Hoolikalt valitud lutt terviseprobleeme ei tekita

Foto: Shutterstock

Seisukohti, kas beebi peaks kasvama lutita või lutiga on seinast seina. Uuemad uuringud ütlevad, et kui lutt on hoolikalt valitud ning beebi seda pidevalt ei ime, ei tekita lutt ka terviseprobleeme. Mida peaks lapsele luti kasutamisel ning luti ja lutipudeli valikul silmas pidama, juhendab ajakirjas Perearst ilmunud artiklis ämmaemand Triinu Adlas.

Luti kasutamise kuldreegel, mida lapsevanemad peaksid meeles pidama, on see, et lutti ei tohiks lapsele automaatselt iga nutmise ajal suhu suruda. Eelkõige tuleks järele uurida, kas beebil on parasjagu mingeid täitmata soove või vajadusi. Näljast last lutt ei lohuta, ka valule ei too see tegelikult leevendust. Lutti tuleks kasutada viimase lahendusena, kuid kui see last rahustab, ei ole põhjust talle lutti mitte anda. Ning otse loomulikult peaks beebile lutti valides hoolas olema. Sama kehtib ka lutipudeli kohta, kui mingil põhjusel on näidustatud beebile rinnapiimaasendaja pakkumine.

Vastsündinu ja lutt

Et varajane rõngasluttide kasutamine on sageli seotud vähem eduka imetamisega, võiks tervetele ajalistele vastsündinutele rõngasluttide ja lutipudelite pakkumist laktatsiooni väljakujunemise ning imetamissuhte toimima hakkamise perioodil, beebi esimestel elunädalatel, vältida.

Luti imemise tehnika erineb oluliselt rinna imemisest ning mõned beebid omandavad lutti imedes või lutipudelist süüa saades kiiresti valed imemisvõtted, ega ole seetõttu edaspidi rinda imedes enam väga osavad. Samas on beebisid, kes ei ole nii palju mõjutatavad ning on ka pärast luti või pudelitoidu saamist rinda imedes endiselt tublid.

Esimestel elunädalatel soovitatakse lapse rahustamiseks luti asemel kasutada pigem nahk-naha kontakti ja imetamist, süles hoidmist, soojust, hellust, massaaži, rahulikku muusikat või laulmist. Kui sel viisil õnnestub last rahustada, siis ei ole luti kasutamiseks tavaliselt ka hilisemalt tarvidust.

Umbes 3.-4. elunädalaks on imetamissuhe välja kujunenud, see tähendab, et laps oskab rinda õige võttega haarata ja imeda, ema oskab rinda pakkuda ja piima jätkub (st lapse kaal tõuseb piisavalt).

Kui imetamine on hästi välja kujunenud, võib rõngaslutti kasutada lapse uinuma panemisel, rahustamisel või une ajal selili asendis magamisel.

Mõningatel juhtudel annab luti kasutamine lisaks emale ka teistele pereliikmetele võimaluse osaleda imiku eest hoolitsemisel, ema aga saab aega lapsest eemalduda, puhata ning erinevate praktiliste ja vajalike asjadega tegeleda.

 Millise kujuga lutt valida?

Ideaalset pudelilutti, mis oleks kõige sarnasem ema rinnaga, ei ole olemas, lisaks teeb lõpliku valiku tegelikult beebi, sest erinevatele lastele sobivad erineva kujuga lutid.

Kuna ümmarguse kujuga luti pikemaajaline kasutamine võib põhjustada hambakaare kuju muutusi, soovitavad hambaarstid nii imemis- kui pudeliluti valikul eelistada nn anatoomilise kujuga ehk ortodontilist lutti. Nende luttide disainimisel on jälgitud ema rinnanibu kuju lapse toitmise ajal (imetamise hetkel ei ole rinnanibu ümmargune nagu tavaliselt, vaid lamedam).

Imemisliigutused on olulised nii alumise lõualuu kui ka lihaste arenguks ning imemise ajal lapse suu sisemised piirjooned varieeruvad. Anatoomilise luti disain arvestab beebi suu iseärasusi, aitab beebi suu- ja keeleliigutustel õigesti areneda ja rahuldab tema loomulikku imemisvajadust.

