TRILEPTAL

Epilepsia.
Märkus. Trileptal on näidustatud esimese rea epilepsiavastase ravimina monoteraapiana või
kombinatsioonis teiste epilepsiavastaste ravimitega. Trileptal on näidustatud juhul, kui ravi teiste
epilepsiavastaste ravimitega ei ole tulemuslik.
Trileptal'i kasutatakse partsiaalsete epilepsiahoogude (lihtsad või komplekssed ja partsiaalsed
sekundaarse generalisatsiooniga krambid) ja generaliseerunud toonilis-klooniliste epilepsiahoogude
korral.

Trileptal'i võib kasutada monoteraapiana või kombinatsioonis teiste epilepsiavastaste ravimitega.
Mõlemal juhul tuleb ravi alustada kliiniliselt toimiva ööpäevase annusega jagatuna kaheks
võtmiskorraks (vt lõik 5.1). Vajadusel võib annust järk-järgult suurendada. Kui Trileptal'iga
asendatakse mõnda teist epilepsiavastast ravimit, tuleb Trileptal-ravi alustamisel asendatava ravimi
annust vähendada järk-järgult. Kombinatsioonis teis(t)e epilepsiavastas(t)e ravimi(te)ga suureneb
üldine epilepsiavastase ravimi kogus, mistõttu võib osutuda vajalikuks vähendada teis(t)e ravimi(te)
annust ja/või suurendada Trileptal’i annust aeglasemalt (vt lõik 4.5).

Trileptal’i võib võtta koos söögiga või ilma.

Tablettidel on poolitusjoon ning neid võib neelamise kergendamiseks poolitada.

Ravimi terapeutiline jälgimine
Okskarbasepiini terapeutiline toime avaldub peamiselt tema aktiivse metaboliidi
10-monohüdroksüderivaat (MHD) kaudu (vt lõik 5).
Okskarbasepiini või MHD plasmakontsentratsiooni jälgimine ei ole tavaliselt põhjendatud. Sellele
vaatamata võib Trileptal-ravi ajal kaaluda MHD plasmakontsentratsiooni jälgimist, et välistada
sobimatust või ka situatsioonides, kus on oodata muutusi MHD kliirensis, sealhulgas:
• neerufunktsiooni muutus (vt lõik „Neerupuudulikkus“)
• rasedus (vt lõigud 4.6 ja 5)
• samaaegne kasutamine maksaensüüme indutseerivate ravimitega (vt lõik 4.5)
Kui tekib mõni neist olukordadest, siis Trileptal’i annust tuleb kohandada nii (põhineb
plasmakontsentratsiooni mõõtmisel 2-4 tunni jooksul peale annustamist), et maksimaalne MHD
plasmakontsentratsioon ei ületaks 35 mg/l.

Täiskasvanud.
Monoteraapia
Soovitatav algannus
Soovitatav algannus on 600 mg (8…10 mg/kg) ööpäevas jagatuna kaheks üksikannuseks.

Säilitusannus
Terapeutiline toime saabub 600...2400 mg manustamisel ööpäevas. Vajadusel võib ööpäevast annust
suurendada maksimaalselt 600 mg kaupa nädalase intervalliga kuni soovitud toime saabumiseni.
Monoteraapia kontrollitud uuringud antiepileptilist ravi mittesaavatel patsientidel näitasid, et
efektiivseks annuseks on 1200 mg ööpäevas; üleminekul teistelt epilepsiavastastelt ravimitelt
Trileptal-monoteraapiale ravile raskesti alluvate patsientide puhul oli efektiivseks annuseks 2400 mg.

Maksimaalne soovitatav annus
Haigla tingimustes on ööpäevast annust suurendatud 2400 mg-ni 48 tunni jooksul.

Kombineeritud ravi
Soovitatav algannus
Soovitatav algannus on 600 mg (8…10 mg/kg) ööpäevas jagatuna kaheks üksikannuseks.

Säilitusannus
Terapeutiline toime saabub 600...2400 mg manustamisel ööpäevas. Vajadusel võib ööpäevast annust
suurendada maksimaalselt 600 mg kaupa nädalase intervalliga kuni soovitud toime saabumiseni.

Maksimaalne soovitatav annus
Kontrollitud kliinilistes uuringutes olid kombineeritud ravi puhul efektiivsed annused vahemikus
600…2400 mg ööpäevas, kuigi enamik patsiente ei talunud 2400 mg ööpäevas ilma teise
antiepileptilise ravimi annuse vähendamiseta peamiselt kesknärvisüsteemiga seotud kõrvaltoimete
tõttu.
Järjepidevad uuringud 2400 mg ületavate ööpäevaste annustega puuduvad.

Patsientide erirühmad
Eakad
Eakatel häiritud neerufunktsiooniga patsientidel on vajalik annuse kohandamine (vt
Neerupuudulikkusega patsiendid). Hüponatreemia riskiga patsiendid: vt lõik 4.4.

Lapsed
Soovitatav algannus
Monoteraapiana või kombinatsioonis teiste epilepsiavastaste ravimitega on algannuseks 8…10 mg/kg
ööpäevas jagatuna kaheks üksikannuseks.

Säilitusannus
Kombinatsioonravis on säilitusannuse eesmärgiks 30...46 mg/kg ööpäevas ning see tuleb saavutada
kahe nädala jooksul.
Kombinatsioonravi uuringutes on terapeutiline toime saavutatud keskmise säilitusannusega ligikaudu
30 mg/kg ööpäevas.

Maksimaalne soovitatav annus
Vajadusel võib ööpäevast algannust suurendada maksimaalselt 10 mg/kg/ööpäevas kaupa nädalase
intervalliga maksimaalselt kuni 46 mg/kg/ööpäevas kuni soovitud toime saabumiseni (vt lõik 5.2).
Trileptal on soovitatav lastele alates 6. eluaastast. Ohutust ja efektiivsust on hinnatud kontrollitud
kliinilistes uuringutes, mis hõlmas ligikaudu 230 last vanuses 1 elukuust kuni 6 aastani. Trileptal ei
ole soovitatav lastele vanuses alla 6 eluaasta, sest selle ohutus ja efektiivsus ei ole piisavalt tõestatud.
Kõik annustamissoovitused (täiskasvanud, eakad ja lapsed) põhinevad annustele, mis on uuritud
kõigile vanusegruppidele kliinilistes uuringutes. Vajadusel võib siiski kasutada madalamaid annuseid.

