NALGESIN FORTE

.

Valu. Reumaatilised haigused.

Täiskasvanud
Valu: tavaline annus 550...1100 mg ööpäevas. Algannusena manustatakse 550 mg, seejärel
manustatakse iga 6...8 tunni möödumisel 275 mg.
550 mg tablette manustatakse 12-tunnise intervalliga, hommikuti ja õhtuti.
Nendel patsientidel, kes taluvad väiksemaid annuseid hästi ning kellel ei ole esinenud seedetrakti
haigusi, võib äärmiselt tugevate valude korral suurendada ravimi ööpäevast annust 1650 mg-ni, kuid
sellist skeemi ei tohi rakendada kauem kui 2 nädala vältel.
Migreeni profülaktika: soovitatav annus on 550 mg kaks korda ööpäevas. Kui 4...6 nädala jooksul
migreenihoogude sagedus, intensiivsus ega kestus ei vähene, tuleb ravimi kasutamine lõpetada.
Migreeni esmaste sümptomite ilmnemisel manustatakse 825 mg naprokseennaatriumi ning vajadusel
30 minuti möödumisel ka teine, 275...550 mg annus.
Düsmenorröa: soovitatav algannus on 550 mg, seejärel manustatakse iga 6...8 tunni järel 275 mg.
Äge podagrahoog: algannuseks on 825 mg, seejärel 8-tunniste intervallidega 275 mg kuni hoo
vaibumiseni.
Reumatoidartriit, osteoartroos ja anküloseeriv spondüliit: algannuseks on tavaliselt 550...1100 mg
ööpäevas, mis jagatakse kaheks annuseks - hommikuseks ja õhtuseks. Tugevate öövalude, raske
hommikuse jäikuse või mõlema sümptomiga patsientidel, suurtes annustes teisi mittesteroidseid
põletikuvastaseid ravimeid kasutanud patsientidel, kes lähevad üle ravile naprokseennaatriumiga ning

osteoartroosiga patsientidel, kellel juhtivaks on valusündroom, on soovitavaks algannuseks 825...1650
mg ööpäevas. Ööpäevane säilitusannus on tavaliselt vahemikus 550...1100 mg, mis manustatakse
üldiselt kaheks annuseks jagatult. Hommikune ja õhtune annus ei pruugi olla ühesuurused. Annuseid
võib kohandada vastavalt prevaleerivatele sümptomitele -öiste valude ja/või hommikuse jäikuse
esinemisele. Mõnedel patsientidel piisab ravimi manustamisest üks kord ööpäevas, kas hommikul või
õhtul.

Lapsed ja noorukid kehakaaluga üle 13 kg
Alla 16-aastastele lastele võib naprokseeni manustada ainult juveniilse artriidi raviks annuses 10
mg/kg päevas jagatuna 2 annuseks iga 12 tunni järel.

Eakad patsiendid
Eakatel ipatsientidel tuleb nii nagu teisigi ravimeid kasutada ka naprokseeni vähimas toimivas annuses
(vt ka lõik 4.4.

Kõrvaltoimeid saab vähendada, kasutades naprokseeni minimaalset efektiivset annust võimalikult
lühikese aja jooksul, mis sümptomite kontrollimiseks vajalik.(vt lõik 4.4).


Tabletid tuleb alla neelata tervelt, koos mõningase koguse vedelikuga. Samaaegne söömine võib
aeglustada naprokseeni imendumist, kuid ei vähenda imenduvat kogust. Seega ei avalda toidu
tarvitamine naprokseeni toimele kliiniliselt olulist mõju.

.

- ülitundlikkus naprokseeni, salitsülaatide või teiste mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite või
lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes,
- allergia atsetüülsalitsüülhappe või teiste mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite suhtes, mis
on avaldunud bronhiaalastma, nõgestõve või riniidina,
- anamneesis varasema MSPVA-de kasutamisega seotud seedetrakti verejooks või perforatsioon,
- äge või korduv mao või kaksteistsõrmiksoole haavand või verejooks seedetraktist (kaks või
enam kindlat haavandumise või verejooksu juhtu),
- raske südamepuudulikkus,
- alla 13 kg kehakaaluga lapsed.