Kui võrrelda imemisliigutusi rinnast ja anatoomilise kujuga lutist, on tulemus üsna sarnane.

Ümara otsaga lutt ei sarnane ema rinnanibust imemise kujuga, seetõttu neelab beebi rohkem õhku, ta põsed langevad sisse ja see viib suulae ebaõigesse positsiooni. Anatoomilise kujuga lutist imedes on lapse huuled kindlalt õhu jaoks suletud ja laps saab nina kaudu hingata. Luti kaela eriti õhuke profiil aga laseb beebil suu korralikult sulgeda. Luti ülemine osa on kaldu, et kohanduda keele loomuliku asendiga ja tagada õige surve suulae külgedele. Tühi ruum keele jaoks jaotab õiget survet suulaele, aidates kaasa selle korrektsele arengule.

Kui laps imeb lamedat lutti ja surve on rohkem alalõuale, laiendab see lõualuud, mis on tähtis hilisema hammaste lõikumise jaoks. Suu sisemuses käib tugev lihastegevus. Laps peab pisut tugevamalt imema, ent see sarnaneb imemistugevusega ema rinnast.

Lateksist, kautšukist või silikoonist lutt?

Lutte (nii rõngas- kui pudelilutte) valmistatakse enamasti lateksist, looduslikust kautšukist või silikoonist. Eelistada võiks lateksist või looduslikust kautšukist lutti, kuna need on eriti elastsed. Märkimist väärib aga see, et neil materjalidel on kerge iseloomulik maitse, mis mõnele lapsele ei meeldi. Samuti võivad need tekitada mõningatel juhtudel allergiat ning vananevad suhteliselt kiiresti. Lateksist ja looduslikust kautšukist lutte tuleks vahetada iga pooleteise kuu järel või siis, kui need muutuvad kleepuvaks.

Poolläbipaistev värvitu silikoonlutt on kõvem ja väga vastupidav, lõhnatu ja neutraalse maitsega. Silikoon on äärmiselt vastupidav temperatuuride ja valguse suhtes, selle eluiga on pikem, seda vähemalt seni, kuni lapsel pole hambaid ning ta ei saa lutti närida. Silikoonist saab hammastega kergemini tükke hammustada kui kautšukist. Seetõttu tuleks regulaarselt kontrollida, ega silikoonlutil pole kahjustusi, ning vajadusel see välja vahetada.

Pudeliluti valik

Kui vajalikuks osutub beebi pudelist toitmine, tuleks materjali valikul arvestada samu asju, mida imemislutti soetades. Siingi võiks esmavalikuks olla anatoomilise kujuga lutt, sest see aitab vähendada ka gaasivalusid. Nende piimaava asub luti ülaküljel, sellega suunatakse piim suulae poole nii, et see seguneb süljega enne allaneelamist, mis kergendab seedimist.

Lutt peaks olema sümmeetrilise kujuga, laiema sibulakujulise alusega ega tohiks olla liiga kõva.

Jälgima peaks sedagi, et lutt oleks sobivas suuruses avaga ehk arvestada tuleks, milline on lapsele pakutava toidu konsistentsi, kui vedel või paks toit on.

Pudelilutte on valida kolme eri suuruses avaga, kas vee-, piima- või püreelutid. Lisaks on veel õhuava, mis tagab piima katkematu voolu ja väldib õhu neelamist toitmisel. Õige piimavool lutist peaks olema piisavalt aeglane. See aitab vähendada lapse ületoitmist ning soodustab probleemidega lapsel (nt enneaegsed beebid) imemise, neelamise ja hingamise koordineeritust.

On olemas ka spetsiaalsed lutid ja reguleeritud piimavooluga pudelid toitmisprobleemidega lastele, eelkõige suulaelõhedega lastele ning enneaegsetele lastele.

Koolikutevastane lutipudel

Gaasivalud ehk koolikud esinevad erinevatel andmetel vähemalt 40 protsendil beebidest. Enamasti tekivad need 2.-4. elunädalal ja mööduvad umbes 3kuuseks saamisel. Kui lisatoitu saav beebi vaevleb on sageli koolikute käes, võiks kaaluda spetsiaalse koolikutevastase lutipudeli soetamist. Sellised pudelid kindlustavad ühtlase piimavoolu ja takistavad sellega imikul söömise ajal liigse õhu neelamist, mis tekitabki puhitusi.

