METOZOK

Arteriaalne hüpertensioon. Stenokardia. Südame rütmihäirete profülaktika ja ravi. Krooniline
südamepuudulikkus vasaku vatsakese funktsiooni langusega. Ägeda müokardiinfarkti järgsete
tüsistuste profülaktika. Migreeni profülaktika.

Lapsed ja noorukid vanuses 6...18 aastat
Hüpertensiooni ravi

Metoproloolsuktsinaadi tablette võetakse üks kord ööpäevas, soovitatavalt koos hommikusöögiga.
Tabletid neelatakse alla tervelt või poolitatult, neid ei tohi närida ega purustada. Tablette võetakse
koos vedelikuga (vähemalt pool klaasitäit).

Annust tuleb kohandada järgmiste juhiste kohaselt.

Hüpertensioon
Kerge kuni mõõduka hüpertensiooniga patsientidele 50 mg üks kord ööpäevas. Vajaduse korral võib
annust suurendada 100…200 mg-ni ööpäevas või lisada raviskeemi teise antihüpertensiivse
preparaadi.

Stenokardia
100...200 mg üks kord ööpäevas. Vajaduse korral võib raviskeemi lisada ka teisi koronaarhaiguse
raviks mõeldud ravimeid.

Südame rütmihäired
100...200 mg üks kord ööpäevas. Vajaduse korral võib annust suurendada.

Müokardiinfarkti järgne säilitusravi
200 mg üks kord ööpäevas. On täheldatud, et pikaajaline suukaudne ravi annusega 200 mg päevas
vähendab suremust, sealhulgas äkksurmade ja kordusinfarktide esinemissagedust (isegi patsientidel,
kes põevad diabeeti).

Migreeni profülaktika
100…200 mg üks kord ööpäevas.

Täiendav ravi AKE-inhibiitorite, diureetikumide või südameglükosiidide kõrvale stabiilse
sümptomaatilise südamepuudulikkuse korral
Ravi alustamisel peab krooniline südamepuudulikkus olema stabiilses faasis viimase kuue nädala
jooksul ning baasravi ei ole muudetud viimase kahe nädala jooksul.

Ravi beetablokaatoritega võib mõnikord põhjustada sümptomite ajutist ägenemist. Mõnedel juhtudel
on võimalik jätkata ravi või vähendada annust, teistel juhtudel tuleb ravi katkestada. Ainult
kardioloogidel on soovitav alustada ravi metoprooliga raske südamepuudulikkusega haigetel (IV
NYHA funktsionaalne klass) (vt lõik 4.4).

Krooniline südamepuudulikkus (II NYHA funktsionaalne klass)
Soovitatav algannus esimesel kahel nädalal on 25 mg üks kord ööpäevas. Kahe nädala pärast võib
annust suurendada 50 mg-ni üks kord päevas, seejärel kahekordistada igal teisel nädalal. Pikaajalise
ravi korral on eesmärgiks jõuda annuseni 200 mg üks kord ööpäevas.

Krooniline südamepuudulikkus (III-IV NYHA funktsionaalne klass)
Soovitatav algannus esimesel kuni teisel ravinädalal on 0,5 tabletti (12,5 mg) üks kord ööpäevas.
Annust peab individuaalselt kohandama ning patsienti tuleb hoolikalt jälgida, kuna mõnikord võivad
südamepuudulikkuse sümptomid ägeneda. Annust peaks seejärel kahekordistama igal teisel nädalal
kuni maksimumannuseni 200 mg üks kord ööpäevas (või kuni kõrgeima talutava annuseni).
Pikaajalise ravi korral on eesmärgiks jõuda annuseni 200 mg metoprolooli üks kord ööpäevas (või
kuni patsiendi poolt talutava kõrgeima annuseni).

Mis tahes annuseastmel tuleb jälgida patsiendi ravimtaluvust. Hüpotensiooni ja/või bradükardia
tekkimisel võib vajalikuks osutuda kaasuva ravimi või metoprolooli annuse vähendamine. Algne
hüpotensioon ei pruugi tähendada, et metoprolooli sama annust pikaajalise ravi korral ei taluta, kuid
patsiendile tuleb manustada ravimi väiksemat annust kuni seisundi stabiliseerumiseni. Võib olla
tekkinud vajadus neerufunktsiooni hoolika kontrolli järele.

Neerufunktsiooni häired
Annust ei ole vaja kohandada.

Maksafunktsiooni häired
Maksatsirroosi korral ei ole tavaliselt vaja annust kohandada, kuna vaid väike osa metoproloolist
(5…10%) seondub plasmavalkudega. Raske maksapuudulikkusega patsientidel, näiteks portokavaalse
šundiga patsientide ravimisel, tuleks mõelda annuse vähendamisele.

Eakad patsiendid
Annust ei ole vaja kohandada.

Lapsed ja noorukid
Soovitatav MetoZok algannus 6-aastastele ja vanematele hüpertensiooniga patsientidele on 0,5 mg/kg
(0,48 mg metoproloolsuktsinaati) üks kord ööpäevas. Manustatava annuse lõplikuks suuruseks
milligrammides tuleb määrata lähim annus mg/kg kohta arvutatule. Patsientidel, kellel 0,5 mg
kehakaalu kilogrammi kohta ravivastust ei anna, võib annust suurendada 1 milligrammini (0,95 mg
metoproloolsuktsinaati) kehakaalu kilogrammi kohta, kuid mitte üle 50 mg (47,5 mg
metoproloolsuktsinaati). Patsientidel, kellel 1,0 mg kehakaalu kilogrammi kohta ravivastust ei anna,
võib annust suurendada maksimaalse ööpäevase annuseni, mis on 2,0 mg/kg (1,9 mg/kg). Suuremaid
annuseid kui 200 mg (190 mg metoproloolsuktsinaati) üks kord ööpäevas ei ole lastel ja noorukitel
uuritud.
Alla 6 aasta vanustel lastel ei ole tehtud efektiivsuse ja ohutuse uuringuid. Seega ei ole MetoZok -i
kasutamine sellel vanuserühmal soovitatav.