Eakad (üle 65 aasta)
Eakatele puuduvad spetsiifilised annustamissoovitused, sest terapeutiline annus tuleb kohandada
individuaalselt. Neerupuudulikkusega eakatel (kreatiniini kliirens <30 ml/min) on annuse
kohandamine soovitatav (vt ka „Neerupuudulikkus“).
Hüponatreemia riskiga patsientidel on vajalik naatriumitaseme hoolikas jälgimine (vt lõik 4.4).

Ülaltoodud annustamissoovitused põhinevad kõiki vanusegruppe käsitlevates kliinilistes uuringutes
kasutatud annustel. Siiski võib mõnikord tekkida vajadus kasutada ravi alguses väiksemaid annuseid.

Maksapuudulikkus
Kerge ja mõõduka maksapuudulikkuse korral ei ole annuse muutmine vajalik. Trileptal'i kasutamist
raske maksapuudulikkusega patsientidel ei ole uuritud, seega on raske maksapuudulikkusega
patsientide puhul vajalik ettevaatus (vt lõik 5.2).

Neerupuudulikkus
Neerufunktsiooni häiretega patsientidel (kreatiniini kliirens alla 30 ml/min) tuleks Trileptal-ravi
alustada soovitatust poole väiksema annusega (300 mg ööpäevas) ja annust aeglaselt suurendada
soovitud toime saabumiseni (vt lõik 5.2).
Annuse järk-järgulisel suurendamisel tuleb neerupuudulikkusega patsiente hoolikamalt jälgida.

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

Ülitundlikkus
Turuletulekujärgselt on teatatud I tüüpi (varajast tüüpi) ülitundlikkusreaktsioonidest, kaasa arvatud
lööve, sügelus, urtikaaria, angioödeem ja anafülaksia. Trileptal’i esmakordselt või korduvalt saanud
patsientidel on teatatud anafülaksiast ja angioödeemist, mis haaras kõripiirkonna, huuled ning
silmalaud. Kui patsiendil tekivad Trileptal-ravi ajal sellised reaktsioonid, siis tuleb ravi katkestada
ning alustada alternatiivset ravi.

Patsiente, kellel esineb ülitundlikkus karbamasepiini suhtes, tuleb informeerida sellest, et umbes
25…30%-l neist võib esineda ülitundlikkus okskarbasepiini suhtes. Ülitundlikkusreaktsioonid võivad
tekkida ka nendel patsientidel, kes ei ole karbamasepiini suhtes ülitundlikud.
Ülitundlikkusreaktsioonid võivad haarata naha, maksa, vere ja lümfisüsteemi või muud organid
individuaalselt või süsteemse reaktsioonina. Ülitundlikkuse sümptomite tekkimisel tuleb Trileptal-ravi
kohe lõpetada. Ravi katkestamisel ülitundlikkusreaktsiooni tõttu ei tohi ravi uuesti alustada (vt
lõik 4.8).

Nahareaktsioonid
Väga harva on seoses Trileptal’i kasutamisega teatatud tõsistest nahareaktsioonidest, kaasa arvatud
Stevensi-Johnsoni sündroom, toksiline epidermaalne nekrolüüs (Lyelli sündroom) ja multiformne
erüteem. Tõsise nahareaktsiooniga patsiendid võivad vajada haiglaravi, kuna need seisundid võivad
olla eluohtlikud ja väga harva lõppeda isegi surmaga. Neid juhtumeid esines nii lastel kui ka
täiskasvanutel. Sümptomite ilmnemise alguseni kulus keskmiselt 19 päeva. Üksikjuhtudel on teatatud
tõsise nahareaktsiooni taastekkimisest, kui Trileptal’i hakati uuesti kasutama. Kui patsiendil tekib
Trileptal’i kasutamisel tõsine nahareaktsioon, tuleks kaaluda Trileptal-ravi lõpetamist ja teise
antiepileptilise ravimi väljakirjutamist.

Üha rohkem on tõendeid erinevate HLA alleelide rolli kohta immunreaktsioonide tekkes vastava
eelsoodumusega patsientidel.

HLA-B*1502 alleel hanide (Hiina Hani dünastia järeltulijad) ja Tai päritolu populatsioonis
Karbamasepiinravi saavate hanidel (Hiina Hani dünastia järeltulijad) ja Tai päritolu patsientidel on
täheldatud neil esineva HLA-B*1502 alleeli ja ägedate nahareaktsioonide, nagu Stevensi-Johnsoni
südroom (SJS) ja TEN, tekke riski vahel tugevat seost. Okskarbasepiini keemiline struktuur on
sarnane karbamasepiiniga ja on võimalik, et okskarbasepiinravi saavate HLA-B*1502 kandlusega
patsientidel on samuti oht SJS tekkeks. Hanide (Hiina Hani dünastia järeltulijad) ja Tai päritolu
populatsioonis on HLA-B*1502 alleeli kandlus ligikaudu 10%. Enne karbamasepiiniga või keemiliselt
sarnaste ühenditega ravi alustamist peavad alleeli esinemise riskigruppi kuuluvad patsiendid olema
skriinitud. HLA-B*1502 kandlusega patsientidel võib oksarbamasepiiniga ravi alustada kui eeldatav
kasu on suurem kui riskist tulenev võimalik kahju.

HLA-B*1502 alleeli esindatuse tõttu teiste Aasia rahvuste seas (nt üle 15% filipiinlaste ja
malaisialaste seas) tuleks riskipopulatsiooni hulgas mõelda geneetilisele testimisele HLA-B*1502
alleeli suhtes.

HLA-B*1502 esindatus testitud Euroopa, Aafrika ja Ladina-Ameerika rahvastikus ja jaapanlaste ja
korealaste hulgas (<1%) on tähtsusetu.

Siin nimetatud alleeli sagedused näitavad määratletud elanikkonnas alleeli kandvate kromosoomide
osakaalu, st patsientide osakaalu, kes kannavad alleelikoopiat vähemalt ühel kromosoomil kahest (s.o.
"kandesagedus"), mis on ligikaudu kaks korda suurem alleeli esinemissagedusest. Seetõttu patsientide
osakaal, kes võivad olla riskigrupis, on alleeli esinemissagedusest ligi kaks korda suurem.

