REXETIN

- Depressioon
- Obsessiiv-kompulsiivne häire
- Paanikahäire agorafoobiaga või ilma
- Sotsiaalärevushäire/Sotsiaalfoobia
- Generaliseerunud ärevushäire
- Posttraumaatiline stressihäire

Paroksetiini soovitatakse manustada üks kord ööpäevas hommikuti koos toiduga.
Tableti peab alla neelama, mitte närima.

Depressioon
Soovitatav annus on 20 mg ööpäevas. Üldiselt hakkavad patsiendid paranema pärast ühe nädala
möödumist, kuid ravitoime võib ilmneda ka alates teisest ravinädalast. Nagu kõigi
antidepressantidega, tuleb annus täpsustada ja vajadusel kohandada 3…4 nädala möödumisel pärast
ravi algust ja edasi vastavalt kliinilisele vajadusele. Osa patsientide puhul, kellel ei saavutata piisavat
ravivastust 20 mg-ga, võib annust järk-järgult suurendada 10 mg kaupa kuni maksimaalselt 50 mg
ööpäevas, vastavalt patsiendi ravivastusele.
Depressiooniga patsiente peab ravima piisavalt kaua (vähemalt 6 kuud), et kindlustada sümptomite
kadumine.

Obsessiiv-kompulsiivne häire
Soovitatav annus on 40 mg ööpäevas. Patsiendid peavad alustama 20 mg/ööpäevas ja annust võib järk-
järgult suurendada 10 mg kaupa kuni soovitatava annuseni. Kui pärast mõnenädalast ravi soovitatava
annusega ei ole piisavat ravivastust ilmnenud, võib mõnedel patsientidel olla kasu annuse
suurendamisest järk-järgult maksimaalse annuseni 60 mg ööpäevas.
Obsessiiv-kompulsiivse häirega patsiente peab ravima piisavalt kaua, et kindlustada sümptomite
kadumine. See võib võtta mitmeid kuid või isegi kauem. (vt lõik 5.1).

Paanikahäire
Soovitatav annus on 40 mg ööpäevas. Patsientidel tuleb alustada 10 mg/ööpäevas ja annust järk-järgult
suurendada 10 mg kaupa vastavalt patsiendi ravivastusele kuni soovitatava annuseni. Väikest
algannust soovitatakseRavi on soovitatav alustada võimalikult väikesest annusest, et minimiseerida
paanikahäire sümptomite ägenemise ohtu, mis üldjuhul ilmneb selle häire ravi algetapis. Kui pärast
mõnenädalast ravi soovitatava annusega ei ole piisavat ravivastust ilmnenud, võib mõnedel
patsientidel olla kasu annuse suurendamisest järk-järgult maksimaalse annuseni 60 mg ööpäevas.
Paanikahäirega patsiente peab ravima piisavalt kaua, et kindlustada sümptomite kadumine. See võib
võtta mitmeid kuid või isegi kauem (vt lõik 5.1).

Sotsiaalärevushäire/sotsiaalfoobia
Soovitatav annus on 20 mg ööpäevas. Kui pärast mõnenädalast ravi soovitatava annusega ei ole
piisavat ravivastust ilmnenud, võib mõnedel patsientidel olla kasu annuse suurendamisest järk-järgult
10 mg kaupa kuni maksimaalse annuseni 50 mg ööpäevas. Pikaajalise kasutamise vajadust tuleb
regulaarselt hinnata (vt lõik 5.1).

Generaliseerunud ärevushäire
Soovitatav annus on 20 mg ööpäevas. Kui pärast mõnenädalast ravi soovitatava annusega ei ole
piisavat ravivastust ilmnenud, võib mõnedel patsientidel olla kasu annuse suurendamisest järk-järgult
10 mg kaupa kuni maksimaalse annuseni 50 mg ööpäevas. Pikaajalise kasutamise vajadust tuleb
regulaarselt hinnata (vt lõik 5.1).

Posttraumaatiline stressihäire
Soovitatav annus on 20 mg ööpäevas. Kui pärast mõnenädalast ravi soovitatava annusega ei ole
piisavat ravivastust ilmnenud, võib mõnedel patsientidel olla kasu annuse suurendamisest järk-järgult
10 mg kaupa kuni maksimaalse annuseni 50 mg ööpäevas. Pikaajalise kasutamise vajadust tuleb
regulaarselt hinnata (vt lõik 5.1).

Üldteave

Paroksetiinravi lõpetamisel ilmnevad ärajätusümptomid
Vältida tuleb ravi järsku lõpetamist (vt lõik 4.4 ja lõik 4.8). Kliinilistes uuringutes kasutatud ravirežiim
sisaldas ööpäevase annuse vähendamist 10 mg kaupa ühenädalaste intervallide tagant. Kui pärast
annuse vähendamist või ravi lõpetamist tekivad talumatud sümptomid, võib kaaluda eelnevalt
kasutatud annuse uuesti kasutuselevõtmist. Seejärel võib arst jätkata annuse vähendamist, kuid
väiksemate osade kaupa.

Patsientide erigrupid:

Eakad
Eakatel patsientidel suureneb paroksetiini plasmakontsentratsioon, kuid kontsentratsioonide vahemik
kattub noorematel isikutel täheldatuga. Annustamist tuleb alustada täiskasvanu algannusega. Osa
patsientide puhul võib olla kasulik annust suurendada, kuid maksimaalne annus ei tohi ületada 40 mg
ööpäevas.

Lapsed
(7…17-aastased)
Paroksetiini ei tohi kasutada laste ja noorukite ravimiseks, kuna kontrollitud kliinilistest uuringutest on
leitud, et paroksetiin on seotud suurenenud suitsidaalse käitumise ja vaenulikkuse tekkeriskiga. Lisaks
ei ole nendes uuringutes adekvaatselt näidatud ravimi efektiivsust (vt lõik 4.4 ja lõik 4.8).

(Alla 7-aastased lapsed)
Alla 7-aastastel lastel ei ole paroksetiini kasutamist uuritud. Kuna paroksetiini ohutus ja efektiivsus
selles vanusegrupis ei ole tõestatud, ei tohi seda kasutada.

Neeru-/maksakahjustus
Raske neerukahjustusega (kreatiniini kliirens alla 30 ml/min) või maksakahjustusega patsientidel
suureneb paroksetiini kontsentratsioon plasmas. Seetõttu tuleb kasutada võimalikult väikest
terapeutilist annust.

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

Paroksetiin on vastunäidustatud kombinatsioonis monoamiini oksüdaasi inhibiitoritega (MAOI-d).
Erandlikel asjaoludel võib kombineerida paroksetiini linesoliidiga (antibiootikum, mis on pöörduva
toimega mitteselektiivne MAOI), kui on tagatud abivahendid serotoniini sündroomi sümptomite
põhjalikuks jälgimiseks ja vererõhu monitoorimiseks (vt lõik 4.5).

Ravi paroksetiiniga võib alustada:
- kaks nädalat pärast pöördumatu toimega MAOI kasutamise lõpetamist, või
- vähemalt 24 tundi pärast pöörduva toimega MAOI [nt moklobemiid, linesoliid,
metüültioniinkloriid (metüleensinine; operatsioonieelne värvaine, mis on pöörduva toimega
mitteselektiivne MAOI)] kasutamise lõpetamist.
Paroksetiinravi lõpetamise ja mistahes MAOI-ga ravi alustamise vahele peab jääma vähemalt üks
nädal.

Paroksetiini ei tohi kasutada kombinatsioonis tioridasiiniga, sest nagu teiste CYP450 2D6 pärssivate
ravimitega võib paroksetiin suurendada tioridasiini plasmakontsentratsiooni (vt lõik 4.5). Tioridasiini
monoteraapia võib viia QTc-intervalli pikenemise ja sellega seotud raske ventrikulaarse rütmihäire
(nagu torsade de pointes) ja äkksurma tekkeni.

Paroksetiini ei tohi kasutada kombinatsioonis pimosiidiga (vt lõik 4.5)

Ravi paroksetiiniga tuleb alustada ettevaatlikult kaks nädalat pärast pöördumatu toimega MAO
inhibiitoriga ravi lõpetamist või 24 tundi pärast pöörduva toimega MAO inhibiitoriga ravi lõpetamist.
Paroksetiini annust tuleb suurendada järk-järgult kuni optimaalse ravivastuse saavutamiseni (vt lõik
4.3 ja lõik 4.5).

Lapsed:
Kasutamine lastel ja alla 18-aastastel noorukitel
Paroksetiini ei tohi kasutada laste ja alla 18-aastaste noorukite raviks. Kliinilistes uuringutes täheldati
antidepressantidega ravitud laste ja noorukite seas sagedamini suitsidaalset käitumist (suitsiidikatsed ja
-mõtted) ning vaenulikkust (valdavalt agressiivsus, vastandlik käitumine ja viha) kui platseeboga
ravitudpatsientidel. Kui otsus ravimiseks on siiski (kliinilise vajaduse alusel) tehtud, tuleb patsienti
hoolikalt jälgida suitsidaalsete sümptomite tekke suhtes. Lisaks puuduvad lastelt ja noorukitelt saadud
pikaajalised ohutusandmed, mis puudutavad kasvu, küpsemist ning kognitiivkäitumuslikku arengut.

Suitsiid/suitsiidimõtted või kliiniline halvenemine
Depressioon on seotud suitsiidimõtete, enesevigastamise ja suitsiidi (suitsiidiga seotud juhtumite)
suurenenud ohuga, mis püsib kuni remissiooni saabumiseni. Kuna paranemist ei pruugi ilmneda
esimese paari või enama ravinädala jooksul, tuleb patsiente hoolikalt jälgida kuni paranemise
ilmnemiseni. Nagu näitab kliiniline kogemus, võib paranemise algstaadiumides suitsiidioht suureneda.

Suitsiididega seotud juhtude suurenenud risk võib olla seotud ka muude psüühikahäiretega, mille
raviks paroksetiini kasutatakse. Lisaks võivad need haigused esineda depressiooniga samaaegselt.
Seetõttu tuleb muude psüühikahäiretega patsientide ravimisel rakendada samu ettevaatusabinõusid
nagu depressiooniga patsientide ravimisel.
Patsientidel, kellel on esinenud suitsiidiga seotud juhte või kellel esinevad suitsiidimõtted enne ravi
alustamist, on teadaolevalt suurem risk suitsiidimõteteks või -katseks ning neid tuleb ravi ajal
hoolikalt jälgida. Antidepressante saavate psühhiaatriliste häiretega täiskasvanute hulgas läbiviidud
platseebo-kontrollitud kliiniliste uuringute meta-analüüs näitas antidepressante saavate alla 25-aastaste
patsientide suitsidaalse käitumise suurenenud riski võrreldes platseeboga (vt ka lõik 5.1).
Ravikuuriga peaks kaasnema patsientide, iseäranis kõrge riskiga patsientide, põhjalik järelvalve, seda
eriti ravi alguses ja annuse muutmise järel. Patsiente (ja nende hooldajaid) tuleb teavitada vajadusest
jälgida tervislikku seisundit iga võimaliku kliinilise halvenemise (kaasa arvatud uute sümptomite
teke), suitsiidimõtete/suitsidaalse käitumise ja ebatavaliste muutuste suhtes käitumises ning pöörduda
sellistel juhtudel koheselt arsti poole.

Akatiisia/psühhomotoorne rahutus
Paroksetiini kasutamist on seostatud akatiisia tekkega, mida iseloomustab sisemine rahutustunne ja
psühhomotoorne agitatsioon, nagu suutmatus rahulikult istuda või seista ning mis tavaliselt on seotud
subjektiivse ebamugavustundega. Seda ilmneb kõige tõenäolisemalt paari esimese ravinädala vältel.
Nendel patsientidel, kellel tekivad need sümptomid, võib annuse suurendamine olla kahjulik.

Serotoniini sündroom/maliigne neuroleptiline sündroom
Harvadel juhtudel võib paroksetiinraviga seoses tekkida serotoniini sündroom või maliigse
neuroleptilise sündroomi sarnased ilmingud, eriti kui seda kasutatakse kombinatsioonis koos teiste
serotoniinergiliste ja/või neuroleptiliste ravimitega. Kuna need sündroomid võivad viia potentsiaalselt
eluohtlike seisunditeni, tuleb selliste ilmingute (mida iseloomustavad järgmiste sümptomite kogumid:
hüpertermia, rigiidsus, müokloonus, autonoomne ebastabiilsus koos eluliste näitajate võimaliku kiire
muutumisega, vaimse seisundi muutused, sh segasus, ärrituvus, äärmuslik agiteeritus, mis
progresseerub deliiriumi ja koomani) korral ravi paroksetiiniga katkestada ja alustada sümptomaatilist
toetavat ravi. Serotoniinergilise sündroomi tekkeohu tõttu ei tohi paroksetiini kasutada
kombinatsioonis koos serotoniini lähteainetega (nagu L-trüptofaan, oksitriptaan).
(vt lõik 4.3 ja lõik 4.5).

Mania
Nagu kõigi antidepressantidega, tuleb paroksetiini kasutada ettevaatlikult patsientidel, kellel on
anamneesis mania. Paroksetiini kasutamine tuleb lõpetada kõigil patsientidel, kes lähevad üle
maniakaalsesse faasi.

Maksa-/neerukahjustus
Raske neerukahjustuse või maksakahjustusega patsientel on soovitatav ettevaatus. (vt lõik 4.2).

Suhkurtõbi
Diabeedihaigetel võib ravi selektiivse serotoniini tagasihaarde inhibiitoriga (SSRI-ga) muuta
veresuhkru kontrolli. Vajalikuks võib osutuda insuliini ja/või suukaudsete hüpoglükeemiliste ravimite
annuse kohandamine. Lisaks on teostatud uuringuid, mis viitavad, et pravastatiini ja paroksetiini
koosmanustamisel võib glükoosi tase veres suureneda (vt lõik 4.5).

Epilepsia
Nagu teiste antidepressantidega, tuleb paroksetiini epilepsiaga patsientidel kasutada ettevaatusega.

Krambid
Paroksetiiniga ravitud patsientidel on üldine krampide esinemissagedus alla 0,1%. Ravimi kasutamine
tuleb lõpetada kõigil patsientidel, kellel tekivad krambid.

Elekterkrampravi (EKR)
Kliiniline kogemus paroksetiini ja EKR samaaegse kasutamise kohta on vähene.

Glaukoom
Nagu teised SSRI-d, võib paroksetiin põhjustada müdriaasi ning seda tuleb ettevaatusega kasutada
kinnise nurga glaukoomiga või glaukoomi anamneesiga patsientidel.

Südamehaigused
Südamehaigustega patsientidel tuleb rakendada tavalisi ettevaatusabinõusid.

Hüponatreemia
Harva, põhiliselt eakatel, on teatatud hüponatreemiast. Ettevaatlik tuleb olla ka nendel patsientel,
kellel on oht hüponatreemia tekkeks, näiteks samaaegselt kasutatavate ravimite ja tsirroosi tõttu.
Tavaliselt hüponatreemia taandub pärast paroksetiinravi katkestamist.

Verejooks
SSRI-de kasutamisel on olnud teateid naha veritsushäiretest, nagu ekhümoos ja purpur. Teatatud on ka
muudest verejooksudest, näiteks seedetrakti verejooks. Eakatel patsientidel võib see oht olla suurem.
Ettevaatus on soovitatav patsientide puhul, kes võtavad SSRI-sid samaaegselt koos suukaudsete
antikoagulantidega, teadaolevalt trombotsüütide funktsiooni mõjutavate ravimitega või muude
verejooksuohtu suurendada võivate ravimitega (nt atüüpilised antipsühhootikumid nagu klosapiin,
fenotiasiinid, enamik tritsüklilisi antidepressante, atsetüülsalitsüülhape, MSPVA-d, COX-2
inhibiitorid) ning samuti patsientidel, kellel on anamneesis verejookse või seisundeid, millega kaasneb
eelsoodumus verejooksu tekkeks.

Koostoime tamoksifeeniga
Mõned uuringud on näidanud, et paroksetiini pöördumatu CYP2D6 inhibeerimise tulemusel võib
tamoksifeeni efektiivsus (hinnatakse rinnavähi retsidiivi/suremuse riski alusel) samaaegsel kasutamisel
koos paroksetiiniga väheneda (vt lõik 4.5). Võimalusel tuleks paroksetiini vältida ajal, kui patsient
vajab tamoksifeeni.

Mao pH-d mõjutavad ravimid
Suukaudset suspensiooni saavate patsientide puhul võib mao pH tase mõjutada paroksetiini
plasmakontsentratsiooni. In vitro andmed on näidanud, et toimeaine vabanemiseks suspensioonist on
vajalik happeline keskkond. Seetõttu võib imendumine olla vähenenud patsientidel, kellel esineb maos
kõrge pH tase või aklorhüüdria, näiteks pärast mõnede ravimite (antatsiidid, histamiini H -retseptori
2
antagonistid, prootonpumba inhibiitorid) kasutamist, teatud haigusseisundite puhul (nt atroofiline
gastriit, pernitsioosne aneemia, krooniline Helicobacter pylori infektsioon) ja pärast operatsioone
(vagotoomia, gastrektoomia). Paroksetiini ravimvormi muutmisel peaks arvesse võtma selle sõltuvust
pH-st (näiteks võib mao kõrge pH tasemega patsientidel pärast tableti vahetamist suukaudse
suspensiooni vastu väheneda paroksetiini plasmakontsentratsioon). Seetõttu tuleb olla ettevaatlik, kui
soovitakse alustada mao pH taset tõstvate ravimite kasutamisega või lõpetatakse nendega ravimine.
Sellistes olukordades võib osutuda vajalikuks annuse kohandamine.

Paroksetiinravi lõpetamisel ilmnevad ärajätusümptomid
Ravi lõpetamisel tekivad sageli võõrutusnähud, eriti kui ravi lõpetatakse järsku (vt lõik 4.8).
Kliinilistes uuringutes tekkisid ravi lõpetamise järgselt kõrvalnähud 30% paroksetiiniga ravitud
patsientidest ja 20% platseeboga ravitud patsientidest. Võõrutusnähtude teke ei ole sama, mis
sõltuvuse tekitamine.
Võõrutusnähtude tekkerisk võib sõltuda mitmetest teguritest, sealhulgas ravi kestus ja ravimi annus
ning annuse vähendamise kiirus.
Teatatud on pearinglusest, tundlikkushäiretest (sh paresteesia, elektrilöögi tunne ja tinnitus),
unehäiretest (sh elavad unenäod), agitatsioonist või ärevusest, iiveldusest, treemorist, segasusest,
higistamisest, peavalust, kõhulahtisusest, südamepekslemisest, emotsionaalsest ebastabiilsusest,
ärrituvusest ja nägemishäiretest. Üldjuhul on need sümptomid kerged kuni mõõdukad, kuid mõnel
patsiendil võivad need olla raskekujulised. Need tekivad tavaliselt esimestel päevadel pärast ravi
lõpetamist, kuid neid sümptomeid on väga harva kirjeldatud patsientidel, kellel on kogemata jäänud
annus manustamata. Need sümptomid taanduvad üldjuhul iseeneslikult 2 nädala jooksul, kuigi võivad
mõnel inimesel püsida kauem (2...3 kuud või enam). Seetõttu on soovitatav ravi lõpetamisel
paroksetiini annuse järk-järguline vähendamine mitme nädala või kuu jooksul, vastavalt patsiendi
vajadustele (vt “Paroksetiinravi lõpetamisel ilmnevad ärajätusümptomid" lõik 4.2).

Serotoniinergilised ravimid
Nagu teiste SSRI-dega, võib serotoniinergiliste ravimite koosmanustamine viia 5-HT-ga seotud
toimete esinemiseni (serotoniini sündroom: vt lõik 4.4). Kui serotoniinergilisi ravimeid [nagu L-
trüptofaan, triptaanid, tramadool, linesoliid, metüültioniinkloriid (metüleensinine), SSRI-d, liitium,
petidiin ja naistepunaürdi (Hypericum perforatum) preparaadid] kombineeritakse koos paroksetiiniga,
on vajalik ettevaatus ja patsiendi hoolikam kliiniline jälgimine. Ettevaatus on samuti vajalik koos
fentanüüliga, mida kasutatakse üldanesteesias või kroonilise valu ravis. Paroksetiini ja MAO
inhibiitorite samaaegne kasutamine on vastunäidustatud serotoniini sündroomi riski tõttu (vt lõik 4.3).

Pimosiid
Uuringus, milles manustati üks väike annus (2 mg) pimosiidi samaaegselt koos 60 mg paroksetiiniga,
täheldati pimosiidi kontsentratsiooni tõusu keskmiselt 2,5 korda. Seda võib seletada paroksetiini
teadaolevate CYP2D6 inhibeerivate omadustega. Pimosiidi kitsa terapeutilise vahemiku ning tema
teadoleva QT-intervalli pikendava toime tõttu, on pimosiidi ja paroksetiini samaaegne kasutamine
vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

Ravimit metaboliseerivad ensüümid
Paroksetiini metabolism ja farmakokineetika võivad muutuda ravimeid metaboliseerivate ensüümide
indutseerimise või inhibeerimise tulemusena.
Kui paroksetiini manustatakse koos teadaoleva ravimeid metaboliseeriva ensüümi inhibiitoriga, tuleb
kaaludaparoksetiini kasutamist annusevahemiku alumises osas olevates annustes.
Kui paroksetiini manustatakse koos teadaolevate ravimeid metaboliseerivate ensüümide
indutseerijatega (nt karbamasepiin, rifampitsiin, fenobarbitaal, fenütoiin) või koos
fosamprenaviiri/ritonaviiriga, ei peeta esialgse annust kohandamist vajalikuks. Mistahes paroksetiini
annuse kohandamine (kas pärast ensüümi indutseerija kasutamise alustamist või lõpetamist) peab
toimuma vastavalt kliinilisele toimele (talutavus ja efektiivsus).

Fosamprenaviir/ritonaviir
700/100 mg fosamprenaviiri/ritonaviiri manustamine kaks korda päevas koos 20 mg paroksetiiniga
tervetel vabatahtlikel 10 päeva jooksul vähendas oluliselt paroksetiini plasmakontsentratsiooni
(ligikaudu 55%). Fosamprenaviiri/ritonaviiri plasmakontsentratsioonid samaaegsel manustamisel
paroksetiiniga olid sarnased teiste uuringute referentsväärtustega, mis näitab, et paroksetiinil ei olnud
olulist toimet fosamprenaviiri/ritonaviiri metabolismile. Puuduvad andmed fosamprenaviiri/ritonaviiri
ja paroksetiini pikaajalise (rohkem kui 10 päeva vältava) koosmanustamise kohta.

Protsüklidiin
Paroksetiini igapäevane manustamine suurendab märkimisväärselt protsüklidiini
plasmakontsentratsioone. Antikolinergiliste toimete ilmnemisel tuleb protsüklidiini annust vähendada.

Antikonvulsandid
Karbamasepiin, fenütoiin, naatriumvalproaat. Samaaegne manustamine ei paista põhjustavat
epilepsiaga patsientidel muudatusi farmakokineetikas ega -dünaamikas.

Paroksetiini CYP2D6 inhibeeriv toime
Nagu teisedantidepressandid (kaasa arvatud teised SSRI-d) inhibeerib paroksetiin maksa tsütokroom
P450 ensüümi CYP2D6. CYP2D6 inhiberimine võib viia antud ensüümi poolt metaboliseeritavate
samaaegselt manustatavate ravimite plasmakontsentratsioonide suurenemiseni. Need ravimid on
järgmised: teatud tritsüklilised antidepressandid (nt klomipramiin, nortriptüliin ja desipramiin),
fenotiasiinirühma neuroleptikumid (nt perfenasiin ja tioridasiin, vt lõik 4.3), risperidoon, atomoksetiin,
teatud I.C klassi antiarütmikumid (nt propafenoon ja flekainiid) ning metoprolool. Paroksetiini ei
soovitata manustada kombinatsioonis koos südamepuudulikkuse raviks kasutatava metoprolooliga
viimase kitsa terapeutilise indeksi tõttu antud näidustuse puhul.
Tamoksifeenil on oluline aktiivne metaboliit endoksifeen, mida toodetakse CYP2D6 vahendusel ja
mis vastutab olulisel määral tamoksifeeni efektiivsuse eest. Pöördumatu CYP2D6 inhibitsioon
paroksetiini poolt viib endoksifeeni plasmakontsentratsiooni vähenemiseni (vt lõik 4.4).

Alkohol
Nagu teiste psühhotroopsete ravimitega, tuleb patsientidele soovitada paroksetiini võtmise ajal vältida
alkoholi tarvitamist.

Suukaudsed antikoagulandid
Paroksetiini ja suukaudsete antikoagulantide vahel võivad tekkida farmakodünaamilised koostoimed.
Paroksetiini ja suukaudsete antikoagulantide samaaegne kasutamine võib viia verehüübimist takistava
toime ja verejooksuohu suurenemiseni. Seetõttu peab paroksetiini ettevaatusega kasutama patsientidel,
keda ravitakse suukaudsete antikoagulantidega. (vt lõik 4.4)

MSPVA-d ja atsetüülsalitsüülhape ning teised trombotsüütide funktsiooni pärssivad ravimid
Paroksetiini ja MSPVA-de/atsetüülsalitsüülhappe vahel võivad tekkida farmakodünaamilised
koostoimed. Paroksetiini ja MSPVA-de/atsetüülsalitsüülhappe samaaegne kasutamine võib viia
verejooksuohu suurenemiseni. (vt lõik 4.4)
Ettevaatus on soovitatav patsientide puhul, kes võtavad SSRI-sid samaaegselt koos suukaudsete
antikoagulantide, trombotsüütide funktsiooni mõjutavate või verejooksuohtu suurendavate ravimitega
(nt atüüpilised antipsühhootikumid nagu klosapiin, fenotiasiinid, enamik tritsüklilisi antidepressante,
atsetüülsalitsüülhape, MSPVA-d, COX-2 inhibiitorid) ning samuti patsientidel, kellel on anamneesis
verejookse või seisundeid, millega võib kaasneda eelsoodumus verejooksu tekkeks.

Mao pH-d mõjutavad ravimid
In vitro andmed on näidanud, et paroksetiini vabanemine suukaudsest suspensioonist sõltub pH-st.
Seetõttu võivad mao pH-d mõjutavad ravimid (näiteks antatsiidid, prootonpumba inhibiitorid ja
histamiini H -retseptorite antagonistid) muuta suukaudset suspensiooni kasutavatel patsientidel
2
paroksetiini plasmakontsentratsiooni (vt lõik 4.4).