Kõrvaltoimeid saab vähendada kasutades minimaalset efektiivset annust võimalikult lühikese aja
jooksul.(vt lõik 4.2, ja allpool Seedetrakti riskid ja Kardiovaskulaarsed riskid).

Seedetrakti riskid
Seedetrakti verejooks, haavand ja perforatsioon: Potentsiaalselt letaalset seedetrakti verejooksu,
haavandumist või perforatsiooni on teatatud kõikide MSPVA-de kasutamisega ravi mistahes ajahetkel
kas hoiatavate sümptomitega või ilma ning tõsiste seedetrakti sümptomite anamneesiga või ilma.

Seedetrakti verejooksu, haavandumise ja perforatsiooni risk on kõrgem MSPVA-de annuse
suurendamisega, haavandi anamneesiga patsientidel, eriti kui haavand on komplitseerunud verejooksu
või perforatsiooniga (vt lõik 4.3) ning vanuritel. Nendel patsientidel peab ravi alustama võimalusel
väikseima annusega. Sellistel patsientidel, samuti neil, kes kasutavad väikses annuses
atsetüülsalitsüülhapet või teisi seedetrakti kahjustuste riski suurendavaid ravimeid (vt allpool ja lõik
4.5) tuleb kaaluda kombinatsioonravi protektiivsete ainetega (sh misoprostool või prootonpumba
inhibiitorid).

Seedetrakti toksilisuse anamneesiga patsiendid, eriti eakad, peavad teatama mistahes ebatavalisest
seedetrakti sümptomist (eriti seedetrakti verejooksust), eriti kui need ilmnevad ravi algul.

Ettevaatus on vajalik patsientide puhul, kes kasutavad samaaegselt seedetrakti haavandi ja verejooksu
riski suurendavaid ravimeid, nagu suukaudsed kortikosteroidid, antikoagulandid (nt varfariin),
selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid või trombotsüütide agregatsiooni inhibiitorid nagu
atsetüülsalitsüülhape (vt lõik 4.5).

Kui naprokseen-ravi ajal tekib seedetrakti verejooks või haavand, tuleb ravi kohe katkestada.

MSPVA-sid tuleb ettevaatusega kasutada seedetrakti haiguse anamneesiga (haavandiline koliit, Crohni
tõbi) patsientidel, kuna MSPVA -d võivad põhjustada nende haiguste ägenemist (vt lõik 4.8).

Naprokseeni ei tohi kasutada samaaegselt teiste mittesteroidsete põletikuvastaste ravimitega sh
selektiivsete tsüklooksügenaas-2 inhibiitoritega, sest kõrvaltoimete oht suureneb.

Kardiovaskulaarsed ja tserebrovaskulaarsed riskid
Hoolikas jälgimine ja nõustamine on vajalikud patsientide puhul, kellel on anamneesis MSPVA-de
kasutamisega seotud hüpertensioon ja/või kerge kuni mõõdukas südame paispuudulikkus vedeliku
retentsiooni ja tursetega.

Kliinilised uuringud ja epidemioloogilised andmed lubavad oletada, et koksiibide ja mõnede MSPVA-
de kasutamine (eriti suurtes annustes ja pika-ajaliselt) võib olla seotud arteriaalse tromboosi juhtude
(nt müokardiinfarkt ja insult) vähese kõrgenenud riskiga. Kuigi andmed lubavad oletada, et
naprokseeni kasutamine (1000 mg päevas) võib olla seotud madalama riskiga, ei saa lõplikku riski
välistada.

Mitteravitud hüpertensiooni, südame paispuudulikkuse, südame isheemiatõve, perifeersete arterite
haiguse ja/või tserebrovaskulaarse haigusega patsientidel tohib naprokseeni kasutada ainult pärast
põhjalikku kaalutlust. Kardiovaskulaarsete haiguste riskifaktoritega (sh hüpertensioon,
hüperlipideemia, suhkurtõbi, suitsetamine) patsientidel tohib pika-ajalist ravi alustada pärast
põhjalikku kaalutlust.

