THYROZOL 10 MG

Hüpertüreoosi ravi, sealhulgas:
- Hüpertüreoosi konservatiivne ravi, eelkõige väikese struuma korral või struuma puudumisel.
- Valmistumine kirurgiliseks operatsiooniks kõigi hüpertüreoosi vormide korral.
- Valmistumine radiojoodraviks - eelkõige raske hüpertüreoosiga patsientide puhul.
- Vahetu ravi pärast radiojoodravi.
- Profülaktiline ravi subkliinilise hüpertüreoosiga, autonoomse adenoomiga patsientidel või
patsientidel, kellel on anamneesis hüpertüreoos ja kellele joodi manustamine on vältimatu (nt
uuringud joodi sisaldavate kontrastainetega).

Tiamasool on karbimasooli aktiivne metaboliit, kuid 1 mg tiamasooli ei vasta 1 mg karbimasoolile.
Seda tuleb meeles pidada, kui alustatakse ravi tiamasooliga või juhul, kui karbimasoolilt minnakse üle
tiamasoolile. Järgida tuleb järgnevaid annustamissoovitusi.

Üldised annustamissoovitused

Annus täiskasvanutel
Sõltuvalt haiguse raskusastmest ja organismi joodivarudest alustatakse ravi tavaliselt tiamasooli
ööpäevaste annustega vahemikus 10 kuni 40 mg. Paljudel juhtudel saab kilpnäärmehormooni tootmise
tavaliselt pärssida tiamasooli algannustega 20 kuni 30 mg ööpäevas. On võimalik, et kergematel
juhtudel ei ole täielikku blokeerivat annust vaja ja seega võib kaaluda madalama algannuse kasutamist.
Hüpertüreoidismi raskematel juhtudel võib olla vajalik algannus 40 mg tiamasooli.

Annus kohandatakse individuaalselt, sõltuvalt patsiendi metaboolsest seisundist ning vastavalt
kilpnäärmehormooni staatuse arengule.

Säilitusraviks soovitatakse ühte järgnevatest ravivalikutest:
a)
Tiamasool säilitusannuses 5 kuni 20 mg ööpäevas kombinatsioonis levotüroksiiniga, et vältida
hüpotüreoidismi.
b)
Monoteraapia tiamasooli ööpäevaste annustega 2,5 kuni 10 mg.

Joodist tingitud hüpertüreoidismi korral võib olla vaja suuremaid annuseid.

Lapsed
Kasutamine lastel ja noorukitel (3...17-aastased)
Laste ja noorukite (3...17-aastased) ravis peab algannus olema kohandatud patsiendi kehakaaluga.
Tavaliselt alustatakse ravi ööpäevase annusega 0,5 mg/kg, jagatuna kaheks või kolmeks võrdseks
annuseks.Säilitusravis võib annust vähendada ja manustada üks kord ööpäevas, sõltuvalt patsiendi
ravivastusest. Hüpotüreoidismi vältimiseks võib olla vajalik täiendav ravi levotüroksiiniga.
Kogu ööpäevane tiamasooli annus ei tohi ületada 40 mg/kg kohta.

Kasutamine lastel (2-aastased ja nooremad)
Tiamasooli ohutust ja efektiivsust 2-aastastel ja noorematel lastel ei ole süstemaatiliselt hinnatud.
Seetõttu ei ole tiamasooli kasutamine 2-aastastel ja noorematel lastel soovitatav.

Hüpertüreoidismi konservatiivne ravi
Ravi eesmärgiks on saavutada eutüreoidne metaboolne seisund ja pikaajaline remissioon pärast
lühiajalist ravi. Sõltuvalt ravitud patsientidest moodustatud valimist võib remissiooni saavutada
maksimaalselt 50% patsientidest pärast üht aastat. Teatatud remissiooni määrad varieeruvad
märkimisväärselt ning selle põhjus ei ole veel täielikult selge. Tõenäoliselt on mõju avaldavateks
teguriteks hüpertüreoidismi tüüp (immunogeenne või mitte-immunogeenne), ravi kestus, tiamasooli
annus ning samuti joodi toiduga või iatrogeenne manustamine.

Konservatiivse lähenemise korral jätkatakse hüpertüreoidismi ravi tavaliselt 6 kuu kuni 2 aasta
(keskmiselt 1 aasta) jooksul. Statistiliselt suureneb remissiooni tõenäosus koos ravi pikkusega. Juhul
kui haiguse remissiooni ei saavutata ja tavapärased ravimeetmed ei sobi või ei toimi, võib tiamasooli
kasutada pikaajalise kilpnäärme talitlust pärssiva ravimina nii väikestes annustes kui võimalik ning
kombinatsioonis väikese annuse levotüroksiiniga või ilma.

Suure struuma ja trahhea konstriktsiooniga patsiendid peaksid saama (kui üldse) ainult lühiajalist
tiamasoolravi, kuna ravimi pikaajaline manustamine võib põhjustada struuma suurenemist. Vajalik
võib olla ravikuuri eriti hoolikas jälgimine (TSH tase, trahhea valendik). Eelistatult tuleb ravimit
kasutada kombinatsioonis levotüroksiiniga.

