ja 0,8%
(platseebo) patsientidest väiksemaid ejakulatsioonimahtusid; ajavahemikul 2-st kuni 4-nda aastani oli
nimetatud toime kumulatiivseks esinemissageduseks 1,5% finasteriidil ja 0,5% platseebol. Esimesel
aastal esines ka rinnanäärmete hüpertroofiat (0,5%, 0,1%), valusid rinnanäärmetes (0,4%, 0,1%) ja
eksanteemi (0,5%, 0,2%); 2-st kuni 4-nda uuringuaastani oli nimetatud toimete kumulatiivne
esinemissagedus järgmine: rinnanäärmete hüpertroofia (1,8%, 1,1%), valud rinnanäärmetes (0,7%,
0,3%) ja eksanteem (0,5%, 0,1%).
Puudub tõestus kõrvaltoimete esinemissageduse suurenemise kohta pikemaajalise ravi käigus
finasteriidiga. Mida pikemaajalisem on ravi, seda ebatõenäolisem on uute kõrvaltoimete teke
seksuaalfunktsiooni osas.
Pärast ravimi manustamist on täheldatud järgmisi kõrvaltoimeid: ülitundlikkusreaktsioonid, sh
sügelus, urtikaaria, huulte ja näo turse; valud munandites.
Muutused laboratoorsetes näitajates:
Finasteriidiga ravitud patsientidel alaneb PSA plasmakontsentratsioon (vt lõik 4.4). Muid erinevusi
standardsetes laborinäitajates pole täheldatud.

Finasteriid võib põhjustada järgmisi kõrvaltoimeid (jagatud gruppidesse vastavalt MedDRA
terminoloogiale ja esitatud koos esinemissagedusega järgmiselt -Väga sage (>1/10), Sage (>1/100
kuni <1/10), Aeg-ajalt (>1/1000 kuni <1/100), Harv (>1/10000 kuni <1/1000) Väga harv (<1/10000)
k.a üksijuhud:


MedDRA organsüsteemi klass
Sagedus
Kõrvaltoime
Psühhiatrilised häired
Sage
libiido vähenemine

Teadmata
depressioon
impotentsus
Sage
aired
Ejakulatsioonihäire,
Aeg-ajalt
innanäärmete suurenemine,
rinnanäärmete hellus
eritis rinnanäärmest, sõlmed
Reproduktiivse süsteemi ja
rinnanäärmes
rinnanäärme häired
valu munandites
Väga harv


meeste viljatus ja/või
Teadmata
seemnevedeliku halb kvaliteet
(finasteriid-ravi lõpetamisel
seemnevedeliku kvaliteet taastub
või paraneb)
Uuringud
Sage
ejakulaadi ruumala vähenemine
Ülitundlikkusreaktsioonid, sh
Immuunsüsteemi häired
Teadmata
huulte ja näo turse
Aeg-ajalt
lööve
Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Teadmata
kihelus, urtikaaria
Südame häired
Teadmata
palpitatsioonid
Maksa ja sapiteede häired
Teadmata
maksaensüümide aktiivsuse tõus
Närvisüsteemi häired
Teadmata
uimasus

Lisaks on täheldatud kliinilistes uuringutes ja turuletulekujärgselt rinnanäärmevähki meestel (vt lõik
4.4).

Finasteriidi pikaajaline kasutamine võib olla seotud seksuaalfunktsiooni häire püsimisega ka pärast
finasteriid-ravi lõpetamist.

Muud pikaajalise kasutuse andmed
7-aastases platseebo-kontrollitud uuringus, mis hõlmas 18882 tervet meest, kellest 9060 olid
eesnäärme nõelbiopsia andmed saadaval analüüsiks, avastati eesnäärme vähk 803 (18,4%) mehel, kes
said finasteriidi ja 1147 (24,4%), kes said platseebot. Finasteriidi grupis oli 280 (6,4%) mehel
eesnäärmevähk Gleason'i skaalal 7...10, mis avastati nõelbiopsia käigus, versus platseebogrupi 237
mehele (5,1%). Täiendavad analüüsid viitavad sellele, et finasteriidi rühmas täheldatud kõrge
diferentseerumisastmega eesnäärmevähi levimuse tõus võib olla seletatav paremast avastamisest
tuleneva võimendumisdefektiga tingituna finasteriidi mõjust eesnäärme suurusele. Kõigist selle
uuringu käigus diagnoositud eesnäärmevähkidest liigitati ligi 98% intrakapsulaarseteks (T1 või T2
staadium). Gleasoni näidu 7...10 andmete kliiniline tähtsus ei ole teada.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Kliinilistes uuringutes manustati patsientidele finasteriidi üksikannuses kuni 400 mg ning korduvalt
annuses kuni 80 mg ööpäevas 3 kuu jooksul. Kõrvaltoimete esinemist ei täheldatud.
Finasteriidi üleannustamisel spetsiifilist ravi ei ole.

