ASENTRA

Sertraliin on näidustatud järgmiste seisundite raviks:
Rasked depressiivsed episoodid. Raskete depressiivsete episoodide retsidiivide vältimine.
Paanikahäire agorafoobiaga või ilma.
Obsessiiv-kompulsiivne häire (OKH) täiskasvanutel ja pediaatrilistel patsientidel vanuses 6…17
aastat.
Sotsiaalne ärevushäire.
Posttraumaatiline stresshäire (PTSH).

Sertraliini manustatakse üks kord ööpäevas hommikul või õhtul.
Sertraliini tabletti võib manustada koos toiduga või ilma.


Ravi alustamine

Depressioon ja OKH
Sertraliinravi alustatakse annusega 50 mg ööpäevas.

Paanikahäire, PTSH ja sotsiaalne ärevushäire
Ravi alustatakse annusega 25 mg ööpäevas. Ühe nädala pärast tuleb annust suurendada 50 mg-ni üks
kord ööpäevas. Selline annustamisskeem vähendab ravi algstaadiumis paanikahäirele iseloomulike
kõrvaltoimete esinemissagedust.

Annuse kohandamine


Depressioon, OKH, paanikahäire, sotsiaalne ärevushäire ja PTSH
Patsientidele, kelle ravivastus annusele 50 mg ei ole piisav, võib manustada suuremaid annuseid.
Annust võib suurendada 50 mg kaupa vähemalt ühenädalase intervalliga kuni maksimaalse annuseni
200 mg ööpäevas. Annust ei tohi muuta sagedamini kui üks kord nädalas, sest sertraliini
eliminatsiooni poolväärtusaeg on 24 tundi.

Ravitoime hakkab ilmnema ligikaudu 7 päeva pärast. Siiski on täieliku ravitoime saavutamiseks
tavaliselt vajalikud pikemad perioodid, eriti obsessiiv-kompulsiivse häire korral.

Säilitusravi

Pikaajalise ravi korral tuleb kasutada väikseimat toimivat annust, mida võib sõltuvalt ravivastusest
vastavalt vajadusele kohandada.

Depressioon
Pikaajaline ravi võib olla samuti sobiv raskete depressiivsete episoodide (MDE) retsidiivide
vältimiseks. Enamustel juhtudel on soovitatav annus MDE retsidiivi vältimiseks sama, mida
kasutatakse olemasoleva episoodi puhul. Depressiooniga patsiente tuleb ravida piisavalt pika aja vältel
(vähemalt 6 kuud), et kindlustada sümptomite täielik kadumine.

Paanikahäire ja OKH
Ravi jätkamise otstarbekust tuleb paanikahäire ja obsessiiv-kompulsiivse häire korral regulaarselt
hinnata, sest nende häirete korral ei ole relapside ärahoidmine tõestatud.

Pediaatrilised patsiendid

Obsessiiv-kompulsiivse häirega lapsed ja noorukid
13…17-aastased: algannus on 50 mg üks kord ööpäevas.
6…12-aastased: algannus on 25 mg ööpäevas. Ühe nädala pärast võib annust suurendada 50 mg-ni üks
kord ööpäevas.

Kui soovitud ravivastust ei saada, võib annust mõne nädala jooksul vastavalt vajadusele 50 mg kaupa
suurendada. Suurim ööpäevane annus on 200 mg. Siiski tuleb annuse suurendamisel üle 50 mg
ööpäevas üleannustamise vältimiseks silmas pidada, et laste kehakaal on täiskasvanute omast reeglina
väiksem. Annuse muutmiste vaheline intervall peab olema vähemalt üks nädal.

Tõhusust laste raske depressiooni korral ei ole näidatud.

Andmed alla 6-aastaste laste kohta puuduvad (vt ka lõik 4.4).

Kasutamine eakatel
Eakatele patsientidele tuleb ravimit annustada ettevaatlikult, sest neil võib esineda suurem
hüponatreemia risk (vt lõik 4.4).

Kasutamine maksapuudulikkusega patsientidele
Maksahaigusega patsientidele tuleb sertraliini manustada ettevaatusega. Maksakahjustusega patsiendid
peavad kasutama väiksemaid annuseid või manustama ravimit harvemini (vt lõik 4.4). Sertraliini ei
tohi kasutada raske maksakahjustuse korral, sest selle kohta puuduvad kliinilised andmed (vt lõik 4.4).

Kasutamine neerupuudulikkusega patsientidele
Neerupuudulikkusega patsientide annuse kohandamine ei ole vajalik (vt lõik 4.4).

Sertraliinravi lõpetamisel esinenud võõrutusnähud
Ravi ei tohi lõpetada järsku. Sertraliinravi lõpetamisel tuleb annust vähendada järk-järgult vähemalt
1…2 nädala jooksul, et vähendada võõrutusnähtude tekkeriski (vt lõigud 4.4 ja 4.8). Kui annuse

vähendamisel või ravi lõpetamisel tekivad talumatud sümptomid, võib kaaluda ravi jätkamist eelnevalt
kasutatud annusega. Seejärel võib arst jätkata annuse vähendamist, kuid aeglasemalt.

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

Samaaegne ravi pöördumatu toimega monoamiini oksüdaasi (MAO) inhibiitoritega on
serotoniinisündroomi tekkeohu tõttu vastunäidustatud. Serotoniinisündroomi sümptomid on
agiteeritus, treemor ja hüpertermia. Ravi sertraliiniga ei tohi alustada vähemalt 14 päeva vältel pärast
ravi lõpetamist pöördumatu toimega MAO inhibiitoriga. Ravi sertraliiniga tuleb lõpetada vähemalt 7
päeva enne ravi alustamist pöördumatu MAO toimega inhibiitoriga (vt lõik 4.5).

Samuti on vastunäidustatud sertraliini kasutamine samaaegselt pimosiidiga (vt lõik 4.5).

Serotoniinisündroom (SS) või maliigne neuroleptiline sündroom (MNS)
SSRI-de, sealhulgas sertraliini kasutamisel, on teatatud potensiaalselt eluohtlike sündroomide, nagu
serotoniinisündroomi (SS) või maliigse neuroleptilise sündroomi (MNS) tekkest. SS-i või MNS-i
tekkeoht suureneb, kui SSRI-dega samal ajal kasutatakse serotoninergilisi ravimeid (sh triptaanid),
serotoniini metabolismi kahjustavaid ravimeid (sh MAO inhibiitorid), antipsühhootikume ja teisi
dopamiini antagoniste. Patsiente tuleb jälgida SS-i või MNS-i sündroomi nähtude ja sümptomite
ilmnemise suhtes (vt lõik 4.3).

Üleviimine selektiivsetelt serotoniini tagasihaarde inhibiitoritelt (SSRI-delt), antidepressantidelt või
antiobsessiivsetelt ravimitelt
Teistelt SSRI-delt, antidepressantidelt ja antiobsessiivsetelt ravimitelt sertraliinile üleviimise
optimaalse ajastamise kohta on vähe kontrollitud andmeid. Nimetatud ravimitelt, eriti pikatoimelistelt
ravimitelt, nagu fluoksetiin, peab sertraliinile üleviimine toimuma ettevaatlikult ja arstliku kontrolli
all.