Pravastatiin
Uuringutes on täheldatud koostoime esinemist paroksetiini ja pravastatiini vahel, mis viitab, et nende
preparaatide koosmanustamine võib viia glükoosi taseme suurenemiseni veres. Suhkurtõvega
patsientidel, kes saavad nii paroksetiini kui pravastatiini, võib olla vajalik suukaudsete
hüpoglükeemiliste ravimite ja/või insuliini annuste kohandamine (vt lõik 4.4).

Rasedus
Mõned epidemioloogilised uuringud viitavad kaasasündinud väärarengute, eriti kardiovaskulaarsete
väärarengute(nt vatsakeste ja kodade vaheseina defektid), riski suurenemist seoses paroksetiini
kasutamisega raseduse esimese trimestri ajal. Mehhanism ei ole teada. Andmetele tuginedes võib
oletada, et risk saada südameveresoonkonna kahjustusega vastsündinu pärast seda, kui ema on
raseduse ajal paroksetiini kasutanud, on väiksem kui 2/100-le, võrreldes nende defektide oodatava
esinemissagedusega üldpopulatsioonis, kus see on ligikaudu 1/100-le.
Paroksetiini tohib raseduse ajal kasutada vaid äärmisel vajadusel. Raviarst peab kaaluma
alternatiivseid ravivõimalusi naistel, kes on rasedad või kes planeerivad rasestuda. Raseduse ajal tuleb
hoiduda ravi järsust lõpetamisest (vt “Paroksetiinravi lõpetamisel ilmnevad ärajätusümptomid” lõik
4.2).
Vastsündinuid tuleb jälgida, kui ema on kasutanud paroksetiini raseduse hilises staadiumis, eriti
kolmandal trimestril.

Pärast paroksetiini kasutamist raseduse lõpuosas võivad vastsündinul ilmneda järgmised sümptomid:
respiratoorne distress, tsüanoos, apnoe, krambid, kehatemperatuuri ebastabiilsus, toitumisraskused,
oksendamine, hüpoglükeemia, hüpertoonia, hüpotoonia, hüperrefleksia, treemor, ärevus, ärrituvus,
letargia, pidev nutmine, unisus ja unehäired. Nende sümptomite põhjuseks võivad olla kas
serotoninergilised toimed või ärajätusümptomid. Enamikel juhtudest algavad tüsistused vahetult või
varsti (< 24 tundi) pärast sünnitust.
Epidemioloogilised andmed on viidanud, et SSRI-de kasutamine raseduse ajal, eriti raseduse hilises
staadiumis, võib tõsta vastsündinutel püsiva pulmonaalse hüpertensiooni (PPHN) riski. Täheldatud
risk oli ligikaudu 5 juhtumit 1000 raseduse kohta. Tavapopulatsioonis esineb 1 kuni 2 PPHN juhtumit
1000 raseduse kohta.
Loomkatsetes ilmnes reproduktsioonitoksilisus, kuid puudusid otsesed kahjulikud toimed rasedusele,
embrüo/loote arengule, sünnitusele või postnataalsele arengule (vt lõik 5.3).

Imetamine
Paroksetiin eritub väikestes kogustes rinnapiima. Avaldatud uuringutes oli ravimi kontsentratsioon
rinnapiimatoidul imikute seerumis mittemääratav (<2 ng/ml) või väga väike (<4 ng/ml) ja neil lastel ei
täheldatud ravimi toime ilminguid. Kuna kuna mingeid toimeid vastsündinule ei ole oodata, võib
kaaluda imetamist.

Fertiilsus
Loomuuringute andmed on näidanud, et paroksetiin võib mõjutada sperma kvaliteeti (vt lõik 5.3). In
vitro andmed inimestelt pärit uuritava materjaliga viitavad küll mõningasele sperma kvaliteeti
mõjutavale toimele, ent osade SSRI-de (sh paroksetiin) puhul haigusjuhtudes kirjeldatud mõju sperma
kvaliteedile näib olevat pöörduv. Inimese viljakust mõjutavat toimet pole siiani täheldatud.

Kliiniline kogemus on näidanud, et ravi paroksetiiniga ei ole seotud kognitiivse ega psühhomotoorse
funktsiooni häiretega. Siiski, nagu kõigi psühhoaktiivsete ravimite korral, tuleb patsienti hoiatada
võimalikust toimest autojuhtimise või masinate käsitsemise võimele.
Kuigi paroksetiin ei tugevda alkoholi poolt põhjustatud vaimseid ja motoorseid häireid, ei ole
paroksetiini ja alkoholi samaaegne kasutamine soovitatav.

Mõnede allloetletud kõrvaltoimete intensiivsus ja esinemissagedus võivad väheneda ravi jätkumisel
ega vii üldjuhul ravi lõpetamiseni. Kõrvaltoimed on loetletud allpool organsüsteemi klasside ja
esinemissageduse järgi. Esinemissagedus on defineeritud järgmiselt: väga sage ≥1/10; sage ≥1/100
kuni <1/10; aeg-ajalt ≥1/1000 kuni <1/100; harv ≥1/10 000 kuni <1/1000; väga harv <1/10 000;
teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Vere ja lümfisüsteemi häired
Aeg-ajalt: ebanormaalne veritusus, peamiselt naha ja limaskestade veritsus (enamasti verevalum).
Väga harv: trombotsütopeenia.

Immuunsüsteemi häired
Väga harv: rasked ja potentsiaalselt fataalsed allergilised reaktsioonid (sh anafülaktoidsed reaktsioonid
ja angioödeem).

Endokriinsüsteemi häired
Väga harv: antidiureetilise hormooni mittekohase sekretsiooni sündroom (SIADH).

Ainevahetus- ja toitumishäired
Sage: kolesterooli taseme tõus, söögiisu langus.
Aeg-ajalt: suhkurtõvega patsientidel on teatatud muutustest glükeemilises kontrollis (vt lõik 4.4).
Harv: hüponatreemia.
Hüponatreemiat on teatatud peamiselt eakatel patsientidel ning mõnikord on see tingitud
antidiureetilise hormooni mittekohase sekretsiooni sündroomist (SIADH).

Psühhiaatrilised häired
Sage: unisus, unetus, agiteeritus, ebanormaalsed unenäod (sealhulgas õudusunenäod).
Aeg-ajalt: segasus, hallutsinatsioonid.
Harv: maniakaalsed reaktsioonid, ärevus, depersonalisatsioon, paanikahood, akatiisia (vt lõik 4.4).
Esinemissagedus teadmata: suitsiidimõtted ja suitsidaalne käitumine.
Paroksetiinravi ajal või vahetult pärast selle lõpetamist on täheldatud suitsiidimõtteid ja suitsidaalset
käitumist (vt lõik 4.4).
Need sümptomid võivad olla ka põhihaigusest tingitud.

