RISENDROS 35MG

- Postmenopausaalse osteoporoosi ravi, et vähendada lülisamba murdude riski.
- Postmenopausaalse osteoporoosi ravi, et vähendada reieluu proksimaalse osa murdude riski (vt lõik
5.1).
- Osteoporoosi ravi luumurru kõrge riskiga meestel (vt lõik 5.1).

Soovitatav annus täiskasvanutele on üks 35 mg tablett üks kord nädalas suukaudselt. Tablett tuleb võtta
igal nädalal samal nädalapäeval. Toit mõjutab risedronaatnaatriumi imendumist, mistõttu peavad
patsiendid piisava imendumise tagamiseks võtma Risendros 35 mg tablette vähemalt 30 minutit enne
päeva esimest toidukorda, muude ravimite manustamist või joomist (v.a puhas vesi).

Patsientidele peab selgitama, et kui üks annus jääb võtmata, tuleb võtta üks Risendros 35 mg tablett sel
päeval, mil võtmata jäänud tablett meenub. Siis peaksid patsiendid pöörduma tagasi ühe tableti võtmise
juurde kord nädalas päeval, mil tavaliselt tablett võetakse. Kunagi ei tohi võtta kahte tabletti samal päeval.

Tabletid tuleb tervena alla neelata, neid ei tohi imeda ega närida. Risendros 35 mg tablette tuleb võtta
püstises asendis koos klaasitäie puhta veega (vähemalt 120 ml), et hõlbustada ravimi liikumist makku.
Patsiendid ei tohi 30 minuti jooksul pärast tableti võtmist pikali heita (vt lõik 4.4).

Kui toit ei sisalda piisavalt kaltsiumi ja D-vitamiini, peab kaaluma nende täiendavat manustamist.

Optimaalne bisfosfonaatravi kestus osteoporoosi korral ei ole määratud. Ravi jätkamise vajadust tuleb
taashinnata perioodiliselt kaaludesRisendros 35 mg võimalikke riske ja kasu individuaalsetele
patsientidele, eriti viie või enama kasutusaasta järel.

Eakad:
Kuna ravitav sihtgrupp on postmenopausiealised naised, ei ole annuse kohandamine vajalik. See kehtib ka
üle 75-aastastele ja eakamate patsientide kohta.

Neerukahjustus:
Kerge kuni mõõduka neerukahjustuse korral ei ole annuse kohandamine vajalik. Risedronaat on
vastunäidustatud raskekujulise neerukahjustusega patsientidele (kreatiniini kliirens alla 30 ml/min) (vt
lõigud 4.3 ja 5.2).

Lapsed:
Risedronaatnaatriumi ei soovitata kasutada alla 18-aastastel lastel efektiivsuse ja ohutuse ebapiisavate
andmete tõttu (vt ka lõik 5.1).

Ülitundlikkus risedronaatnaatriumi või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
Hüpokaltseemia (vt lõik 4.4).
Rasedus ja imetamine.
Raskekujuline neerukahjustus (kreatiniini kliirens <30 ml/min).

Toit, joogid (v.a puhas vesi) ja mitmevalentseid katioone (nt kaltsiumi, magneesiumi, rauda ja
alumiiniumi) sisaldavad ravimid mõjutavad bisfosfonaatide imendumist ning neid ei tohi võtta samal ajal
Risendros 35 mg tabletiga (vt lõik 4.5). Soovitud toime saavutamiseks peab annustamissoovitusi rangelt
järgima (vt lõik 4.2).