Takistamaks õhu pääsu seedesüsteemi kasutatakse koolikutevastasel pudelil kas spetsiaalset koolikutevastast lutti, pudeli põhjas olevaid õhutusavasid või täidetavat õhukest plastkotti pudeli sees, mis tõmbub joomise ajal kokku, nagu ema rinnas olevad piimanäärmed.

Plastpudel või klaaspudel?

Kui mingil põhjusel ei ole rinnaga toitmine võimalik või osutub lutt siiski vajalikuks, tuleb lapsevanemat suunata selle valikul hoolas olema.

Lutipudeleid valmistatakse tänapäeval nii klaasist kui plastist. Plastpudeli eelis on asjaolu, et see on purunemiskindel. Puuduseks on, et plastile tekivad kiiremini kriimustused ja värvimuutused.

Plastist lutipudeleid valmistatakse tänapäeval polüpropüleenist (PP) või polüamiidist (PA). Polükarbonaati (PC) enam ei kasutata, sest selles sisalduv aine bisfenool (BPA) on tervist kahjustava mõju tõttu praeguseks lutipudelites keelatud. Moodsad materjalid on igal juhul BPA-vabad.

Polüpropüleenil on kerge iseloomulik lõhn ja veidi piimjas välimus. Polüamiid on lõhnatu ja täiesti läbipaistev, kuid laguneb seevastu raskemini.

Klaasist lutipudelid ei kulu võrreldes plastpudelitega peaaegu üldse ja on püsivalt hügieenilised. Silikoonpinnakate kaitseb klaasi purunemise eest.

Luti imemise ohud

Et vältida hambumusprobleemide teket, peaksid lapse huuled enamiku ööpäevast asetsema koos, ta peaks hingama läbi nina ja suu peaks olema tühi. Liiga sage või liiga pikaajaline luti imemine võib põhjustada hambakaare kuju muutusi. Ning ei hammaste ega lõualuu arengule mõju hästi, kui midagi pidevalt hammaste vahel ripub.

Aastane laps ei peaks kindlasti enam pidevalt lutti imema, kuna arenguliselt on tema ülesandeks ning sooviks  lalisemine ja rääkimine, mida ööpäev läbi luti imemine aga pärsib.

Lapse hammaste tervisele on väga kahjulik ka see, kui lapsevanem pakub lapsele millegi magusa sisse kastetud lutti, et teda rahustada või vaigistada.

Luti kaudu jõuavad lapse suhu bakterid, seened ja viirused, mis on hooldaja kätel ning hiljem, juba roomamiseas, lapse oma kätel ja põrandal. Sageli pistavad vanemad luti oma suhu, et seda puhastada. Nii levivad näiteks soor, kaaries ning viirused ja bakterid. Seetõttu peab lutti kindlasti pesema kas kraani all või loputama pudeliveega.

Külma ilmaga moodustab lutt „külmasilla” lapse suu ja väliskeskkonna vahel, jahutades lapse suud ja neelu. Külmal ajal tuleks kasutada lutti vaid beebi uinutamiseks ja võtta uinunud lapsel lutt suust esimesel võimalusel. Nn „tühi imemine” tekitab alarõhu nina-kõrva-kurgu vahelistes kanalites ja soodustab lihtsa nohu edenemist keskkõrvapõletikuks.

Luti imemine versus pöidla imemine

Hambaarstide sõnul on luti imemine kindlasti parem valik kui pöidla imemine. Luti imemisest on last lihtsam võõrutada kui sõrmede lutsimises.

Pöidla imemise miinusteks on aga asjaolu, et vanemal on pea võimatu mõjutada seda, kui tihti ja kui kaua laps pöialt imeb. Pöial on alati olemas, mistõttu võib sellest loobumine olla äärmiselt keeruline. Kui laps on pikki aastaid pöialt imenud, võib seegi hambumusele halvasti mõjuda ja tähendada seda, et laps vajab hambumuse korrigeerimist ortodondi juures.

Kas see artikkel oli kasulik?