HLA-A*3101 alleel Euroopa ja Jaapani populatsioonis
Osad tõendid viitavad, et HLA-A*3101 alleel on seotud suurenenud riskiga karbamasepiinist tingitud
nahakõrvaltoimete, näiteks SJS, TEN, DRESS-sündroomi (ravimlööve koos eosinofiiliaga), ägeda
generaliseerunud eksantematoosse pustuloosi (AGEP) ja makulopapuloosse lööbe (vt lõik 4.8)
tekkeks eurooplaste ja jaapanlaste seas.
HLA-A*3101 alleeli esinemissagedus varieerub etniliste gruppide vahel ulatuslikult. Euroopa
populatsioonides on selle alleeli esinemissagedus 2...5% ja jaapanlaste hulgas ligikaudu 10%.
HLA-A*3101 alleeli esinemine võib suurendada karbamasepiinist tingitud vähemtõsiste
naharaekatsioonide esinemissagedust 5%-lt üldrahvastiku hulgas kuni 26%-le eurooplaste hulgas,
kusjuures alleeli puudumine vähendab esinemissagedust 5%-lt 3,8%-le.

Selle alleeli sageduseks on hinnanguliselt vähem kui 5% enamusest Austraalia, Aasia, Aafrika ja
Põhja-Ameerika elanikkonnast, mõningate eranditega vahemikus 5...12%. Sagedus üle 15% on
hinnanguliselt mõnede Lõuna-Ameerika (Argentiina ja Brasiilia), Põhja-Ameerika (USA Navajo ja
Sioux ja Mehhiko Sonora Seri) ja Lõuna-India (Tamili Nadu) etnilistes rühmades ning vahemikus
10...15% teiste sama regiooni etniliste rahvuste populatsioonides.

Siin nimetatud alleeli sagedused näitavad määratletud elanikkonnas alleeli kandvate kromosoomide
osakaalu, st patsientide osakaal, kes kannavad alleelikoopiat vähemalt ühel kromosoomil kahest (s.o.
"kandesagedus"), on ligikaudu kaks korda suurem alleeli esinemissagedusest. Seetõttu patsientide
osakaal, kes võivad olla riskigrupis, on alleeli esinemissagedusest ligi kaks korda suurem.

Ebapiisavate andmete tõttu ei ole skriinimine HLA-A*3101 suhtes enne karbamasepiiniga või
keemiliselt sarnaste ühenditega ravi alustamist nõutav.
Kui Euroopa või Jaapani päritolu patsientidel on teada HLA-A*3101 alleeli kandlus, võib
karbamasepiiniga või keemiliselt sarnaste ühenditega ravi alustada kui eeldatav kasu on suurem kui
riskist tulenev võimalik kahju.

Geneetilise skriinimise piirangud
Geneetilise skriinimise tulemused ei tohi kunagi asendada asjakohast kliinilist valvsust ja patsiendi
ravi. Paljudel aasia patsientidel, kes on HLA-B*1502-positiivsed ja kes on saanud Trileptal-ravi, ei
teki SJS/TEN ning mis tahes muudel erinevat etnilist päritolu HLA-B*1502-negatiivsetel patsientidel
võib tekkida SJS/TEN. Samuti paljudel HLA-A*3101-positiivsetel patsientidel, kes on saanud
Trileptal-ravi, ei teki SJS, TEN, DRESS, AGEP või makulopapuloosne lööve ning mis tahes muudel
erinevat etnilist päritolu HLA-A*3101-negatiivsetel patsientidel võivad need rasked naha
kõrvaltoimed ikkagi tekkida. Teiste võimalike tegurite rolli antiepileptiliste ravimite annuse,
vastavuse, kaasuvate ravimite, haiguste ja dermatoloogilise monitoorimise kohta nende raskete naha
kõrvaltoimete tekkes ja suremuses ei ole uuritud.

Teave tervishoiutöötajatele
Kui testitakse HLA-B*1502 alleeli olemasolu, siis on soovitatav kõrge resolutsiooniga "HLA-B*1502
genotüpiseerimine". Test on positiivne, kui leitakse kas üks või kaks HLA-B*1502 alleeli ja
negatiivne, kui HLA-B*1502 alleeli ei leita. Samuti, kui testitakse HLA-A*3101 alleeli olemasolu,
siis on soovitatav kõrge resolutsiooniga "HLA-A*3101 genotüpiseerimine". Test on positiivne, kui
leitakse kas üks või kaks HLA-A*3101 alleeli ja negatiivne, kui HLA-A*3101 alleeli ei leita.

Krambihoogude süvenemine
Trileptal’iga on teatatud krambihoogude süvenemisest. Peamiselt on süvenemise risk lastel, kuid seda
võib esineda ka täiskasvanutel. Krambihoogude süvenemise korral tuleb Trileptal ravi katkestada.

Hüponatreemia
Kuni 2,7%-l Trileptal-ravi saavatest patsientidest on esinenud tavaliselt asümptomaatiline, ravi
muutmist mitte vajav naatriumi sisalduse langus seerumis alla 125 mmol/l. Kliinilistes uuringutes on
seerumi naatriumisisaldus normaliseerunud ravimi annuse vähendamisel, ravi lõpetamisel või
konservatiivse ravi rakendamisel, nt tarvitatava vedeliku vähendamisel. Enne Trileptal-ravi alustamist
tuleb seerumi naatriumisisaldus määrata madala seerumi naatriumisisaldusega neerupuudulikkusega
patsientidel (nt ADH sekretsiooni kõrvalekaldest tingitud sündroomid) ja seerumi naatriumisisaldust
vähendavaid ravimeid (nt diureetikumid, desmopressiin) ning ka NSAID-e (nt. indometatsiin)
tarvitavatel patsientidel. Seejärel tuleb seerumi naatriumisisaldus määrata umbes 2 nädala pärast ja
edasi kord kuus kolme esimese ravikuu jooksul või vastavalt vajadusele. Seerumi naatriumisisalduse
jälgimine on eriti vajalik vanemaealistel patsientidel. Samad ettevaatusabinõud on vajalikud, kui
Trileptal-ravi ajal hakkab patsient võtma seerumi naatriumisisaldust vähendavaid ravimeid. Seerumi
naatriumisisaldust tuleb kontrollida kõigi hüponatreemiale viitavate sümptomite ilmnemisel (vt
lõik 4.8). Teistel patsientidel tuleks naatriumisisaldust kontrollida rutiinsete analüüside käigus.
Kõigil südamepuudulikkusega patsientidel tuleb vedelikupeetuse avastamiseks regulaarselt jälgida
kehakaalu. Tursete tekkimisel või südamepuudulikkuse süvenemisel tuleb kontrollida seerumi
naatriumisisaldust. Hüponatreemia ilmnemisel tuleb piirata vedeliku tarbimist. Kuna okskarbasepiin
võib väga harva mõjutada südame erutusjuhtesüsteemi, tuleb hoolikalt jälgida patsiente, kellel on
anamneesis südame erutusjuhtehäired (atrioventrikulaarne blokaad, arütmia).

