Südameklapi rike Autor: Arvo Mesikepp

Südameklapi rike on südame erinevate õõnte (vasaku vatsakese ja aordi, vasaku vatsakese ja vasaku koja, parema vatsakese ja kopsuarterite, parema vatsakese ja parema koja, parema koja ja alumise õõnesveeni) vaheliste klappide kahjustus. Klappide talitlus võib häiruda südamelihase lõtvumise ja vastavate südameõõnte suurenemise tõttu, millest johtuvalt laieneb ka suistik ning klapid ei sule seda enam täielikult. Areneb vastava klapi puudulikkus. Klapihõlmade elastsuse tõttu on võimalik ka klapi ülemäärane paindumine südamelihase kontraktsiooni (kokkutõmbe) ajal ning klapp sopistub välja – tekib klapi prolaps (väljalange).

Otseselt klappide haigused ehk orgaanilised klapirikked tekivad mitmete põletikulis-degeneratiivsete (väärastuslike) protsesside tagajärjel. Harva võivad klapirikked olla kaasasündinud väärarendid, kuid enamasti tekivad need elu vältel haiguste tagajärjel. Sagedamini põhjustavad klapirikkeid reuma, sepsis, ateroskleroos, süüfilis.

Südameklappe ümbritseva suistikurõnga ahenemist nimetatakse stenoosiks ning selle põhjuseks on põletikulise protsessi tagajärjel arenenud armkoe kootumine, mis enamasti kahjustab ka klapihõlmu. Stenoos võib esineda üheaegselt sama klapi puudulikkusega. Verevool läbi kitsenenud suistiku on takistatud. Südamelihase töökoormus suureneb, mis põhjustab algul vastava südameosa lihase hüpertrofeerumise (liigkasvu), edaspidi tekitab pidev ülekoormus ka südamelihase lõtvumise ja laienemise ning vastava klapi puudulikkuse. Sellisel juhul põhjustab klapihõlmade vahelt tagasivoolav veri paisu südameõõnes, koormates südant veelgi. Kui süda klapirikkest hoolimata suudab säilitada häireteta vereringe, siis on klapirike kompenseeritud. Kui klapirike (või -rikked) on raske(d) ja esinenud pikemat aega, ei suuda süda enam normaalset vereringet tagada – areneb ning süveneb südamepuudulikkus. Klapirikked võivad põhjustada ka südame rütmihäireid.

Klapirikete korral sõltuvad vaevused sellest, milline klapp (või klapid) on kahjustunud. Tavalised haigusnähud on kiire väsimine, südamepekslemine, süvenev hingeldus, köha. Võivad esineda valud südame piirkonnas, survetunne paremal roidekaare all, peapööritus koos minestamisega, tursed jalgadel.

Klapirikete kindlakstegemiseks kuulatleb arst südametoone ja jälgib pulssi, vajalikud on radioloogilised uuringud ja ehhokardiograafia. Kuulatlusleiu täpsustamiseks on kasutatud fonokardiograafiat (südamehelide registreerimine ja graafiline kujutamine). Südame kateteriseerimine ja õõnesiseste rõhkude mõõtmine annavad täpsed andmed kahjustuse raskuse kohta.

Ravi seisneb põhihaiguse, st põletiku, südame-veresoonkonna puudulikkuse ning südame rütmihäirete ravis. Kirurgiline ravi on tänapäeval ainus viis, mis võib klapirikke täielikult parandada, kõrvaldades nii suistiku stenoosi kui ka klappide puudulikkuse. Kahjustatud südameklapp asendatakse sageli tehisklapiga või siis bioloogilisest materjalist valmistatud klapiga. Viimasel ajal on häid tulemusi andnud ka kahjustunud klapi parandamine.

Südame siirdamine ehk transplantatsioon on raskete, kaugele arenenud klapirikete ravimeetod, mida nüüdisajal tehakse järjest enam. Probleemiks on siiski doonorsüdamete nappus. Pidevalt on paranenud ka kunstsüdamete implanteerimise tulemused.

Vt ka südamepuudulikkus.