Farmakoterapeutiline rühm: testosteroon-5-alfareduktaasi inhibiitorid, ATC-kood: G04CB01

Finasteriid on II tüüpi 5-alfa-reduktaasi konkureeriv inhibiitor, mis moodustab ensüümiga aeglaselt
stabiilse kompleksi. Kompleksi lagunemine on väga aeglane (t1/2 = 30 päeva).
In vitro ja in vivo uuringute käigus leiti, et finasteriid on II tüüpi 5-alfa-reduktaasi spetsiifiline
inhibiitor, millel puudub igasugune afiinsus androgeeniretseptorite suhtes.

Eesnäärme suurenemisega patsientidel, kellel kasutati finasteriidi 4 aasta jooksul annuses 5 mg
ööpäevas, alanes DHT kontsentratsioon veres ligikaudu 70% võrra, millega kaasnes eesnäärme
mõõtmete vähenemine ligikaudu 20% võrra. Lisaks alanes PSA tase umbes 50%, mis oli vastavuses
epiteelirakkude kasvu vähenemisega. DHT ja PSA kontsentratsiooni vähenemine ning eesnäärme
hüperplaasia taandumine püsis 4 aasta vältel. Nendes uuringutes suurenes aga testosterooni
kontsentratsioon (ligikaudu 10...20% võrra), mis jäi siiski füsioloogilistesse piiridesse.

Pärast 14C-finasteriidi suukaudset manustamist meestele eritus 39% annusest uriini kaudu
metaboliitidena (uriinis ei esinenud ühtegi muundunud ainet) 57% annusest eritus roojaga. On leitud
kaks metaboliiti, mis moodustavad vaid väikese osa finasteriidi aktiivsusest 5-alfa-reduktaasi pärssiva
toime suhtes.
Finasteriidi biosaadavus on pärast suukaudset manustamist võrreldes veenisisese manustamisega
ligikaudu 80%. Toidu tarvitamine seda ei mõjuta. Maksimaalne plasmakontsentratsioon saavutatakse
kahe tunni jooksul pärast tableti manustamist, imendumine lõpeb 6...8 tunni järel. Ravim seondub
plasmavalkudega ligikaudu 93% ulatuses. Finasteriidi kliirens on ligikaudu 165 ml/min ja
jaotusruumala 76 l.
Eakamatel patsientidel on finasteriidi eritumine mõnevõrra aeglustunud. Poolväärtusaeg on 70-
aastastel meestel pikenenud 8 tunnini, võrreldes (keskmiselt) 6 tunniga sama näitaja osas 18...60-
aastastel meestel. Need andmed pole siiski kliiniliselt olulised, seetõttu pole vajalik ka annuse
korrigeerimine vanuse tõttu.
Kroonilise neerupuudulikkusega (kreatiniini kliirensiga kuni 9 ml/min) patsientidel ei erinenud ühe
14C-finasteriidi annuse manustamisjärgne seisund (plasmasisaldus, seonduvus plasmavalkudega)
tervete vabatahtlike omast. Metaboliitide eritumine roojaga suureneb proportsionaalselt, kui nende
eritumine uriini kaudu väheneb. Annuse korrigeerimine dialüüsi mittesaavatel neerupuudulikkusega
patsientidel pole vajalik.
Kroonilise neerukahjustusega patsientidel, kelle kreatiniini kliirens jäi vahemikku 9...55 ml/min, ei
erinenud 14C-finasteriidi ühekordse annuse jaotumine tervete vabatahtlike näitajatest (vt lõik 4.2).
Valkudega seonduvuses ei leitud neerukahjustusega patsientidel samuti erinevusi. Metaboliitidena
tavaliselt kuseteedest erituv kogus eritus roojaga. Seega on ilmne, et roojaga väljuvate metaboliitide
kasvades väheneb uriiniga erituv aine kogus proportsionaalselt. Dialüüsi mittesaavatel
neerukahjustusega patsientidel ei ole annuse kohaldamine vajalik.
Maksapuudulikkusega patsientidele ravimi annustamise kohta andmed puuduvad.
Finasteriid läbib teadaolevalt hematoentsefaalbarjääri. Ravitud patsientidel leiti väike kogus
finasteriidi ka ejakulaadis.

