Paanikahäire ja krambid. 12.07.18 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!
Lugu siis selline.
Olen oma terve lapsepõlve elu elanud ilma isata.
Mu isa mõrvati kaitseliitlase poolt kes löks ka oma kuriteo eest 6 aastaks vangi.
Nimelt vihkan ma kaitseliitlasi, relvi ja üldiselt munder häirib mind.( Tekitab ärevust)
Lugu siis minu esimesest paanikahoost.
Jõudis kätte siis mu ajateenimise aeg. Otsustasin, et lähen köin öra ja saan üle oma vihkamisest kaitseliidu ja relvade vastu.
Kuna selge on ju see et olen täiskasvanud inimene ja üks intsident ei tähenda et probleemiks oleks kaitsevägi ega relvad.
Esimene nädal oli lõpuni jõudnud. Mingeid emotsioone erilisi polnud selle esimese nödala kohta.
vahest oli õhtuti raske magada.
Järgmise nädala alguses oli siis meil esimesed relvatunnid ja kätte oligi jõudnud oma relva kättesaamis aeg. Ootasime siis relvaruumi järiekorras. Seadsin ennast tahtlikult järiekorra lõppu.Järiest hakkasid tulema ajateenijad välja oma teenistuse isiklike relvadega. Tundsin et ärevus hakkab üle piidi minema ja keha hakkas kahtlaselt higistama. Lõpuks jõudsin minukord kötte ja tundsin et mul hakkas halvem ja halvem.
Läksin siis ruumi sisse ja ütlesin ülemale pean kiirwlt lahkuma. Ülem nägi mu silmist hirmu ja üyles mine kiirelt minu kabinetti. Suundusin siis kiirelt sinna.
Tundsin õhupuudust ja surinat kätes ja jalgades.
Jõudsin napilt kabinetti kui äkitselt tabas mind täielik hüsteeria ja kirjeldamatu hirm. Käelabad läksid krampi ning jalad surisesid väga imelikult ning silmamunad nagu oleks tõmmelnud.
Ülemad hakkasid mind koheselt aitama.
olin pikali maas ja nuysin ja hüsteeritsesin. Käelabad olid nii krampis et ei suutnud midagi teha ja jalalihased hakkasid juba väga krampi minema ja surisema.
Mul võeti jalatsid ära ja rahustati. Hoog kestis umbes 10-15 minutit.
Peale seda nutsin lakkamatult.
Mind viidi arsti juurde kus oli psüholooh sinna jõudes tundsin ennast natuke paremini aga peale hakkas tulema surm väsimus ja külmavärinad.
Seadsin siis sammud magama ise mõtlesin mis asi see nüüd oli.
Kui hoog peal oli mõtlesin et suren ära ei saanud aru mis toimus.
Järgmisel päeval kutsuti mind psüholoogi juurde.
Rääkisin talle oma elust ja küsis mis mind hirmutas.
Rääkisin oma loost talle.
Ja leppisime ülemaga kokku et hoiab mind relvadest eemal.
Järgmkne päev oli mul terve päev selline ärevus sees ei julgenud omatoast välja tullagu et pissile minna kuna koridoris olid relvastatud ajateenijad.
Nüüd olen jäänud kaaslastest eemale ja kardan seda keskonda.
Ei oska midagi teha.
Ülemad lubasid aidata et mõtleme midagi välja jne.
Et hoiame relvadest eemal.
Nüüd on nödsl möödas ja kedagi ei huvita enam et mul selline asi on. Ei oska kuhugi pöörduda sellega ka. Pole elus selliseid asju varem olnud et ei julge suhelda inimestega. Olen alati olnud seltskondlik .
Aidake mind palun.
Ei suuda siin enam jätkata.
Kuhu pean pöörduma sellega .
Käisin täna jälle psüholoogi juures ja ta ikka arvab et mine võta see relv ikka kätte ja proovi.
See tekitab minus surmahirmu. Enam ei soovi psüholoogi juurde minna.
Mida peaksin tegema selles olukorras.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Paanikahäire,
mine ülemuse juurde ning teata, et psühhiaater (mina)
peab vajalikuks haiglaravi.
Kannatlikkust,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?