PROINDAP

Essentsiaalne hüpertensioon.

Annustamine ja manustamine

Tavaline annus täiskasvanutele on 2,5 mg (üks kapsel) päevas, soovitatavalt hommikuti. Kapsel
neelatakse alla tervelt, puruks närimata, juues peale vedelikku.
Proindapi võib kombineerida teiste antihüpertensiivsete ravimitega, kuid teiste diureetikumide
kasutamine pole soovitatav. Kui vererõhuravi tulemused eelnimetatud annustega ei ole
rahuldavad, tuleb indapamiidile lisada mõni teine antihüpertensiivne ravim, mitte suurendada
Proindapi annust.

Neerupuudulikkus (vt lõigud

ja 4.4)
Raske neerupuudulikkuse korral (kreatiniini kliirens alla 30 ml/min) on ravi vastunäidustatud.
Tiasiid ja sarnased diureetikumid toimivad täielikult ainult siis, kui neerufunktsioon on
normaalne või vaid minimaalselt kahjustatud.

Eakad (vt lõik 4.4)
Eakatel tuleb kreatiniini sisaldus plasmas kohandada vastavalt eale, kehakaalule ja soole. Eakaid
patsiente võib ravida indapamiidiga, kui neerufunktsioon on normaalne või vaid minimaalselt
kahjustatud.

Maksakahjustus (vt lõigud 4.3 ja 4.4)
Raske maksakahjustuse korral on ravi vastunäidustatud.

Lapsed ja noorukid (alla 18-aastased)
Indapamiidi ei soovitata kasutada lastel ja noorukitel ohutuse ja efektiivsuse andmete
puudumise tõttu.

4.3

Ülitundlikkus indapamiidi, teiste sulfoonamiidide või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.
Raskekujuline maksa- või neerupuudulikkus.
Hepaatiline entsefalopaatia või raske maksafunktsiooni häire.
Hüpokaleemia.

Tiasiiddiureetikumid võivad maksapuudulikkusega patsientidel põhjustada hepaatilise
entsefalopaatia kujunemise. Sellisel juhul tuleb ravi indapamiidiga koheselt katkestada.
Valgustundlikkus:
Tiasiidide ja tiasiidisarnaste diureetikumidega seoses on teatatud valgustundlikkusreaktsioonide
juhtudest (vt lõik 4.8). Kui ravi jooksul ilmneb valgustundlikkusreaktsioon, on soovitatav ravi
lõpetada. Kui peetakse vajalikuks diureetikumi uuesti manustada, on soovitatav kaitsta
päikesevalgusele või A tüüpi kunstlikule ultraviolettkiirgusele (UVA) eksponeeritud
nahapiirkondi.

Plasma naatriumisisaldus
Plasma naatriumisisaldus tuleb määrata enne ravi algust ning ravi ajal seda hüponatreemia ohu
tõttu regulaarselt jälgida, eriti eakate ja maksatsirroosiga patsientide puhul.

Plasma kaaliumisisaldus
Tiasiidide ja sellesarnaste diureetikumide pikaajaline manustamine võib põhjustada
hüpokaleemiat. Hüpokaleemiat tuleb eriti vältida vanurite, imendumishäiretega patsientide ja
nende puhul, kes tarvitavad korraga rohkem kui ühte ravimit, tsirroosihaigetel, tursete ja astsiidi
korral, samuti koronaarhaiguste ja südamepuudulikkuse korral, sest nendel patsientidel esineb
oht südame rütmihäirete tekkeks. Ohustatud on ka kaasasündinud või ravimitest tingitud
pikenenud QT-intervalliga patsiendid.
Nii hüpokaleemia kui bradükardia on eelsoodumuseks tõsise arütmia tekkele, peamiselt
eluohtliku “torsade de pointes” tekkeks.

Plasma kaltsiumisisaldus
Tiasiidid ja sellesarnased diureetikumid võivad vähendada kaltsiumi ekskretsiooni uriiniga,
põhjustades seega mõõduka plasma kaltsiumisisalduse tõusu. Hüperkaltseemia võib olla
põhjustatud ka latentsest hüperparatüreoidismist. Hüperkaltseemia tekkimisel on vajalik ravi
katkestamine ja kõrvalkilpnäärme funktsiooni kontrollimine.

Vere suhkrusisaldus
Diabetes mellitus’e patsientidel, eriti hüpokaleemia kalduvuse korral tuleb regulaarselt
kontrollida vere suhkrusisaldust.