Nahareaktsioonid
MSPVA-de kasutamisel on väga harva tekkinud tõsised nahakahjustused, milledest mõned võivad
lõppeda surmaga, sealhulgas eksfoliatiivne dermatiit, Stevensi-Johnsoni sündroom ja toksiline
epidermaalne nekrolüüs (vt lõik 4.8). Suurim risk nahareaktsioonide tekkeks on varases ravijärgus:
enamusel juhtudest tekib reaktsioon ravi esimesel kuul. Nalgesin forte manustamine tuleb katkestada
kohe, kui ilmneb nahalööve, limaskesta kahjustused või mõni muu ülitundlikkuse sümptom.

Allergia
Naprokseen võib põhjustada allergilisi reaktsioone patsientidel, kes on allergilised
atsetüülsalitsüülhappe või teiste mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite suhtes.

Infektsioonhaiguste korral tuleb arvestada naprokseeni antipüreetilise toimega, kuna see võib
maskeerida haigussümptomeid.

Naprokseen võib vähendada trombotsüütide agregatsiooni ja põhjustada veritsusaja pikenemist.
Veritsusaja määramisel tuleb ravimi sellise toimega arvestada. Samaaegset antikoagulantravi (näiteks
hepariini või dikumaroolipreparaate) saavatel patsientidel esineb naprokseen-ravi korral suurem risk
veritsuse tekkimiseks. Seetõttu tuleb hemostaasihäiretega ja antikoagulant- või fibrinolüütilist ravi
saavate patsientide ravimisel olla ettevaatlik.
Naprokseeni kasutamist tuleks vältida raskete värskete haavade korral ning 48 tundi enne ulatuslikku
operatsiooni.

Neerupuudulikkus
Kuna naprokseen ja tema metaboliidid erituvad peamiselt neerude kaudu glomerulaarfiltratsiooni teel,
tuleb naprokseeni neerufunktsiooni häiretega patsientidel kasutada suure ettevaatusega. Nendel
patsientidel on soovitatav jälgida seerumi kreatiniini taset ja/või kreatiniini kliirensit. Kreatiniini

kliirens tuleb määrata enne ravi algust ning määramisi tuleks ravi kestel regulaarselt korrata. Kui
kreatiniini kliirens on alla 20 ml/minutis, ei ole naprokseen-ravi soovitatav.
Enne naprokseen-ravi algust on soovitatav jälgida neerufunktsiooni ka nendel patsientidel, kellel võib
esineda neerude vereringe häireid, näiteks ekstratsellulaarse vedeliku ruumala languse, maksatsirroosi,
piiratud naatriumitarvitamise, südame paispuudulikkuse või olemasoleva neeruhaiguse tõttu.
Neerufunktsioon võib olla häiritud ka eakatel patsientidel ning diureetikum-ravi saavatel patsientidel.
Naprokseeni metaboliitide organismis kumuleerumise vältimiseks on soovitatav vähendada ravimi
ööpäevast annust.

Eakad patsiendid
Eakatel isikutel tuleb nii nagu teisigi ravimeid kasutada ka naprokseeni vähimas toimivas annuses.
Vanuritel on MSPVA-de kasutamisest tingitud kõrvaltoimete (eriti seedetrakti verejooks ja
perforatsioon, mis võib lõppeda letaalselt) esinemissagedus kõrgem.

Maksapuudulikkus
Ettevaatus on vajalik maksapuudulikkusega patsientide ravimisel. Kroonilise alkohoolse
maksahaiguse korral, aga tõenäoliselt ka maksatsirroosi teiste vormide korral on naprokseeni totaalne
kontsentratsioon vereplasmas väiksem, kuid sidumata naprokseeni kontsentratsioon vereplasmas on
suurenenud. Selle leiu tähtsus naprokseeni annustamisel ei ole kindlalt teada, kuid soovitatav on
kasutada ravimit võimalikult väikeses toimivas annuses.