- Ülitundlikkus metoprolooli ja selle derivaatide või teiste beetablokaatorite (beetablokaatorite
vahel võib esineda ristuvat tundlikkust) või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes
- II või III astme atrioventrikulaarne blokaad
- Dekompenseerunud südamepuudulikkus
- Kliiniliselt oluline siinusbradükardia (südame löögisagedus < 45…50 lööki/min)
- Siinussõlme nõrkuse sündroom
- Perifeerse arteriaalse verevarustuse raske häire
- Kardiogeenne šokk
- Ravimata feokromotsütoom (vt lõik 4.4)
- Hüpotensioon (süstoolne rõhk < 90 mmHg)
- Raske bronhiaalastma või anamneesis raske bronhospasm

Metoprolool on vastunäidustatud müokardiinfarktiga patsientidel, kellel on südame löögisagedus
<45…50 lööki minutis, PR-intervall >0,24 sekundit, süstoolne vererõhk < 100 mmHg ja/või raske
südamepuudulikkus.

4.4. Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Ravimi kõrvaltoimed (või kõrvaltoimete konstellatsioonid)
Bronhospastilised haigused
Üldiselt ei tohi bronhospastiliste haigustega patsientidele beetablokaatoreid (sh metoprolooli) anda.
Siiski võib suukaudset metoprolooli suhteliste kardioselektiivsete omaduste tõttu ettevaatusega
manustada kerge või mõõduka raskusega bronhospastilise haigusega patsientidele, kes teistele
sobivatele ravimitele ei reageeri või ei talu neid. Kuna beeta -selektiivsus ei ole absoluutne, tuleb
1
manustada samaaegselt beeta -agoniste ning kasutada metoprolooli madalaimat võimalikku annust.
2

Suhkurtõvega patsiendid
Metoprolooli tuleb ettevaatusega manustada diabeediga patsientidele, eriti neile, kes kasutavad
insuliini või suukaudseid diabeediravimeid (vt lõik 4.5). Diabeediga patsiente tuleb hoiatada, et
beetablokaatorid (sh metoprolool) võivad maskeerida hüpoglükeemia puhul ilmnevat tahhükardiat.
Teised hüpoglükeemiale viitavad sümptomid, nagu pearinglus ja higistamine, ei pruugi siiski
märkimisväärselt mahasurutud olla ning higistamine võib olla rohkem väljendunud.

Kardiovaskulaarne süsteem
Beetablokaatoreid (sh metoprolool) ei tohi kasutada ravimata kongestiivse südamepuudulikkusega
patsientidel (vt lõik 4.3). Esmalt tuleb südamepuudulikkuse seisund stabiliseerida.

Negatiivse toime tõttu atrioventrikulaarsele ülejuhtele tuleb beetablokaatoreid (sh metoprolooli)
ettevaatusega manustada I astme atrioventrikulaarse blokaadiga patsientidele (vt lõik 4.3).

Kui patsiendil tekib ravi ajal süvenev bradükardia (südame löögisagedus <50...55 lööki minutis), tuleb
annust järk-järgult vähendada või ravi astmeliselt lõpetada (vt lõik 4.3

Müokardiinfarkt
Kui müokardiinfarktiga patsientidel tekib oluline hüpotensioon, tuleb metoprolooli manustamine
lõpetada ning hinnata hoolikalt patsiendi hemodünaamilist seisundit ja müokardi isheemia ulatust.
Vajalik võib olla intensiivne hemodünaamiline jälgimine ja kasutusele tuleb võtta kohased
ravimeetmed. Kui hüpotensioon on seotud olulise bradükardia või atrioventrikulaarse blokaadiga, peab
ravi olema suunatud nende vastu.

Perifeersed verevarustuse häired
Metoprolooli tuleb ettevaatusega manustada perifeersete arterite verevarustuse häiretega (nt Raynaud’
tõbi või sündroom, vahelduv lonkamine) patsientidele, sest ravi ajal beetablokaatoritega võivad need
seisundid süveneda (vt lõik 4.3).
Feokromotsütoom
Teadaoleva või kahtlustatava feokromotsütoomiga patsientidele tuleb metoprolooli alati manustada
samal ajal alfaadrenoblokaatoriga ja ainult pärast seda, kui ravi alfa-adrenoblokaatoriga on alustatud
(vt lõik 4.3).

Anesteesia ja operatsioon
Pikaajalist ravi beetablokaatoritega ei pea enne suuremat operatsiooni rutiinselt katkestama. Südame
vähenenud võime adrenergilistele stiimulitele vastamiseks ja nende peegeldamiseks võib suurendada
üldanesteesia ning kirurgiliste protseduuridega kaasnevaid riske. Kui metoprolooliga ravitav patsient
vajab üldanesteesiat, tuleb anestesioloogi informeerida asjaolust, et patsient kasutab beetablokaatoreid.
Kasutada tuleb võimalikult nõrga kardiodepressiivse toimega anesteetikumi (vt lõik 4.5 Koostoimed
teiste ravimitega ja muud koostoimed). Kui peetakse vajalikuks ravi beetablokaatoritega, sealhulgas
metoprolooliga, enne operatsiooni katkestada, tuleb seda teha järk-järgult ja manustamine tuleb
lõpetada umbes 48 tundi enne üldanesteetikumi manustamist

Enne operatsiooni tuleb anestesioloogi informeerida, et patsient kasutab metoprolooli. Kasutada tuleb
nii väikse kardiodepressiivse toimega anesteetikumi kui vähegi võimalik (vt lõik 4.5). Kirurgilise
protseduuri ajal ei ole soovitatav beetablokaatorite kasutamist katkestada, sest ravi järsk
taasalustamine suures annuses metoprolooliga võib kardiovaskulaarse riskiga patsiendil viia
bradükardia, hüpotensiooni või insuldi, sealhulgas surmlõppega, tekkeni.
Kui enne kirurgilist protseduuri osutub vajalikuks ravi beetablokaatoriga (sh metoprolooliga) lõpetada,
tuleb seda teha järk-järgult ja täielikult lõpetada ligikaudu 48 tundi enne üldanesteesiat.