Preoperatiivne ravi
Ajutisest eelnevast ravist (3 kuni 4 nädalat või kauem, kui see on üksikutel juhtudel vajalik) peaks
piisama, et saavutada eutüreoidset metaboolset seisundit, mis omakorda vähendab operatsiooniga
seonduvaid riske.

Operatsioon tuleb teha niipea, kui patsient on eutüreoidses seisundis. Vastasel juhul tuleb täiendavalt
manustada levotüroksiini. Ravi võib katkestada operatsioonieelsel päeval.

Tiamasooli kasutamisest tingitud suurenenud kilpnäärme kudede rabeduse ja veritsusohu suurenemist
võib kompenseerida ravieelse täiendava joodi manustamisega suurtes annustes kümnel ööpäeval enne
operatsiooni (Plummeri joodiravi).

Ravi enne radiojoodravi
Enne radiojoodravi alustamist on eelkõige raske hüpertüreoidismi korral oluline saavutada eutüreoidne
metaboolne seisund, kuna üksikutel juhtudel on olukordades, kus nimetatud ravieelset ravi ei
kasutatud, tekkinud ravijärgne türeotoksiline kriis.

Märkus: Tioonamiidi derivaadid võivad vähendada kilpnäärme koe kiirgustundlikkust. Autonoomsete
adenoomide ettemääratud radiojoodravi korral tuleb eelneva ravi abil ennetada paranodulaarse koe
aktiveerumist.

Vahepealne kilpnäärme talitlust pärssiv ravi pärast radiojoodravi
Ravi kestust ja annuse suurust tuleb kohandada individuaalselt sõltuvalt kliinilise pildi raskusest arvestuslikust perioodist kuni radiojoodravi hakkab toimima (ligikaudu 4 kuni 6 kuud).

Profülaktiline ravi patsientidel, kellel on risk hüpertüreoidismi tekkeks joodi sisaldavate ainete
manustamisel diagnostilistel eesmärkidel
Üldiselt manustatakse ligikaudu 10 ööpäeva jooksul tiamasooli annustes 10 kuni 20 mg ja/või
perkloraati annuses 1 g ööpäevas (nt neerude kaudu erituvate kontrastainete puhul). Ravi kestus sõltub
ajast, mille jooksul joodi sisaldav aine organismis püsib.

Patsientide erigrupid
Maksakahjustusega patsientidel on tiamasooli plasmakliirens vähenenud. Seetõttu tuleb hoida annust
nii väiksena kui võimalik ning patsiente tuleb hoolikalt jälgida.

Kuna andmed tiamasooli farmakokineetika kohta neerukahjustusega patsientidel puuduvad,
soovitatakse ettevaatlikku individuaalset annuse kohandamist hoolika jälgimise tingimustes. Annus
tuleb hoida nii madal kui võimalik.

Ehkki eakatel patsientidel eeldatavalt annuse kuhjumist ei esine, soovitatakse ettevaatlikku
individuaalset annuse kohandamist hoolika jälgimise tingimustes.

Tabletid tuleb neelata alla tervelt, koos piisava koguse vedelikuga.

Suurte annuste manustamisel hüpertüreoidismi ravi alguses võib eespool mainitud ööpäevaseid
annuseid jagada väiksemateks annusteks ja võtta regulaarsete intervallidega kogu ööpäeva jooksul.

Säilitusannuseid võib manustada korraga hommikusöögi ajal või pärast hommikusööki.

Thyrozol'i ei tohi kasutada patsientidel, kellel on:
- ülitundlikkus tiamasooli, teiste tioonamiidi derivaatide või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiaine
suhtes
- mõõdukad kuni rasked muutused verepildis (granulotsütopeenia)
- eelnevalt olemasolev kolestaas, mis ei ole põhjustatud hüpertüreoidismist
- eelnev luuüdikahjustus pärast tiamasool- või karbimasoolravi.

Kombinatsioonravi tiamasooli ja kilpnäärmehormoonidega on raseduse ajal vastunäidustatud (vt lõik
4.6).

Thyrozol'i ei tohi kasutada patsientidel, kellel on:
- anamneesis kerged ülitundlikkusreaktsioonid (nt allergilised lööbed, kihelus).

Tiamasooli tohib kasutada ainult lühiajaliseks raviks, patsiente hoolikalt jälgides, kui patsientidel on:
- suur struuma koos trahhea konstriktsiooniga struuma suurenemise ohu tõttu.