Fertiilsus naistel
Naprokseeni kasutamine võib mõjutada naiste viljakust ning seda ei soovitata naistele, kes soovivad
rasestuda. Naistel, kellel on probleeme rasestumisega või kellele tehakse viljatusuuringuid, tuleks
kaaluda naprokseen-ravi lõpetamist.

Atsetüülsalitsüülhape
ja
teised
MSPVA-d:
naprokseeni samaaegne
kasutamine
koos
atsetüülsalitsüülhappe, teiste mittesteroidsete põletikuvastaste ravimitega ei ole soovitatav, kuna sel
juhul suureneb kõrvaltoimete tekkeoht.

Kortikosteroidid: suurenenud risk seedetrakti verejooksu või haavandi tekkeks (vt lõik 4.4).

Antikoagulandid: MSPVA-d võivad suurendada antikoagulantide (näiteks varfariin) toimet (vt lõik
4.4).

Trombotsüütide agregatsiooni inhibiitorid ja selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid:
suurenenud risk seedetrakti verejooksuks (vt lõik 4.4).

Hüdantoiin ja sulfonüüluurea derivaadid: kuna naprokseen seondub ulatuslikult plasmaproteiinidega,
on samaaegsel hüdantoiini või sulfonüüluurea derivaatide kasutamisel vajalik ettevaatus.

Anithüpertensiivsed ravimid: naprokseen võib nõrgendada furosemiidi naatriureetilist toimet ja ka
teiste hüpertensiooniravimite vererõhku alandavat toimet.

Liitium: kui samaaegselt naprokseeniga kasutatakse liitiumi, võib liitiumi neerukliirensi vähenemine
põhjustada tema kontsentratsiooni tõusu vereplasmas.

Metotreksaat: naprokseen vähendab metotreksaadi tubulaarset sekretsiooni, seetõttu suureneb nende
ravimite samaaegsel manustamisel metotreksaadi toksilisus.

Tsüklosporiin: samaaegne tsüklosporiini tarvitamine võib suurendada neerukahjustuse tekkeohtu.

AKE inhibiitorid Nagu ka teised mittesteroidsed põletikuvastased ravimid võib ka naprokseen
samaaegset AKE-inhibiitor-ravi saavatel patsientidel suurendada neerukahjustuse tekkeohtu.


β-adrenoblokaatorid: naprokseeni ja β-adrenoblokaatorite samaaegsel manustamisel võib väheneda
viimaste antihüpertensiivne toime.

Probenetsiid: suurendab naprokseeni kontsentratsiooni plasmas ja pikendab märkimisväärselt selle
poolväärtusaega plasmas.

Kolestüramiin: võib aeglustada naprokseeni imendumist seedetraktist ning seeläbi vähendada tema
toimet.

Koostoimed laboratoorsete analüüside teostamisel: naprokseeni manustamine on soovitatav lõpetada
48 tundi enne neerupealiste funktsiooni uuringuid, sest naprokseen võib muuta 17-ketogeensete
steroidide sisaldust. Samuti võib naprokseen mõjutada uriini 5-hüdroksüindooläädikhappe mõnede
analüüside tulemusi.

Rasedus

Naprokseen võib põhjustada lootel arterioosjuha enneaegset sulgumist. Sarnaselt teistele
mittesteroidsetele põletikuvastastele ravimitele, ei ole ka naprokseeni kasutamine raseduse viimasel
trimestril soovitatav. Potentsiaalne kasu emale peab ületama võimalikud ohud lootele.

Imetamine

Ravi ajal ei ole rinnaga toitmine soovitatav.

Mõnedel patsientidel võib esineda unisus, peapööritus, unetus koos naprokseeni kasutamisega. Kui
patsientidel tekivad kirjeldatud või kirjeldatule sarnased kõrvaltoimed, tuleks neil tähelepanu
nõudvatesse tegevustesse suhtuda ettevaatlikkusega.