Hüpotüreoidism
Hüpotüreoidism on okskarbasepiini kõrvaltoime („teadmata“ sagedusega, vt lõik 4.8). Arvestades
kilpnäärme hormoonide olulisust lapse sünnijärgses arengus, on soovitatav lastel kilpnäärme
funktsiooni Tripletal-ravi ajal jälgida.

Enesetapumõtted ja suitsidaalne käitumine
Enesetapumõtted ja suitsidaalne käitumine: Antiepileptilisi ravimeid erinevate näidustuste puhul
kasutanud patsientidel on teatatud enesetapumõtetest ja suitsidaalsest käitumisest. Randomiseeritud
platseebokontrolliga uuringute meta-analüüs näitas, et antiepileptikume kasutavate patsientide hulgas
on suitsiidimõtete tekkimise ja suitsidaalse käitumise risk vähesel määral suurenenud. Suitsiidimõtete
ja suitsidaalse käitumise tekkemehhanism okskarbasepiini saavatel patsientidel ei ole teada, kuid
olemasolevate andmete põhjal ei saa seda riski ka välistada.

Seetõttu tuleb patsiente jälgida enesetapumõtete ja suitsidaalse käitumise nähtude osas ning vajadusel
rakendada sobivat ravi. Patsiente (ja nende hooldajaid) tuleb teavitada, et enesetapumõtete või
suitsidaalse käitumise tekke korral peavad nad pöörduma arsti poole.

Muud hoiatused
Maksafunktsioon
Väga harva on Trileptal-raviga teatatud hepatiidi tekkimisest, mis enamikel juhtudel on taandunud.
Hepatiidi kahtlusel on soovitatav hinnata maksafunktsiooni ja kaaluda Trileptal-ravi lõpetamist. Raske
maksapuudulikkusega patsiente tuleb ravida ettevaatusega (vt lõigud 4.2 ja 5.2).

Neerufunktsioon
Neerupuudulikkusega (kreatiniini kliirens alla 30 ml/min) patsiente tuleb Trileptal’iga ravida
ettevaatusega, eriti ravi algannuse määramisel ning annuse ülestiitrimisel (vt lõigud 4.2 ja 5.2).

Hematoloogilised reaktsioonid
Väga harva on turuletulekujärgselt teatatud agranulotsütoosi, aplastilise aneemia ja pantsütopeenia
juhtudest (vt lõik 4.8). Nende juhtude väikese arvu ning mitmete täiendavate tegurite (nt kaasnevad
haigused, samaaegselt kasutatavad ravimid) tõttu ei ole otsest põhjuslikku seost kindlaks tehtud.
Trileptal-ravi tuleb katkestada kui ilmnevad olulised luuüdi depressiooni tunnused.

Hormonaalsed kontratseptiivid
Fertiilses eas naisi tuleb informeerida sellest, et Trileptal võib vähendada hormonaalsete
rasestumisvastaste vahendite efektiivsust (vt lõik 4.5). Seetõttu on Trileptal-ravi ajal soovitatav
kasutada täiendavaid mittehormonaalseid rasestumisvastaseid vahendeid.

Alkohol
Alkoholi tarvitamine Trileptal-ravi ajal võib suurendada ravimi sedatiivset toimet.

Ravi lõpetamine
Sarnaselt teistele epilepsiavastastele ravimitele tuleb Trileptal-ravi lõpetada järk-järgulise annuse
vähendamise teel, et vähendada võimalikku krampide esinemise sagenemist.

.

Ensüümide indutseerimine
In vitro ja in vivo indutseerivad okskarbasepiin ja MHD vähesel määral ensüüme CYP450 3A4 ja
CYP450 3A5, mis osalevad immuunosupressantide (nt tsüklosporiin, takroliimus), suukaudsete
kontratseptiivsete ainete (vt allpool) ja teiste epilepsiavastaste ravimite (nt karbamasepiin)
metabolismis, mille tulemusena langeb nende ravimite kontsentratsioon plasmas.

In vitro on okskarbasepiin ja MHD UDP-glükuronüültransferaasi nõrgad indutseerijad
(mittespetsiifiline UGT-ensüüm uuring), mistõttu on in vivo selle ensüümiga konjugeerumise teel
elimineeruvate ravimitega (nt valproehape, lamotrigiin) koostoime vähetõenäoline. Sellest hoolimata
võib Trileptal’iga koosmanustamisel olla vajalik CYP3A4 ja UDP-glükuronüültransferaasi
vahendusel metaboliseeruvate ravimite annuse suurendamine. Trileptal-ravi lõpetamisel võib osutuda
vajalikuks nende ravimite annuse vähendamine.

Hormonaalsed kontratseptiivid
Trileptal mõjustab nende kahte toimeianet - etinüülöstradiooli (EE) ja levonorgestreeli (LNG). EE ja
LNG keskmised AUC väärtused langesid vastavalt 48…52% ja 32…52%. Trileptal’i samaaegne
kasutamine võib muuta hormonaalsete kontratseptiivide kasutamise ebaefektiivseks (vt lõik 4.4) ning
täiendavalt tuleb kasutada usaldusväärset meetodit.

Kaltsiumikanali blokaatorid
Pärast korduvat Trileptal’iga koosmanustamist langesid felodipiini AUC väärtused 28%. Seejuures
jäid plasmakontsentratsioonid soovitatud terapeutilisse vahemikku.
Samas põhjustas verapamiil 20%-lise MHD plasmakontsentratsiooni languse, kuigi seda langust ei
peeta kliiniliselt oluliseks.

Ensüümide inhibeerimine
Okskarbasepiin ja tema farmakoloogiliselt aktiivne metaboliit (monohüdroksüderivaat, MHD)
inhibeerivad CYP450 2C19-t. Seetõttu võivad koostoimed esineda Trileptal’i suurte annuste
manustamisel koos CYP450 2C19 vahendusel metaboliseeruvate ravimitega, nt fenobarbitaal,
fenütoiin. Suurema kui 1200 mg Trileptal’i annuse manustamisel suurenes fenütoiini
plasmakontsentratsioon kuni 40% võrra (vt allpool olevat kokkuvõtvat tabelit teiste epilepsiavastaste
ravimite kohta). Sellisel juhul võib olla vajalik fenütoiini annuse vähendamine (vt lõik 4.2).

