OXYTOCIN-GRINDEKS

Sünnitegevuse induktsioon või stimulatsioon.
Abordi- või sünnitusjärgsed verejooksud.

Kõrge riskiastmega rasedatel tuleb loote distressi hindamiseks teha oksütotsiini koormustest.
Oksütotsiini koormustest on mõeldud loote ja platsenta seisundi ning võimalike sünnitusel
tekkida võivate tüsistuste hindamiseks.
Veenisisest infusiooni tehakse järgmiselt: oksütotsiin lahustatakse 500 ml steriilses 5%
glükoosi- või 0,9% naatriumkloriidilahuses. Sünnitustegevuse indutseerimiseks kasutatakse
oksütotsiini standardlahjendust 10 RÜ/500 ml (infusioonil kiirusega 3 ml/tunnis manustatakse
ravimit 0,001 RÜ/min) või suuremate annuste saavutamiseks lahjendust 30 RÜ/500 ml
(infusioonil kiirusega 1 ml/tunnis manustatakse ravimit 0,001 RÜ/min).

Sünnitustegevuse stimulatsiooniks emaka hüpotooniast tingitud väljutusjõudude nõrkuse
korral või sünnitustegevuse induktsiooniks võib oksütotsiini manustada aeglase veenisisese
tilkinfusioonina - täpselt reguleeritava infusioonikiiruse saavutamiseks eelistatavalt
infusioonipumba abil.
Infusiooni alustatakse kiirusega 0,001...0,002 RÜ/min ning seda kiirendatakse järk-järgult
vähemalt 30 minutiliste vahedega kuni 10 minuti jooksul tekib kõige rohkem 3 või 4 emaka
kokkutõmmet. Jälgida tuleb annuse titreerimise aluseks olevaid loote südame löögisagedust emaka kontraktiilsust (veenisisest boolussüstet ei tohi teha sünnituse ajal), emaka
hüperaktiivsuse või loote distressi korral tuleb infusioon koheselt katkestada.
Teadaolevalt
saavutatakse
kuni
0,006
RÜ/min
infusioonikiirusega
oksütotsiini
plasmakontsentratsioon, mis on võrreldav normaalse sünnitusega ja enamasti on suurim
vajaminev annus 0,012 RÜ/min, kuid näidustatud võib olla ka 0,02 RÜ/min või isegi suurem
annus.


Suurim soovitatav infusioonikiirus 0,032 RÜ/min ja suurim annus kokku mitte rohkem kui
5 RÜ ühe päeva jooksul. Sünnitustegevuse edenedes võib oksütotsiini infusiooni järk-järgult
ära jätta.

Keiserlõike korral võib oksütotsiini manustada annuses 5 RÜ aeglase veenisisese süstena
vahetult pärast platsenta sündimist.

Sünnitusjärgse verejooksu ennetamiseks pärast platsenta sündimist tuleb 5 RÜ oksütotsiini
süstida aeglaselt veeni.

Sünnitusjärgse verejooksu raviks tuleb 5...10 RÜ oksütotsiini süstida aeglaselt veeni, millele
rasketel juhtudel lisada veenisisese infusioonina veel 5...30 RÜ emaka atoonia raviks sobiva
kiirusega. Kiire veenisisene süstimine võib põhjustada lühiajalist vererõhu langust.
Pikemaajaline manustamine ei ole soovitatav (vt lõik 4.4).

Meditsiinilise abordi korral on soovitatav manustada 5 RÜ oksütotsiini aeglase veenisisese
süstena, millele vajadusel lisada veenisisene infusioon kiirusega 0,02...0,04 RÜ/min või
kiiremini.

Lapsed
Oxytocin-Grindeks ei ole näidustatud kasutamiseks lastel.

Maksa- ja neerufunktsiooni kahjustusega patsiendid
Maksa- ja neerukahjustusega patsiendid võivad vajada väiksemaid annuseid või pikemaid
intervalle.