Järsk katkestamine
Ravi metoprolooliga ei tohi järsult katkestada, eriti isheemilise südamehaigusega patsientidel.
Stenokardia ägenemise vältimiseks tuleb annust järk-järgult 1...3 nädala jooksul vähendada ja vajaduse
korral alustada samal ajal asendusravi.

Anafülaktilised reaktsioonid
Teiste preparaatide poolt esile kutsutud anafülaktilised reaktsioonid võivad beetablokaatoreid
kasutavatel patsientidel eriti raskekujulised olla ning tavapärastele adrenaliini annustele mitte
reageerida. Võimalusel tuleb suurenenud anafülaksia ohuga patsientidel beetablokaatorite (sh
metoprolooli) kasutamist vältida.

Prinzmetali stenokradia
Beetablokaatorid võivad Prinzmetali stenokardia (stenokardia vorm) haigetel stenokardiahoogude
sagedust ja kestust suurendada. Neil patsientidel tuleb suhteliselt selektiivseid beeta -retseptori
1
blokaatoreid nagu metoprolool kasutada ainult suure ettevaatusega.

Türeotoksikoos
Beetablokaatorid maskeerivad mõningaid türeotoksikoosi sümptomeid. Seetõttu tuleb metoprolooli
manustamisel olemasoleva türeotoksikoosiga patsientidele või patsientidele, kellel kahtlustatakse
türeotoksikoosi teket hoolikalt jälgida nii kilpnäärme kui südame talitlust.

Psoriaas
Nagu teiste beetaadrenoblokaatorite puhul, tuleb ka metoprolooli manustamist psoriaasi põdevale
patsiendile hoolikalt kaaluda, sest psoriaas võib ravi ajal ägeneda.

Okulomukokutaanne sündroom
Metoprolooli kasutamisel ei ole täheldatud täieliku okulomukokutaanse sündroomi teket nagu on
kirjeldatud praktolooliga. Siiski on ilmnenud osa sellest sündroomist (silmade kuivus
monosümptomina või aeg-ajalt koos naha lööbega). Enamusel juhtudest on sümptomid
metoproloolravi lõpetamisel taandunud. Patsiente tuleb hoolikalt võimalike nägemist mõjutavate
toimete suhtes jälgida. Nimetatud toimete esinemisel tuleb kaaluda metoproloolravi lõpetamist.

Koostoimed
Patsientidele, kes saavad metoprolooli, ei tohi veeni manustada verapamiili (fenüülalküülamiin) tüüpi
kaltsiumikanali blokaatoreid, sest sellisel juhul esineb südameseiskuse oht (vt lõik 4.5 Koostoimed
teiste ravimitega ja muud koostoimed).

Patsientide erirühmad
Maksakahjustus
Metoprolool metaboliseerub ulatusliku esmase maksapassaažiga ning elimineeritakse peamiselt maksa
ainevahetuse kaudu (vt lõik 5.2). Seetõttu võib maksatsirroos suurendada metoprolooli süsteemset
biosaadavust ning vähendada totaalset kliirensit põhjustades plasmakontsentratsiooni suurenemist.

Eakad
Eakaid patsiente tuleb ravida ettevaatusega. Vererõhu või pulsisageduse ülemäärane langus võib
vähendada elutähtsate organite verega varustatust mittepiisava tasemeni.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Täheldatud koostoimed, mille tulemusena samaaegset kasutamist ei soovitata
Kaltsiumikanali blokaatorid (IV kasutamine)
Kaltsiumikanali blokaatorid nagu verapamiil ja diltiaseem võivad tugevdada beetablokaatorite
vererõhku ja südame löögisagedust langetavat toimet ning südame kontraktiilsust ja AV-juhtesüsteemi
pärssivat toimet. Südameseiskuse ohu tõttu ei tohi verapamiili (fenüülalküülamiin) tüüpi
kaltsiumikanali blokaatorit anda veenisiseselt metoprolooli saavatele patsientidele (välja arvatud
intensiivravi osakonnas). Koos metoprolooliga suukaudselt verapamiili tüüpi kaltsiumikanali
blokaatoreid saavaid patsiente tuleb hoolikalt jälgida.

Koostoimed, mida tuleb arvesse võtta
Koostoimed, mis mõjutavad metoprolooli
Metoprolool ja teised antihüpertensiivsed ravimid omavad täiendavat pärssivat toimet vererõhule.
Hoolikalt tuleb jälgida patsiente, kes saavad samal ajal ravi katehhoolamiinide sisaldust vähendavate
preparaatide, teiste beetablokaatorite (sh timolooli sisaldavad silmatilgad) või monoamiinooksüdaasi
(MAO) inhibiitoritega. Peale selle võib kuni 14 päeva pärast pöördumatu MAO inhibiitori samaaegse
manustamise katkestamist teoreetiliselt tekkida võib-olla oluline hüpertensioon

Kaltsiumikanali blokaatorid (suukaudne kasutamine)
Beetaadrenergilise antagonisti ja kaltsiumikanali blokaatori samaaegne kasutamine võib negatiivse
kronotroopse ja inotroopse toime tõttu müokardi kontraktiilsust aditiivselt vähendada.
Patsiente, kes võtavad suukaudseid verapamiili tüüpi kaltsiumikanali blokaatoreid koos
metoprolooliga, tuleb hoolikalt jälgida.

Arütmiavastased ravimid
Beetablokaatorid võivad võimendada arütmiavastaste ravimite negatiivset inotroopset toimet ja nende
toimet kodade ülejuhteajale. Samaaegne amiodarooni manustamine võib eriti olemasoleva siinussõlme
düsfunktsiooniga patsientidel põhjustada aditiivseid elektrofüsioloogilisi toimeid, sealhulgas
bradükardiat, siinussõlme seiskumist ja atrioventrikulaarset blokaadi. Arütmiavastased ravimid,
näiteks kinidiin, tokainiid, prokaiinamiid, aimaliin, amiodaroon, flekainiid ja disopüramiid, võivad
võimendada metoprolooli toimeid südame löögisagedusele ja atrioventrikulaarsele ülejuhtele

Nitroglütseriin
Nitroglütseriin võib tugevdada metoprolooli hüpotensiivset toimet.