Teised serotoninergilised ravimid, nagu trüptofaan, fenfluramiin ja 5-HT agonistid
Sertraliini manustamine koos teiste ravimitega, mis tugevdavad serotoninergilise neurotransmissiooni
toimeid, nagu trüptofaan, fenfluramiin või 5-HT agonistid, või taimsed ravimid, nagu naistepuna
(Hypericum perforatum), peab toimuma ettevaatlikult ning võimaluse korral tuleb seda vältida, sest
esineb farmakodünaamilise koostoime võimalus.

Mania/hüpomania aktiviseerumine
Väikesel osal patsientidest, keda raviti kasutusel olevate antidepressantide ja antiobsessiivsete
ravimite, sealhulgas sertraliiniga, on täheldatud mania/hüpomania sümptomite tekkimist. Seetõttu
tuleb sertraliini manustada ettevaatlikult mania/hüpomania anamneesiga patsientidele. Arst peab
patsienti tähelepanelikult jälgima. Kõigil patsientidel, kellel algab mania faas, tuleb sertraliinravi
katkestada.

Skisofreenia
Skisofreenilistel patsientidel võivad süveneda psühhootilised sümptomid.

Krambid
Sertraliinravi ajal võivad tekkida krambid: sertraliini kasutamist tuleb vältida ebastabiilse epilepsiaga
patsientidel ja kontrolli all oleva epilepsiaga patsiente tuleb tähelepanelikult jälgida. Krampide
tekkimisel tuleb sertraliinravi lõpetada.

Suitsiid/suitsiidimõtted/suitsiidikatsed või kliiniline halvenemine
Depressioon on seotud suitsiidimõtete, enesevigastamise ja suitsiidi (suitsiidiga seotud juhtumite)
suurenenud ohuga, mis püsib kuni remissiooni saabumiseni. Kuna paranemist ei pruugi ilmneda

esimese paari või enama ravinädala jooksul, tuleb patsiente hoolikalt jälgida kuni paranemise
ilmnemiseni. Nagu näitab kliiniline kogemus, võib paranemise algstaadiumides suitsiidioht suureneda.

Suitsiididega seotud juhtude suurenenud risk võib olla seotud ka muude psüühikahäiretega, mille
raviks sertraliini kasutatakse. Lisaks võivad need haigused esineda depressiooniga samaaegselt.
Seetõttu tuleb muude psüühikahäiretega patsientide ravimisel rakendada samu ettevaatusabinõusid
nagu depressiooniga patsientide ravimisel.

Patsientidel, kellel on esinenud suitsiidiga seotud juhte või kellel esinevad suitsiidimõtted enne ravi
alustamist, on teadaolevalt suurem risk suitsiidimõteteks või -katseks ning neid tuleb ravi ajal hoolikalt
jälgida. Antidepressante saavate psühhiaatriliste häiretega täiskasvanute hulgas läbiviidud
platseebokontrollitud kliiniliste uuringute meta-analüüs näitas antidepressante saavate alla 25-aastaste
patsientide suitsidaalse käitumise suurenenud riski võrreldes platseeboga.

Ravikuuriga peaks kaasnema patsientide, iseäranis kõrge riskiga patsientide, põhjalik järelvalve, seda
eriti ravi alguses ja annuse muutmise järel. Patsiente (ja nende hooldajaid) tuleb teavitada vajadusest
jälgida tervislikku seisundit iga võimaliku kliinilise halvenemise (kaasa arvatud uute sümptomite
teke), suitsiidimõtete/suitsidaalse käitumise ja ebatavaliste muutuste suhtes käitumises ning pöörduda
sellistel juhtudel koheselt arsti poole.

Kasutamine lastel ja alla 18-aastastel noorukitel
Sertraliini ei tohi kasutada laste ja alla 18-aastaste noorukite raviks, välja arvatud
obsessiivkompulsiivse häirega 6…17 aasta vanuste patsientide puhul. Kliinilistes uuringutes esines
antidepressantidega ravitud lastel ja noorukitel platseeborühmaga võrreldes rohkem suitsidaalset
käitumist (suitsiidikatseid ja suitsiidimõtteid) ning vaenulikkust (peamiselt agressiivsust, vastanduvat
käitumist ja viha). Kui kliiniline seisund siiski nõuab ravi alustamist, tuleb patsienti suitsidaalse
käitumise sümptomite tekke osas hoolikalt jälgida. Lisaks ei ole küllaldaselt ohutusalast teavet ravimi
kasutamise pikaajalise mõju kohta laste ja noorukite kasvamisele, küpsemisele ning kognitiivsele ja
käitumuslikule arengule. Arstid peavad pikaajalise ravi vältel jälgima pediaatrilisi patsiente nende
organsüsteemide muutuste suhtes.

Ebanormaalsed veritsused/hemorraagia
SSRI-de kasutamisega seoses on teatatud ebanormaalsetest veritsustest, nagu nahaalused verevalumid
ja purpur ja muud hemorraagilised sündmused, nagu gastrointestinaalne või günekoloogiline
verejooks.
SSRI-de kasutamisel peavad olema ettevaatlikud eriti need patsiendid, kes tarvitavad samaaegselt
ravimeid, mis teadaolevalt mõjutavad trombotsüütide funktsiooni (nt antikoagulandid, atüüpilised
antipsühhootikumid ja fenotiasiinid, enamus tritsüklilistest antidepressantidest, atsetüülsalitsüülhape ja
mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVA-d)), ning patsiendid, kellel on varem esinenud
ebanormaalseid veritsusi (vt lõik 4.5).

Hüponatreemia
SSRI-de või SNRI-de, sealhulgas sertraliiniga ravimisel võib esineda hüponatreemiat. Paljudel
juhtudel näib hüponatreemia tekkivat antidiureetilise hormooni liignõristuse sündroomi (SIADH)
tulemusena. On esinenud seerumi naatriumisisaldust alla 110 mmol/l.
Eakatel patsientidel on SSRI-de ja SNRI-de kasutamise korral suurem risk hüponatreemia
tekkimiseks.
Ka diureetikume kasutavatel või muul viisil dehüdreeritud patsientidel võib esineda suurem risk (vt
Kasutamine eakatel). Sümptomaatilise hüponatreemiaga patsiendid peavad sertraliini kasutamise
lõpetama ja arstid peavad määrama sobivama ravi. Hüponatreemia nähud ja sümptomid hõlmavad
peavalu, kontsentreerumisraskusi, mäluhäireid, segasust, nõrkust ja tasakaaluhäireid, mis võivad
põhjustada kukkumisi. Tõsisemate ja/või ägedamate juhtudega kaasnevad nähud ja sümptomid
hõlmavad hallutsinatsioone, minestust, krampe, koomat, hingamisseiskust ja surma.

Sertraliinravi lõpetamisel esinenud võõrutusnähud

Võõrutusnähud seoses ravi lõpetamisega on sagedased, eriti kui ravi lõpetamine toimub järsku (vt lõik
4.8). Kliinilistes uuringutes esines sertraliiniga ravitud patsientidel võõrutusnähte 23% nendest, kes
lõpetasid sertraliini kasutamise, võrreldes 12% nendest, kes jätkasid sertraliinravi.

Võõrutusnähtude tekkerisk sõltub mitmest tegurist, sealhulgas ravi kestusest, kasutatavast annusest ja
annuse vähendamise kiirusest. Kõige sagedasemad nähud on peapööritus, sensoorsed häired
(sealhulgas paresteesia), unehäired (sealhulgas unetus ja pingelised unenäod), agitatsioon või ärevus,
iiveldus ja/või oksendamine, treemor ja peavalu. Üldiselt on need sümptomid kerged kuni mõõdukad,
kuid mõnedel patsientidel võivad need olla küllaltki tugevad. Tavaliselt esinevad need esimestel
päevadel pärast ravi lõpetamist, kuid väga harvadel juhtudel on selliseid sümptomeid täheldatud ka
patsientidel, kes on tahtmatult annuse vahele jätnud. Üldiselt on need sümptomid isepiirduvad ja
mööduvad tavaliselt 2 nädala jooksul, kuigi mõnel juhul võivad kauem kesta (2…3 kuud või enam).
Seetõttu soovitatakse ravi lõpetamisel sertraliini annust järk-järgult vähendada mitme nädala või kuu
jooksul vastavalt patsiendi vajadustele (vt lõik 4.2).

Akatiisia/psühhomotoorne rahutus
Sertraliini kasutamist on seostatud akatiisia tekkimisega, mida iseloomustab subjektiivne ebameeldiv
või kurnav rahutus ja liikumisvajadus, millega sageli kaasneb võimetus rahulikult istuda või seista.
Seda esineb kõige tõenäolisemalt paari esimese ravikuu jooksul. Nende sümptomite tekkimisel võib
annuse suurendamine olla kahjulik.

Maksakahjustus
Sertraliin metaboliseerub ulatuslikult maksas. Kergekujulise stabiilse maksatsirroosiga patsientidel
läbi viidud korduva manustamise farmakokineetiline uuring näitas eliminatsiooni poolväärtusaja
pikenemist ning ligikaudu kolm korda suuremat AUC-d ja Cmax-i võrreldes terve maksafunktsiooniga
patsientidega. Kahe rühma vahel ei täheldatud mingit märkimisväärset erinevust plasmavalkudega
seondumises. Sertraliini peavad maksahaigusega patsiendid ettevaatlikult kasutama.
Maksakahjustusega patsientidele tuleb manustada väiksemaid annuseid või suurendada
manustamisintervalle. Sertraliini ei tohi kasutada raske maksakahjustusega patsiendid (vt lõik 4.2).

Neerukahjustus
Sertraliin metaboliseerub ulatuslikult, ja ravimi eritumine uriiniga muutumatul kujul on vähemtähtis
eliminatsioonitee. Uuringutes, mis viidi läbi kergekujulise kuni mõõduka neerukahjustusega
(kreatiniini kliirens 30...60 ml/min) patsientidel või mõõduka kuni raskekujulise neerukahjustusega
(kreatiniini kliirens 10...29 ml/min) patsientidel, ei erinenud korduva manustamise farmakokineetilised
parameetrid (AUC0-24 või Cmax) oluliselt kontrollrühma vastavatest näitajatest. Neerukahjustuse
astmest lähtuvalt ei vaja sertraliini annus kohandamist.

Kasutamine eakatel
Kliinilistes uuringutes on osalenud üle 700 eaka patsiendi (>65-aastased). Kõrvaltoimete profiil ja
nende esinemissagedus olid eakatel samasugused kui noorematel täiskasvanutel.

SSRI-sid või SNRI-sid, sealhulgas sertraliini, on siiski seostatud kliiniliselt olulise hüponatreemia
juhtudega eakate patsientide puhul, kellel võib olla suurem risk selle kõrvaltoime esinemiseks (vt
hüponatreemia kohta lõik 4.4).

Suhkurtõbi
Suhkurtõvega patsientidel võib ravimine SSRI-ga muuta vere suhkrusisaldust. Vajaduse korral tuleb
insuliini ja/või suukaudsete diabeedivastaste ravimite annust kohandada.

Elektrišokkravi
Kliinilisi uuringuid, mis hindaksid sertraliinravi ja EKR kombineeritud kasutamisest tulenevaid riske
või eeliseid, ei ole läbi viidud.

Greipfruudimahl
Sertraliini ei soovitata manustada koos greipfruudimahlaga (vt lõik 4.5)


Toime uriini sõeltestidele
Sertraliini võtvatel patsientidel on teatatud valepositiivsetest uriini immuunanalüüsi sõeltestidest
bensodiasepiinide suhtes. Selle põhjuseks on sõeltestide vähene spetsiifilisus. Valepositiivseid
testitulemusi võib oodata mitme päeva jooksul pärast sertraliinravi lõpetamist. Sertraliini eristavad
bensodiasepiinidest testid, nagu gaaskromatograafia/massispektromeetria,.

Suletudnurga glaukoom
SSRI-d, sealhulgas sertraliin, võivad mõjutada pupillide suurust, mis põhjustab müdriaasi. Taoline
müdriaatiline toime võib ahendada silma nägemisvälja, mis põhjustab silmasisese rõhu tõusu ja
suletud nurga glaukoomi, seda eriti eelsoodumusega patsientidel. Seetõttu tuleb sertraliini
ettevaatusega kasutada suletud nurga glaukoomiga või glaukoomi anamneesiga patsientidel.

Vastunäidustused

Monoaminooksüdaasi inhibiitorid
Pöördumatu toimega MAO inhibiitorid (nt selegiliin)
Sertraliini ei tohi kasutada samaaegselt pöördumatu toimega MAO inhibiitoritega nagu näiteks
selegiliin. Ravi sertraliiniga ei tohi alustada vähemalt 14 päeva vältel pärast ravi lõpetamist
pöördumatu toimega MAO inhibiitoriga. Ravi sertraliiniga tuleb lõpetada vähemalt 7 päeva enne ravi
alustamist pöördumatu toimega MAO inhibiitoriga (vt lõik 4.3).

Pöörduva toimega selektiivne MAO inhibiitor (moklobemiid)
Serotoniinisündroomi tekkeohu tõttu ei ole sertraliini samaaegne kasutamine koos pöörduva toimega
selektiivse MAO inhibiitoriga (näiteks moklobemiid) soovitatav. Pärast pöörduva toimega MAO
inhibiitori kasutamise lõpetamist võib ravi sertraliiniga alustada lühema võõrutusperioodi järel kui 14
äeva. Ravi sertraliiniga on soovitatav lõpetada vähemalt 7 päeva enne ravi alustamist pöörduva
toimega MAO inhibiitoriga (vt lõik 4.3).

Pöörduva toimega mitteselektiivsed MAO inhibiitorid (linesoliid)
Antibiootikum linesoliid on nõrk pöörduva toimega mitteselektiivne MAO inhibiitor, mida ei tohi
kasutada samal ajal koos sertraliiniga (vt lõik 4.3).

Patsientidel, kes on hiljuti kasutanud mõnda MAO inhibiitorit ja kellel on alustatud ravi sertraliiniga
või kes on mõni aeg enne ravi alustamist MAO inhibiitoriga kasutanud sertraliini, ja kellel on
täheldatud tõsiseid kõrvaltoimeid, nagu treemor, müokloonus, diaforees, iiveldus, oksendamine,
punetus, pearinglus ja hüpertermia koos neuroleptilist maliigset sündroomi meenutavate nähtudega,
krambid ning surm.

Pimosiid
Uuringus, mis jälgis 2 mg pimosiidi ühekordse annuse koosmanustamist sertraliiniga, täheldati
pimosiidi plasmakontsentratsiooni suurenemist ligikaudu 35% võrra. Selle taseme tõusuga ei
kaasnenud mingeid muutusi EKG-s. Arvestades kirjeldatud koostoime ebaselget toimemehhanismi ja
pimosiidi kitsast terapeutilist indeksit, on sertraliini ja pimosiiidi koosmanustamine vastunäidustatud
(vt lõik 4.3).