Kõrvaltoimed on kõige sagedamini tekkinud seoses suurte annuste kasutamisega.
Kõrvaltoimed on esitatud esinemissageduse vähenemise järjekorras.
- Väga sage (> 1/10)
- Sage (> 1/100 kuni < 1/10)
- Aeg-ajalt (> 1/1000 kuni < 1/100)
- Harv (> 1/10 000 kuni < 1/1000)
- Väga harv (< 1/10 000)
- Teadmata sagedusega (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel)

Väga sage:
- seedetrakti häired: kõhukinnisus*, kõhuvalu*, iiveldus*, düspepsia, kõhulahtisus, stomatiit,
- närvisüsteemi häired: peavalu*, vertiigo*, pearinglus*, unisus*,
- naha ja nahaaluskoe kahjustused: sügelus*, nahalööve*, ekhümoosid*, higistamine*, purpur,
- kõrva ja labürindi kahjustused: tinnitus*, kuulmishäired,
- silma kahjustused: nägemishäired,
- südame häired: tursed*, palpitatsioonid,
- respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired: hingeldus*,
- üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid: janu.
*Kõrvaltoimete esinemissagedus on vahemikus 3...9%. Neid kõrvaltoimeid, mida on esinenud harvem
kui 3%, ei ole märgistatud.


Aeg-ajalt:
- Seedetrakti häired: seedetrakti verejooksud ja/või maoperforatsioon, veriokse, veriroe,
oksendamine.
- Maksa ja sapiteede häired: maksaensüümide aktiivsuse tõus, ikterus.
- Neerude ja kuseteede häired: glomerulonefriit, hematuuria, interstitsiaalne nefriit, nefrootiline
sündroom, neerufunktsiooni häire, neerupuudulikkus, papillinekroos.
- Vere ja lümfisüsteemi häired: eosinofiilia, granulotsütopeenia, leukopeenia, trombotsütopeenia.
- Närvisüsteemi häired: depressioon, halvad unenäod, kontsentreerumisraskus, unetus,
haigustunne, müalgia ja lihasnõrkus.
- Naha ja nahaaluskoe kahjustused: alopeetsia, fotosensibilisatsioon (sh dermatiit).
- Kõrva ja labürindi kahjustused: kuulmiskahjustus.
- Südame häired: südame paispuudulikkus.
- Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired: eosinofiilne pneumoniit.
- Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid: ülitundlikkusreaktsioonid, püreksia
(külmavärinad ja palavik).
- Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired: menstruaaltsükli häired.

Teadmata sagedusega:
- Vere ja lümfisüsteemi häired:aplastiline aneemia, hemolüütiline aneemia.
- Närvisüsteemi häired: aseptiline meningiit, kognitiivsed häired.
- Naha ja nahaaluskoe kahjustused: multiformne erüteem, valgustundlikkusreaktsioonid, mis
sarnanesid porphyria cutanea tarda ja bulloosse epidermolüüsiga, nõgestõbi.
- Seedetrakti häired: haavandiline stomatiit.
- Vaskulaarsed häired: vaskuliit.
- Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid: angioneurootiline turse.
- Endokriinsüsteemi häired: hüperglükeemia, hüpoglükeemia.

Seedetrakti häired: Seedetrakti kõrvaltoimed esinevad kõige sagedamini. Tekkida võivad peptilised
haavandid, perforatsioon või seedetrakti verejooks, mis mõnikord võivad lõppeda surmaga, eriti
vanemas eas patsientidel (vt lõik 4.4). Esineda võivad ka iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus,
kõhupuhitus, kõhukinnisus, düspepsia, kõhuvalu, veriroe, veriokse, haavandiline stomatiit, Crohni
tõve ja haavandilise koliidi ägenemine (vt lõik 4.4). Harvem võib tekkida gastriit.

Südame
häired:
MSPVA raviga seoses on teatatud tursetest, hüpertensioonist ja
südamepuudulikkusest.
Kliinilised uuringud ja epidemioloogilised andmed lubavad oletada, et mõnede MSPVA-de
kasutamine (eriti suurtes annustes ja pikaajaliselt), võib olla seotud arteriaalse tromboosi juhtude (nt
müokardiinfarkt või insult) kõrgenenud riskiga (vt lõik 4.4).