Närvisüsteemi häired
Väga sage: kontsentreerumishäired.
Sage: pearinglus, treemor, peavalu.
Aeg-ajalt: ekstrapüramidaalhäired.
Harv: krambid, rahutute jalgade sündroom.
Väga harv: serotoniini sündroom (sümptomiteks võivad olla agitatsioon, segasus, higistamine,
hallutsinatsioonid, hüperrefleksia, müokloonus, värinad, tahhükardia ja treemor).
Teateid ekstrapüramidaalhäirete (sh orofatsiaalne düstoonia) kohta on saadud mõnikord patsientidelt,
kellel esinesid liikumishäired või kes kasutasid neuroleptilisi ravimeid.

Silma kahjustused
Sage: ähmane nägemine.
Aeg-ajalt: müdriaas (vt lõik 4.4).
Väga harv: äge glaukoom.

Kõrva ja labürindi kahjustused
teadmata: tinnitus.

Südame häired
Aeg-ajalt: siinustahhükardia.
Harv: bradükardia.

Vaskulaarsed häired
Aeg-ajalt: vererõhu mööduv tõus või langus, posturaalne hüpotensioon.
Paroksetiinravi järgselt on teatatud vererõhu mööduvat tõusust või langusest, tavaliselt olemasoleva
hüpertensiooni või ärevusega patsientidel.

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Sage: haigutamine.

Seedetrakti häired
Väga sage: iiveldus.
Sage: kõhukinnisus, kõhulahtisus, oksendamine, suukuivus.
Väga harv: seedetrakti verejooks.

Maksa ja sapiteede häired
Harv: maksaensüümide aktiivsuse suurenemine.
Väga harv: maksahäired (nagu hepatiit, mõnikord koos ikterusega ja/või maksapuudulikkusega).
Kirjeldatud on maksaensüümide aktiivsuse suurenemist. Turustamisjärgselt on samuti väga harva
teatatud maksahäirete esinemisest (nagu hepatiit, mõnikord koos ikterusega ja/või
maksapuudulikkusega).
Paroksetiinravi katkestamist tuleb kaaluda, kui maksatalitluse testide tulemustes esinevad pikaajalised
tõusud.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Sage: higistamine.
Aeg-ajalt: nahalööbed, sügelus.
Väga harv: rasked nahareaktsioonid (kaasaarvatud multiformne erüteem, Stevens-Johnsoni sündroom
ja toksiline epidermaalne nekrolüüs), urtikaaria, valgustundlikkusreaktsioonid.

Neerude ja kuseteede häired
Aeg-ajalt: uriinipeetus, uriinipidamatus.

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired
Väga sage: seksuaalfunktsiooni häired.
Harv: hüperprolaktineemia/galaktorröa.
Väga harv: priapism.

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Harv: liigesvalu, lihasvalu.
Teadmata: luumurd.
Epidemioloogilised uuringud, mis on läbi viidud peamiselt 50-aastastel ja vanematel patsientidel,
näitavad suurenenud riski luumurdude tekkeks SSRI-sid ja TCA-sid saavatel patsientidel. Selle riski
tekkemehhanism ei ole teada.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Sage: asteenia, kehakaalu suurenemine.
Väga harv: perifeersed tursed.

PAROKSETIINRAVI LÕPETAMISEL ILMNEVAD ÄRAJÄTUSÜMPTOMID
Sage: pearinglus, tundlikkushäired, unehäired, ärevus, peavalu.
Aeg-ajalt: agitatsioon, iiveldus, treemor, segasus, higistamine, emotsionaalne ebastabiilsus,
nägemishäired, südamepekslemine, kõhulahtisus, ärrituvus.
Paroksetiinravi lõpetamine (eriti järsk) viib tavaliselt ärajätusümptomite tekkeni. Teatatud on
pearinglusest, tundlikkushäiretest (sh paresteesia, elektrilöögi tunne ja tinnitus), unehäiretest (sh
hirmuunenäod), agitatsioonist või ärevusest, iiveldusest, treemorist, segasusest, higistamisest,
peavalust, kõhulahtisusest, südamepekslemisest, emotsionaalsest ebastabiilsusest, ärrituvusest ja
nägemishäiretest.
Need sümptomid on üldjuhul kerged kuni mõõdukad ja taanduvad iseeneslikult, kuid mõnel patsiendil
võivad need olla ka raskekujulised ja/või kauapüsivad. Seetõttu on soovitatav, et kui paroksetiinravi ei
ole enam vajalik, tuleb see lõpetada annust järk-järgult vähendades (vt lõik 4.2 ning lõik 4.4).

KÕRVALTOIMED LASTE KLIINILISTEST UURINGUTEST
Täheldatud on järgmisi kõrvaltoimeid:
Sagenenud suitsidaalne käitumine (sh suitsiidikatsed ja -mõtted), ennastkahjustav käitumine ja
suurenenud vaenulikkus. Suitsiidimõtteid ja -katseid täheldati peamiselt depressiooniga noorukite
kliinilistes uuringutes. Suurenenud vaenulikkust esines eeskätt obsessiivkompulsiivse häirega lastel ja
eriti alla 12-aastastel lastel.
Muud täheldatud kõrvaltoimed: söögiisu langus, treemor, higistamine, hüperkineesia, agitatsioon,
emotsionaalne labiilsus (sh nutmine ja meeleolu kõikumine), veritsustega seotud kõrvaltoimed,
peamiselt naha ja limaskestade veritsused.
Kõrvaltoimed, mida täheldati pärast paroksetiini ärajätmist/annuse järkjärgulist vähendamist:
emotsionaalne labiilsus (sh nutmine, meeleolu kõikumine, enesevigastamine, suitsiidimõtted ja -
katsed), närvilisus, pearinglus, iiveldus ja kõhuvalu (vt lõik 4.4). Kliiniliste uuringute kohta lastel vt
lisateavet lõigust 5.1.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Sümptomid ja nähud
Olemasolevad andmed paroksetiini üleannustamise kohta näitavad laiu ohutuspiire.
Paroksetiini üleannustamisel on lisaks kõrvaltoimete lõigus (lõik 4.8) kirjeldatud toimetele teatatud ka
palavikust ja tahtmatutest lihaskokkutõmmetest. Patsiendid on üldjuhul paranenud ilma tõsiste
tagajärgedeta, isegi kuni 2000 mg annuste manustamise järgselt. Mõnikord on teatatud koomast või
muutustest EKG-s ja väga harva on täheldatud surmajuhtumeid, kuid sellisel juhul on paroksetiini
tavaliselt võetud koos teiste psühhotroopsete ravimitega, koos alkoholiga või ilma.

Ravi
Spetsiifiline antidoot ei ole teada.
Ravi peab koosnema nendest üldistest meetmetest, mida rakendatakse iga antidepressandi üledoosi
puhul. Võimalusel korral kaaluda 20...30 g aktiivsöe manustamist mõni tund pärast üledoosi võtmist,
et vähendada paroksetiini imendumist. Näidustatud on toetav ravi elutähtsate näitajate sagedase ja
patsiendi hoolika jälgimisega. Patsienti tuleb ravida
vastavalt kliinilisele pildile.

Farmakoterapeutiline rühm: Antidepressandid - selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid,
ATC-kood: N06A B05

Toimemehhanism
Paroksetiin on tugev ja valikuline 5-hüdroksütrüptamiini (5-HT, serotoniin) tagasihaarde inhibiitor ja
tema depressioonivastane toime ning efektiivsus obsessiiv-kompulsiivse häire,
sotsiaalärevushäire/sotsiaalfoobia, generaliseerunud ärevushäire, posttraumaatilise stressihäire ja
paanikahäire ravis arvatakse olevat seotud spetsiifilise serotoniini tagasihaarde inhibeerimisega aju
neuronites.
Paroksetiin ei sarnane keemiliselt tritsükliliste, tetratsükliliste ega teiste saadaolevate
antidepressantidega.
Paroksetiinil on nõrk afiinsus muskariini kolinergiliste retseptorite suhtes ja loomuuringud on viidanud
ainult nõrkadele antikolinergilistele oamdustele.
Vastavalt sellele selektiivsele toimele on in vitro uuringud viidanud sellele, et erinevalt tritsüklilistest
antidepressantidest on paroksetiinil nõrk afiinsus alfa1, alfa2 ja beeta-adrenoretseptorite, dopamiini
(D2), 5-HT1 taoliste, 5-HT2 ja histamiini (H1) retseptorite suhtes. See toime puudumine
postsünaptilistesse retseptoritesse in vitro kinnitab in vivo uuringutes täheldatud KNS pärssivate ja
hüpotensiivsete omaduste puudumist.

Farmakodünaamilised toimed
Paroksetiin ei halvenda psühhomotoorikat ning ei potentseeri etanooli pärssivat toimet.
Nagu teised 5-HT tagasihaarde inhibiitorid põhjustab paroksetiini manustamine loomadele, kellele on
eelnevalt manustatud monoamiini oksüdaasi (MAO) inhibiitoreid või trüptofaani, 5-HT retseptorite
ülemäärast stimulatsiooni.
Käitumis- ja EEG uuringud viitavad sellele, et paroksetiini nõrk aktiveeriv toime avaldub annuste
puhul, mis on üldjuhul suuremad 5-HT tagasihaarde inhibeerimiseks vajalikest annustest. Aktiveerivad
omadused erinevad oma olemuselt amfetamiini sarnasest toimest.
Loomuuringud osutavad sellele, et paroksetiin ei mõjuta kardiovaskulaarset süsteemi. Pärast
manustamist revetele isikutele ei põhjusta paroksetiin kliiniliselt olulisi muutusi vererõhus, südame
löögisageduses ja EKG-s.
Uuringutest on ilmnenud, et erinevalt noradrenaliini tagasihaaret inhibeerivatest antidepressantidest on
paroksetiinil oluliselt väiksem soodumus inhibeerida guanetidiini antihüpertensiivseid toimeid.
Depressiivsete häirete ravis on paroksetiini efektiivsus võrreldav standardsete antidepressantidega.
Samuti on mõningaid tõendeid selle kohta, et paroksetiin võib olla terapeutilise toimega patsientide,
kes ei ole vastanud standardravile.
Paroksetiini manustamine hommikuti, ei kahjusta une kvaliteeti ega kestust. Veel enam, on tõenäoline,
et patsientide uni paraneb, kui nad vastavad paroksetiinravile.

Kliiniline efektiivsus ja ohutus
Täiskasvanute suitsidaalsuse analüüs
Psühhiaatriliste häiretega täiskasvanutel läbi viidud paroksetiinispetsiifiline platseebokontrolliga
uuringute analüüs näitas paroksetiiniga ravitud noortel täiskasvanutel (vanuses 18...24 aastat)
suitsidaalse käitumise suuremat esinemissagedust võrreldes platseeboga (2,19% vs 0,92%). Vanemates
vanusrühmades sellist esinemissageduse suurenemist ei täheldatud. Depressiooniga täiskasvanutel
(igas vanuses) oli suitsidaalse käitumise esinemissagedus paroksetiiniga ravitud patsientidel
platseeboga võrreldes suurem (0,32% vs 0,05%); kõik juhud olid enesetapukatsed. Siiski toimus
enamik nendest paroksetiinravil olnud patsientide enesetapukatsetest (8/11-st) noortel täiskasvanutel
(vt ka lõik 4.4).

Ravivastuse sõltuvus annusest
Fikseeritud annuse uuringutes ilmneb lauge annuse-ravivastuse kõver, mis ei anna mingit alust eeldada
tõhusamat toimet soovitatust suuremate annuste kasutamisel. Siiski on mõned kliinilised andmed, mis
viitavad sellele, et annuse suurendamisest võib mõnedel patsientidel kasu olla.

Pikaajaline efektiivsus
Paroksetiini pikaajalist efektiivsust depressiooni korral on demonstreeritud 52-nädalases säilitusravi
uuringus, mis oli disainitud haiguse ägenemise vältimise uurimiseks: haiguse ägenemine tekkis 12%
paroksetiiniga ravitud (20...40 mg ööpäevas) ja 28% platseebot saanud patsientidest.
Paroksetiini pikaajalist efektiivsust obsessiiv-kompulsiivse häire ravimisel on uuritud kolmes 24-
nädalases säilitusravi uuringus, mis oli disainitud haiguse ägenemise vältimise uurimiseks. Üks
kolmest uuringust saavutas olulise erinevuse haiguse ägenemise sageduse osas paroksetiini (38%) ja
platseebo (59%) vahel.
Paroksetiini pikaajalist efektiivsust paanikahäire ravimisel on demonstreeritud 24-nädalases
säilitusravi uuringus, mis oli disainitud haiguse ägenemise vältimise uurimiseks: haiguse ägenemine
tekkis 5% paroksetiiniga ravitud (10...40 mg ööpäevas) ja 30% platseebot saanud patsientidest. Seda
toetas 36-nädalane säilitusravi uuring.
Paroksetiini pikaajalist efektiivsust sotsiaalärevushäire, generaliseerunud ärevushäire ja
posttraumaatilise stressihäire ravimisel ei ole piisavalt demonstreeritud.

