Pahukis kõigega 06.08.07 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!
Olen pikamat aega võidelnud endaga. Alguse teeks eelmise aasta lõpust, olen 20 ja saime kaalutluse peale planeeritud lapse aasta lõpus 2006, elu tähtsaim otsus, mis teeb väga õnnelikuks. Meie suhe kaasaga oli täiuslik meile mõlemale ja lapse sünd täiendas seda veelgi. Rasedaks jäädes lõpetasin gümnaasiumi ja astusin kohe ülikooli, küll kaugõppesse aga minu jaoks oli ja on see tähtis. Kartsin, et kui poleks kohe ülikooli läinud, ei oleksi sinna läinud ja see oli mu suur unistus, mitte isegi seda vaid asjade loomulik käik tänapäeval. Mees on minust 7 aastat vanem. Ühel hetkel hakkas kõik koost vajuma, mina panin oma energia ja armastuse lapse peale nagu mu meeski, mis tundus meile normaalne, kuigi teadsime, et suurt rõhku peame ka meie suhetele panema. Tülid hakkasid tulema tühjast tähjast, domineerivam olin mina, kuna mees lihtsalt surub alla kõik ja mina just kui kasutasin seda alateadvuses ära. Ta arvas, et mul on sünnitusjärgne depressioon, ma ei tunnistanud seda, sest laps polnud mulle probleem, ma ei kartnud, ega vihanud oma last. Emaks olemine oli mulle loomulik. Mina ise muutusin järjest pessimistlikumaks, aga laps võttis oma aja ja see oli väsitav, õhtul kui mees koju tuli, oli väsinud ja soovisin pigem puhata kui temaga olla. Mida laps vanemaks, seda hullemaks, kuigi on teada, et vanemad peavad endale ka aega võtma, hakkasin meest juba tasapisi eirama, mitte nimelt, vaid nii oli. Meie seksuaalelu vajus soiku, pigem tegin seda mina, tema küll üritas aga mina palusin pigem kallistusi ja hellust niisama, ilma igasuguse tagamõtteta. Hakkasid esinema mul paanikahood, lihtsalt hakkasin nutma, ma otsisin vastust, miks ma nutan, aga ei teadnud, seda ütlesin ka mehele, kes mind ei uskunud. Tahsin arsti juurde minna, aga siis arvasin, et kas tõesti ei suuda ma ise hakkama saada. Sellegi poolest armastan oma meest tohutult, igatsen sellest hetkest teda kui ta tööle läheb. Tülide aegu, mis algavad mul nutuga, oli tema alati minu jaoks süüdi ja lausun sõnu, mille tagajärgedele ei mõtle, krõbedaid sõnu tema pihta, kui ta seda tegelikult pole. Lahenduseks leidis ta, et ma peaks oma sõpradega rohkem suhtlema, mida ma ka tegin, küll telefoni ja interneti teel pigem, sest lapsega ei tahtnud mööda linna tuuseldada. Paljude tülide aegu tahan ära minna ja olengi läinud, ma pole kellegi tiiva alla jooksnud, vaid lihtsalt kohta kus saan olla üksi. Hakkasin kirjutama päevikut, mis mind aitas, ma suutsin analüüsida ennast ja rahunesin tunduvalt peale probleemi lahkamist enda jaoks ja oleme saanud ka omavahel probleemid selgeks räägitud. Ma vajan seksuaalelu asemele momendil romatikat ja toredat olemist, lähedase soojust, mitte enamat. Aga ta pole selline ja inimest muutma ei saa hakata vastutahtmist, nii siis unistangi, et äkki tuleb ta täna töölt koju ja teeb miskit enneolematult ilusat. Seda pole, sest tema elab reaalsuses, kahe jalaga maa peal, mida tegin minagi, aga see üksluisus lihtsalt paneb unistama ja õhulosse ehitama. Paar päeva tagasi ta võttis mu päeviku ja rebis selle tükkideks, mis tegi mulle väga haiget, kõik mu tunded oli sinna kirja pandud. Ta sõimas mind väga jubedate sõnadega, heidad mu ülikooli ette, et mul selline siht on võetud. Olen öelnud, et müüaks ma ei taha saada, et tahan kõrgharidust. Aga ta laidab seda väga maha ja tunnen, et enne kui kool hakkab peaksin ruttu paberid välja võtma, et see probleeme enam ei tekitaks. Ise mõtlen, et äkki asi selles, et temagi tahtsis ülikooli minna, aga nende perel polnud see võimalik, niisamuti saan sellepärast, et minu vanemad on mulle kõik andnud. Äkki ta arvabki, et peab mu isa sarnane olema, kes võimaldab kõike, aga ma ei taha seda. Ärritun kergelt kui ta mind õpetab ja kui palun, et pole vaja, küll ma ise teen ja saan ja õpin vigadest, teda ajab see marru. Ma olen veel noor ja oleks tänulik kui avastaks asju läbi oma vigade. Ta piirab isegi mu riietumist, et ükski ema ei käi nõnda riides. See, et nii ütleb teeb väga haiget, ma pole kunagi öelnud, et ta on halb isa, sest kannab vanu potaseid vms. Meie rääkimistest enam abi pole, sest ta ei lase seda kunagi mul lõpuni rääkida, vaid hakkab vahele rääkima ja unustab mis mina ütlesin, oma murede rääkimisest olen loobunud, sest iga järgmine tüli hõõrub seda lausa mõnitades nina alla. Tean, et peres on suur probleem ja arvatavasti pean arsti juurde minema, kas pean minema üksi või mõlemad koos ja mis on lahti selle endise ideaalse suhtega?

