Karta tuleb teadmatust, mitte haigust
Tervise Arengu Instituudi HIV/AIDS ekspert Kristi Rüütel kirjutab, et pea 30 aasta jooksul on HIVist ehk inimese immuunpuudulikkuse viirusest räägitud kõikvõimalikke lugusid ja legende. Erinevatel põhustel on see viirus ära teeninud 21. sajandi katku nimetuse.
1980ndatel aastatel oli tegemist nakkusega, mis võis juba paari aasta jooksul surmaga lõppeda ning arstid julgesid patsientidele läheneda sõna otseses mõttes vaid kummiülikonda riietatult. See viis hauda tuhandeid muidu täies elujõus ja parimates aastates olevaid mehi ja naisi, lõhkus perekondi, abielusid ja sõpruseid, kuna hirmust nakkuse ees hüljati ka oma kõige lähedasemad inimesed.
Viiruse põhjustatud laastamistöö jätkub kahjuks ka tänapäeval ning seda eelkõige inimeste teadmatuse ja hoolimatuse tõttu. On ju nende 30 aastaga teadus ja meditsiin teinud tohutuid edusamme – välja on töötatud usaldusväärsed meetodid nakkuse diagnoosimiseks ning arendatud on ravimid, mille tarvitamisel HIV-nakatunu võib mitukümmend aastat olla hea tervise juures.
Häid uudiseid, mida teadlased on kinnitanud, on veel mitmeid. Esmalt – HIV-nakkus ei levi olmekontaktidega. Pisarad, sülg ja higi ei ole nakkusohtlikud. Karta ei ole vaja HIV-nakatunuga ühiste toidunõude kasutamist, ühes saunas, spordiklubis või basseinis käimist, avalikke käimlaid ega ühistransporti.
HIV-nakatunuga ühes lasteaiarühmas käimine, klassis õppimine ja koos töötamine ei kujuta endast mingit ohtu nakatumiseks, kuna nakkus levib vaid väga lähedastes inimestevahelistest kontaktides, milleks on seks (eelkõige tupe- ja pärakuseks; kuid ka suuseks võib endas teatud riski kätkeda). Teine peamine nakkuse leviku tee on otsene kokkupuude nakatunud inimese verega, kusjuures nakatunud veri peab sattuma otse teise inimese vereringesse. Seda juhtub näiteks saastunud süstaldega süstimisel (eelkõige narkootikumide tarvitamise käigus). Tervishoius kasutatakse meil ühekordseid vahendeid ning doonorverd kontrollitakse hoolega, mistõttu meditsiiniliste protseduuride käigus nakatumist ei ole Eestis vaja karta.
HIV ei tungi läbi terve naha ning ka paranevad kriimustused ei ole tema jaoks piisavad. Kogu maailmas on aastate jooksul kindlaks tehtud vaid üksikuid juhtumeid, kus nakatuti võõra vere sattumisel lahtisesse haava, näiteks liiklusõnnetuse või väga verise kakluse tagajärjel.
Erandolukordadele keskendumine („Ma katsusin ukselinki, mida just keegi narkomaan oli enne mind katsunud“) tekitab vaid mõttetut segadust ja ärevust ning juhib tähelepanu kõrvale sellelt, mis tegelikult oluline. Ehk siis - HIV-nakkuse eest on võimalik end pea 100%-liselt kaitsta. Arvukad teadusuuringud on näidanud, et seksuaalsuhetes järjepidev ja korrektne kondoomi kasutamine on parim viis HIVi nakatumist vältida. Teine kuldne reegel – hoiduda narkootikumide süstimisest, või kui selleta ei saa, siis tuleks iga kord kasutada uut puhast süstalt. Karta tuleb teadmatust, mitte haigust!
Juhul, kui inimene kahtlustab end olevat HIVi nakatunud, tuleks kindlasti minna end testima. Kuna HIV-nakkusega kaasnevad sümptomid on ebaspetsiifilised ja neid võib esineda paljude teiste haiguste ja seisundite puhul, ei saa sümptomite alusel HIV-nakkuse diagnoosi kinnitada. Tavaline vereanalüüs HIVi nakatumist ei näita, mistõttu kui käisite hiljuti perearsti juures ja seal mõõdeti Teil kolesterooli, hemoglobiini või midagi muud, siis HIVi nakatumise üle nende analüüside alusel otsustada ei saa.
HIV-testimine on lihtne – selleks võetakse veeniveri ja saadetakse laborisse uurimiseks. Kiirtestimise puhul võetakse verd tavaliselt sõrmeotsast ning vastuse saab teada mõne minutiga. Mõlemad meetodid on ühtmoodi usaldusväärsed. Peamine erinevus tavalise ja kiirtesti vahel seisneb ”aknaperioodi” ehk selle aja pikkuses, mil viirust pole veel võimalik organismis kindlaks teha. Veenivere uurimise puhul on aknaperioodi pikkuseks 3–4 nädalat. Et kiirtesti vastus oleks usaldusväärne, peab nakatumisest olema möödas vähemalt 10–12 nädalat.
Autor: Kristi Rüütel
Samal teemal: Nädalavahetusega lisandus 1683 ennast HIV suhtes kontrollinud inimest