Üldanesteetikumid
Mõned inhaleeritavad anesteetikumid võivad tugevdada beetablokaatorite kardiodepressiivset toimet
(vt lõik 4.4).

CYP2D6 inhibiitorid
Selle ensüümi tugevatoimelised inhibiitorid võivad suurendada metoprolooli plasmakontsentratsiooni.
CYP2D6 tugev pärssimine põhjustab aeglaste metaboliseerijate fenotüübi muutusi (fenotüübi
kopeerimine, vt lõik 5.2). Seetõttu tuleb tugevatoimeliste CYP2D6 inhibiitorite koosmanustamisel
metoproloologa ettevaatlik olla. Teadaolevad kliiniliselt olulised tugevatoimelised CYP2D6
inhibiitorid on antidepressandid nagu fluoksetiin, paroksetiin või bupropioon, antipsühhootikumid
nagu tioridasiin, antiarütmikumid nagu kinidiin või propafenoon, viirustevastased ravimid nagu
ritonaviir, antihistamiinikumid nagu difenhüdramiin, malaariavastased ravimid nagu
hüdroksüklorokviin või kinidiin, seentevastased ravimid nagu terbinafiin ja maohaavandite ravimid
nagu tsimetidiin.

Hüdralasiin
Samaaegne hüdralasiini manustamine võib inhibeerida metoprolooli presüsteemset metabolismi,
suurendades metoprolooli kontsentratsiooni.

Digitaalise glükosiidid
Digitaalise glükosiidide samaaegne kasutamine võib põhjustada väljendunud bradükardia teket ja/või
AV juhteaja pikenemist.

Sümpatomimeetikumid
Adrenaliin või teised sümpatomimeetilised ained võivad samaaegsel kasutamisel koos
beetablokaatoritega provotseerida hüpertensiivsete reaktsioonide teket. Siiski esineb see väiksema
tõenäosusega terapeutilises annuses beeta -selektiivsete ravimitega kui mitteselektiivsete
1
beetablokaatoritega.

Mittesteroidsed põletikuvastased ravimid
Samaaegne ravi mittesteroidsete põletikuvastaste ainetega, sealhulgas COX-2 inhibiitorite samaaegne
manustamine koos beetablokaatoriga võib vähendada metoprolooli antihüpertensiivset toimet. Selle
põhjuseks võib olla mittesteroidsetest põletikuvastastest ravimitest tingitud neerude prostaglandiini
sünteesi pärssimine ning naatriumi- ja vedelikupeetus.

Maksaensüümide indutseerijad
Ensüüme indutseerivad ravimid võivad mõjutada metoprolooli plasmakontsentratsiooni. Näiteks
alandab rifampitsiin metoprolooli plasmakontsentratsiooni.
Koostoimed, mis mõjutavad teisi ravimeid

Antiadrenergilised ravimid
Beetablokaatorid võivad võimendada alfa-adrenoblokaatorite, näiteks guanetidiini, betanidiini,
reserpiini, alfa-metüüldopa või klonidiini hüpertensioonivastast toimet. Beetaadrenoblokaatorid
võivad samuti võimendada prasosiini esimese annuse posturaalset hüpotensiivset toimet, tõenäoliselt
reflektoorse tahhükardia vältimise teel. Vastupidi sellele võivad beetaadrenoblokaatorid samuti
võimendada hüpertensiivset vastust klonidiini manustamise lõpetamisele patsientidel, kes saavad
samal ajal klonidiini ja beetaadrenoblokaatorit. Kui patsienti ravitakse samal ajal klonidiini ja
metoprolooliga ning ravi klonidiiniga lõpetatakse, tuleb enne klonidiini manustamise lõpetamist
metoprolooli manustamine mitmeks päevaks katkestada.

Diabeedivastased ravimid ja insuliin
Beetablokaatorid võivad häirida tavalist hemodünaamilist vastust hüpoglükeemiale ja põhjustada
vererõhu tõusu koos raske bradükardiaga. Insuliini kasutavatel suhkurtõvega patsientidel võib ravi
beetablokaatoritega olla seotud hüpoglükeemia süvenemise või pikema kestusega. Beetablokaatorid
võivad töötada vastu sulfonüüluureate hüpoglükeemilistele toimetele. Mõlema toime tekkimise risk on
väiksem beeta -selektiivse ravimi puhul (nagu metoprolool) kui mitteselektiivse beetablokaatoriga.
1
Siiski tuleb metoprolooli saavaid suhkurtõvega patsiente suhkurtõve kontrolli püsimise tagamiseks
jälgida (vt lõik 4.4).


Lidokaiin (ksülokaiin)
Metoprolool võib vähendada lidokaiini kliirensit ning tugevdada seega lidokaiini toimeid.

Prasosiin
Prasosiini esimesele annusele järgneda võiv äge posturaalne hüpotensioon võib olla enam väljendunud
patsientidel, kes võtavad juba beetablokaatorit, sealhulgas metoprolooli.

Tungaltera alkaloid
Samaaegne manustamine koos beetablokaatoritega võib tugevdada tungaltera alkaloidide
vasokonstriktiivset toimet.

Dipüridamool
Üldiselt tuleb beetablokaatorite manustamist enne dipüridamooli testi vältida ja pärast dipüridamooli
süsti südame löögisagedust hoolikalt jälgida.

Alkohol
Metoprolool võib modifitseerida alkoholi farmakokineetilisi parameetreid.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Fertiilss eas naised
Kui raseduse diagnoos kinnitatakse, peavad naised kohe arsti teavitama.