Sertraliiniga koosmanustamine ei ole soovitatav

KNS-i depressandid ja alkohol
Sertraliini 200 mg annuse manustamine ööpäevas koos alkoholi, karbamasepiini, haloperidooli või
fenütoiiniga ei võimendanud viimaste toimet kognitiivsele ega psühhomotoorsele funktsioonile tervete
vabatahtlike puhul. Siiski ei ole sertraliinravi ajal soovitatav alkoholi tarbida.

Teised serotoninergilised ravimid

Vt lõik 4.4.

Ettevaatus on samuti vajalik fentanüüli puhul, kui seda kasutatakse üldanesteesias või kroonilise valu
ravis.

Spetsiaalsed ettevaatusabinõud

Liitium
Platseeboga kontrollitud uuringus tervete vabatahtlikega ei muutnud sertraliini manustamine koos
liitiumiga oluliselt liitiumi farmakokineetikat, kuid suurenes treemori esinemissagedus võrreldes
platseeborühmaga, mis viitab farmakodünaamilise koostoime võimalusele. Sertraliini samaaegsel
manustamisel koos liitiumiga tuleb patsiente vastavalt jälgida.

Fenütoiin
Platseeboga kontrollitud uuring tervete vabatahtlikega näitab, et sertraliini krooniline manustamine
annuses 200 mg ööpäevas ei põhjusta fenütoiini metabolismi kliiniliselt olulist pärssimist. Sellele
vaatamata soovitatakse fenütoiini plasmakontsentratsioone pärast sertraliinravi alustamist jälgida ja
fenütoiini annust vastavalt kohandada, sest mõnedel juhtudel on esinenud sertraliini kasutavatel
patsientidel kõrge fenütoiini kontsentratsioon. Lisaks võib sertraliini ja fenütoiini samaaegne
manustamine põhjustada sertraliini plasmakontsentratsiooni vähenemist. Ei saa välistada, et teised
CYP3A4 indutseerijad nagu nt fenobarbitaal, karbamasepiin, naistepuna, rifampitsiin võivad
põhjustada sertraliini plasmakontsentratsiooni vähenemist.

Triptaanid
Harva on teatatud turustamisjärgselt juhtudest, mis kirjeldavad nõrkuse, hüperrefleksia,
koordinatsioonihäirete, segasuse, ärevuse ja agitatsiooni tekkimist patsientidel pärast sertraliini ja
sumatriptaani koosmanustamist. Kasutamisel koos samasse klassi kuuluvate ravimitega (triptaanid)
võivad tekkida serotonergilise sündroomi nähud. Kui kliiniliselt on õigustatud sertraliini ja triptaanide
samaaegne kasutamine, soovitatakse patsienti vastavalt jälgida (vt lõik 4.4).

Varfariin
Sertraliini samaaegne manustamine annuses 200 mg ööpäevas koos varfariiniga põhjustas väikese,
kuid statistiliselt olulise protrombiiniaja pikenemise, mis harvadel juhtudel võib mõjutada INR-i
väärtust. Seega tuleb sertraliinravi alustamisel või lõpetamisel jälgida hoolikalt protrombiiniaega.

Muud koostoimed, digoksiin, atenolool, tsimetidiin
Koosmanustamine tsimetidiiniga põhjustas sertraliini kliirensi olulist vähenemist. Nende muutuste
kliiniline tähtsus ei ole teada. Sertraliin ei mõjuta atenolooli beeta-adrenoblokeerivat toimet. Samuti ei
täheldatud sertraliini 200 mg ööpäevase annuse korral koostoimet digoksiiniga.

Trombotsüütide funktsiooni mõjutavad ravimid
Kui trombotsüütide funktsiooni mõjutavaid ravimeid (nt MSPVA-d, atsetüülsalitsüülhape ja
tiklopidiin) või teisi, verejooksude tekkeriski suurendavaid ravimeid kasutatakse koos SSRI-dega
sealhulgas sertraliiniga, võib verejooksude risk suureneda (vt lõik 4.4).

Tsütokroom P450 vahendusel metaboliseeruvad ravimid
Sertraliin võib toimida nõrga kuni mõõduka CYP 2D6 inhibiitorina. Sertraliini 50 mg ööpäevase
annuse kroonilisel manustamisel esines mõõdukas desipramiini (isoensüüm CYP 2D6 aktiivsuse
parameeter) tasakaalukontsentratsiooni suurenemine plasmas (keskmiselt 23...37%). Kliiniliselt
olulised koostoimed võivad esineda teiste CYP 2D6 substraatidega, millel on kitsas terapeutiline
indeks, nagu 1C klassi antiarütmikumid (propafenoon ja flekainiid), tritsüklilised antidepressandid ja
tüüpilised antipsühhootikumid, eriti suuremate sertraliini annuste korral.

Sertraliin ei inhibeeri kliiniliselt olulisel määral CYP 3A4, CYP 2C9, CYP 2C19 ega CYP 1A2. See
on tõestatud in vivo koostoime uuringutes CYP3A4 substraatidega (endogeenne kortisool,
karbamasepiin, terfenadiin, alprasolaam), CYP2C19 substraadi diasepaamiga ning CYP2C9

substraatide tolbutamiidi, glibenklamiidi ja fenütoiiniga. In vitro uuringud näitavad, et sertraliinil on
kas vähene CYP 1A2 pärssiv toime või puudub see üldse.

Kaheksal tervel jaapanlasel läbi viidud ristuva ülesehitusega uuringus suurendas kolme klaasi
greipfruudimahla joomine ööpäevas sertraliini plasmakontsentratsiooni ligikaudu 100% võrra.
Seetõttu tuleb greipfruudimahla tarbimist vältida sertraliini ravi ajal (vt lõik 4.4).

Tuginedes koostoime uuringule greipfruudimahlaga, ei saa välistada, et sertraliini ja tugevate CYP3A4
inhibiitorite nagu proteaasi inhibiitorite, ketokonasooli, itrakonasooli, posakonasooli, vorikonasooli,
klarütromütsiini, telitromütsiini ja nefasodooni samaaegne manustamine põhjustaks sertraliini
kontsentratsiooni suurenemist. See puudutab ka mõõdukaid CYP3A4 inhibiitoreid nagu aprepitant,
erütromütsiin, flukonasool, verapamiil ja diltiaseem. Sertraliinravi ajal tuleb vältida samaaegset ravi
CYP3A4 inhibiitoritega.

CYP2C19 aeglastel metaboliseerijatel on kiirete metaboliseerijatega võrreldes sertraliini
plasmasisaldus ligikaudu 50% suurem (vt lõik 5.2). Seetõttu ei saa välistada koostoimete võimalust
CYP2C19 tugevatoimeliste inhibiitoritega, nagu omeprasool, lansoprasool, pantoprasool, rabeprasool,
fluoksetiin, fluvoksamiin.

Rasedus
Rasedate kohta puuduvad vastavad hästi kontrollitud uuringud. Siiski ei näidanud oluline andmete
hulk tõendeid kaasasündinud väärarendite põhjustamise kohta sertraliini poolt. Loomkatsetes esinesid
toimed reproduktiivsusele, mille põhjuseks oli arvatavasti toksilisus emasloomale ravimi
farmakodünaamilise toime ja/või otsese farmakodünaamilise toime tõttu lootele (vt lõik 5.3).

