Veelgi laialdasemad uuringud pikkusgeeni leidmiseks
Enam kui 180 000 inimest hõlmanud uuringuga suudeti heita valgust meie pikkust reguleeriva geneetilise koodi keerukusele.
Rahvusvahelise uuringu raames tuvastati meie DNA 180 fragmendis erinevusi, mis võivad mängida rolli selles, kui pikaks me kasvame, vahendab BBC.
Need piirkonnad on seotud geenidega, mis mõjutavad meie luustiku arengut, luutihedust ja ülekaalulisust, märgitakse ajakirjas Nature avaldatud artiklis.
Briti teadlaste sõnul oleks uute edusammude tegemiseks vaja veelgi laialdasemaid uuringuid.
Hinnanguliselt 80% kasvuerinevustest arvatakse tulenevat geneetilistest teguritest, kuid erinevalt haigustest, mida põhjustab üks, konkreetne geenidefekt, ei saa üle 180 cm pikkuseks kasvamise põhjuseks pidada ühtegi lihtsat DNA-erinevust.
Uuringud viitavad hoopiski arvukate erinevate geenide koosmõjule.
Nende geenide mõju eristamine on suure hulga inimeste geneetilist koodi analüüsimata keeruline.
Seetõttu kogusidki kümned teadlased kokku oma väiksemate genoomiskaneerimisuuringute andmed ning tulemuseks oli 183 000 inimesest koosnev valim.
Valimi põhjal leiti pikkusega seotud geneetilisi variatsioone 180 DNA-lõigus.
Need variatsioonid ei asunud genoomis lihtsalt suvalistes kohtades, vaid asusid sageli lõikudes, mis juba teadaolevalt sisaldasid geene, mida võis seostada kasvuga.
Näiteks 21 variatsiooni 180st leiti selliste geenide lähedusest, mille kohta oli teada, et need põhjustavad harvadel juhtudel ebanormaalse skeletikasvu. Seega võivad need variatsioonid reguleerida nende geenide mõju.
Uuringu põhiautor dr Joel Hirschhorn Bostoni lastehaiglast Broadi instituudist ja Harvardi meditsiinikoolist märkis: „See artikkel on seni suurim samm edasi mõistmaks, millised inimestel esinevad geneetilised variandid on need, mis tingivad meie kasvuerinevused.“