Kusihappe plasmatase
Suurenenud plasma kusihappe sisaldusega patsientidel esineb oht podagrahoo tekkeks.
Nimetatud patsientidel tuleb ravimi annust kohandada vastavalt plasma kusihappe sisaldusele.

Neerufunktsiooni häire
Diureetikumid avaldavad täielikku toimet ainult normaalse või minimaalselt halvenenud
neerufunktsiooni korral (plasma kreatiniinisisaldus alla 220 μmol/l). Diureetikumide
kasutamisest tekkinud vee- ja naatriumikadu vähendab glomerulaarfiltratsiooni kiirust ning võib
põhjustada uurea ja kreatiniini plasmasisalduse tõusu. Taoline mööduv funktsionaalne
neerupuudulikkus ei tekita normaalse neerufunktsiooniga patsiendile mingeid negatiivseid
tagajärgi, kuid võib süvendada olemasolevat neerupuudulikkust.

Dopingukontroll
Indapamiidi avastamine uriinis dopingukontrollil toob kaasa sportlase diskvalifitseerimise.

Abiained:
Ravim sisaldab laktoosmonohüdraati. Patsiendid, kellel on tegemist selliste harvaesinevate
pärilike haigustega nagu galaktoosi talumatus, laktaasi defitsiit või glükoosi-galaktoosi
malabsorptsioon, ei tohi antud ravimit kasutada.

Ebasobivad kombinatsioonid:
Samaaegne manustamine liitiumiga võib põhjustada viimase plasmakontsentratsiooni
suurenemist ja mürgistusnähtude kujunemist (väheneb liitiumi renaalne ekskretsioon). Liitiumi
ja diureetikumide samaaegsel manustamisel tuleb hoolikalt jälgida liitiumi
plasmakontsentratsiooni ja kohandada vajadusel annust.
Mõnede ravimite (astemisool, erütromütsiin, terfenadiin, vinkamiin) samaegne manustamine
indapamiidiga võib viia “torsade de pointes”-tüüpi arütmia tekkele, eriti hüpokaleemilistel,
bradükardilistel ja olemasaoleva pikenenud QT-intervalliga patsientidel.

Suuremat ettevaatust nõudvad kombinatsioonid:
Mittesteroidsed põletikuvastased ravimid võivad vähendada indapamiidi antihüpertensiivset
toimet.
Amfoteritsiin B (intravenoosselt), glükokortikoidid, mineralokortikoidid (süsteemselt) ning
stimuleerivad lahtistid suurendavad hüpokaleemia ohtu (sünergistlik toime).
Baklofeen suurendab indapamiidi antihüpertensiivset toimet. Hüpokaleemia suurendab
digitaalise glükosiidide toksilisi toimeid. Tuleb jälgida kaaliumi sisaldust vereplasmas ja EKG-d
ning vajadusel korrigeerida raviskeemi.
AKE inhibiitorite kasutamine võib põhjustada äkilist hüpotensiooni ja neerupuudulikkuse
kujunemist, seda eriti ravi alguses ja neeruarteri stenoosiga patsientidel. Ravi diureetikumidega
tuleb katkestada 3 päeva enne AKE inhibiitorite kasutuselevõttu.
Kroonilise südamepuudulikkuse puhul, kui indapamiidi kasutatakse koos AKE inhibiitoritega,
on soovitatav mõlemaid nimetatud ravimeid kasutada väikestes annustes. Patsiendi
neerufunktsiooni (kreatiniini plasmataset) tuleb jälgida AKE inhibiitorravi esimeste nädalate
jooksul.
Koosmanustamine Ia klassi (kinidiin, disopüramiid) ja III klassi antiarütmikumidega
(amiodaroon, bretüülium, sotalool) võib põhjustada “torsade de pointes”-tüüpi rütmihäiret
(predisponeerivad faktorid on hüpokaleemia, bradükardia, olemasolev pikenenud QT-intervall).
Samaaegne manustamine metformiiniga suurendab laktatsidoosi riski, mille põhjuseks on
diureetikumidega (eriti lingudiureetikumidega) seostatavad neerufunktsiooni muutused.
Metformiini ei soovitata kasutada juhul, kui plasma kreatiniinisisaldus ületab meestel 15 mg/l
(135 μmol/l) ja naistel 12 mg/l (110 μmol/l).
Suukaudsete antidiabeetiliste ravimite toime võib väheneda koosmanustamisel indapamiidiga.
Samaaegne manustamine suurtes annustes jodeeritud kontrastainetega - diureetikumide poolt
tekitatud dehüdratatsioon suurendab ägeda neerupuudulikkuse tekke riski.
Imipramiin (tritsüklilised antidepressandid) ja neuroleptikumid suurendavad indapamiidi
antihüpertensiivset toimet ja ortostaatilise hüpotensiooni riski.
Kaltsiumi manustamist peab hoolikalt kaaluma kaltsiumi renaalse ekskretsiooni vähenemisest
tekkiva hüperkaltseemia tõttu.
Tsüklosporiin kujutab endast ohtu plasma kreatiniinitaseme suurenemise suhtes.
Glükokortikoidid võivad vähendada diureetikumide antihüpertensiivset toimet vee- ja
naatriumipeetuse tõttu.