On teatatud, et sertraliini kasutamine raseduse ajal põhjustab mõnedel vastsündinutel, kelle emad on
saanud sertraliini, sümptomeid, mis on samalaadsed võõrutusreaktsioonidega. Sellist fenomeni on
täheldatud ka teiste SSRI antidepressantide puhul. Sertraliini ei soovitata kasutada raseduse ajal, välja
arvatud juhtudel, kui naise kliiniline seisund on selline, et ravi oodatav kasu ületab võimaliku riski.

Kui ema on sertraliini kasutanud raseduse hilistes staadiumites, eriti kolmandal trimestril, tuleb
vastsündinuid jälgida. Kui ema kasutas sertraliini raseduse hilistes staadiumites, võivad vastsündinul
esineda järgmised sümptomid: hingamisdistress, tsüanoos, apnoe, krambid, kehatemperatuuri
ebastabiilsus, toitumisraskused, oksendamine, hüpoglükeemia, hüpertoonia, hüpotoonia,
hüperrefleksia, treemor, värisemissoodumus, ärrituvus, letargia, pidev nutmine, unisus ja
magamisraskused. Nende sümptomite põhjuseks võivad olla kas serotonergilised toimed või
võõrutusnähud. Enamusel juhtudel algavad tüsistused kohe või varsti (<24 tundi) pärast sünnitust.

Epidemioloogilised andmed on viidanud, et SSRI-de kasutamine raseduse ajal, eelkõige raseduse
hilises etapis, võib suurendada vastsündinute püsiva pulmonaalhüpertensiooni (persistent pulmonary
hypertension in the newborn, PPHN) riski. Täheldatud risk oli ligikaudu viis juhtu 1000 raseduse
kohta. Üldpopulatsioonis esineb 1…2 PPHN-i juhtu 1000 raseduse kohta.

Imetamine
Avaldatud andmed sertraliinisisalduse kohta rinnapiimas näitavad, et rinnapiima eritub väheses
koguses sertraliini ja selle metaboliiti N-desmetüülsertraliini. Üldiselt leiti imikute seerumist ebaolulisi
kuni avastamatuid kontsentratsioone, välja arvatud ühel imikul, kellel esines seerumikontsentratsioon
50% ema omast (kuid ilma märgatavate mõjudeta tervisele). Senini ei ole sertraliini kasutavate
imetavate emade lastel teatatud kõrvaltoimete esinemisest, kuid seda riski ei saa välistada. Imetavad
emad tohivad sertraliini kasutada vaid siis, kui arst otsustab, et ravist saadav kasu kaalub üle
võimalikud ohud.

Fertiilsus

Loomkatsetest saadud andmed ei näita sertraliini mõju viljakusele (vt lõik 5.3). Inimeste puhul on
aruanded mõndade SSRI-ga näidanud, et mõju spermatosoidide kvaliteedile on pöörduv.
Seni ei ole täheldatud sertraliini mõju inimese fertiilsusele.

Kliinilise farmakoloogia uuringud on tõestanud, et sertraliin ei mõjuta psühhomotoorseid funktsioone.
Kuid patsienti tuleb hoiatada, et psühhotroopsed ravimid võivad nõrgendada vaimseid või füüsilisi
võimeid, mis on vajalikud potentsiaalselt ohtlike toimingute sooritamiseks, nagu autojuhtimine või
masinate käsitsemine.

Kõige sagedasem kõrvaltoime on iiveldus. Meeste sotsiaalse ärevushäire ravimisel täheldati
seksuaalfunktsiooni häiret (ejakulatsioonihäiret) sertraliinirühmas 14% ja platseeborühmas 0%. Need
kõrvaltoimed on annusest sõltuvad ja sageli mööduvad iseenesest ravi jätkamisel.

Topeltpimedates platseeboga kontrollitud uuringutes OKH, paanikahäire, PTSH ja sotsiaalse
ärevushäirega patsientidel oli sageli täheldatud kõrvaltoimete profiil sarnane sellega, mida täheldati
kliinilistes uuringutes depressiooniga patsientidel.

Tabelis 1 on toodud kõrvaltoimed, mis on saadud turustamisjärgselt (teadmata sagedus) ja platseeboga
kontrollitud kliinilistest uuringutest depressiooni, OKH, paanikahäire, PTSH ja sotsiaalse
ärevushäirega patsientidel (hõlmab kokku 2542 sertraliinravi saanud ja 2145 platseebot saanud
patsienti).
Mõnede tabelis 1 loetletud kõrvaltoimete tugevus ja esinemissagedus võivad ravi käigus väheneda ja
selle tõttu tavaliselt ravi ei lõpetata.

Tabel 1: Kõrvaltoimed
Kõrvaltoimete esinemissagedus platseeboga kontrollitud kliinilistes uuringutes depressiooni, OKH,
paanikahäire, PTSH ja sotsiaalse ärevushäirega patsientidel. Ühendatud analüüs ja turustamisjärgne
kogemus (teadmata sagedus).


Väga sage
Sage (≥1/100 kuni Aeg-ajalt
Harv (≥1/10000 kuni Väga harv Sagedus
(≥1/10)
<1/10)
(≥1/1000 kuni
<1/1000)
(<1/10000) teadmata
<1/100)

Infektsioonid ja infestatsioonid

Farüngiit
Ülemiste
Divertikuliit,


hingamisteede
gastroenteriit,
infektsioon,
keskkõrvapõletik
nohu
Hea-, pahaloomulised ja täpsustamata kasvajad (sealhulgas tsüstid ja polüübid)



Kasvaja†


Vere ja lümfisüsteemi häired



Lümfadenopaatia

Leukopeenia,
trombotsütopee-
nia
Immuunsüsteemi häired





Anafülaktoidne

reaktsioon, aller-
giline reaktsioon,
allergia
Endokriinsüsteemi häired





Hüperprolakti-
neemia, hüpo-
türeoidism ja
ADH liignõris-
tuse sündroom
Ainevahetus- ja toitumishäired

Anoreksia,

Hüperkolesteroleemia,
Hüponatreemia,
söögiisu
hüpoglükeemia
diabeet,
suurenemine*
hüperglükeemia

Psühhiaatrilised häired
Unetus
Depressioon*,
Hallutsinat-
Konversioonihäire,

Paroniiria
(19%)
depersonalisat-
sioonid*,
ravimisõltuvus,

sioon, luupaina-
eufooriline
psühhootiline häire*,
jad, ärevus*,
meeleolu*,
agressiivsus*,
agitatsioon*,
apaatia,
paranoia,
erutuvus, libiido
ebanormaalne
suitsiidimõtted/
langus*, hammas- mõtlemine
suitsidaalne
te krigistamine
käitumine***, unes
kõndimine, enneaegne
ejakulatsioon
Närvisüsteemi häired
Peapööri-
Paresteesia*,
Krambid*,
Kooma*,