Lapsed
Laste kliinilistes uuringutes täheldatud kõrvaltoimed
Laste ja noorukite lühiajalistes (kuni 10...12 nädalat kestvates) kliinilistes uuringutes oli järgmiste
kõrvaltoimete esinemissagedus paroksetiinravi saavatel patsientidel vähemalt 2% ja vähemalt kaks
korda suurem kui platseebo puhul: sagenenud suitsidaalne käitumine (sh suitsiidikatsed ja -mõtted),
ennastkahjustav käitumine ja suurenenud vaenulikkus. Suitsiidimõtteid ja -katseid täheldati peamiselt
depressiooniga noorukite kliinilistes uuringutes. Suurenenud vaenulikkust esines eeskätt
obsessiivkompulsiivse häirega lastel ja eriti alla 12-aastastel lastel. Muud kõrvaltoimed, mida täheldati
sagedamini paroksetiini kui platseebo puhul, olid: söögiisu langus, treemor, higistamine,
hüperkineesia, agitatsioon, emotsionaalne labiilsus (sh nutmine ja meeleolu kõikumine).
Uuringutes, kus kasutati annuse järkjärgulise vähendamise skeemi, olid annuse vähendamise perioodil
või pärast paroksetiinravi lõpetamist täheldatud sümptomid, mille esinemissagedus oli vähemalt 2% ja
vähemalt kaks korda suurem kui platseebo puhul, järgmised: emotsionaalne labiilsus (sh nutmine,
meeleolu kõikumine, enesevigastamine, suitsiidimõtted ja -katsed), närvilisus, pearinglus, iiveldus ja
kõhuvalu (vt lõik 4.4).
Viies paralleelrühmaga uuringus ravi kestusega 8 nädalat kuni 8 kuud täheldati paroksetiini
ravirühmas veritsustega seotud kõrvaltoimeid (peamiselt naha ja limaskestade veritsusi) sagedusega
1,74% võrreldes 0,74%-ga platseeborühmas.

Imendumine
Paroksetiin imendub suu kaudu manustamisel hästi ja metaboliseerub esmasel passaažil. Esmase
passaaži metabolism tõttu on paroksetiini kogus süsteemses tsirkulatsioonis väiksem kui seedetraktist
imendunud paroksetiini kogus. Suuremate üksikannuste ja korduva annustamise korral suureneb
organismile langev koormus, mis põhjustab esmase passaaži efekti osalist küllastumist ja plasma
kliirensi vähenemist. Selle tulemuseks on paroksetiini plasmakontsentratsiooni mitteproportsionaalne
suurenemine ja sellest tulenevalt ei ole farmakokineetilised parameetrid konstantsed, mille tulemuseks
on mittelineaarne kineetika. Siiski, mittelineaarsus on üldiselt väike ja piirneb isikutega, kellel
saavutatakse väikeste annuste korral madal ravimi kontsentratsioon plasmas.
Tasakaaluseisundi süsteemsed tasemed saavutatakse 7...14 ööpäeva jooksul pärast ravi alustamist
toimeainet kiirelt või kontrollitult vabastavate ravimvormidega ja farmakokineetika ei näi muutuvat
pikaajalise ravi ajal.

Jaotumine
Paroksetiin jaotub ulatuslikult kudedes ja farmakokineetilised arvutused näitavad, et plasmas leidub
ainult 1% paroksetiinist.
Terapeutiliste kontsentratsioonide korral on ligikaudu 95% paroksetiinist seotud plasmavalkudega.
Paroksetiini plasmakontsentratsioonide ja kliinilise toime (kõrvaltoimed ja toime efektiivsus) vahel ei
ole leitud seost.

Biotransformatsioon
Kõige tähtsamad paroksetiini metaboliidid on kiiresti eritatavad polaarsed ja konjugeeritud
oksüdatsiooni ja metüleerimis saadused. Oma farmakoloogilise aktiivsuse puudumise tõttu on ülimalt
ebatõenäoline, et nad mõjutavad paroksetiini ravitoimeid.
Metabolism ei halvenda paroksetiini selektiivset toimet 5-HT neuronaalsesse ülekandesse.

Eritumine
Muutumatul kujul eritub uriiniga üldreeglina alla 2% manustatud annusest, samas kui metaboliidid
moodustavad ligikaudu 64% annusest. Ligikaudu 36% manustatud annusest eritub roojaga,
tõenäoliselt sapi kaudu, kus paroksetiini esineb muutumatul kujul alla 1% annusest. Seega,
eliminieeritaksw paroksetiin peaaegu täielikult metabolism käigus.
Metaboliitide eritumine on kahefaasiline, olles esmalt esmase passaaži resultaat ja järgnevalt
kontrollitud paroxetiini süsteemse eliminatsiooni poolt.
Eliminatsiooni poolväärtusaeg on varieeruv, kuid on üldjuhul ligikaudu 1 ööpäev.

Patsientide erigrupid
Eakad ja neeru/maksakahjustus
Eakatel isikutel ning raske neerukahjustusega või maksakahjustusega isikutel suurenevad paroksetiini
plasmakontsentratsioonid, kuid plasmakontsentratsioonide vahemik kattub tervete täiskasvanud isikute
omaga.

Toksikoloogilised uuringud on läbi viidud reesusahvidel ja albiinorottidel; mõlemal juhul sarnaneb
metabolism inimesel kirjeldatuga. Nagu lipofiilsete amiinide (sh tritsüklilised antidepressandid) puhul
on oodata, ilmnes rottidel fosfolipidoos. Fosfolipidoosi ei täheldatud primaatidega tehtud uuringutes,
mis kestsid kuni 1 aasta ja kus kasutati 6 korda soovitatud kliinilistest annustest suuremaid annuseid.
Kartsinogenees: Hiirte ja rottidega kahe aasta kestel läbiviidud uuringutes ei olnud paroksetiinil
kartsinogeenset toimet.
Genotoksilisus: Genotoksilisust ei täheldatud mitmetes in vitro ja in vivo testides.
Reproduktsioonitoksilisuse uuringud rottidel on näidanud, et paroksetiin mõjutab isas- ja
emasloomade viljakust, vähendades nii viljakuseindeksit kui ka raseduste määra. Rottidel täheldati
poegade suurenenud suremust ja hilinenud luustumist. Viimased toimed olid tõenäoliselt seotud
toksilisusega emasloomadele ning neid ei loeta otseseks toimeks lootele/vastsündinule.

Tableti sisu: kaltsiumvesinikfosfaatdihüdraat, naatriumtärklisglükolaat (tüüp A), hüpromelloos,
magneesiumstearaat.
Tableti kate: hüpromelloos, makrogool 400, makrogool 6000, polüsorbaat 80, titaandioksiid, E171.

Ei kohaldata.

5 aastat.

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

30 õhukese polümeerikattega tabletti (3 blisterriba, igas 10 õhukese polümeerikattega tabletti) valges
läbipaistmatus PVC/Al blistris ja volditud pappkarbis.

Erinõuded puuduvad.