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Väga harv: Bulloossed reaktsioonid, sh Stevensi-Johnsoni sündroom ja toksiline epidermaalne
nekrolüüs.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Sümptomid

Kui patsient on juhuslikult või sihilikult sisse võtnud naprokseeni suure annuse, võivad tekkida
kõhuvalu, iiveldus, oksendamine, pearinglus, tinnitus, ärrituvus ning veelgi raskematel juhtudel ka
veriokse, veriroe, teadvushäired, hingamistegevuse häired, krambid ning neerupuudulikkus.


Ravi

Näidustatud on maoloputus, adsorptsioon aktiveeritud söega ja hoolikas jälgimine.
Vajadusel tuleb manustada antatsiide, H -retseptori blokaatoreid, prootonpumba inhibiitoreid või
2
misoprostooli ning rakendada teisi sümptomaatilisi ravivõtteid.
Hemodialüüs ei vähenda naprokseeni kontsentratsiooni plasmas, kuna suurem osa ravimist on seotud
plasmavalkudega.

Farmakoterapeutiline rühm: mittesteroidsed põletiku- ja reumavastased ained,;ATC-kood: M01AE02

Naprokseennaatrium on mittesteroidne põletikuvastane ravim, mida kasutatakse eelkõige
valuvaigistina. Tema farmakodünaamiline toime on samasugune nagu naprokseenil.
Naprokseen avaldab väljendunud põletikuvastast, valuvaigistavat ning palavikku alandavat toimet, mis
kõik on annusest sõltuvad. Farmakoloogiline toime kujuneb prostaglandiinide sünteesis osaleva
ensüümi tsüklooksügenaasi inhibeerimise tagajärjel. Selle tulemusel väheneb prostaglandiinide
kontsentratsioon erinevates kehavedelikes ja kudedes, sealhulgas ka sünoviaalvedelikus, mao
limaskestas, uriinis ja veres.
Sarnaselt teistele mittesteroidsetele põletikuvastastele ravimitele võib ka naprokseen põhjustada
seedetrakti mikroverejookse ning endoskoopiliselt kindlakstehtavaid kahjustusi seedetraktis.
Spetsiaalsetes uuringutes on leitud, et naprokseen põhjustab selliseid toimeid vähem kui
atsetüülsalitsüülhape või indometatsiin, kuid rohkem kui diflunisaal, etodolak, nabumetoon ja
sulindak. Kliinilistes uuringutes oli naprokseen paremini talutav kui atsetüülsalitsüülhape või
indometatsiin, kuid samas ei leitud põhimõttelisi erinevusi selle ravimi ja teiste mittesteroidsete
põletikuvastaste ravimite talutavuse vahel.
Sarnaselt teistele mittesteroidsetele põletikuvastastele ravimitele inhibeerib naprokseen trombotsüütide
agregatsiooni, kuid soovitatud annustes kasutamisel avaldab ta veritsusajale vähest toimet. Üldiselt ei
põhjusta naprokseen kõrvalekaldeid normaalses neerufunktsioonis, kuid on mõningad teated
funktsiooni häiretest nendel patsientidel, kellel juba eelnevalt esines neerufunktsiooni kahjustus või
südamepuudulikkus.
Naprokseenil puudub urikosuuriline toime.

Imendumine ja jaotumine
Suukaudse manustamise järgselt lahustub naprokseennaatrium maomahlas väga kiiresti. Väikesed
vabanevad naprokseeniosakesed imenduvad kiiresti ja täielikult. Selle tulemusel avaldub
naprokseennaatriumi analgeetiline toime kiiremini kui naprokseeni oma. Ühekordse annuse
naprokseennaatriumi tablettide manustamisel saabub maksimaalne tase vereplasmas 1...2 tunniga,
ühekordse naprokseeni sisaldava annuse manustamisel kujuneb vastav tase sõltuvalt tarvitatud toidust
2...4 tunniga. Kuigi toit aeglustab imendumise kiirust, ei vähenda ta imenduvat kogust. Püsiseisundi
kontsentratsioonid kujunevad tavaliselt 4...5 annuse manustamise järgselt, st. 2...3 päeva jooksul.
Naprokseeni tase vereplasmas suureneb proportsionaalselt annuse suurusega kuni 500 mg annuseni,
seejärel proportsionaalsus väheneb. Suuremate annuste korral suureneb naprokseeni renaalne kliirens
albumiini seondumiskohtade küllastumise tõttu.
Tavaliste annuste kasutamisel on naprokseeni tase plasmas vahemikus 23...49 µg/ml. Vereplasmas on
naprokseen kuni 50 mg/l kontsentratsioonide korral ulatuslikult seondunud proteiinidega (>99,5%).
Kõrgemate kontsentratsioonide korral suureneb seondumata fraktsiooni osakaal. Kontsentratsiooni
473 mg/ml korral esineb naprokseeni seondumata kujul 2,4% ulatuses. Suure seotuse tõttu albumiiniga
on näiv jaotusruumala väike, ulatudes vaid 10% kehamassist.