Rasedus
Andmed metoprolooli kasutamise kohta rasedatel on piiratud. Metoprolooli kasutamise kogemus
raseduse esimese trimestri jooksul on piiratud, kuid metoproloolile omistatavaid lootel esinevaid
väärarenguid ei ole kirjeldatud. Siiski võivad beetablokaatorid vähendada platsentaarset perfusiooni.
Piiratud hulk loomkatseid ei näita otsest ega kaudset kahjulikku toimet reproduktiivtoksilisuse osas.
Risk lootele/emale ei ole teada.

Metoprolooli tohib rasedatele anda ainult selge vajaduse korral.

Kui raseduse ajal ravitakse metoprolooliga, tuleb kasutada väikseimat võimalikku annust ja 2…3
päeva enne sünnitust kaaluda ravi katkestamist, et vätida emaka kontraktiilsuse suurenemist ja
beetablokaadi toimeid vastsündinud imikul (näiteks bradükardia, hüpoglükeemia).


Vastsündinutel on teatatud hüpoglükeemiast, hüpotensioonist, suurenenud bilirubineemiast ja
inhibeeritud vastusest anoksiale. Ravi metoprolooliga tuleb lõpetada järk-järgult 48…72 tundi enne
sünnituse tähtaega. Kui see ei ole võimalik, tuleb vastsündinut jälgida beetablokaadi tunnuste ja
sümptomite (nt kardiaalsed ja pulmonaalsed tüsistused) suhtes 48…72 tunni jooksul pärast sünnitust.

Imetamine
Väike kogus metoprolooli eritub rinnapiima (terapeutilises annuses, ööpäevas 1 liitri rinnapiima ära
tarvitanud imik võib saada < 1 mg metoprolooli).
Sellest hoolimata tuleb rinnaga toidetavaid imikuid hoolikalt beetablokaadi tunnuste osas jälgida.

Fertiilsus
Metoprolooli toimeid inimese fertiilsusele ei ole uuritud.
Isaste rottide puhul täheldati, et metoprolooltartraadil on terapeutiliste annuste korral toime
spermatogeneesile, kuid loomade fertiilsusuuringutes ei olnud sellel palju suuremates annustes toimet
viljastumise määrale.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Metoprolool võib põhjustada pearinglust, väsimust või nägemishäireid (vt lõik 4.8) ning seega
mõjutada patsiendi autojuhtimise või masinate käsitsemise võimet.

4.8 Kõrvaltoimed

Kliinilistes uuringutes esinenud ravimi kõrvaltoimete kokkuvõte tabelina
Kliinilistes uuringutes esinenud ravimi kõrvaltoimed on loetletud MedDRA organsüsteemi klasside
kaupa. Igas organsüsteemi klassis on kõrvaltoimed reastatud esinemissageduse järgi, kõige sagedamini
esinevad toimed esimesena. Igas esinemissageduse rühmas on kõrvaltoimed esitatud raskuse
vähenemise järjekorras. Lisaks põhineb igale kõrvaltoimele vastav sagedusvahemik järgmisel reeglil
(CIOMS III):
Väga sage ≥ 1/10
Sage ≥ 1/100 ja < 1/10
Aeg-ajalt ≥ 1/1000 ja < 1/100
Harv ≥ 1/10 000 ja < 1/1000
Väga harv < 1/10 000

Vere- ja lümfisüsteemi häired
Väga harv: trombotsütopeenia

Psühhiaatrilised häired
Harv: depressioon, õudusunenäod, tähelepanuvõime vähenemine
Väga harv: isiksushäired, hallutsinatsioonid

Närvisüsteemi häired
Sage: pearinglus, peavalu
Harv: somnolentsus või insomnia, paresteesia

Silma kahjustused
Väga harv: nägemishäired (nt nägemise hägustumine), silmade kuivamine ja/või silmade ärritus

Kõrva ja labürindi kahjustused
Väga harv: tinnitus ja soovitusliku annuse ületamise korral kuulmishäired (nt hüpakuusia või kurtus)

Südame häired
Sage: bradükardia
Harv: südamepuudulikkus, arütmia, südamepekslemine
Väga harv: südame erutusjuhtehäired, valu südame piirkonnas

Vaskulaarsed häired
Sage: ortostaatiline hüpotensioon (aeg-ajalt koos minestamisega)
Harv: turse, Raynaud’ fenomen
Väga harv: gangreen varasemalt esinenud raske perifeerse verevarustuse häirega patsientidel

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Sage: õhupuudus pingutuse korral
Harv: bronhospasm (mis võib ilmneda patsientidel, kellel puudub anamneesis eelnev obstruktiivne
kopsuhaigus)
Väga harv: riniit

Seedetrakti häired
Sage: iiveldus ja oksendamine, kõhuvalu
Harv: kõhulahtisus või kõhukinnisus
Väga harv: suukuivus, retroperitoneaalne fibroos (seos metoprolooliga ei ole täpselt kindlaks tehtud)

Maksa ja sapiteede häired
Harv: maksafunktsiooni näitajate muutused
Väga harv: hepatiit

Ainevahetus-ja toitumishäired
Väga harv: kehakaalu tõus

Naha- ja nahaaluskoe häired
Harv: lööve (urtikaaria ja psoriaasi tüüpi ning düstroofilised nahakahjustused)
Väga harv: fototundlikkus, hüperhidroos, juuste väljalangemine, psoriaasi ägenemine

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Harv: lihaste spasmid
Väga harv:liigesvalu

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired
Väga harv: libiido- ja potentsihäired, Peyronie tõbi (seos metoprolooliga ei ole täpselt kindlaks tehtud)

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Sage: väsimus

Spontaansetest teatistest ja avaldatud haigusjuhtudest pärinevad kõrvaltoimed (sagedus
teadmata)
Järgmised kõrvaltoimed on saadud turustamisjärgsest kogemusest metoprolooliga spontaansete teatiste
ja avaldatud haigusjuhtude teel. Kuna nendest toimetest on teatatud vabatahtlikult teadmata suurusega
populatsioonist ja neid on mõjutanud segavad tegurid, ei ole võimalik usaldusväärselt hinnata nende
esinemissagedust, mistõttu on need teadmata sageduse kategoorias. Ravimi kõrvaltoimed on loetletud
MedDRA organsüsteemi klasside järgi. Igas organsüsteemi klassis on kõrvaltoimed esitatud raskuse
vähenemise järjekorras.