Bisfosfonaatide tõhusus osteoporoosi ravis on seotud madala luutiheduse ja/või varasema luumurru
olemasoluga. Kõrge iga või kliinilised riskifaktorid luumurdude tekkeks üksi ei ole piisavaks põhjuseks
osteoporoosi ravi alustamiseks bisfosfonaadiga.
Tõendid bisfosfonaatide, sh risedronaadi, efektiivsuse kohta väga eakatel (üle 80-aastased) on piiratud (vt
lõik 5.1).
Bisfosfonaate on seostatud söögitoru põletiku, gastriidi, söögitoru haavandite ja mao-kaksteistsõrmiku
haavandite tekkega. Seetõttu on vajalik ettevaatus:
• Patsientidel, kellel on esinenud söögitoruga seotud häireid, mis aeglustavad söögitoru läbimist või
tühjendamist, nt ahenemine või akalaasia.
• Patsiendid, kes ei ole suutelised olema püstiasendis vähemalt 30 minutit pärast tableti võtmist.
• Kui risedronaati antakse patsientidele, kellel on äge või hiljutine söögitoru või
gastrointestinaaltrakti ülemise osa probleem (sh teadaolev Barretti söögitoru).
Ravimit välja kirjutav arst peab rõhutama annustamisjuhiste järgimise tähtsust ja valvsust ükskõik milliste
võimalike söögitoru nähtude ja sümptomite osas. Patsiente tuleb juhendada otsima õigeaegset
meditsiinilist abi juhul, kui neil tekivad söögitoru ärrituse nähud, nagu düsfaagia, valu neelamisel,
retrosternaalne valu või äsjatekkinud/süvenevad kõrvetisenähud.

Hüpokaltseemia tuleb välja ravida enne ravi alustamist risedronaatnaatriumiga. Teisi luu- ja mineraalide
ainevahetushäireid (nt paratüroidnäärme düsfunktsioon, vitamiin D hüpovitaminoos) tuleb ravida ravi
alustamisel risedronaatnaatriumiga.

Lõualuu osteonekroosi, mis on tavaliselt seotud hamba väljatõmbamisega ja/või lokaalse infektsiooniga
(sh osteomüeliit), on täheldatud vähkkasvajaga patsientidel, kes saavad peamiselt intravenoosset ravi
bisfosfonaatidega. Paljud nendest patsientidest saavad lisaks ka kemoteraapiat ja kortikosteroide. Lõualuu
osteonekroosi on samuti täheldatud osteoporoosiga patsientidel, kes saavad suukaudset ravi
bisfosfonaatidega.

Kaasnevate riskifaktoritega (nt vähk, kemoteraapia, kiiritusravi, kortikosteroidid, halb suuhügieen)
patsientidel tuleb enne ravi bisfosfonaatidega läbi viia hammaste kontroll koos sobiva profülaktikaga.

Ravi ajal peavad need patsiendid võimalusel vältima invasiivseid hambaraviprotseduure. Patsientidel,
kellel tekib bisfosfonaat-ravi ajal lõualuu osteonekroos, võib hamba operatsioon seisundit halvendada.
Hambaravi vajavate patsientide puhuks ei ole nii palju andmeid, et öelda, kas bisfosfonaat-ravi vähendab
lõualuu osteonekroosi riski.
Raviarsti kliiniline otsus peab põhinema iga patsiendi individuaalsel raviplaanil, arvestades individuaalset
kasu/kahju riski faktorit.

Reieluu atüüpilised murrud
Seoses bisfosfonaatraviga on teatatud atüüpilistest reieluu subtrohanteerilistest ja diafüseaalsetest
reieluumurdudest, eelkõige patsientidel, kes saavad pikaajalist ravi osteoporoosi tõttu. Need risti- või
lühikesed põikimurrud võivad tekkida reieluu igas osas, vahetult allpool väikest pöörlit kuni ülalpool
suprakondülaarset laienemist. Need murrud tekivad mittetraumaatilistena või pärast minimaalset traumat
ning mõned patsiendid tunnevad enne täieliku reieluumurru teket nädalaid või kuid kestvat valu reies või
kubemes, millega sageli kaasnevad ülesvõttel pingemurru tunnused. Murrud on sageli kahepoolsed,
mistõttu tuleb reieluu keskosa murruga bisfosfonaatravi saavatel patsientidel uurida ka reieluu
kontralateraalpiirkonda. Teatatud on ka selliste murdude halvast paranemisest. Patsientidel, kellel
kahtlustatakse atüüpilist reieluumurdu, tuleb patsiendi seisundi ja individuaalse kasu-riski hindamise järel
kaaluda bisfosfonaatravi lõpetamist.
Bisfosfonaatravi ajal tuleb patsiente nõustada, et nad teataksid igasugusest valust reie, puusa või kubeme
piirkonnas ja igal nimetatud sümptomitega patsiendil tuleb hinnata võimaliku atüüpilise reieluumurru
esinemist.