Veenisisene süste või veenisisene infusioon.

- Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiaine suhtes.
- Hüpertoonilised emaka kokkutõmbed, sünnitustegevuse mehhaaniline takistus, loote
distress (loote hüpoksia).
- Loote ja vaagna mõõtmete mittevastavus, loote risti- või põikiseis, placenta praevia, vasa
praevia, platsenta irdumine, nabaväädi eesasetsus või prolaps, eelsoodumus emaka
ruptuuri tekkeks seoses korduvate raseduste, polühüdramnioni, suure mitmikraseduse ja
operatsiooniarmiga (sh keiserlõike tagajärjel) emakaga.
- Pikaajalist manustamist tuleb vältida oksütotsiin-resistentse emaka inertsuse, raske
preeklamptilise tokseemia ja raskete südame-veresoonkonna haiguste korral.

Oksütotsiini võib sünnituse indutseerimiseks ja stimuleerimiseks manustada ainult haiglas,
veenisisese (tilk)infusioonina küllaldase meditsiinilise järelevalve all. Vajalik on infusiooni
kiiruse täpne reguleerimine. Lisaks emaka kontraktiilsuse (kokkutõmmete sageduse, tugevuse
ja kestuse) hoolikale jälgimisele tuleb jälgida loote südame löögisagedust, looteseisu, ema
vererõhku ja individuaalset ravivastust.

Ettevaatusabinõude rakendamine on vajalik järgmistel juhtudel:
- piiripealne loote pea ja vaagna mõõtmete sobimatus (kui see on märkimisväärne, siis
vältida ravimi manustamist);
- sekundaarne emaka inertsus;
- kerge või mõõduka raskusega rasedusest tingitud hüpertensioon või südamehaigus;
- üle 35-aastased naised;
- naised, kellel on anamneesis emaka alumise segmendi keiserlõige;

- intrauteriinne loote surm või mekooniumisegused looteveed (võib põhjustada lootevee-
embooliat).

Sünnitegevuse farmakoloogiline induktsioon oksütotsiiniga võib suurendada väga harva
esineva seisundi, sünnitusjärgse dissemineeritud intravaskulaarse koagulatsiooni (DIC), tekke
riski. Nimetatud risk on suurem naistel alates 35. eluaastast; naistel, kellel on esinenud
raseduseaegseid komplikatsioone ja naistel, kelle rasedus on kestnud üle 40 nädala. Sellistel
naistel tuleb oksütotsiini kasutada ettevaatusega ja arstid peavad olema tähelepanelikud DIC
sümptomite suhtes.
Kuna oksütotsiinil on nõrk antidiureetiline toime, võib selle pikaajaline veenisisene
manustamine suurte annustena koos suure koguse vedelikuga põhjustada hüponatreemiaga
seotud veemürgistust (vt lõik 4.8). Selle harvaesineva tüsistuse vältimiseks tuleb kasutusele
võtta alljärgnevad ettevaatusabinõud: ravimi lahustamiseks tuleb kasutada elektrolüüte
sisaldavat lahust (mitte glükoosi), infundeeritava vedeliku hulk tuleb hoida madalal, tuleb
keelata vedeliku manustamine suu kaudu ja registreerida vedelikubalanss, elektrolüütide
tasakaaluhäire kahtluse korral tuleb määrata nende sisaldus vereseerumis.
Terapeutilist toimet tugevdab samaaegne prostaglandiinide manustamine (vajalik on väga
hoolikas jälgimine) ja kaudaalne blokaad (võib tugevdada sümpatomimeetiliste vasopressorite
toimet) (vt lõik 4.5).