Närvisüsteemi häired
Segasusseisund

Uuringud
Vere triglütseriidide sisalduse suurenemine, suure tihedusega lipoproteiinide (HDL) sisalduse
vähenemine

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Nähud ja sümptomid
Metoprolooli üleannustamisest tingitud mürgistus võib põhjustada rasket hüpotensiooni,
siinusbradükardiat, atrioventrikulaarset blokaadi, müokardiinfarkti, südamepuudulikkust,
kardiogeenset šokki, südameseiskust, bronhospasmi, teadvuskadu (või isegi kooma), krampe,
iiveldust, oksendamist ja tsüanoosi ning surma.
Kui samal ajal kasutatakse alkoholi, antihüpertensiivseid aineid, kinidiini või barbituraate, võivad need
nähud süveneda.

Üleannustamise esmased sümptomid ilmnevad 20 minuti kuni 2 tunni jooksul metoprolooli
manustamisest.
Ulatusliku üleannustamise mõjud võivad püsida mitmeid päevi vaatamata plasmakontsentratsiooni
vähenemisele.

Ravi
Patsient tuleb hospitaliseerida ning üldjuhul korraldada ravi intensiivravi osakonnas pideva südame
talitluse, veregaaside ja vere biokeemiliste parameetrite jälgimisega. Vajadusel tuleb alustada
erakorraliste toetavate meetmetega nagu kunstlik ventilatsioon või südame stimulaatori paigaldamine.
Isegi väikese üleannuse võtnud ning näiliselt heas seisus olevaid patsiente tuleb vähemalt 4 tunni
jooksul jälgida mürgistuse nähtude ja sümptomite suhtes.

Potentsiaalselt eluohtliku suukaudse üleannuse korral tuleb seedetraktist ravimi eemaldamiseks esile
kutsuda oksendamine, teha maoloputust (4 tunni jooksul pärast metoprolooli manustamist) ja/või
kasutada aktiivsütt. Hemodialüüs metoprolooli eliminatsioonis suure tõenäosusega efektiivne ei ole.

Teisi üleannuse kliinilisi ilminguid tuleb ravida sümptomaatiliselt intensiivravi kaasaegsete meetodite
alusel. Pärast üleannustamist võivad tekkida beetablokaatori ärajätunähud (vt lõik

Erihoiatused ja
ettevaatusabinõud kasutamisel).


5.
FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: selektiivsed beetablokaatorid, ATC-kood: C07AB02
Metoprolool on selektiivne beeta -adrenoblokaator, seega blokeerib ta südames asuvaid beeta -
1
1
retseptoreid märkimisväärselt väiksemate annuste puhul, kui oleks vaja beeta -retseptorite blokaadiks.
2

Metoprolooli membraane stabiliseeriv toime on vähetähtis ja sellel ei ole osaliselt agonistlikku
aktiivsust.

Metoprolool vähendab või blokeerib katehhoolamiinide (mis vabanevad vaimse ja füüsilise pingutuse
korral) agonistlikku toimet südamele. Metoprolool vähendab tahhükardiat, suurenenud südame
väljutusmahtu ja südame kontraktiilsust, mis on tavaliselt seotud katehhoolamiinide järsu tõusuga,
ning samas langetab vererõhku.

Kui endogeense adrenaliini kontsentratsioon on suur, on metoprolooli toime vererõhu regulatsioonile
väiksem kui mitteselektiivsetel beetablokaatoritel.

Toimeainet prolongeeritult vabastavate tablettide manustamisel on metoproloolsuktsinaadi
plasmakontsentratsioon ja efektiivsus (beeta -retseptorite blokaad) 24 tunni jooksul palju ühtlasem kui
1
tavapäraste tablettide manustamisel. Lisaks on potentsiaalne risk plasmakontsentratsiooniga seotud
kõrvaltoimete (bradükardia ja jalgade väsimine) tekkeks väiksem.

10
Vajaduse korral võib kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse nähtudega patsientidele metoprolooli
manustada samal ajal beeta -agonistiga. Kui metoprolooli manustada ühel ajal beeta -agonistiga,
2
2
mõjutab ta beeta -retseptoritega seotud bronhodilatatsiooni vähem kui mitteselektiivsed
2
beetablokaatorid.

Metoprolooli toime insuliini vabanemisele ja süsivesikute ainevahetusele on väiksem kui
mitteselektiivsetel beetablokaatoritel.

Metoprolooli toime hüpoglükeemiast tingitud kardiovaskulaarsetele reaktsioonidele on nõrgem kui
mittteselektiivsetel beetablokaatoritel.

Lühiajalistes uuringutes metoprolooliga on ilmnenud triglütseriidide kontsentratsiooni vähene
suurenemine ja vabade rasvhapete sisalduse langus veres. Mõningatel juhtudel on HDL-väärtused
veidi vähenenud, seda siiski vähem kui mitteselektiivsete beetablokaatorite kasutuse korral. Ühes, üle
mitme aasta kestnud uuringus täheldati metoprolooli manustamisel üldkolesterooli taseme olulist
langust.

Elukvaliteet metoproloolravi ajal ei muutu või paraneb.
Müokardiinfarkti läbipõdenud patsientidel on täheldatud metoprolooli manustamise järel elukvaliteedi
paranemist. Ühtlasi parandab metoprolool stabiilse sümptomaatilise südamepuudulikkuse korral
elukvaliteeti.