Epilepsiavastased ravimid
Kliinilistes uuringutes on hinnatud Trileptal’i ja teiste epilepsiavastaste ravimite (TER) võimalikke
koostoimeid. Alljärgnevas tabelis (tabel 1) on toodud nende koostoimete mõju keskmistele AUC-dele
(kontsentratsioonikõvera alune pindala) ja C -le.
min

Tabel 1 Kokkuvõte Trileptal’i ja teiste epilepsiavastaste ravimite (TER) koostoimetest.

Samaaegselt
Trileptal’i mõju

TER-ide mõju
manustatavad
TER-ide


MHD
TER-id

C -le


AUC-le
min
Karbamasepiin
0…22% langus

40% langus



(30% karbamasepiin-


epoksiidi tõus)
Klobasaam

Ei ole uuritud

Ei mõjuta
Felbamaat

Ei ole uuritud

Ei mõjuta
Lamotrigiin

Ei mõjuta


Ei mõjuta
Fenobarbitaal
14…15% tõus

30…31% langus
Fenütoiin

0…40% tõus

29…35% langus
Valproehape

Ei mõjuta


0…18% langus

Tsütokroom P450 ensüümide tugevad indutseerijad, nt karbamasepiin, fenütoiin ja fenobarbitaal
langetavad täiskasvanutel MHD kontsentratsiooni plasmas (29…40%). Koosmanustamisel mõne
eespool nimetatud ensüüme indutseeriva epilepsiavastase ravimiga tõusis MHD kliirens
4...12-aastastel lastel ligikaudu 35% võrreldes monoteraapiaga. Trileptal’i koosmanustamist
lamotrigiiniga seostatakse kõrvaltoimete (iiveldus, unisus, pearinglus ja peavalu) sageduse
suurenemisega. Kui üht või mitut epilepsiavastast ravimit manustatakse koos okskarbasepiiniga, võib
vajalikuks osutuda hoolikas annuse kohandamine ja/või plasmakontsentratsiooni jälgimine, eriti
samaaegselt lamotrigiiniga ravitavatel pediaatrilistel patsientidel.
Trileptal’i puhul ei ole täheldatud autoinduktsiooni.

Koostoimed teiste ravimitega
Tsimetidiin, erütromütsiin, viloksasiin, varfariin ja dekstropropoksüfeen ei mõjutanud MHD
farmakokineetikat.
Kliiniliselt olulisi koostoimeid ei täheldatud uuringutes osalenud tritsüklilisi antidepressante
kasutanud patsientidel.
Liitiumi kombineerimine okskarbasepiiniga võib suurendada neurotoksilisust.

Fertiilses eas naised ja rasestumisvastased vahendid
Fertiilses eas naistel on soovitatav kasutata Trileptal-ravi ajal ülitõhusaid rasestumisvastaseid
vahendeid (soovitatavalt mittehormonaalsed, näiteks emakasisene vahend). Trileptal võib vähendada
suukaudsete rasestumisvastaste ravimite toimet, mis sisaldavad etinüülöstradiooli ja levonorgestreeli
(vt lõigud 4.4 ja 4.5).

Üldised riskid, mis on seotud epilepsia ning epilepsiavastaste ravimitega.
Epilepsiaga naiste lastel on väärarengute oht kaks kuni kolm korda suurem kui on üldpopulatsiooni
keskmine (3%). Sagedaseimad väärarengud, mida on täheldatud okskarbasepiini kasutamise ajal, olid
vatsakeste vaheseina defekt, vatsaksete ja kodade vaheseina defekt, suulaelõhe koos huulelõhega,
Downi sündroom, düsplastiline puus (nii ühe-kui kahepoolne), tuberoosne skleroos ja kõrva
väärarengud.
Põhja-Ameerika raseduseregistri andmete kohaselt oli naiste hulgas, kes said okskarbasepiini esimesel
trimestril, sünnijärgse 12 nädala jooksul diagnoositud tõsiste väärarengute, defineeritud kui
kirurgiliselt, meditsiiniliselt või kosmeetiliselt olulised strukturaalsed ebanormaalsused,
esinemissagedus 2,0% (95% CI 0,6...5,1%). Võrreldes naistega, kes ei saanud epilepsiavastast ravi, on
okskarbasepiini saanud naistel väärarengu tekke suhteline risk 1,6 (95% CI 0,46...5,7). Ravi saanud
populatsioonis on täheldatud väärarengute sagenemist polüteraapia puhul, siiski pole kindlaks tehtud,
kui suurel määral on väärarengute kujunemisel oluline haigus ise ja/või selle ravi.
Efektiivset epilepsia ravi ei tohi katkestada, kuna haiguse ägenemine on kahjulik nii emale kui ka
lapsele.

Rasedus
Okskarbasepiiniga seotud riskid.
Ravimi kasutamise kogemused raseduse ajal on piiratud.

Kui naine rasestub Trileptal-ravi ajal, kavatseb rasestuda või kui raseduse ajal tekib vajadus ravi
alustada, tuleb hoolikalt kaaluda ravi kasu ja loote väärarengute riski vahekorda. Eriti oluline on see
raseduse esimesel trimestril. Kasutada tuleks okskarbasepiini minimaalset toimivat annust. Kui vähegi
võimalik, tuleks fertiilses eas naistel kasutada Trileptal’i monoteraapiat vähemalt raseduse esimesel
trimestril. Patsiente tuleb informeerida loote väärarengute suurenenud riskist ning võimaldada
antenataalsed uuringud. Raseduse ajal ei tohi efektiivset epilepsiavastast okskarbasepiin-ravi
katkestada, kuna haiguse ägenemine on kahjulik nii emale kui lapsele.

Monitoorimine ja profülaktika.
Epilepsiavastased ravimid võivad põhjustada foolhappe puudust, mis omakorda võib põhjustada loote
väärarenguid. Seetõttu on enne rasestumist ja raseduse ajal soovitatav täiendavalt manustada
foolhapet. Kasu võib olla foolhappe manustamisest kaks kuud enne ja üks kuu pärast rasestumist.
Antenataalsed uuringud tuleb võimaldada ka foolhapet saavatele naistele.

Rasedusaegsete füsioloogiliste muutuste tõttu võib raseduse jooksul okskarbasepiini aktiivse
metaboliidi, 10-monohüdroksüderivaadi (MHD) kontsentratsioon plasmas järk-järgult väheneda.
Soovitatav on hoolikalt jälgida kliinilist ravivastust raseduse ajal ning kogu raseduse vältel hoogude
üle adekvaatse kontrolli tagamiseks tuleks kaaluda MHD plasmakontsentratsiooni muutuste
määramist. Samuti võib kaaluda MHD plasmakontsentratsiooni määramist pärast sünnitust, eriti juhul,
kui raseduse ajal suurendati ravimi annust.

