HIRM 01.06.03 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere, olen 40 aastane naine ja elan väikelinnas ja siin pole arsti, kes mind aidata võiks. Olen energiline ja oskan mõnusalt ära elada ka oma pika-ajalise naabriga-hirmuga. Hirmud tekkisid mul juba varajases lapsepõlves. Küll oli raske hingata, küll oli klomp kurgus, kartsin paaniliselt üksi jääda ja pea igal õhtul oli paanikahoog (südamekloppimine, hingamisraskused, värisesin üleni kui haavaleht). Ema oli alati mu kõrval ja toeks. Psühhiaater pumpas mind rahusteid täis nii, et poolest koolis käidud ajast ei mäleta ma miskit. Diagnoosiks pandi mulle neuroos. Ühel ilusal päeval võtsin end kokku ja viskasin kõik rohud minema kuna mingist tugevast rahustist sain sellise allergia, et sattusin haiglasse. Peale seda vähenesid mu paanikahood niivõrd, et nüüdseks ma ei mäletagi kuna mul viimati see oli. Aga probleem järgmine, et alateadvuses kardan ma ikka väga ja väldin asju mis paanikahoo esile võivad kutsuda. Näiteks ei saa ma minna enam kinnisesse ruumi kuhu ma võiksin kinni jääda (liftid, trellitatud akendega poed jne.). Väldin neid asju ja saan lõbusasti enda arvates enesega hakkama. Aga nüüd siis, mis mulle hakkab aina vähem meeldima: ma ei julge linnast välja sõita (ei üksi ega kellegagi koos)!!! Siit hakkavad probleemid! Kuna ma ise sõidan autoga, siis lapsed tahavad küll loodusesse või järve äärde aga alati leian ma mingi põhjuse, et ära öelda. Kui abikaasa tahab mind viia reisile või kuhugi sõita siis mina hakkan kohe end halvasti tundma (tunnen, et juba mul hakkab kurk kuivama ja millegipärast läheb hingamine raskemaks...). Ja muidugi leian põhjuse miks mitte minna. Ma olen selles kole osav. Kui saaksite mulle nõu anda, siis kuidas on võimalik saada esialgset abi, et ma vähemalt näiteks Tartussegi arsti juurde julgeks sõita!? Äkki mingid tabletid või? Ja kelle juurde minu hädaga minna ja kas mind saab sellest tülikast kaaslasest vabastada??? Muide, ma ei tea oma peres kedagi, kellel veel selline asi oleks.
Ette tänades

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Selliseid sundhirme esineb rohkelt. Saate isegi aru, et teatud situatsioonides saate vägagi hästi hakkama. Seega - mõistus ja organism suudab korralikult töötada. Need olukorrad, mida püüate praegu vältida on ka toredad, toredad, et nendega kokku puutudes (teadlikult ja samm-sammult ikka rohkem) end karastada, tugevamaks harjutada. Ka veega karastamine vajab ju tahte teadlikku pingutamist, enda "ületamist". Fr. Nietzsche ütles, et enda ületamine ongi kõige inimlikum, kõige hinnatavam. Üleliigsete pingete "maandamiseks" ja näpunäidete andmiseks pöörduge psühhiaatri poole. Paranemine toimub lainjalt, seega väikesed "tagasilöögid" käivad asja juurde.
Head "karastamist" ja kannatlikkust. Usku endasse! Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?