Toime kõrgenenud vererõhule
Metoprolool langetab vererõhku kehaasendist sõltumata. Ravi alguses võib metoprolool põhjustada
kliiniliselt mitteolulist perifeerse resistentsuse tõusu, kestusega mõni tund. Pikaajalise ravi korral võib
perifeerne resistentsus väheneda. Pikaajalise ravi korral on näidatud, et metoprolool vähendab vasaku
vatsakese hüpertroofiat ning parandab diastoolset funktsiooni ja vasaku vatsakese täitumust.

Kerge kuni mõõduka hüpertensiooniga patsientidel on näidatud, et metoprolool vähendab
südamehaigusesse suremuse riski, peamiselt kardiovaskulaarse suremuse, fataalse ja mittefataalse
müokardiinfarkti ja insuldi riski vähendamise teel.

Toime stenokardiale
Stenokardiaga patsientide puhul on kindlaks tehtud, et metoprolool vähendab stenokardiahoogude ja
tumma isheemia episoodide sagedust, kestust ja raskusastet, samuti parandab koormustaluvust.

Toime kroonilisele südamepuudulikkusele
Stabiilse südamepuudulikkusega (NYHA II-IV klass) ja vähenenud väljutusfraktsiooniga (≤40%)
patsientidel parandas metoprolool elulemust ja vähendas südamepuudulikkuse süvenemisega seotud
hospitaliseerimiste arvu. Metoprolool suurendas ka väljutusfraktsiooni, vähendas vasaku vatsakese
diastoolset ja lõppsüstoolset mahtu ja parandas NYHA funktsionaalset klassi ning elukvaliteeti.

MERIT-HF-uuringus (3991 patsiendiga), kus metoprolooli manustati koos standardselt
südamepuudulikkuse ravis kasutatavate ravimitega - diureetikumide, AKE inhibiitorite või AKE-
inhibiitorite talumatuse korral hüdralasiiniga, pikatoimeahaga nitropreparaadi või angiotensiin-II-
retseptori antagonistiga ja vajaduse korral südameglükosiidiga - on täheldatud järgmiste näitajate
vähenemist:


üldine suremus vähenes 34% (p = 0,0062 (kohandatud); p = 0,00009 (nominaalne))
-

üldine suremus ja hospitaliseerimine (ajavahemik esmase sündmuseni) vähenesid 19%
-
(kombineeritud tulemusnäitaja, p = 0,00012)

südamepuudulikkuse süvenemisest tingitud suremus ja hospitaliseerimine (ajavahemik esmase
-
sündmuseni) vähenesid 31% (kombineeritud tulemusnäitaja, p ≤ 0,00001)

suremus ja südametransplantatsioonid (ajavahemik esmase sündmuseni) vähenesid 32%
-
(kombineeritud tulemusnäitaja, p = 0,0002)

kardiovaskulaarne suremus esines 38% vähem (p = 0,00003)
-

äkksurmasid esines 41% vähem (p = 0,0002)
-
11

südamepuudulikkuse süvenemisest tingitud surmasid esines 49% vähem (p = 0,0023)
-

südamesurmade ja mittefataalsete müokardiinfarktide esinemissagedus vähenesid 39%
-
(p = 0,0023)

südamepuudulikkuse süvenemisest tingitud üldine suremus ja hospitaliseerimise või
-
intensiivravi vajadus (ajavahemik esmase sündmuseni) vähenesid 32% (kombineeritud
tulemusnäitaja, p ≤ 0,00001)

hospitaliseerimiste arv seoses südamepuudulikkusega vähenes 30% ja kardiovaskulaarsete
-
häirete puhul 15% (p = 0,0003).

Toime südame rütmile
Supraventrikulaarse tahhükardia või kodade virvenduse esinemisel ning ventrikulaarsete
ekstrasüstolite olemasolul aeglustab metoprolool vatsakeste löögisagedust ning vähendab
ventrikulaarsete ekstrasüstolite hulka.

Toime müokardiinfarkti korral
Tõestatud müokardiinfarkti või selle kahtluse korral vähendab metoprolool suremust peamiselt
seetõttu, et vähendab äkksurma riski. Seda toimet seostatakse metoprolooli oletatava pärssiva toimega
vatsakeste virvendusele. Oletatakse, et vatsakeste fibrillatsiooni pärssiv toime on seotud kahe
mehhanismiga. Metoprolool toimib tsentraalselt vaagusnärvile ja seeläbi mõjustab südame elektrilist
stabiilsust. Metoprolool vähendab ka sümpaatilise närvisüsteemi isheemilist toimet südamele, mis
mõjub soodsalt kontraktiilsusele, pulsisagedusele ja vererõhule. Nii varane kui ka hiline sekkumine
vähendavad südamehaiguse anamneesiga riskirühma patsientidel ning diabeedihaigetel suremust.

On täheldatud, et metoprolool vähendab ka mittefataalse kordusinfarkti tekke tõenäosust.

Toime südamekloppimisele
Metoprolooli võib kasutada funktsionaalsete kardiaalsete sümptomitega seotud südamekloppimise
ravis.

Toime migreenile
Metoprolooli võib kasutada migreeni profülaktikaks.

Lapsed ja noorukid
Neljanädalases uuringus primaarse essentsiaalse hüpertensiooniga 144 pediaatrilisel patsiendil
(vanuses 6...16 aastat) langetas MetoZok süstoolset vererõhku annuses 0,2 mg/kg 5,2 mmHg (p =
0,145); annuses 1,0 mg/kg 7,7 mmHg (p = 0,027) ja annuses 2,0 mg/kg 6,3 mmHg (p = 0,049),
maksimaalse annusega 200 mg ööpäevas võrreldes 1,9 mmHg platseeboga. Diastoolne vererõhk
langes vastavalt 3,1 (p = 0,655), 4,9 (p = 0,280), 7,5 (p = 0,017) ja 2,1 mmHg. Mingeid ilmseid
erinevusi vererõhu languses vanuse, Tanneri skaala ega rassi alusel ei täheldatud.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine ja jaotumine
Suukaudse manustamise järel imendub metoprolool täielikult. Ulatusliku esmase maksapassaži tõttu
on metoprolooli ühekordse suukaudse annuse biosaadavus ligikaudu 50%. Toimeainet prolongeeritult
vabastavate tablettide biosaadavus on ligikaudu 20...30% väiksem kui tavalistel tablettidel, mis siiski
ei mõjuta oluliselt kliinilist toimet, kuna AUC-väärtused südame löögisageduse suhtes on sama mis
tavalistel tablettidel . Ainult väike kogus metoproloolist (ligikaudu 5...10%) seondub
plasmavalkudega.