Vastsündinu
On andmeid epilepsiavastastest ravimitest tingitud veritsustest vastsündinul. Seetõttu on soovitatav
profülaktiliselt manustada vitamiini K raseduse viimastel nädalatel emale ja ka vastsündinule.
1

Üksikjuhtudel on epilepsiavastaste ravimite kasutamisel esinenud vastsündinutel hüpokaltseemiat, mis
on fosfori-kaltsiumi metabolismi ja luu mineralisatsiooni häire tulemus. Profülaktilise abinõuna on
soovitatav kasutada raseduse kolmandal trimestril D-vitamiini.

Imetamine
Okskarbasepiin ja tema aktiivne metaboliit MHD erituvad inimese rinnapiima. Mõlema
kontsentratsioonide suhe rinnapiimas ja plasmas on 0,5. Andmed sel teel imiku organismi jõudnud
Trileptal’i toimest puuduvad. Seetõttu ei või Trileptal-ravi ajal last rinnaga toita.

Fertiilsus
Puuduvad andmed toime kohta inimeste fertiilsusele.

Okskarbasepiin ega MHD annustes vastavalt kuni 150 ja 450 mg/kg/ööpäevas ei avaldanud mõju
kummastki soost rottide fertiilsusele. Siiski häirus emaste rottide indlustsükkel ning vähenes
kollaskehade, implantatsioonide ja elusloodete arv suurima MHD annuse korral.

Trileptal võib põhjustada uimasust, unisust, ataksiat, diploopiat, hägust nägemist, nägemishäireid,
hüponatreeimat ja teadvuse häireid (vt lõik 4.8). Ravi alguses ja annuse kohandamisel (sagedamini
ülestiitrimise ajal) tuleb autojuhtimisel ja masinate kästisemisel olla väga ettevaatlik. Trileptal'il on
toime autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele.

Ohutusprofiili kokkuvõte
Kõige sagedasemateks kõrvaltoimeteks on unisus, peavalu, pearinglus, diploopia, iiveldus,
oksendamine ja väsimus, mis ilmnevad rohkem kui 10% patsientidest.

Kõrvaltoimete esinemise profiil põhineb Trileptal'iga seotud kõrvaltoimete andmetel kliinilistest
uuringutest. Lisaks on arvesse võetud ka kliiniliselt olulisi teateid patsiendiprogrammidest (named
patient programs) ja turuletulekujärgsest kogemusest.

Kõrvaltoimete tabel
Kõrvaltoimed on liigitatud esinemissageduse järgi, alustades kõige sagedasemast ning kasutades
järgmist klassifikatsiooni: väga sage (>1/10); sage (>1/100, <1/10); aeg-ajalt (>1/1000, <1/100); harv
(>1/10 000, <1/1000); väga harv (<1/10 000), sealhulgas üksikjuhud. Igas sageduse rühmas on
kõrvaltoimed järjestatud kõrvaltoime tõsiduse järgi, alustades kõige tõsisemast.

Vere ja lümfisüsteemi häired

Aeg-ajalt
Leukopeenia.
Väga harv
Trombotsütopeenia.
Teadmata
Luuüdi depressioon, aplastiline aneemia, agranulotsütoos,
pantsütopeenia, neutropeenia.
Immuunsüsteemi häired

Väga harv
Ülitundlikkus**
Teadmata
Anafülaktilised reaktsioonid.
Endokriinsüsteemi häired

Väga harv
Hüpotüreoidism.
Ainevahetus- ja toitumishäired

Sage
Hüponatreemia.
Väga harv
Hüponatreemia*, mis on seotud sümptomitega nagu krambid,

entsefalopaatia, teadvushäired, segasusseisund (vt ka

Närvisüsteemi häired), nägemishäired (nt hägune nägemine),

hüpotüreoidism, oksendamine, iiveldus.
Teadmata
ADH sekretsiooni kõrvalekaldest tingitud sündroom
(sümptomitena: letargia, iiveldus, pearinglus, (vere)seerumi
osmolaalsuse vähenemine, oksendamine, peavalu, segasusseisund
või teised neuroloogilised nähud ja süptomid).
Psühhiaatrilised häired

Sage
Agiteeritus (nt närvilisus), emotsionaalne labiilsus,
segasusseisund, depressioon, apaatia.
Närvisüsteemi häired

Väga sage
Unisus, peavalu, pearinglus.
Sage
Ataksia, treemor, nüstagm, tähelepanu häired, amneesia.
Teadmata
Kõnehäired, sealhulgas düsartria (sagedamini Trileptal’i annuse
ülestiitrimisel).
Silma kahjustused

Väga sage
Diploopia.
Sage
Hägune nägemine, nägemishäired.
Kõrva ja labürindi kahjustused
Sage
Vertiigo.
Südame häired

Väga harv
Atrioventrikulaarne blokaad, arütmia.
Vaskulaarsed häired

Väga harv
Hüpertensioon.
Seedetrakti häired

Väga sage
Oksendamine, iiveldus.
Sage
Kõhulahtisus, kõhuvalu, kõhukinnisus.
Väga harv
Pankreatiit ja/või lipaasi ja/või amülaasi taseme tõus.
Maksa ja sapiteede häired
Hepatiit.
Väga harv
Naha ja naha aluskoe

kahjustused

Sage
Lööve, alopeetsia, akne.
Aeg-ajalt
Urtikaaria.
Väga harv
Stevensi-Johnsoni sündroom, toksiline epidermaalne nekrolüüs

(Lyelli sündroom), angioödeem, multiformne erüteem.
Teadmata
Ravimilööve koos eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega
(Drug Rash with Eosinophilia and Systemic Symptoms, DRESS),
akuutne generaliseerunud eksantematoosne pustuloos (Acute
Generalized Exanthematous Pustulosis, AGEP).
Lihas-skeleti ja sidekoe

kahjustused

Väga harv
Süsteemne erütematoosne luupus.
Teadmata
Luu mineraalse tiheduse vähenemine, osteopeenia, osteoporoos ja
luumurrud (pikaajalise ravi korral)
Üldised häired ja

manustamiskoha reaktsioonid

Väga sage
Väsimus.
Sage
Asteenia.
Uuringud

Aeg-ajalt
Maksaensüümide taseme tõus, alkaalse fosfataasi aktiivsuse tõus.
Teadmata
Türoksiini sisalduse langus (kliiniline olulisus ebaselge).
Vigastus, mürgistus ja

protseduuri tüsistused

Teadmata
Kukkumine.
*Väga harva on Trileptal-ravi ajal tekkinud märkimisväärne hüponatreemia (naatrium < 125 mmol/l).
Enamasti tekkis see Trileptal-ravi 3 esimese kuu jooksul, kuigi mõnedel patsientidel langes seerumi
naatriumisisaldus esmakordselt alla < 125 mmol/l rohkem kui üks aasta pärast ravi alustamist (vt
lõik 4.4).