Rasedus ja imetamine

Diureetikume ei ole soovitatav manustada raseduse ajal, kuna need võivad tekitada platsentaarse
verevarustuse häireid, mis ohustab loote arengut.
Indapamiid eritub rinnapiima, mistõttu tuleb rinnaga toitmisest ravi ajal loobuda.

Enamasti ei mõjuta Proindap tähelepanuvõimet. Harva, eriti ravi alguses või koosmanustamisel
teiste antihüpertensiivsete ravimitega, võib tekkida tähelepanuhäireid ning seega raskusi
autojuhtimisel ja masinate käsitsemisel.

Enamik kliinilistest või laboratoorseid analüüse mõjutavatest kõrvaltoimetest on annusest
sõltuvad.
Tiasiidisarnased diureetikumid, sh indapamiid võivad põhjustada järgmisi kõrvaltoimeid, mis on
järjestatud vastavalt järgmistele esinemissagedustele:
Väga sage (≥1/10); sage (≥1/100 kuni <1/10); aeg-ajalt (≥1/1000 kuni <1/100); harv (≥1/10 000
kuni <1/1000), väga harv (<1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Vere ja lümfisüsteemi häired
Väga harv: trombotsütopeenia, leukopeenia, agranulotsütoos, aplastiline aneemia, hemolüütiline
aneemia.

Närvisüsteemi häired
Harv: peapööritus, väsimus, peavalu, paresteesia.

Südame häired
Väga harv: arütmia, hüpotensioon.

Seedetrakti häired
Aeg-ajalt: oksendamine.

Harv: iiveldus, kõhukinnisus, suukuivus.

Väga harv: pankreatiit.

Maksa- ja sapiteede häired
Väga harv: maksafunktsiooni kõrvalekalded.

Teadmata: hepaatilise entsefalopaatia avaldumise võimalus maksapuudulikkuse korral (vt
lõigud 4.3 ja 4.4).

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Ülitundlikkusreaktsioonid, peamiselt dermatoloogilised, sagedamini allergiliste ja astmaatiliste
reaktsioonide soodumusega isikutel.

Sage: makulopapuloossed lööbed.

Aeg-ajalt: purpur.

Väga harv: angioneurootiline turse ja/või urtikaaria, toksiline epidermaalne nekrolüüs, Stevens-
Johnsoni sündroom.

Teadmata: olemasoleva ägeda dissemineerunud erütematoosse luupuse võimalik halvenemine.

On teatatud valgustundlikkusreaktsioonidest (vt lõik 4.4).

Neerude ja kuseteede häired
Väga harv: neerupuudulikkus.

Uuringud
Kliiniliste uuringute käigus täheldati hüpokaleemiat (kaaliumi sisaldus plasmas <3,4 mmol/l)
10% patsientidest ja 4% patsientidest oli 4…6 nädalat kestnud ravi järel kaaliumisisaldus
<3,2 mmol/l. Pärast 12 nädalat kestnud ravi oli kaaliumisisalduse keskmine langus 0,23 mmol/l.

Väga harv: hüperkaltseemia.

Teadmata:
Kaaliumipuudus koos hüpokaleemiaga, eriti tõsine teatud kõrge riskiga patsientide
populatsioonis (vt lõik 4.4).

Hüponatreemia koos hüpovoleemiaga, mis on vastutav dehüdratsiooni ja ortostaatilise
hüpotensiooni tekke eest. Samaaegne kloriidioonide kadu võib põhjustada sekundaarset
kompensatoorset metaboolset alkaloosi: selle toime esinemissagedus ja raskusaste on
tagasihoidlikud.

Kusihappe sisalduse suurenemine plasmas ja glükoosi sisalduse suurenemine veres ravi jooksul:
nende diureetikumide sobilikkust podagra või diabeediga patsientidel tuleb väga hoolikalt
kaaluda.