Liikumishäired
tus (11%), treemor,
tahtmatud
koreoatetoos,
(sealhulgas
unisus
hüpertoonia,
lihaskontrakt-
düskineesia,
ekstrapürami-
(13%),
düsgeusia,
sioonid*,
hüperesteesia,
daalsed
peavalu
tähelepanuhäire
koordinat-
sensoorsed häired
sümptomid nagu
(21%)*

sioonihäired,
hüperkineesia,
hüperkineesia,
hüpertoonia,
amneesia,
düstoonia,
hüpesteesia*,
hammaste
kõnehäired,
krigistamine või
posturaalne
kõndimishäired),
peapööritus,
minestus.
migreen*
On täheldatud ka
serotoniiinisünd-
roomile iseloo-
mulikke nähte ja
sümptomeid, mis
mõnikord kaas-
nevad serotoniin-
ergiliste ravimite
samaaegse
kasutamisega ja
mis hõlmasid
agitasiooni, se-
gasust, diaforee-

si, kõhulahtisust,
palavikku,
hüpertensiooni,
lihasjäikust ja
tahhükardiat.
Akatiisia ja
psühhomotoorne
rahutus (vt. lõik
4.4).
tserebrovasku-
laarne
spasm (sh
pöörduv
tserebraalne
vasokonstrikt-
siooni
sündroom ja
CallFleming’i
sündroom)
Silma kahjustused

Nägemishäired

Glaukoom, pisarateede
Ebanormaalne
haigused, skotoom,
nägemine,
diploopia, fotofoobia,
ebavõrdsed
hüpheem, müdriaas*
pupillid

Kõrva ja labürindi kahjustused

Tinnitus*
Kõrvavalu



Südame häired

Südamepekslemi- Tahhükardia
Müokardi infarkt,


ne*
bradükardia,
südamehäired
Vaskulaarsed häired

Kuumahood*
Hüpertensioon*, Perifeerne isheemia

Verejooksud
õhetus
(nagu ninavere-
jooks, seede-
trakti verejooks
või hematuuria)
Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired

Haigutamine*
Bronhospasm*, Larüngospasm,

Interstitsiaalne
düspnoe,
hüperventilatsioon,
kopsuhaigus
ninaverejooks
hüpoventilatsioon,
striidor, düsfoonia,
luksumine
Seedetrakti häired
Kõhulahtis
Kõhuvalu*,
Ösofagiit, düs-
Veriroe, veri

Pankreatiit
us (18%),
oksendamine*,
faagia, hemor-
väljaheites, stomatiit,

iiveldus
kõhukinnisus*,
roidid, liigne
keele haavandumine,
(24%),
düspepsia,
süljeeritus, keele hambavalu,
suukuivus
kõhupuhitus
kahjustused,
keelepõletik, suu

(14%)
röhitsus
haavandumine
Maksa ja sapiteede häired



Maksatalitluse häire

Rasked
maksahäired
(sealhulgas
hepatiit, ikterus
ja maksapuudu-
likkus)
Naha ja nahaaluskoe kahjustused

Lööve*,
Periorbitaalne
Dermatiit,

Harva on tea-
suurenenud
turse*, purpur*, bulloosdermatiit,
tatud tõsistest
higistamine
alopeetsia*,
follikulaarne lööve,
nahareaktsiooni-
külm higi, kuiv ebanormaalne juuste
dest (SCAR): nt.
nahk,
tekstuur, ebanormaal-
Stevens-Johnso-
urtikaaria*
ne nahalõhn
ni sündroom ja
epidermaalne
nekrolüüs,
angioödeem, näo
turse, valgus-
tundlikkus,
nahareaktsioo-
nid, sügelus
Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused

Müalgia
Osteoartriit,
Luuhäired

Artralgia,
lihasnõrkus,

lihaskrambid
seljavalu,
lihastõmblused
Neerude ja kuseteede häired


Nüktuuria,
Oliguuria,


kusepeetus*,
kusepidamatus*,
polüuuria, polla- urineerimiskõhklus
kisuuria, urinee-
rimishäired
Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired**
Ejakulat-
Seksuaalfunktsioo Tupeverejooks, Menorraagia, atroofili-
Günekomastia,
sioonihäire ni häire,
naistel seksuaal- ne vulvovaginiit,
ebaregulaarne
(14%)
erektsioonihäire
funktsiooni
balanopostiit, voolus
menstruatsioon
häire
suguelunditest, pria-
pism*, galaktorröa*
Üldised haired ja manustamiskoha reaktsioonid
Väsimus
Valu rinnus*
Halb
Song, süstekoha

Perifeerne turse
(10%)*
enesetunne*,
fibroos, ravimi-

külmavärinad,
taluvuse vähenemine,
palavik*,
kõndimishäired, mitte-
asteenia*,janu
hinnatav kõrvaltoime
Uuringud


Kehakaalu
Alaniinaminotransfe-

Kõrvalekalded
langus*,
raasi aktiivsuse
kliiniliste

kehakaalu tõus* suurenemine*,
laboratoorsete
aspartaataminotransfe-
analüüside
raasi aktiivsuse
tulemustes,
suurenemine*,
vereliistakute
ebanormaalsed
funktsiooni
seemnerakud
muutused,
seerumi koleste-
roolisisalduse
suurenemine
Vigastus ja mürgistus



Vigastus


Kirurgilised ja meditsiinilised protseduurid



Vasodilatatsiooni-


protseduur
Kui kõrvaltoime esines depressiooni, OKH, paanikahäire, PTSH ja sotsiaalse ärevushäire korral,
klassifitseeritakse põhimõisted depressiooniuuringute põhimõistete kohaselt.
† Kasvaja esines ühel patsiendil sertraliinirühmas, platseeborühmas kasvajaid ei esinenud.
* Kõrvaltoimed, mida täheldati ka turustamisjärgselt.
** Klassifitseerija kasutab selles mõlemat sugu hõlmavas rühmas suurt arvu patsiente: sertraliin
(1118 meest, 1424 naist), platseebo (926 meest, 1219 naist).
OKH puhul olid uuringud lühiajalised, vaid 1…12-nädalased.
*** Sertraliinravi ajal või varsti pärast ravi lõpetamist on teatatud suitsiidimõtete ja suitsidaalse
käitumise juhtudest (vt lõik 4.4).

Sertraliinravi lõpetamisel esinenud võõrutusnähud
Sertraliinravi lõpetamisel (eriti järsul) tekivad sageli võõrutusnähud. Kõige sagedasemad nähud on
peapööritus, sensoorsed häired (sealhulgas vääraistingud), unehäired (sealhulgas unetus ja pingelised
unenäod), agitatsioon või ärevus, iiveldus ja/või oksendamine, treemor ja peavalu. Üldiselt on need
kõrvaltoimed kerged kuni mõõdukad ja isemööduvad, siiski võivad need mõnedel patsientidel olla
tõsised ja/või pikaajalised. Seetõttu soovitatakse sertraliinravi lõpetada annuse järk-järgulise
vähendamisega (vt lõigud 4.2 ja 4.4).

Eakad patsiendid
SSRI-sid või SNRI-sid, sealhulgas sertraliini, on seostatud kliiniliselt olulise hüponatreemia
tekkimisega eakatel patsientidel, kellel võib olla suurem risk selle kõrvaltoime tekkimiseks (vt lõik
4.4).