Eraldi ravimite koostoimete uuringuid ei ole tehtud, kuid kliiniliste uuringute käigus ei ole leitud
kliiniliselt olulisi koostoimeid teiste ravimitega. III faasi osteoporoosi uuringutes, kus
risedronaatnaatriumi manustati iga päev, kasutasid atsetüülsalitsüülhapet või teisi mittesteroidseid
põletikuvastaseid ravimeid (MSPVA) vastavalt 33% ja 45% patsientidest. III faasi uuringus
annustamisega üks kord nädalas kasutasid atsetüülsalitsüülhapet või teisi mittesteroidseid
põletikuvastaseid aineid vastavalt 57% ja 40% patsientidest. Atsetüülsalitsüülhappe või mittesteroidsete põletikuvastaste ainete regulaarsete kasutajate hulgas (manustasid 3 või enam päeva
nädalas), keda raviti risedronaatnaatriumiga, oli mao-sooletrakti ülemise osa kõrvaltoimete
esinemissagedus sarnane kontrollrühma patsientidega.

Vajadusel võib risedronaatnaatriumi kasutada samaaegselt östrogeenidega.

Mitmevalentseid katioone (nt kaltsium, magneesium, raud ja alumiinium) sisaldavad samaaegselt
manustatavad ravimid, toit ja joogid (v.a puhas vesi) võivad mõjutada risedronaatnaatriumi imendumist
ning neid ei tohi võtta samal ajal Risendros’ega.

Risedronaatnaatrium süsteemselt ei metaboliseeru, ei indutseeri tsütokroom P450 ensüümi ja seondub
plasmavalkudega vähesel määral.

Risedronaatnaatriumi kasutamise kohta rasedatel ei ole piisavalt andmeid. Loomkatsed on näidanud
kahjulikku toimet reproduktiivsusele (vt lõik 5.3). Võimalik risk inimesele ei ole teada. Loomkatsed on
näidanud, et risedronaatnaatrium eritub piima väikeses koguses.
Risedronaatnaatriumi ei tohi raseduse ajal või imetamisperioodil naistele manustada.

Toimet autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele ei ole täheldatud.

Risedronaatnaatriumi on uuritud III faasi kliinilistes uuringutes, milles osales enam kui 15000 patsienti.
Enamus kliinilistes uuringutes täheldatud kõrvaltoimetest olid kerged kuni mõõduka raskusastmega ega
vajanud ravi katkestamist.

Alljärgnevalt on loetletud risedronaadiga võimalikult või tõenäoliselt seotud kõrvaltoimed, mida täheldati
III faasi kliinilistes uuringutes osteoporoosiga menopausijärgses eas naiste 36-kuulisel ravil
risedronaatnaatriumiga 5mg ööpäevas (n=5020) või platseeboga (n=5048). Kõrvaltoimed on esitatud
(esinemissagedus vs platseebo), kasutades kõrvaltoimete esinemissageduse tavakohast jaotust: väga sage
(>1/10); sage (>1/100 kuni <1/10); aeg-ajalt (>1/1000 kuni <1/100); harv (>1/10000 kuni <1/1000); väga
harv (<1/10000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Närvisüsteemi häired:
Sage: peavalu (1,8% vs 1,4%)

Silma kahjustused:
Aeg-ajalt: iriit*

Seedetrakti häired:
Sage: kõhukinnisus (5,0% vs 4,8%), düspepsia (4,5% vs 4,1%), iiveldus (4,3% vs 4,0%), kõhuvalu
(3,5% vs. 3,3%), diarröa (3,0% vs. 2,7%)
Aeg-ajalt: gastriit (0,9% vs 0,7%), ösofagiit (0,9% vs 0,9%), düsfaagia (0,4% vs 0,2%), duodeniit
(0,2% vs. 0,1%), söögitoru haavand (0,2% vs. 0,2%)
Harv: glossiit (<0,1% vs 0,1%), söögitoru ahenemine (<0,1% vs 0,0%)

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused:
Sage: luu- ja lihasvalu (2,1% vs 1,9%)

Uuringud:
Harv: maksafunktsiooni näitajate kõrvalekalded normist*

* III faasi osteoporoosi uuringutes nimetatud kõrvaltoimeid ei esinenud; esinemissagedus põhineb
varasemate kliiniliste uuringute käigus tekkinud kõrvaltoimetel/laboratoorsetel/taastekke leidudel.