**Ülitundlikkus (sealhulgas multiorganülitundlikkus), mille iseloomulikeks tunnusteks on lööve ja
palavik. Haaratud võivad olla ka teised organsüsteemid, nagu vere- ja lümfisüsteem (nt eosinofiilia,
trombotsütopeenia, leukopeenia, lümfadenopaatia, splenomegaalia), maks (nt hepatiit, muutused
maksafunktsiooni testides), lihased ja liigesed (nt liigeste turse, müalgia, artralgia), närvisüsteem (nt
hepaatiline entsefalopaatia), neerud (nt neerupuudulikkus, interstitsiaalne nefriit, proteinuuria),
kopsud (nt kopsuturse, astma, bronhospasm, interstitsiaalne kopsuhaigus, düspnoe), angioödeem.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

On teatatud üksikutest üleannustamise juhtumitest. Maksimaalne võetud annus oli ligikaudu
48 000 mg..

Üleannustamise sümptomid on:
Elektrolüütide ja vedelikutasakaalu häired: hüponatreemia
Silma kahjustused: diploopia, mioos, hägune nägemine
Seedetrakti häired: iiveldus, oksendamine, hüperkineesia
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid: väsimus
Monitoorimisel leitavad muutused: hingamise depressioon, QTc intervalli pikenemine
Närvisüsteemi häired: uimasus ja unisus, pearinglus, ataksia ja nüstagm, treemor,
koordinatsioonihäired (ebanormaalne koordinatsioon), krambid, peavalu, kooma, teadvuse kadu,
düskineesia
Psühhiaatrilised häired: agressiivsus, agitatsioon, segasusseisund
Vaskulaarsed häired: hüpotensioon
Respiratoorsed, rindkere ja mediastiiniumi häired: düspnoe.

Spetsiifilist antidooti ei ole. Ravi on sümptomaatiline ja toetav. Võib teha maoloputust ja/või
manustada aktiivsütt.

Farmakoterapeutiline rühm: Epilepsiavastased ained, karboksamiidi derivaadid; ATC-kood: N03AF02

Farmakodünaamilised toimed
Lisaks okskarbasepiinile avaldab terapeutilist toimet tema aktiivne metaboliit MHD (vt lõik

-biotransformatsioon). Okskarbasepiini ja MHD krambivastane toime võib olla tingitud voltaaž-
sõltuvate naatriumikanalite blokaadist, mille tulemusena stabiliseeruvad üleerutatud närvirakkude
membraanid ja väheneb sünaptiliste impulsside levik. Lisaks sellele on krambivastane toime seotud
kaaliumikanalitega.

Okskarbasepiini ja MHD avaldavad loomadel tugevat ja efektiivset krambivastast toimet. Nad hoidsid
närilistel ära generaliseerunud toonilis-kloonilised krambid ning vähemal määral kloonilised krambid.
Alumiinium-implantaadiga Reesusahvidel hoidsid nad ära või vähendasid korduvate partsiaalsete
krampide teket. Toime nõrgenemist toonilis-klooniliste krampide vähendamisel ei täheldatud
okskarbasepiini ja MHD manustamisel hiirtele ja rottidele vastavalt 5 päeva ja 4 nädala jooksul.

5.2


Imendumine
Pärast Trileptal’i suukaudset manustamist imendub okskarbasepiin täielikult ja metaboliseerub
farmakoloogiliselt aktiivseks metaboliidiks (10-monohüdroksüderivaadiks, MHD).
Pärast 600 mg Trileptal’i ühekordset manustamist enne sööki tervetele meessoost vabatahtlikele, oli
MHD keskmine C 34
4,5 tundi.
max
µmol/l ja vastav keskmine tmax
Vaid 2% toimeainest esineb plasmas muutumatult, umbes 70% MHD-na ja ülejäänud kiiresti erituvate
sekundaarsete metaboliitidena.
Toit ei mõjuta okskarbasepiini imendumise kiirust ega hulka, mistõttu Trileptal’i võib manustada koos
toiduga või ilma.

Jaotumine
MHD jaotusruumala on 49 liitrit. Umbes 40% MHD-st seondub plasmavalkudega, peamiselt
albumiiniga. Terapeutiliselt olulises vahemikus ei sõltu valkudega seondumise määr
kontsentratsioonist seerumis. Okskarbasepiin ja MHD ei seondu alfa-1-happe-glükoproteiiniga.
Okskarbasepiin ja selle aktiivne metaboliit (MHD) läbivad platsenta. Ühel juhul olid MHD
kontsentratsioonid loote ja ema plasmas võrdsed.

Biotransformatsioon
Okskarbasepiin taandatakse tsütosoolsete maksaensüümide poolt kiiresti farmakoloogiliselt aktiivseks
MHD-ks. MHD metaboliseerub edasi konjugeerumise teel glükuroonhappega. Väike osa (4%)
annusest oksüdeeritakse inaktiivseks metaboliidiks (10,11-dihüdroksüderivaadiks, DHD).

Eritumine
Enam kui 95% okskarbasepiini manustatud annusest eritub organismist uriiniga valdavalt
metaboliitidena ja vaid 1% ulatuses muutumatult. Alla 4% manustatud annusest eritub sapiga. Umbes
80% annusest eritub uriiniga kas MHD glükuroniididena (49%) või muutumatu MHD-na (27%),
umbes 3% inaktiivse DHD-na ja 13% okskarbasepiini konjugaatidena.
Okskarbasepiin elimineerub plasmast kiiresti, selle poolväärtusaeg on 1,3…2,3 h. MHD
poolväärtusaeg plasmas on 9,3 + 1,8 h.

Lineaarsus/mittelineaarsus
Trileptal’i manustamisel 2 korda ööpäevas saabub MHD püsiv kontsentratsioon plasmas 2…3 päeva
jooksul. Ööpäevase annuse vahemikus 300…2400 mg on MHD farmakokineetilised näitajad
lineaarses sõltuvuses annusest.