Pediaatriline populatsioon
Sertraliiniga ravitud enam kui 600 pediaatrilisel patsiendil oli kõrvaltoimete profiil üldiselt
samasugune kui täiskasvanutega läbi viidud uuringutes. Kontrollitud uuringutes (n=281 sertraliiniga
ravitud patsienti) täheldati järgmisi kõrvaltoimeid:
Väga sage (≥1/10): peavalu (22%), unetus (21%), kõhulahtisus (11%) ja iiveldus (15%).
Sage (≥1/100 kuni <1/10): valu rinnus, mania, palavik, oksendamine, isutus, emotsionaalne labiilsus,
agressiivsus, agitatsioon, erutuvus, tähelepanuhäire, peapööritus, hüperkineesia, migreen, unisus,
treemor, nägemishäired, suukuivus, düspepsia, luupainajad, väsimus, kusepidamatus, lööve, akne,
ninaverejooks, kõhupuhitus.
Aeg-ajalt (≥1/1000 kuni <1/100): EKG QT-intervalli pikenemine, suitsiidikatsed, krambid,
ekstrapüramidaalsed häired, paresteesia, depressioon, hallutsinatsioonid, purpur, hüperventilatsioon,
aneemia, maksatalitluse häired, alaniinaminotransferaasi aktiivsuse suurenemine, tsüstiit, lihtherpes,
väliskõrvapõletik, kõrvavalu, silmavalu, müdriaas, halb enesetunne, hematuuria, mädavilliline lööve,
riniit, vigastus, kehakaalu langus, lihastõmblused, ebanormaalsed unenäod, apaatia, albuminuuria,
pollakisuuria, polüuuria, rindade valulikkus, menstruatsioonihäired, alopeetsia, dermatiit,
nahakahjustused, ebanormaalne nahalõhn, urtikaaria, hammaste krigistamine, nahaõhetus.


Sagedus teadmata: enurees

Farmakoloogilisele klassile omased toimed
Peamiselt 50-aastastel ja vanematel patsientidel läbi viidud epidemioloogilistes uuringutes näidati
luumurdude riski suurenemist patsientidel, kes said SSRI-sid ja tritsüklilisi antidepressante. Seda riski
põhjustav mehhanism ei ole teada.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Toksilisus
Lähtudes olemasolevatest andmetest, on sertraliinil üleannustamise korral suur ohutusvaru. On
registreeritud sertraliini üleannustamisi kuni 13,5 g. Surmajuhtumeid on täheldatud seoses sertraliini
üleannustamisega siis, kui ravimit on kombineeritud teiste ravimite ja/või alkoholiga. Seetõttu tuleb
iga üleannustamist käsitleda kui intensiivravi vajavat juhtu.

Sümptomid
Üleannustamise sümptomid on serotoniini vahendatud kõrvaltoimed, nagu unisus, seedetrakti häired
(iiveldus ja oksendamine), tahhükardia, treemor, agitatsioon ja pearinglus. Harvemini on täheldatud
koomat.

Ravi
Sertraliini jaoks ei ole spetsiifilist antidooti. Vajadusel vabastada hingamisteed ning tagada piisav
hapniku juurdepääs ja kopsude ventilatsioon. Üleannustamise ravis tuleb kaaluda aktiivsöe kasutamist,
mida võib kasutada koos lahtistiga ja mis võib olla vähemalt sama tõhus kui maoloputus.
Oksendamise esilekutsumist ei soovitata. Tuleb jälgida südame tööd ja teisi elutähtsaid näitajaid koos
samaaegse üldiste ja sümptomaatiliste toetavate meetmete rakendamisega. Sertraliini suure
jaotusruumala tõttu ei ole tõenäoliselt kasu forsseeritud diureesist, dialüüsist, hemoperfusioonist ega
verevahetusest.

Farmakoterapeutiline rühm: Selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSRI),
ATC-kood: N06AB06.

Sertraliin on tugev ja spetsiifiline neuronaalse serotoniini (5-HT) tagasihaarde inhibiitor in vitro, mis
põhjustab 5-HT toimete võimendumist loomadel. Sertraliinil on vaid väga nõrk toime noradrenaliini ja
dopamiini neuronaalsele tagasihaardele. Kliinilistes annustes blokeerib sertraliin inimesel serotoniini
seondumist trombotsüütidega. See ei avalda loomadel stimuleerivat, sedatiivset ega antikolinergilist
toimet ega kardiotoksilisust. Kontrollitud uuringutes tervete vabatahtlikega ei tekitanud sertraliin
sedatsiooni ega mõjutanud psühhomotoorseid funktsioone. Kooskõlas 5-HT tagasihaarde selektiivse
pärssimisega ei suurenda sertraliin katehhoolaminergilist aktiivsust. Sertraliinil puudub afiinsus
muskariini- (kolinergiliste), serotoninergiliste, dopaminergiliste, adrenergiliste, histaminergiliste,
GABA- või bensodiasepiiniretseptorite suhtes. Sertraliini kroonilise manustamisega loomadele
kaasnes aju noradrenaliiniretseptorite tundlikkuse vähenemine, mida on täheldatud ka teiste kliiniliselt
efektiivsete antidepressantide ja antiobsessiivsete ravimite puhul.

Sertraliin ei tekita sõltuvust. Platseeboga kontrollitud topeltpimedas randomiseeritud uuringus, milles
võrreldi sertraliini, alprasolaami ja d-amfetamiini kalduvust inimestel sõltuvust tekitada, ei avaldanud

sertraliin positiivseid subjektiivseid toimeid, mis viitaksid sõltuvust tekitavale potentsiaalile.
Vastupidi, uuritavad isikud hindasid nii alprasolaami kui ka d-amfetamiini meeldivust, eufooriat ja
sõltuvust tekitavat potentsiaali platseebost tunduvalt suuremaks. Sertraliin ei tekitanud d-amfetamiini
kasutamisega kaasnevat stimulatsiooni ega ärevust ning alprasolaami kasutamisega kaasnevat
sedatsiooni ega psühhomotoorsete funktsioonide häirumist. Sertraliin ei tekita iha reesusmakaakidel,
keda on õpetatud endale ise kokaiini manustama, ka ei kujuta sertraliin endast aseainet reesusmakaake
ergutavale d-amfetamiinile ega pentobarbitaalile.

Kliinilised uuringud

Raske depressiivne häire
Korraldati uuring, milles osalesid depressiooniga ambulatoorsed haiged, kes esialgses 8-nädalases
avatud ravifaasi uuringus olid reageerinud sertraliini annusele 50...200 mg päevas. Need patsiendid
(n=295) randomiseeriti 44 nädalat kestnud topeltpimedasse uuringusse, milles neile jätkati
sertraliinravi manustamist annuses 50...200 mg ööpäevas või anti platseebot. Sertraliinirühmas
täheldati haigushoogude kordumise sageduse statistiliselt olulist vähenemist võrreldes
platseeborühmaga. Uuringu lõpetajatel oli keskmine annus 70 mg ööpäevas. Ravile allunute protsent
(defineeritud kui patsiendid, kellel ei esinenud retsidiive) oli sertraliini- ja platseeborühmas vastavalt
83,4% ja 60,8%.

Posttraumaatiline stressihäire (PTSH)
Kolme posttraumaatilise stressihäirega patsientide üldpopulatsioonis tehtud uuringu kombineeritud
andmetel täheldati meestel naistega võrreldes väiksemat ravile reageerimise määra. Kahes
üldpopulatsiooni uuringus oli meeste ja naiste ravile reageerimise määr platseeborühmaga võrreldes
sarnane (naised: 57,2% vs 34,5%; mehed: 53,9% vs 38,2%). Mees- ja naissoost patsientide arv
summaarses üldpopulatsioonis oli vastavalt 184 ja 430, mistõttu naistel täheldatud tulemust võib
pidada usaldusväärsemaks. Lisaks sellele esines meestel sagedamini muid lähtetaseme muutujaid
(ravimite ja narkootikumide kuritarvitamine, stressihäire pikem kestvus, trauma allikas), mis
korreleeruvad neil täheldatud väiksema toimega.