Laboratoorsed leiud: mõnel patsiendil täheldati varast, mööduvat, asümptomaatilist ja kergekujulist
kaltsiumi- ja fosfaadisisalduse langust seerumis.

Järgnevatest kõrvaltoimetest on teatatud lisaks ravimi turuletulekujärgsel kasutamisel:

Silma kahjustused:
Teadmata: Iriit, uveiit

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused:
Harv: Atüüpilised subtrohanteerilised ja diafüseaalsed reieluumurrud (bisfosfonaatide klassi kõrvaltoime)
Teadmata: Lõualuu osteonekroos

Naha ja nahaaluskoe kahjustused:
Teadmata: Ülitundlikkus ja nahareaktsioonid, sh angioödeem, generaliseerunud lööve, urtikaaria,
bulloossed nahareaktsioonid, mõned üksikud raskekujulised juhtumid, sh Stevensi Johnsoni sündroom,
toksiline epidermaalne nekrolüüs ja leukotsütoklastiline vaskuliit, juuste väljalangemine

Immuunsüsteemi häired:
Teadmata: Anafülaktiline reaktsioon

Maksa ja sapiteede häired:
Teadmata: Tõsine maksahaigus. Enamuses raporteeritud juhtudest oli patsiente ravitud ka teiste
ravimitega, mis teadaolevalt põhjustavad maksahaigust.

Risedronaatnaatriumi üleannustamise ravi kohta puudub spetsiifiline informatsioon.

Olulise üleannustamise korral võib tekkida seerumi kaltsiumisisalduse langus. Mõnel nendest patsientidest
võivad ilmneda ka hüpokaltseemia nähud ja sümptomid.

Üleannustamise korral tuleb patsientidele anda juua piima või manustada magneesiumi, kaltsiumi või
alumiiniumi sisaldavaid antatsiide, et siduda risedronaatnaatriumi ja vähendada risedronaatnaatriumi
imendumist. Olulise üleannustamise korral võib teha maoloputust, et eemaldada imendumata
risedronaatnaatriumi.

Farmakoterapeutiline rühm: bisfosfonaadid.
ATC-kood: M05BA07

Risedronaatnaatrium on püridinüül-bisfosfonaat, mis seondub luu hüdroksüapatiidiga ja inhibeerib
osteoklastide aktiivsusest tingitud luuresorptsiooni. Luuresorptsioon väheneb, samal ajal kui osteoblastide
aktiivsus ja luukoe mineraliseerumine säilivad. Prekliinilistes uuringutes avaldas risedronaatnaatrium
tugevat osteoklastide ja luuresorptsioonivastast toimet ning suurendas annusest sõltuvalt luukoe massi ja
skeleti biomehhaanilist tugevust. Risedronaatnaatriumi toimet tõestati luukoe ainevahetuse biokeemiliste
markerite mõõtmisega farmakodünaamilistes ja kliinilistes uuringutes. Uuringutes menopausijärgses eas
naispatsientidega täheldati luukoe ainevahetuse biokeemiliste markerite langust 1 kuuga, mis saavutas
maksimumi 3...6 kuu jooksul. Luukoe biokeemiliste markerite langus oli sarnane risedronaat 35 mg ja
risedronaat 5 mg üks kord päevas manustamisel 12 kuu jooksul.

Uuringus osteoporoosiga meestel täheldati luukoe biokeemiliste markerite esmast langust kõige varem 3
kuu jooksul ning languse jätkumist 24. kuul.

Postmenopausaalse osteoporoosi ravi
Postmenopausaalse osteoporoosi teket soodustavad mitmed riskifaktorid, sh väike luumass, madal
luutihedus, varajane menopaus, suitsetamine ja osteoporoosi pärilik esinemine. Osteoporoosi kliiniliseks
tagajärjeks on luumurrud. Mida rohkem on riskifaktoreid, seda tõenäosem on luumurru teke.

Selgroo nimmepiirkonna BMD (luu mineraalne tihedus) alusel üheaastases topeltpimemeetodil teostatud
paljukeskuselises uuringus menopausijärgse osteoporoosiga naistel oli risedronaat 35 mg üks kord nädalas
(n=485) terapeutiliselt ekvivalentne risedronaadi 5 mg annusega üks kord päevas (n=480).