Patsientide erirühmad
Maksapuudulikkus
Okskarbasepiini ja MHD farmakokineetikat ja metabolismi on võrreldud pärast 900 mg ühekordset
suukaudset manustamist tervetele vabatahtlikele ja maksapuudulikkusega patsientidele. Kerge kuni
mõõdukas maksapuudulikkus ei mõjutanud okskarbasepiini ja MHD farmakokineetikat. Uuringuid
raske maksapuudulikkusega patsientidega ei ole tehtud.

Neerupuudulikkus
Kreatiniini kliirensi ja MHD renaalse kliirensi vahel on lineaarne sõltuvus. 300 mg Trileptal’i
ühekordsel manustamisel neerupuudulikkusega patsientidele (kreatiniini kliirens < 30 ml/min)
pikeneb MHD eliminatsiooni poolväärtusaeg kuni 19 tunni võrra ning AUC suureneb kaks korda.

Lapsed
Pärast 5 või 15 mg/kg Trileptal’i ühekordset annustamist olid 2…5-aastastel lastel MHD vastavad
AUC väärtused 30% madalamad kui 6…12-aastastel lastel. Lastel on MHD eliminatsiooni
poolväärtusaeg (5…9 h) 10…50% lühem kui täiskasvanutel (10 h).

Rasedus
Rasedusaegsete füsioloogiliste muutuste tõttu võib raseduse jooksul (MHD) kontsentratsioon plasmas
järk-järgult väheneda (vt lõik 4.6).

Eakad
Pärast ühekordset (300 mg) ja korduvat (600 mg/ööpäevas) Trileptal'i manustamist eakatele
(60…82-aastased) vabatahtlikele olid MHD maksimaalne kontsentratsioon plasmas ja AUC väärtused
30…60% kõrgemad kui noortel (18…32-aastased) vabatahtlikel. Selle vahe põhjuseks on vanusest
tingitud kreatiniini kliirensi erinevus noortel ja eakatel. Spetsiaalseid annustamise soovitusi eakatel ei
ole, kuna ravimi annustamine on individuaalne.

Sugu
Lastel, täiskasvanutel ega eakatel ei ole täheldatud soost tingitud farmakokineetilisi erinevusi.

Farmakoloogilise ohutuse, korduvtoksilisuse, genotoksilisuse, kartsinogeensuse, reproduktsiooni- ja
arengutoksilisuse mittekliinilised uuringud ei ole näidanud okskarbasepiini ega tema aktiivse
metaboliidi (monohüdroksüderivaat, MHD) kahjulikku toimet inimesele.

Immuunotoksilisus
Immuunostimulatsiooni testid hiirtel näitasid, et MHD (ja vähemal määral okskarbasepiin) võivad
esile kutsuda hilistüüpi ülitundlikkusreaktsioone.

Mutageensus
Okskarbasepiin suurendas viiest bakteritüvest ühes mutatsioonide esinemissagedust ühes in vitro
Ames’i katses ilma metaboolse aktivatsioonita. Okskarbasepiin ja MHD suurendasid in vitro katses
ilma metaboolse aktivatsioonita kromosoomaberratsioonide ja/või polüploidsuse esinemist hiina
hamstri munasarjades. MHD andis negatiivse vastuse Ames’i katses ning okskarbasepiin ega MHD ei
näidanud in vitro mutageenset ega klastogeenset toimet V79 hiina hamstri rakkudele. Okskarbasepiin
ja MHD andsid negatiivse vastuse klastogeense ja aneugeense toime (mikrotuumade teke) in vivo
uuringus roti luuüdis.

Reproduktsioonitoksilisus
Näriliste ja küülikute standardsetes reproduktsioonitoksilisuse uuringutes ilmnesid emasloomale
toksilistes annustes loote surma sagenemine ja/või mõningane antenataalse ja/või postnataalse kasvu
aeglustumine. Ühes kaheksast okskarbasepiini või MHD läbi viidud embrüotoksilisuse uuringust
ilmnes emasloomale toksilistes annustes loote väärarengute sagenemine rottidel (vt lõik 4.6). Andmed
kõikidest loomadel tehtud uuringutest viitavad okskarbasepiini vähesele teratogeensele potentsiaalile
kasutatuna inimestele olulistes annustes. Siiski ei ole loomadel tehtud uuringute tulemused piisavad
välistamaks okskarbasepiini teratogeenset toimet.

Kartsinogeensus
Kartsinogeensuse uuringutes sagenes katseloomadel maksa- (rotid ja hiired), testiste- ja emasloomade
genitaaltrakti granulaarrakkude (rotid) kasvajate esinemissagedus. Maksakasvajate esinemine oli
ilmselt maksa mikrosomaalsete ensüümide induktsiooni tulemus; selline indutseeriv efekt on
Trileptal'iga ravitud patsientidel väike või puudub, kuigi seda ei saa täielikult välistada. Testiste
kasvajaid võib esile kutsuda luteiniseeriva hormooni kontsentratsiooni suurenemine. Kuna taolist
suurenemist inimestel ei esine, ei ole nende kasvajate tekkimine ilmselt kliiniliselt oluline.
Kartsinogeensuse uuringus rottidel MHD-ga täheldati emasloomadel annusest sõltuvat genitaaltrakti
granulaarsete rakkude (emakakaela ja tupe) kasvajate esinemissageduse tõusu. Need toimed ilmnesid
eeldatava kliinilise ekspositsiooniga võrreldavates annustes. Nende kasvajate tekkemehhanismi pole
täielikult kindlaks tehtud, kuid see võib olla seotud rottidele omase kõrgema östrogeenitasemega.
Seega on ka antud kasvajate kliiniline tähendus ebaselge.


6.
FARMATSEUTILISED ANDMED

Õhukese polümeerikattega tablett:
Tableti sisu: kolloidne veevaba ränidioksiid, mikrokristalliline tselluloos, hüpromelloos,
krospovidoon, magneesiumstearaat.

Tableti kate: hüpromelloos, talk, titaandioksiid (E171).
150 mg tableti kate sisaldab lisaks: makrogool 4000, kollane raudoksiid (E172), punane raudoksiid
(E172), must raudoksiid (E172).
300 mg tableti kate sisaldab lisaks: makrogool 8000, kollane raudoksiid (E172).
600 mg tableti kate sisaldab lisaks: makrogool 4000, punane raudoksiid (E172), must raudoksiid
(E172)

Ei kohaldata.

3 aastat.

Säilitada temperatuuril kuni 30°C.

Trileptal’i tuleb hoida laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.

10 tabletti PVC/PE/PVDC ja alumiiniumfooliumist blistris. Pakend sisaldab 50 või 100 tabletti.

Erinõuded puuduvad.
Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.