Pediaatriliste patsientide OKH
Sertraliini (50…200 mg päevas) ohutust ja tõhusust uuriti obsessiiv-kompulsiivse häirega (OKH) ja
ilma depressioonita laste (6…12-aastased) ja noorukite (13…17-aastased) ambulatoorses ravis. Pärast
ühenädalast ühekordse pimemenetlusega platseebo sissejuhatavat perioodi randomiseeriti patsiendid
juhuslikkuse alusel saama paindliku annusega ravi kas sertraliini või platseeboga 12 nädala jooksul.
Laste ravi (vanuses 6…12 eluaastat) alustati esialgu annusega 25 mg ööpäevas. Sertraliini saanud
patsientidel esines oluliselt suurem paranemine laste Yale-Browni obsessiiv-kompulsiivsuse skaalal
CY-BOCS (p=0,005), NIMH üldisel obsessiiv-kompulsiivsuse skaalal (p=0,019) ja CGI paranemise
skaalal (p=0,002). Lisaks esines suundumus suuremaks paranemiseks sertraliinirühmas võrreldes
platseeboga ka CGI raskusastme skaalal (p=0,089). CY-BOC keskmised lähtetaseme ja sellega
võrreldava muutuse skoorid platseeborühmas olid vastavalt 22,25 ± 6,15 ja -3,4 ± 0,82, samal ajal kui
sertraliinirühmas olid keskmised lähtetaseme ja sellega võrreldava muutuse skoorid vastavalt 23,36 ±
4,56 ja -6,8 ± 0,87. Post hoc analüüsis oli ravile reageerinuid [(defineeritud kui patsiendid, kellel
täheldati uuringu lõpuks CY-BOC skoori (uuringu esmane tulemusnäitaja) ≥25% vähenemist
võrreldes lähtetasemega)] sertraliinirühmas 53% ja platseeborühmas 37% (p=0,03).

Pikaaegsed ohutuse ja tõhususe andmed pediaatrilise populatsiooni kohta puuduvad.

Andmed alla 6-aastaste laste kohta puuduvad.

Imendumine
Annuste vahemikus 50...200 mg on sertraliinil annusest sõltuv farmakokineetika. 50...200 mg annuste
suukaudsel manustamisel inimestele üks kord ööpäevas 14 päeva jooksul saabub sertraliini

maksimaalne kontsentratsioon plasmas 4,5…8,4 tundi pärast ravimi manustamist. Toit ei muuda
oluliselt sertraliinitablettide biosaadavust.

Jaotumine
Ligikaudu 98% veres ringlevast ravimist on seondunud plasmavalkudega.

Biotransformatsioon
Sertraliin metaboliseerub ulatuslikult esmasel maksapassaažil.

Kliinilistele ja in vitro andmetele tuginedes võib arvata, et sertraliin metaboliseerub mitme
metabolismiraja vahendusel, nagu CYP3A4, CYP2C19 (vt lõik 4.5) ja CYP2B6. Sertraliin ja tema
peamine metaboliit desmetüülsertraliin on in vitro ka P-glükoproteiini substraatideks.

Eliminatsioon
Sertraliini keskmine poolväärtusaeg on 26 tundi (vahemik 22...36 tundi). Kooskõlas lõpliku
eliminatsiooni poolväärtusajaga kumuleerub aine peaaegu kahekordselt enne
tasakaalukontsentratsiooni saabumist, mis saabub üks kord ööpäevas manustamise korral ühe nädala
pärast. N-desmetüülsertraliini poolväärtusaeg on vahemikus 62…104 tundi. Sertraliin ja
Ndesmetüülsertraliin metaboliseeruvad inimestel ulatuslikult ja metaboliidid erituvad väljaheite ja
uriiniga võrdsetes kogustes. Ainult väike kogus (<0,2%) sertraliini eritub muutumatult uriiniga.

Spetsiifiliste patsiendirühmade farmakokineetika

Obsessiiv-kompulsiivse häirega pediaatrilised patsiendid
Sertraliini farmakokineetikat uuriti 29 pediaatrilisel patsiendil vanuses 6…12 aastat ja 32 noorukist
patsiendil vanuses 13…17 aastat. Patsientide annust suurendati järk-järgult kuni 200 mg-ni ööpäevas
32 päeva jooksul; algannuseks oli kas 25 mg või 50 mg ja annust suurendati samade inkrementidega.
Nii 25 mg kui 50 mg režiim olid võrdselt hästi talutavad. 200 mg annuse tasakaalukontsentratsiooni
puhul olid sertraliini plasmakontsentratsioonid 6…12-aastaste rühmas ligikaudu 35% suuremad
võrreldes 13…17-aastaste rühmaga ja 21% suuremad võrreldes täiskasvanute võrdlusrühmaga. Olulisi
erinevusi kliirensis poiste ja tüdrukute vahel ei esinenud. Seetõttu soovitatakse lastele, eriti väikese
kehakaaluga lastele algannust 25 mg ja annuse suurendamist samuti 25 mg kaupa. Noorukitele võib
ravimit annustada nagu täiskasvanutele.

Noorukid ja eakad patsiendid
Noorukite või eakate patsientide farmakokineetiline profiil ei erine oluliselt 18…65-aastaste
täiskasvanute omast.

Maksafunktsiooni kahjustus
Maksakahjustusega patsientidel on sertraliini poolväärtusaeg pikem ja AUC suureneb kolm korda (vt
lõigud 4.2 ja 4.4).

Neerukahjustus
Mõõduka kuni raske neerukahjustusega patsientidel ei esinenud olulist sertraliini akumuleerumist.

Farmakogenoomika
CYP2C19 aeglastel metaboliseerijatel oli sertraliini plasmasisaldus kiirete metaboliseerijatega
võrreldes ligikaudu 50% võrra suurem. Selle kliiniline tähendus ei ole selge, seetõttu tuleb
patsientidele leida sobiv annus nende kliinilise ravivastuse alusel.

Farmakoloogilise ohutuse, kroonilise toksilisuse, genotoksilisuse, kartsinogeensuse ja
reproduktsioonitoksilisuse mittekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele.
Reproduktsioonitoksilisuse uuringutes loomadel ei täheldatud teratogeensust ega mõju isasloomade
fertiilsusele. Täheldatud fetotoksilisus oli arvatavasti seotud toksilisusega emasloomale. Postnataalne

poegade elulemus ja kehakaal olid vähenenud ainult esimestel sünnijärgsetel päevadel. Leiti tõendeid,
et varase postnataalse suremuse põhjuseks oli in utero ekspositsioon pärast tiinuse 15. päeva.
Postnataalse arengu pidurdumine, mis esines ravitud emasloomade poegadel, oli ilmselt tingitud
mõjust emasloomadele ja ei ole seetõttu inimriski jaoks oluline.
Loomade andmed närilistelt ja mitte-närilistelt ei näita mõju fertiilsusele.

Tableti sisu:
Kaltsiumvesinikfosfaat (dihüdraadina)
Mikrokristalne tselluloos
Naatriumglükolaattärklis
Hüdroksüpropüültselluloos
Talk
Magneesiumstearaat

Tableti kate:
Hüpromelloos
Titaandioksiid (E171)
Talk
Propüleenglükool

Ei kohaldata.

5 aastat.

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

Blisterpakend (PVC-foolium, alumiiniumfoolium), 50 mg või 100 mg õhukese polümeerikattega
tabletid, 28 tabletti pakendis.

Erinõuded puuduvad.
Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.