Arst vastas:

Jüri Ennet

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Tulge (koos või eraldi) vastuvõtule! Leiame lahendeid.
Esialgsed mõtted.
1. Töö- ja puhkus trasakaalu. Puhkus taastab jõu, ka hingelise. Lapse vaatamist ka Mehe poolt, Lapse Vana-vanemate poolt.
2. Kõrgkooli mõte, õppimise mõte - väga õige!
3. Päevik: analüüsi asemel rohkem Pihtimist, analüüs "koorub" sellest isegi välja.
4. Suhete korrastamisel kasutada minu "kahe ketta mudelit." Kui kaks ketast teineteist katavad, siis tekib kolm osa: ühisosa, mis teid mõlemaid ühendab ja äärtel osad, mis on isikupärased, aga ühisosasse ei tohiks puutuda. Klassikaline viga - "torgitakse" seda individualset, tahetakse kaaslase individuaalsus "katta oma kettaga."
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühhiaatria

Isemloom või Langetõbi

Tere

Aastaid on töötus, üksindus pole enam mingit usku tulevikku. Kas võib tuleneda see iseloomust, harjumusest, või kroonilisest langetõvest ja massilisest rohtude võtmisest ?.

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Kõik on kõigega seoses ja ühe valdkonna parandamine aitab ka teiste parnemist, tugevnemist.
EP ravi korrigeerida koos neuroloogiga ja neid ravimeid või nende annuseid muuta - vajadusel neuroloog ...

Loe edasi

Suhteprobleemid 2

Jätkuks eelmisele probleemile.

Tema vanemate arvamust ma kahjuks ei tea, kuna ei suhtle nendega ning laste isa sellest ei räägi.

Minu vanemad on arvamusel, et laste isa peaks ...

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Kes otsib, see leiab - tööd.
Kes ei otsi, see ei leia ja sellele ei tulda ka head tööotsa pakkuma.
Töötukassa spetsialistid nõustavad ja annavad häid soovitusi.
Ise mõelda ja TEGUTSEDA! ...

Loe edasi

Mure iseenesega

Tere!

Minu mure allgas juba paar aastat tagasi kui tekkisid probleemid minu kehatemperatuuriga mis oli iga asendis ja erinevate asjadega mõõtes 35,2 c. Käies arstide vahet ja tehes enndale ...

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Prioriteete palju (õigemini neid ei ole õigesti reastatud). Kõik korraga sülle ei mahu, kõigi ja kõigega korraga tegeleda ei saa.
vt. minu raamatust "Väljavalitu" Tervisemaja soovitusi, siis reastuvad ...

Loe edasi

ei suuda enam

Tere,

Pöördun teie poole, sest ei tea enam, mida teha, olen 18-aastane tüdruk, kes ei leia enam endast jõudu kõigega hakkama saamiseks. Nimelt võitleb üks minu vanematest juba pikemat aega ...

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Helista mulle õhtul kella 8..9 vahel, arutame võimalusi.
tel 56 463 830.
leiame lahendi,
Jüri O.-M. Ennet

Loe edasi

Fenasepaam

Tere! Kuidas suhtute sellesse ravimisse.Tarvitan ka Seroxati( pool tbl. hommikul) paanika,ärevuse ja selle kõigega kaasneva hirmude pärast.
44 aastane naine

Vastas dr Jaanus Mumma

Paanikahäirete ravis peab põhiravimiks olema igal
juhul mingi antidepressant.Seroxat on igati sobilik ravim.
Neid peab võtma regulaarselt ja tavaliselt ka küllatki pikka
aega.Fenasepaam ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi

Ei saanud vastust? Küsi arstilt: