Ajukasvaja Autor: Ain-Elmar Kaasik

Viimastel aastakümnetel on haigestumus ajukasvajatesse nii Eestis kui ka teistes riikides oluliselt tõusnud. Kui ajavahemikul 1986–96 diagnoositi Eestis kesknärvisüsteemi kasvajaid 9,8 juhtu 100 000 elaniku kohta (sh meestel 9,4 ja naistel 10,3 juhtu), siis 30 aastat varem oli see näit vaid 6,7:100 000. Siiski pole selge, kas tegemist on haigestumuse tõusuga või diagnostika paranemisega. Tänapäevase piltdiagnostika (kompuutertomograafia ja magnetresonantstomograafia) kasutuselevõtmine on avardanud ajukasvajate diagnoosimise võimalusi. Eriti on see märgatav üle 65-aastaste vanuserühmas, kus peaaju kahjustusest tingitud haigusnähte peeti varem tihti muude haiguste, näiteks ajuvereringehäirete avalduseks. Ajukasvajad võivad olla oma mikroskoopilise ehituse (histoloogiliste vormide) poolest väga erinevad. Kasvaja histoloogilisest struktuurist ning kasvaja asukohast sõltubki see, kas on oodata head või (sageli) tagasihoidlikku ravitulemust. Ajukasvajad on kas primaarsed (esmased) või sekundaarsed. Viimased on metastaasid ehk siirded, kõige sagedamini kopsus, rinnanäärmes või ka neerus paiknevalt vähilt. Aju primaarsed kasvajad võivad lähtuda otseselt ajukoest (neuroepiteliaalsed kasvajad, mida on ligi 70% ajukasvajatest), ajukelmetest (meningioomid), peaaju närvidest (neurinoomid) ja peas asuvatest sisenõrenäärmetest (ajuripatsi ehk hüpofüüsi adenoomid). Loetelu ei ole ammendav, kuid näitab ajukasvajate äärmist mitmekesisust. Aju primaarsed kasvajad võivad olla healoomulised (meningioomid) või pahaloomulised (enamik neuroepiteliaalseid kasvajaid). Erinevalt muude piirkondade pahaloomulistest kasvajatest ei anna viimati nimetatud siirdeid teistesse elunditesse ning nende pahaloomulisus seisneb pigem kiires ja laialt kudesid haaravas kasvus. Neuroepiteliaalsed kasvajad lähtuvad aju toitetugikoest gliiast, mistõttu neid nimetatakse glioomideks. Glioomid võivad olla erineva pahaloomulisuse astmega, mis määrab kindlaks nii nende ravimeetodid ja -taktika kui ka prognoosi. Ajukasvajatest põhjustatud haigusnähte jagatakse nn koldesümptomiteks ja üldnähtudeks. Koldesümptomid olenevad kasvaja ärritavast või ka pärssivast toimest peaaju teatud osale või ajust väljuvatele närvidele. Näiteks kui kasvaja ärritab suuraju otsmikusagara tagaosa, kust juhitakse tahtelisi liigutusi, võib see esmalt põhjustada langetõveehk epilepsiahoogusid, kasvaja suurenedes aga vastaskehapoole aeglaselt süvenevat halvatust (hemipareesi). Kasvaja otsmikusagara all tekitab lõhnatundlikkuse ja psüühikahäireid, hüpofüüsi adenoomid avaldavad kasvades survet nägemisnärvidele, põhjustades vaateväljade haiguslikke muutusi. Ajukasvajate poolt põhjustatud üldnähtudeks on peavalu ja eelneva iiveldustundeta (nn tsentraalne) oksendamine. Üldnähud olenevad koljus ruumi nõudvast protsessist (nn massiefektist), mille tõttu suureneb koljusisene rõhk. Siiski ei viita inimestel sageli esinev iseeneslik (idiopaatiline) peavalu koljusisese rõhu tõusule. Koljusisese rõhu tõusuga võivad aga olla seotud öised peavalud, eriti kui nendega kaasnevad eelneva iiveldustundeta oksendamine ja muud vegetatiivsed häired. Kui kasvaja paikneb aju keskjoonel või tagumises koljuaugus, ilmneb peavalu koos iseloomulike muutustega silmapõhjas (paispapill) suhteliselt varakult, sest takistatud on peaaju-seljaajuvedeliku väljavool ajust ning kujunev vesipea ehk hüdrotsefaalia põhjustab koljusisese rõhu tõusu.  Ajukasvajate puhul rakendatakse enamasti kirurgilist ravi, mida vajaduse ilmnemisel täiendatakse kiiritusravi ja kemoteraapiaga. Vaatamata operatsiooni keerukusele, võivad ajuvälise lähtega kasvajad olla eemaldatavad. Kui kasvajakollet ei õnnestu täielikult kõrvaldada, võib hiljem tekkida retsidiive (taaspuhkemisi). Pahaloomuliste ajukasvajate ravitulemused, vaatamata väga heale diagnostikale ning avardunud ravivõimalustele, pole oluliselt paranenud. Vt ka ajuvereringehäire, emboolia, kemoteraapia, kiiritusravi, langetõbi, magnetresonantsuuringud, metastaas, oksendamine, peavalu, röntgendiagnostika, vesipea.