Kuidas tänapäeval epilepsiat diagnoositakse?
Confido laste neuroloogiakeskuse juht ja lasteneuroloog dr Teele Meren räägib sel puhul, miks epilepsia tekib, kuidas tänapäeval epilepsiat diagnoositakse ning kuidas haigushoo ajal käituda. „See, kuidas haigus väljendub, sõltubki sellest, missugusest ajupiirkonnast see alguse saab,“ selgitab dr Meren.
Dr Mereni sõnul peab selleks, et diagnoosida epilepsiat, olema patsiendil esinenud vähemalt kaks mitteprovotseeritud epilepsiahoogu ehk kaks hetke elus, mil haigushoo muud põhjused on välistatud ning mida patsient ise, lapsevanem või lähedane kirjeldab epilepsiahoona. Samal ajal ei tohi olla esinenud näiteks palavikku, ägedat haigust või midagi muud (täiskasvanuil näiteks insulti), mis võiks hoo põhjustada.
Teine võimalus epilepsia diagnoosiks on see, kui patsiendil on ilmnenud üks haigushoog, mis on olnud n-ö õpikunäide epileptilisest hoost, ja on suur risk, et hoog võib korduda. Riski suurenemist võib dr Mereni sõnul eeldada, kui patsiendile on tehtud EEG ehk elektroentsefalograafia uuring ja seal ilmneb iktaalne leid ehk tüüpiline muster, mis tekib vaid epileptilise hoo ajal.
Epilepsia diagnoosi võib mõni pisike patsient saada juba oma esi mestel elupäevadel, kuid haigus võib ilmneda ka kõrges eas. Kui lapseea epilepsia on tihti geneetiline või põhjustatud aju väärarengust, siis vanemas eas võib epilepsia välja tuua näiteks peavigastus või -trauma, kasvaja, närvirakke kahjustanud haigus või ka insult.
„See muidugi ei tähenda, et pärast iga insulti, ajutraumat või peapõrutust tekib epilepsia,“ sõnab dr Meren.
Diagnoosimisest kõneldes märgib dr Meren, et epilepsia ei ole Eestis tõenäoliselt aladiagnoositud. Küll aga on küsimus selles, kui kiiresti patsiendid üles leitakse. „Haigussümptomid ei pruugi olla kohe märgatavad ning võivad olla veidi kummalised, seepärast tuleb teha uuringud ning muutusi ja dünaamikat ajas jälgida ning alles siis saab panna diagnoosi,“ selgitab ta.
Kui epilepsia jääb diagnoosimata ja/või ravimata, on eeldatav, et vähemal või suuremal määral tekib inimesel kognitiivne allakäik: varem õpitud oskused võivad kaduda või uute oskuste õppimine võib võtta oodatavast rohkem aega.
Ravimite mõju on dr Mereni sõnul epilepsia korral väga individuaalne: mõnikord saab haigushood kontrolli alla esimese määratud ravimiga ja seda oluliste kõrvaltoimeteta, mõnikord ei toimi ravi loodetult ja/või tekitab kõrvaltoimeid. Sel juhul muudetakse patsiendi raviskeemi. Dr Meren lisab, et epilepsiaravimeid on väga tähtis võtta regulaarselt ja kindla ajavahemiku järel, et ravimi mõju oleks selline, nagu planeeritud.
Kuidas epilepsiahoog väljendub?
Üldiselt kujutatakse epilepsiahooge ette üsna lihtsustatult: inimesel kaob teadvus, ta kukub maha, tekivad krambid, suust niriseb sülge ning ta märgab pükse. Selliseid epilepsiahooge nimetatakse generaliseerunud hoogudeks.
Epilepsiahoog võib väljenduda ka näiteks nii, et inimene jääb hetkeks vaatama kaugusesse, tema pilk tardub, ta ei reageeri ümbritsevale, ta lõpetab mõneks sekundiks oma tegevuse, ja siis on jälle n-ö tagasi. Võib ka olla, et inimene tunnetab kummalist tunnet, déjà vu’d. Seegi kestab mõne lühikese hetke. Kui haigus on aga haaranud ajupiirkonna, mis on seotud näiteks kõnega, siis võib inimene episoodi ajal lõpetada kõnelemise, ajada sassi sõnu või mitte mõista seda, mida talle räägitakse.
Sellise, fokaalse epilepsiahoo ajal haige tavaliselt ei minesta ega kuku, teadvus võib säilida, küll aga tekivad tahtele allumatud liigutused näos või jäsemetes. Muidugi ei tähenda iga déjà vu või hetkeline tardumine epilepsiat – nüansse oskavadki täpsemalt vaadelda neuroloogid ja lasteneuroloogid.
Kuidas epilepsiahoo ajal käituda?
Suured (ehk generaliseerunud) hood lakkavad tavaliselt iseenesest umbes 1–5 minuti möödudes. Püüdke jääda rahulikuks.
- Kui ilmnevad hoo eeltunnused, asetage haige voodile või põrandale ja lõdvendage tema riideid, eriti särgikaelust.
- Võtke pea alt ära padi, et tagada parem hingamine.
- Segase käitumise korral suunake haige eemale lähedal asuvatest ohtlikest piirkondadest (nt sõiduteest, veekogust, kukkumisvõimalustest, teravatest objektidest).
- Märkige üles hoo algus- ja lõpuaeg või püüdke välja selgitada, kui kaua on hoog kestnud. Jälgige haiget rahulikult teadvuse taastumiseni.
- Episoodi järel teadvusetult puudub haigel köha- ja neelamisrefleks. Haige võib sellises seisundis tõmmata hingetorusse sülge või oksemasse. Pöörake ta külili ning pange sellesse asendisse kindlalt lebama.
- Pärast hoogu on haige pisut uimane, võib-olla unine. Ärge segage teda, laske tal rahulikult lamada (magada). Harva võib pärast hoogu esineda ka rahutust. Sel juhul oodake samuti rahulikult, kuni see möödub.
- Väga pikkade suurte hoogude (tõmbluste osa kestab üle kolme minuti) jaoks võib arst välja kirjutada vastava ravimi (ravimlahusega pärasooletuubi või erilise põselimaskesta ravimi). Vajadusel manustage seda.
- Mitte mingil juhul ärge pange haigele epilepsiahoo ajal midagi suhu! Keelde hammustus, kui seda üldse esineb, toimub kohe hoo alguses ja väga suure jõuga. Selle ärahoidmiseks ei saa midagi teha ja see pole enamasti ohtlik. Küll aga on midagi kõva suhu pannes oht murda hambaid, ajada inimest oksele, vigastada suud jms.
- Ärge püüdke kangestunud lihaseid „lahti murda“.
- Ärge pakkuge haigele hoo ajal juua. Ärge valage haigele vett peale.
- Ärge püüdke haiget elustada, kui selleks ei ole vajadust.
- Ärge püüdke lõdva teadvusetuse staadiumis haiget äratada raputades, kloppides või nuuskpiiritust nuusutada andes. See on lihtsalt kasutu.