Kliinilises uuringus uuriti üks kord päevas manustatava risedronaanaatriumi mõju reieluu proksimaalse
osa ja lülisambamurru tekke riskile varase ja hilise menopausiga naistel varasema luumurruga või mitte.
Uuriti päevaannuseid 2,5 mg ja 5 mg ning kõik grupid, sealhulgas kontrollgrupid, said lisaks kaltsiumi ja
vitamiini D (kui algväärtused olid madalad). Lülisamba ja reieluu proksimaalse osa uue murru absoluutset
ja suhtelist riski hinnati esimese juhuni kulunud aja analüüsi põhjal.

- Kahte platseebogrupiga uuringusse (N= 3661) kaasati menopausijärgses eas olevad naised
vanuses alla 85 aasta, kellel oli olnud selgroolülimurd. 3-aastane ravi risedronaatnaatriumiga 5 mg päevas
vähendas uute selgroolülimurdude esinemist kontrollgrupiga võrreldes. Vähemalt 2 selgroolüli murruga
naistel vähenes suhteline risk 49% (uusi selgroolüli murde risedronaatnaatriumi rühmas 18,1% ja
platseeborühmas 29,0%) ning 1 selgroolüli murruga naistel 41% (uusi selgroolüli murde risedronaadi
rühmas 11,3% ja platseeborühmas 16,3%). Ravi tõhusus oli märgatav juba esimese raviaasta lõpus. Ravi
kasulikkust demonstreeriti ka naistel, kellel oli varem esinenud mitmeid murde. Risedronaatnaatrium 5 mg
päevas vähendas ka aastast kehapikkuse kadu kontrollgrupiga võrreldes.
- Kahte järgnevasse platseebogrupiga uuringusse kaasati menopausijärgses eas naisi vanuses üle 70
aasta, kellest osadel oli varasemaid selgroolülide murde ja osadel mitte. Uuritud naistel vanuses 70...79
aastat oli reieluukaelaBMD T-skoor <-3 SD (tootjaskaalal, st -2,5 SD, kui kasutada NHANES III), ning
vähemalt üks täiendav riskifaktor. 80-aastased ja vanemad naised kaasati uuringusse, kui neil oli vähemalt
üks reieluu proksimaalse osa murru mitte-luustikuline riskifaktor või reieluukaela madal luutihedus.
Risedronaatnaatriumi efektiivsuse statistiliselt oluline erinevus platseebost ilmneb üksnes 2,5 mg ja 5 mg
päevaste annustega ravitud gruppide ühendandmetes. Alljärgnevad tulemused põhinevad vaid kliinilise
praktika ja osteoporoosi praeguse definitsiooni alusel määratletud alagruppide a-posteriori analüüsil:
- Alagrupis, kus patsientidel on reieluukaela BMD T-skoor ≤-2,5 SD (NHANES III) ja vähemalt
üks varasem selgroolüli murd, vähendas 3-aastane ravi risedronaatnaatriumiga reieluu proksimaalse osa
murdude tekke riski 46% kontrollgrupiga võrreldes (risedronaatnaatriumi 2,5 ja 5 mg annustega
ühendgrupis oli reieluu proksimaalse osa murdude esinemissagedus 3,8% ja platseeborühmas 7,4%);
- Andmete alusel võib eeldada, et väga eakate (80-aastased ja vanemad) patsientide puhul on
protektiivne toime vähem väljendunud. Selle põhjuseks võib olla reieluu proksimaalse osa murru mitte-
luustikuliste riskifaktorite osakaalu tõus vananedes.
Nende uuringute teisese tulemusnäitaja analüüs näitas uute selgroolüli murru tekke riski vähenemist
madala reieluu kaela luutihedusega patsientidel nii varasema selgroolüli murru esinemisel kui ilma selleta.

- 3-aastane ravi risedronaatnaatriumiga annuses 5 mg iga päev suurendas luutihedust
kontrollgrupiga võrreldes selgroo nimmepiirkonnas, reieluukaelas, pöörlas ja randmes ning hoidis ära
luukao kodarluus.