Prostaglandiinid võivad tugevdada oksütotsiini uterotoonilist toimet ja vastupidi (vajalik on
väga hoolikas monitooring). Oksütotsiini ei tohi manustada enne kui prostaglandiinide
vaginaalsest manustamisest on möödunud 6 tundi.
Mõned inhaleeritavad anesteetikumid (nt tsüklopropaan, halotaan) võivad tugevdada
oksütotsiini hüpotoonilist toimet ja vähendada selle oksütotsiinile iseloomulikku toimet.
Nende manustamine samaaegselt oksütotsiiniga on põhjustanud südame rütmihäirete teket.
Oksütotsiini ja vasokonstriktoorsete sümpatomimeetikumide samaaegne kasutamine võib
vasopressoorset toimet tugevdada.
Kaudaalse blokaadi ajal või selle järgselt manustatuna võib oksütotsiin tugevdada
sümpatomimeetiliste vasokonstriktoorsete ainete vasopressoorset toimet.

Vt lõik 4.1.
Sünnituse indutseerimist oksütotsiini abil tuleb rakendada vaid kindlate meditsiiniliste
näidustuste olemasolul.
Vaid väike osa ravimist eritub rinnapiima. Puuduvad andmed sellest tingitud probleemide
kohta inimestel.

Ei ole asjakohane.

Rasedus
Emaka spasmid (võivad ilmneda ka väikeste annuste korral).
Oksütotsiini manustamine suurte annustena või selle suhtes ülitundlikele isikutele võib
põhjustada emaka hüperaktiivsust, emaka hüpertoonilisust, tetaanilisi kokkutõmbeid, pehmete
kudede kahjustust või emaka ruptuuri, loote bradükardiat, loote südame rütmihäireid, loote
asfüksiat ja ägedat hüpoksiat ning teatud juhtudel ka loote või ema surma.
Suure koguse elektrolüütidevaba vedeliku infundeerimise tagajärjel võib tekkida
veemürgistus koos kopsutursega, krambid, kooma, hüponatreemia ning isegi surm.
Veemürgistuse sümptomiteks on peavalu, isutus, iiveldus, oksendamine ja kõhuvalu, letargia,
unisus, teadvusetus, grand-mal tüüpi krambid ja madal elektrolüütide tase veres.
On esinenud subarahnoidaalset verejooksu ja ema surma raske hüpertensiooni tagajärjel.

Registreeritud on sünnitusjärgset hemorraagiat ja eluohtlikku afibrinogeneemiat.
Oksütotsiini kiire veenisisese süstimise järgselt võib tekkida äge mööduva iseloomuga
hüpotensioon koos näopunetuse ja reflektoorse tahhükardiaga.
Harvadel juhtudel võib sünnitegevuse farmakoloogiline induktsioon uterotooniliste ainetega
suurendada sünnitusjärgse dissemineeritud intravaskulaarse koagulatsiooni tekke riski (vt lõik
4.4).
Sünnitusaegse oksütotsiini kasutamisega seoses on registreeritud ka ikteruse ja võrkkesta
hemorraagia juhtusid vastsündinutel.

Kõrvaltoimed on esitatud vastavalt MedDRA süsteemi organite klassifikatsioonile ja
MedDRA esinemissageduse konventsioonile: väga sage (≥1/10), sage (≥1/100 kuni <1/10),
aeg-ajalt (≥1 /1000 kuni < 1/100), harv (≥1/10000 kuni <1/1000), väga harv (<1/10000),
teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Immuunsüsteemi häired
Harv: anafülaktilised reaktsioonid koos hingelduse, hüpotensiooni või šokiga.

Närvisüsteemi häired
Sage: peavalu

Südame häired
Sage: tahhükardia, bradükardia
Harv: südame rütmihäired

Seedetrakti häired
Sage: iiveldus, oksendamine

Naha ja nahaaluskoe häired
Harv: nahalööve

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa
väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel
palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Antidooti ei teata.
Üleannustamine võib põhjustada platsenta irdumist, lootevee-embooliat, emaka
hüperaktiivsust, hüpertoonilisust ja tetaanilisi kokkutõmbeid, mis võivad lõppeda emaka
ruptuuriga, emakakaela ja tupe rebendeid, rasket sünnitusjärgset verejooksu, loote südame
rütmihäireid, hüpoksiat ja isegi surma.
Võivad ilmneda ka mõned antidiureetilise aktiivsusega seotud toimed.
Üleannustamise korral tuleb infusioon koheselt katkestada, vajalik on normaalse diureesi
säilitamine ja sümptomaatiline ravi, kasutada tuleks elektrolüüte sisaldavat hüpertoonilist
lahust.