Indapamiidi üleannustamisel ei ole toksilisi toimeid täheldatud kuni annuseni 40 mg (mis ületab
27 korda terapeutilist annust).
Ägeda mürgistuse sümptomiteks on hüpovoleemia, hüponatreemia, hüpokaleemia, iiveldus,
oksendamine, vertiigo, unisus, segasus, polüuuria või oliguuria, võimalik ka anuuria
(hüpovoleemiast), krambid.
Esmane abinõu üleannustamise korral on takistada manustatud ravimi imendumist maoloputuse
ja aktiveeritud söe manustamise teel. Sümptomaatilise ravina manustada plasmaasendajaid ning
korrigeerida elektrolüütide tasakaalu.

Farmakoterapeutiline grupp: Diureetikumid, sulfoonamiidid
ATC-kood. C03BA11

Indapamiid on indoolringiga sulfoonamiidi derivaat, farmakoloogiliselt sarnane
tiasiiddiureetikumidele. Ravim inhibeerib naatriumi reabsorptsiooni Henle lingu
lahjendussegmentides, suurendades naatriumi ja kloriidide renaalset ekskretsiooni, vähesemal
määral ka kaaliumi ja magneesiumi eritumist ning suurendades erituva uriini hulka. Toodud
mehhanismil põhineb ilmselt indapamiidi antihüpertensiivne toime.
Antihüpertensiivset toimet on täheldatud ka neerupuudulikkusega hüpertensiivsetel patsientidel.
Antihüpertensiivse toime vaskulaarne mehhanism seisneb (sarnaselt teistele diureetikumidele)
veresooneseina silelihaskiudude kontraktiilsuse vähendamises seoses ioonide transmembraanse
vahetuse muutustega (peamiselt kaltsium) ja prostaglandiin E2 ja prostatsükliini (PGI2) sünteesi
stimuleerimises.
Indapamiid vähendab pikaajalisel kasutamisel vasaku vatsakese hüpertroofiat.
Kui manustatud annus ületab teatud läve, ei suurene tiasiidide ja sellesarnaste diureetikumide
terapeutiline toime, kuid sagenevad kõrvaltoimed. Mitterahuldava raviefekti puhul ei ole annuse
suurendamisest kasu.
Indapamiid ei mõjuta lipiidide (triglütseriidid, LDL-kolesterool, HDL-kolesterool) ega
süsivesikute metabolismi (ka mitte diabeetikutest hüpertensioonihaigetel).

Imendumine
Indapamiidi biosaadavus on kõrge (93%). Plasmakontsentratsiooni maksimum (Tmax) kujuneb
umbes 1…2 tundi pärast 2,5 mg indapamiidi manustamist.
Jaotumine
Üle 75% indapamiidist seondub plasmavalkudega. Ravimi poolväärtusaeg plasmas on 14…24
tundi (keskmiselt 18 tundi). Indapamiidi korduvmanustamine suurendab ravimi
tasakaalukontsentratsiooni plasmas võrreldes ühekordse manustamisega. Indapamiidi
kumuleerumist organismi pole täheldatud.
Metabolism
60…80% manustatud indapamiidiannusest eritub neerude kaudu peamiselt metaboliitidena, vaid
5% ulatuses muutumatult. Neerupuudulikkuse korral ravimi farmakokineetika oluliselt ei
muutu.

Akuutse toksilisuse sümptomid on loomuuringutes ilmnenud vaid ülisuurte annuste
manustamisel. Letaalne annus rottidel oli umbes 300…1000 mg/kg, subakuutne toksilisus
kolmekuulise suukaudse manustamise järgselt rottidele algas annusest 1000 mg. Kroonilise
toksilisuse sümptomiks pärast 30 mg pikaajalist manustamist oli hüpokaleemia.
Fertiilsust kahjustavat, mutageenset või kantserogeenset toimet ei ole indapamiidil leitud.

Mikrokristalne tselluloos
Laktoosmonohüdraat
Maisitärklis
Magneesiumstearaat
Kolloidne ränidioksiid
Indigokarmiin
Titaandioksiid
Želatiin

Pole teada.

:


5 aastat.

Säilitamise eritingimised

Hoida temperatuuril kuni 25 oC. Hoida originaalpakendis, valguse ja niiskuse eest kaitstult.

30 kapslit blisterpakendis.

Kasutamisjuhend

Erijuhised puuduvad.