- 3-aastase risedronaatnaatriumi manustamisega 5 mg/päevas saavutatud luukao pidurdumine
osutus kiiresti pöörduvaks 1-aastase jälgimisperioodi vältel, mil ravimit ei manustatud.

- Pärast menopausijärgses eas naiste 2...3 aastast ravi risedronaatnaatriumiga annuses 5 mg/päevas
võetud luubiopsiates täheldati ootuspäraselt mõõdukalt vähenenud luukadu. Risedronaat-ravi käigus
moodustunud luu oli normaalse lamellaarse struktuuri ja luumineralisatsiooniga. Need andmed koos
osteoporoosist tingitud selgroomurdude esinemissageduse vähenemisega osteoporoosiga naistel näitavad,
et kahjulik mõju luukvaliteedile puudub.

- Mitmete patsientide endoskoopiline uurimine nii risedronaatnaatriumi kui ka kontrollgrupis, kellel
esines mõõdukaid kuni tõsiseid seedetrakti kaebusi, ei tõendanud raviga seotud mao-,
kaksteistsõrmiksoole- ega söögitoru haavandite teket, kuigi risedronaatnaatriumi grupis täheldati aeg-ajalt
duodeniiti.

Osteoporoosi ravi meestel
2-aastane topeltpimemeetodil teostatud uuring näitas risedronaatnaatrium 35 mg üks kord nädalas
efektiivsust osteoporoosiga meespatsientidel (vanuses 36...84 aastat, n=284, risedronaatnaatrium 35
mg n=191). Kõik patsiendid said lisaks kaltsiumi ja vitamiini D.

BMD tõusu täheldati 6 kuu möödudes pärast ravi alustamist risedronaatnaatriumiga. 2-aastane ravi
risedronaatnaatriumiga 35 mg üks kord nädalas suurendas selgroo nimmeosa, reieluu kaela, pöörla ja
kogu puusaluu mineraalset tihedust (BMD) võrreldes platseeboga. Luumurde vähendavat toimet selles
uuringus ei täheldatud.

Risedronaatnaatriumi toime luule (BMD tõus ja BTM langus) on meestel ja naistel sarnane.

Lapsed
Risedronaatnaatriumi ohutust ja efektiivsust uuriti 3-aastases uuringus (randomiseeritud, topeltpime,
platseebokontrolliga, hulgikeskuseline, paralleel-gruppidega 1-aastane uuring, millele järgnes 2-aastane
avatud märgistusega ravi-uuring) kerge kuni mõõduka osteogenesis imperfecta diagnoosiga 4…16
aastastel lastel. Selles uuringus said 10…30 kg kaaluvad patsiendid ööpäevas 2,5 mg risedronaati ning üle
30 kg kehakaaluga patsiendid said ööpäevas 5 mg risedronaati.
Esimese aasta randomiseeritud, topeltpimeda, platseebokontrollitud uuringu tulemused näitasid selgroo
nimmepiirkonna BMD tõusu risedronaadi grupis statistiliselt olulisel määral võrreldes platseeboga, kuigi
risedronaadigrupis leiti vähemalt üks uus morfomeetriline selgroolüli murd (röntgenoloogiliselt
tuvastatud) võrreldes platseebogrupiga. Ühe-aastase pimeperioodi jooksul teatas kliinilistest luumurdudest
30,9% risedronaadigrupi patsientidest ja 49,0% platseebogrupi patsiendidest.
Uuringu avatud perioodi jooksul, kui kõik patsiendid said risedronaati (12…36 kuuni), teatati kliinilistest
luumurdudest 65,3% patsientidest, kes algselt olid randomiseeritud platseebogruppi ja 52,9%
patsientidest, kes olid algselt randomiseeritud risedronaadigruppi. Kokkuvõtteks, uuringu tulemused ei ole
piisavad toetamaks risedronaatnaatriumi kasutamist kerge kuni mõõduka osteogenesis imperfecta
diagnoosiga pediaatrilistel patsientidel.

Imendumine: Pärast suukaudset manustamist on imendumine suhteliselt kiire (t
~1 tund) ja see on
max
annusest sõltumatu uuritud vahemiku piires (ühekordse annuse uuring 2,5...30 mg; mitmekordse annuse
uuringud 2,5...5 mg päevas ning kuni 50 mg üks kord nädalas manustatuna). Tableti keskmine suukaudne
biosaadavus on 0,63% ja väheneb, kui risedronaatnaatriumi manustatakse koos toiduga. Biosaadavus
meestel ja naistel oli sarnane.