Farmakoterapeutiline grupp: hüpofüüsi tagasagara hormoonid, oksütotsiin ja selle analoogid,
ATC-kood: H01BB02

Oksütotsiin on hüpofüüsi tagasagara hormoonile sarnaneva struktuuriga sünteetiline tsükliline
nonapeptiid. Ravim põhjustab emaka silelihaste ja piimanäärme müoepiteeli rakkude
kontraktsioone.

Oksütotsiini toimel suureneb rakumembraani läbilaskvus kaaliumioonide suhtes, väheneb
membraanipotentsiaal ja suureneb rakumembraani erutatavus, mille tagajärjel suurenevad
kokkutõmmete sagedus, intensiivsus ja kestus.
Oksütotsiin suurendab adenohüpofüüsis laktogeense hormooni - prolaktiini sekretsiooni,
stimuleerides seeläbi rinnapiima tootmist.
Oksütotsiin avaldab nõrka antidiureetilist toimet ja terapeutilistes annustes ei mõjuta see
oluliselt arteriaalset vererõhku.

Oksütotsiini veenisisese manustamise järgselt saabub toime kohe - emaka kokkutõmmete
sagedus ja intensiivsus suurenevad järk-järgult 15...60 minuti jooksul ning stabiliseeruvad
seejärel; lihasesisese manustamise korral saabub toime 3...5 minutiga. Toime kestus:
veenisisese manustamise korral kestab toime 20 minutit pärast infusiooni lõpetamist, umbes
40 minutiga vaibuvad emaka kokkutõmbed järk-järgult ravieelsele tasemele; lihasesisese
manustamise korral kestab toime 30...60 minutit.
Eliminatsiooni poolväärtusaeg on väga lühike, ainult mõni minut. Oksütotsiin
metaboliseeritakse maksas ja neerudes ning see eritub organismist metaboliitide ja vähesel
määral ka muutumatul kujul peamiselt uriini kaudu.

Tavapärased farmakoloogilise ohutuse prekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku
toimet inimesele.
Puuduvad olulised prekliinilised andmed mida ei oleks juba käsitletud ravimi omaduste
kokkuvõtte teistes osades.
Oksütotsiini võimalike kartsinogeensete või mutageensete omaduste hindamiseks ei ole läbi
viidud ühtegi uuringut loomade või inimestega.

Kloorbutanoolhemihüdraat
Jää-äädikhape (pH reguleerimiseks)
Süstevesi

Oxytocin-Grindeks'it ei tohi manustada vere või plasmaga samasse infusioonisüsteemi, kuna
oksütotsiin võib inaktiveeruda.
Oksütotsiini ei tohi segada lahustega, mis sisaldavad stabilisaatorina naatriummetabisulfitit.

3 aastat.

Pärast lahustamist
Oxytocin-Grindeks 5 RÜ/ml süstelahuse/infusioonilahuse lahused 5% gükoosilahuse, 0,9%
naatriumkloriidilahuse, Ringeri lahuse ja Ringer-atsetaatlahusega on stabiilsed 12 tunni
jooksul säilitatuna temperatuuril mitte üle 25 °C.

Hoida temperatuuril kuni 25 °C.
Hoida originaalpakendis valguse eest kaitstult.
Valmistatud lahuse säilitamistingimused vt lõik 6.3.

1 ml läbipaistvad klaasampullid. Pakendi suurus: 10 ampulli.
5 ampulli polüvinüülkloriidkilest alusel. 2 alust kartongkarbis.

Erihoiatused ravimi hävitamiseks

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.