Biotransformatsioon

Umbes 70% preparaadist eritub metaboliseerumata kujul, 10% muutumatult ning 60% seondunult
glükuroonhappega või teiste konjugaatidena. Ülejäänud osa (30%) metaboliseerub 6-demetüül-
naprokseeniks. See metaboliit on praktiliselt inaktiivne, kuna tema bioloogiline aktiivsus moodustab
vaid 1% toimeaine enda omast.

Eritumine
Ligikaudu 95% ulatuses eritub naprokseen uriiniga ning 5% ulatuses väljaheitega. Naprokseeni
bioloogiline poolväärtusaeg on 12...15 tundi ning see ei sõltu ravimi plasmatasemest ega annuste
suurusest. Ravimi neerukliirens sõltub naprokseeni plasmatasemest, kõige tõenäolisemalt on selle
põhjuseks vaba toimeaine osakaalu suurenemine naprokseeni suuremate vereplasma
kontsentratsioonide korral.

Erinevatel katseloomaliikidel teostatud ägeda toksilisuse uuringutes spetsiifilist tundlikkust ravimi
suhtes ei esinenud.
Sõltuvalt manustamisviisist ning katseloomade soost, olid määratud DL väärtused suukaudse
50
manustamise järgselt hiirtel 435...1234 mg/kg, rottidel 435...543 mg/kg, hamstritel ligikaudu 4000
mg/kg ning koertel 931 mg/kg.
Rottidel teostati 6-kuulised kroonilise toksilisuse uuringud, milles kasutati ravimit annuses 2 mg/kg,
10 mg/kg ning 30 mg/kg ööpäevas. Seedetrakti kahjustused kujunesid vaid suurimate annuste korral.
Ravimi suukaudsel manustamisel rottidele annustes 2 mg/kg ja 10 mg/kg ööpäevas 22 kuu jooksul ei
muutusi ei täheldatud, ent annuste 30 mg/kg ööpäevas kasutamisel langes katseloomade kehamass,
tekkisid seedetrakti kahjustused, suurenesid uriini hulk ja loomade suremus.
Mutageenset või kartsinogeenset toimet ei ole naprokseenil leitud.
Toimet viljakusele ning teratogeenset või embrüotoksilist toimet ei ole täheldatud. Naprokseeni
manustamisel hilises gestatsiooniperioodis pikenes gestatsiooniaeg ning sünnitustegevus.
Samuti võib ravim avaldada soovimatuid toimeid loote kardiovaskulaarsüsteemile, kuna ta indutseerib
arterioosjuha enneaegset sulgumist. Selle tagajärjel võib lootel kujuneda südame paispuudlikkus või
vastsündinul persisteeriv pulmonaalhüpertensioon.

Tableti sisu:
Povidoon
Mikrokristalliline tselluloos
Talk
Magneesiumstearaat

Tableti kate:
Opadry YS-1-4216, E 132 (hüpromelloos, titaandioksiid,
makrogool,
indigoitiin (E132).

Ei kohaldata.

5 aastat

Hoida temperatuuril kuni 25 °C.

550 mg õhukese polümeerikattega tabletid on saadaval blisterpakendis (Al/PVC-foolium) - 10, 20 või
30 tk pakendis.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erihoiatused ravimi käsitlemiseks

Erinõuded puuduvad.
Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.