Jaotumine: Keskmine jaotusruumala tasakaalukontsentratsiooni tingimustes on inimestel 6,3 l/kg. 24%
seondub plasmavalkudega.

Biotransformatsioon: Risedronaatnaatriumi süsteemse metabolismi kohta puuduvad tõendid.

Eritumine: Ligikaudu pool imendunud annusest eritub uriiniga 24 tunni jooksul ja 85% intravenoossest
annusest eritub uriiniga 28 päevaga. Keskmine renaalne kliirens on 105 ml/min ja keskmine kogukliirens
122 ml/min, erinevus tuleneb tõenäoliselt imendumisest luudesse. Renaalne kliirens ei ole sõltuv
kontsentratsioonist ja see on lineaarses seoses kreatiniini kliirensiga. Imendumata risedronaat eritub
muutumatul kujul väljaheitega. Pärast suukaudset manustamist näitab kontsentratsiooni - aja graafik
eliminatsiooni 3-faasilisust lõpliku poolväärtusajaga 480 tundi.

Patsientide eripopulatsioonid
Eakad: annuse kohandamine ei ole vajalik.
Atsetüülsalitsüülhappe/MSPVA-de kasutajad: atsetüülsalitsüülhappe või MSPVA-de regulaarsetel
kasutajatel (3 või enam päeva nädalas) oli seedetrakti ülaosa kõrvaltoimete esinemissagedus
risedronaatnaatriumiga ravitud patsientidel ja kontrollgrupis sarnane.

Toksikoloogilistes uuringutes rottide ja koertega täheldati risedronaatnaatriumi annusest sõltuvat toksilist
mõju maksale, rottidel ensüümide aktiivsuse tõusu koos histoloogiliste muutustega. Nimetatud
tähelepanekute kliiniline tähtsus on teadmata. Rottidel ja koertel täheldati toksilist toimet munanditele
vastavalt suukaudsete annuste 20 mg/kg/päevas ja 8 mg/kg/päevas manustamisel. Närilistel esines sageli
annusest sõltuvat ülemiste hingamisteede ärritust. Samasugust toimet on täheldatud ka teistel
bisfosfonaatidel. Pikemaajalistes uuringutes närilistega täheldati kahjulikku toimet alumistele
hingamisteedele, kuid nende leidude kliiniline tähendus on teadmata. Reproduktsioonitoksilisuse
uuringutes täheldati kliinilistele annustele lähedaste annustega ravitud rottide loodetel rinnaluu ja/või
koljuluu luustumismuutusi ning hüpokaltseemiat ja suremust tiinuse lõpule kandnud emasloomade hulgas.
Teratogeenust ei ilmnenud manustamisel rottidele annustes 3,2 mg/kg/päevas ja küülikutele 10
mg/kg/päevas, kusjuures andmed on olemas vaid väikese arvu küülikute kohta. Toksilisus emasloomale
takistas suuremate annuste uurimist. Prekliinilised genotoksilisuse ja kartsinogeensuse uuringud ei
näidanud märkimisväärseid riske inimestele.

Tableti sisu:
Mikrokristalne tselluloos
Krospovidoon
Magneesiumstearaat

Tableti kate:
Hüpromelloos 2910/5
Talk
Makrogool 6000
Titaandioksiid (E171)
Punane raudoksiid (E 172)
Kollane raudoksiid (E 172)

Ei kohaldata.

2 aastat.

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

OPA/Al/PVC//Al blister, karp

Pakendi suurused: 2, 4, 8, 12 õhukese polümeerikattega tabletti

Pakendi iseloomustus:
2 õhukese polümeerikattega tabletti (2 tabletti blistris, 1 blister karbis)
4 õhukese polümeerikattega tabletti (4 tabletti blistris, 1 blister karbis)
8 õhukese polümeerikattega tabletti (4 tabletti blistris, 2 blistrit karbis)
12 õhukese polümeerikattega tabletti (4 tabletti blistris, 3 blistrit karbis)

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erinõuded puuduvad.