Finasteriidi DL50 on pärast suukaudset manustamist nii isas- kui ka emashiirtele ligikaudu 500 mg/kg.
Finasteriidi DL50 pärast suukaudset manustamist rottide puhul ulatub ligikaudu 400 mg/kg (emased
rotid) ja 1000 mg/kg (isased rotid).
Teratogeensuse ja lootetoksilisuse kohta vt lõik 4.6.
Andmed kartsino- ja mutageensuse kohta: rottidel läbi viidud uurimus, kus neile manustati finasteriidi
kuni 320 mg/kg ööpäevas (3200 korda rohkem kui inimestele soovitatav kogus 5 mg ööpäevas) 24 kuu
vältel, ei näidanud tumorigeense toime olemasolu. 19 kuud väldanud kartsinogeensuse uurimus hiirtel
näitas Leydigi rakkudest lähtunud testikulaarse kasvaja esinemissageduse olulist suurenemist (p
<0,05), kui annuseks oli 250 mg/kg ööpäevas (2500 korda suurem kui inimeste puhul soovitatav annus
- 5 mg ööpäevas); annuste 2,5 mg/kg ööpäevas (25 korda kõrgem) või 25 mg/kg ööpäevas (250 korda
kõrgem kui inimeste puhul soovitatav annus - 5 mg ööpäevas) puhul adenoome ei leitud.
Hiirtele manustatud 25 mg/kg ööpäevas (250 korda kõrgem kui inimeste puhul soovitatav annus - 5
mg ööpäevas) ja rottidele manustatud >=40 mg/kg ööpäevas (>=400 korra kõrgem kui inimese puhul
soovitatav annus 5 mg ööpäevas) põhjustas Leydigi rakkude hüperplaasia tekkimist. Mõlema
närilisteliigi korral eksisteeris positiivne korrelatsioon Leydigi rakkude proliferatiivsete muutuste ja
luteiniseeriva hormooni (LH) (2...3 korda kõrgem kui kontrollgrupis registreeritud tasemed)
plasmasisalduse suurenemise vahel. See leid näitab, et muutused Leydigi rakkudes tekivad pigem LH
suurenenud plasmasisalduse baasil, mitte niivõrd finasteriidi otsese toime tagajärjena.
Leydigi rakkudes ei täheldatud mingeid muutusi seoses ravimi manustamisega rottidele või koertele,
kes said finasteriidi ühe aasta jooksul vastavalt annustes 20 mg/kg ööpäevas (200 korda kõrgem kui
inimeste puhul soovitatav annus - 5 mg/ööpäevas) ja 45 mg/kg/ööpäevas (450 korda suurem annus kui
inimeste puhul soovitatav 5 mg ööpäevas); või hiirtele, kelle annuseks oli 2,5 mg/kg ööpäevas (25
korda suurem annus kui inimeste puhul soovitatav 5 mg ööpäevas) 19 kuu jooksul.
In vitro uuringud bakteriaalsete ja imetajarakkudega ei ole näidanud finasteriidi mutageenset toimet.
Kromosomaalsete aberratsioonide in vitro uuringus, kus hamstri munasarjast pärinevaid rakke töödeldi
kõrgete finasteriidi kogustega (450...550 µmol), suurenes kromosomaalsete aberratsioonide
esinemissagedus mõõdukalt. Need kontsentratsioonid vastavad 4000...5000 korda suurematele
ravimikogustele kui inimesel kujunev maksimaalne plasmasisaldus pärast 5 mg finasteriidi
manustamist. Hiirtel kromosomaalsete aberratsioonide uurimiseks läbi viidud in vivo uuringu käigus
viimaste esinemissagedus pärast maksimaalset talutavat annust (250 mg/kg ööpäevas ehk 2500 korda
kõrgem kui inimeste puhul soovitatav annus 5 mg ööpäevas) ei suurenenud.

Tableti sisu:
laktoosmonohüdraat, maisitärklis, povidoon 30, naatriumdokusaat, naatriumkarboksümetüültärklis A,
magneesiumstearaat.
Tableti kate:
hüdroksüpropüülmetüültselluloos 2910/5, makrogool 6000, talk, titaandioksiid, simetikooni
emulsioon SE4, kollane raudoksiid.

Ei kohaldata.

3 aastat.

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

30 õhukese polümeerikattega tabletti alumiinium/PVC/PVDC-blistris.

Erinõuded puuduvad.
Tabletid on ette nähtud suukaudseks kasutamiseks.
Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.