Toimeainet prolongeeritult vabastav metoproloolsuktsinaadi tablett koosneb paljudest toimeainet
kontrollitult vabastavatest metoproloolsuktsinaadi graanulitest. Iga graanul on kaetud õhukese
polümeerkestaga, mis kontrollib metoprolooli vabanemist.

Toimeainet prolongeeritult vabastav tablett lahustub kiiresti ja toimeainet prolongeeritult vabastavad
graanulid hajuvad seedetraktis, vabastades metoprolooli ühtlase kiirusega 20 tunni jooksul.
Metoprolooli eliminatsiooni poolväärtusaeg on keskmiselt 3,5 tundi (vt Metabolism ja eliminatsioon).
12
Tänu sellele tagab ravimi suukaudne manustamine üks kord päevas metoprolooli ühtlase
plasmakontsentratsiooni. Füsioloogilised faktorid, nagu pH ja peristaltika, ei mõjuta metoprolooli
vabanemise kiirust.

Metabolism ja eritumine
Metoprolool metaboliseerub peamiselt maksas oksüdatsiooni teel. Kolmel kindlaks tehtud peamisel
metaboliidil ei ole kliiniliselt olulist beetablokeerivat toimet.

Põhiliselt (kuid mitte ainult) metaboliseerub metoprolool maksaensüüm tsütokroomi (CYP) 2D6 abil.
CYP 2D6-geeni polümorfismi tõttu on metabolismi tase indiviiditi erisugune, aeglastel
metaboliseerijatel (ligikaudu 10%) on plasmakontsentratsioonid suuremad ja eliminatsioon aeglasem
kui kiiretel metaboliseerijatel. Ühe indiviidi piires on plasmakontsentratsioonid siiski stabiilsed ja
korduvalt saavutatavad.

Üle 95% suukaudsest annusest eritub uriiniga. Ligikaudu 5%, üksikjuhtudel kuni 30% annusest eritub
muutumatul kujul. Metoprolooli eliminatsiooni poolväärtusaeg on keskmiselt 3,5 tundi (vahemikus
1...9 tundi). Üldine kliirens on ligikaudu 1 liiter/min.
Metoprolooli farmakokineetika eakatel patsientidel ei erine oluliselt nooremate populatsioonist.
Neerupuudulikkusega patsientidel on metoprolooli süsteemne biosaadavus ja eliminatsioon
normaalsed. Metaboliitide eliminatsioon on siiski normist aeglasem. Patsientidel, kellel
glomerulaarfiltratisooni kiirus (GFR) on alla 5 ml/min, on täheldatud metaboliitide märkimisväärset
kuhjumist. Metaboliitide kuhjumine ei võimenda siiski metoprolooli beetablokeerivat toimet.

Maksakahjustus ei mõjuta oluliselt metoprolooli farmakokineetikat, kuna vaid väike osa
metoproloolist seondub valkudega. Raske maksatsirroosi puhul või portokavaalse šundi olemasolu
korral võib metoprolooli biosaadavus suureneda ja kliirens väheneda. Üldine kliirens on portokavaalse
šundiga patsientidel ligikaudu 0,3 l/min ja AUC-väärtused ligikaudu kuus korda suuremad kui tervetel
katseisikutel.

Lapsed ja noorukid
Metoprolooli farmakokineetiline profiil hüpertensiooniga lapspatsientidel vanuses 6...17 eluaastat
sarnaneb eelnevalt kirjeldatud farmakokineetiliste andmetega täiskasvanutel. Metoprolooli näiv
oraalne kliirens (CL/F) suurenes lineaarselt koos kehamassi tõusuga.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Prekliinilised andmed, mis oleksid olulised kliinilisele efektiivsusele, puuduvad.


6.
FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Mikrokristalne tselluloos
Krospovidoon
Glükoos
Hüpromelloos
Laktoosmonohüdraat
Makrogool 4000
Magneesiumstearaat
Maisitärklis
Polüakrülaat
Kolloidne veevaba ränidioksiid
Sukroos
Talk
Titaandioksiid (E171)
Kollane raudoksiid (E 172) (MetoZok, 95 mg)
13

6.2 Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3 Kõlblikkusaeg

PP-alumiiniumist blisterpakendid ja PVC/aclar-alumiiniumist blisterpakend 18 kuud

HDPE-st pudelid
2 aastat

Pärast esmast avamist 6 kuud.

6.4 Säilitamise eritingimused

PP-alumiiniumist blisterpakendid
Hoida temperatuuril kuni 25 °C.

PVC/aclar-alumiiniumist blisterpakend
Hoida temperatuuril kuni 25 °C.

HDPE-st pudelid
Hoida temperatuuril kuni 25 °C.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

PP-alumiiniumist blisterpakendid
Pakendite suurused: 30, 60 ja 100 toimeainet prolongeeritult vabastavat tabletti

PVC/aclar-alumiiniumist blisterpakend
Pakendite suurused: 30, 60 ja 100 toimeainet prolongeeritult vabastavat tabletti

HDPE-st pudelid
Pakendite suurused: 30, 60 ja 100 toimeainet prolongeeritult vabastavat tabletti

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6
Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.


7.
MÜÜGILOA HOIDJA

Sandoz d.d.
Verovskova 57
1000 Ljubljana
Sloveenia


8.
MÜÜGILOA NUMBRID

MetoZok, 23,75 mg: 536407
MetoZok 47,5 mg: 536507
MetoZok 95 mg: 536607

14

9.
ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE / MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

12.02.2007 / 31.01.2012


10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud jaanuaris 2015
15