Agranulotsütoos on ilmnenud ligikaudu 0,3 kuni 0,6 % juhtudest; enne ravi alustamist tuleks patsiendi
tähelepanu juhtida selle sümptomitele (stomatiit, farüngiit, palavik). Tavaliselt ilmneb see esimestel
ravinädalatel, kuid võib avalduda ka mõned kuud pärast ravi alustamist ja ravi taasalustamisel.
Soovitatav on verepildi hoolikas jälgimine enne ja pärast ravi alustamist, eriti juhtudel, kui esineb
eelnevalt olemasolev kerge granulotsütopeenia. Juhul kui täheldatakse mõnda nimetatud
sümptomitest, eelkõige esimeste ravinädalate jooksul, tuleb patsientidele soovitada verepildi
kontrollimiseks otsekohe oma arsti poole pöörduda. Kui agranulotsütoos leiab kinnitust, on vajalik
ravimi kasutamine lõpetada.

Teised müelotoksilised kõrvaltoimed esinevad soovitatud annuste kasutamisel harva. Sageli on
nendest teatatud seoses väga suurte tiamasooli annuste kasutamisega (ligikaudu 120 mg ööpäevas).
Selliseid annuseid tohib manustada ainult spetsiifiliste näidustuste korral (haiguse rasked vormid,
türeotoksiline kriis). Kui tiamasoolravi ajal avaldub toksiline toime luuüdile, on vajalik ravimi
kasutamine lõpetada ja vajadusel jätkata ravi teise gruppi kuuluva kilpnäärme talitlust pärssiva
ravimiga.

Ülemäärased annused võivad viia subkliinilise või kliinilise hüpotüreoidismi tekkeni ja struuma
kasvamiseni TSH taseme suurenemise tõttu. Seetõttu tuleb tiamasooli annuseid langetada niipea, kui
saavutatakse eutüreoidne metaboolne seisund ja vajadusel tuleb manustada täiendavalt levotüroksiini.
Tiamasooli kasutamist ei ole kasulik täielikult lõpetada ja ravi jätkata ainult levotüroksiiniga.

Struuma kasv tiamasoolravi ajal vaatamata TSH pärssimisele toimub põhihaiguse tõttu ja täiendava
levotüroksiini manustamisega seda ära hoida ei saa.

Normaalse TSH taseme saavutamine on ülioluline, et minimeerida endokriinse orbitopaatia tekkeohtu
või süvenemist. Siiski ei sõltu see seisund enamasti kilpnäärme haiguse kulust. See tüsistus ei ole
adekvaatse ravirežiimi muutmise näidustuseks ja seda ei loeta korrektselt läbiviidud ravi puhul
kõrvaltoimeks.

Pärast kilpnäärme talitlust pärssivat ravi, kus täiendavaid meetmeid ei kasutatud, võib vähesel hulgal
patsientidest tekkida hiline hüpotüreoidism. Tõenäoliselt ei ole tegemist ravimi kõrvaltoimega, vaid
seda peetakse pigem põhihaigusest tingitud põletikuliseks ja destruktiivseks protsessiks kilpnäärme
parenhüümis.

Hüpertüreoidismi puhul patoloogiliselt suurenenud energiatarbimise vähenemine võib tiamasoolravi
ajal viia kehakaalu suurenemiseni (mida sageli ka soovitakse). Patsiente tuleb teavitada sellest, et
kliinilise pildi paranemine viitab nende energiatarbimise normaliseerumisele.

Thyrozol sisaldab laktoosi: harvaesineva päriliku galaktoositalumatuse, galaktoseemia või glükoosi-
galaktoosi malabsorptsiooniga patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada.

Joodipuudulikkus suurendab kilpnäärme reaktsiooni tiamasoolravile, samas kui joodi liig vähendab
seda. Edasised otsesed koostoimed teiste ravimitega ei ole teada. Samas tuleb arvestada sellega, et
teiste ravimite metabolism ja eliminatsioon võib hüpertüreoidismi korral kiirenenud olla. Need
normaliseeruvad koos kilpnäärme talitluse normaliseerumisega. Vajadusel tuleb annuseid kohandada.

Lisaks on tõendeid selle kohta, et hüpertüreoidismi korrigeerimine võib hüpertüreoidismiga
patsientidel normaliseerida antikoagulantide suurenenud aktiivsuse.

Lastel ei ole koostoimeuuringuid läbi viidud.

Üldiselt on rasedusel hüpertüreoidismile positiivne toime. Sellest hoolimata on hüpertüreoidismi tihti
vaja ravida - eelkõige esimeste raseduskuude jooksul. Raseduse ajal võib ravimata hüpertüreoidism
viia tõsiste tüsistuste, nagu enneaegse sünnituse ja väärarendite tekkeni. Samas seostatakse ebaõigete
tiamasooli annustega teostatud ravist tingitud hüpotüreoidismi kalduvusega abortide tekkele.

Tiamasool tungib läbi platsentaarbarjääri loote verre ja jõuab seal kontsentratsioonideni, mis on
võrdsed ema vereseerumis täheldatutega. Ebaõige annustamise korral võib see lootel põhjustada
struuma teket ja hüpotüreoidismi ning samuti vähendada sünnikaalu. Korduvalt on tiamasoolravi
saanud naiste vastsündinud laste peadel täheldatud osalist naha aplaasiat. See defekt paranes iseenesest
mõne nädala jooksul.

Lisaks on esimestel rasedusnädalatel suurte annustega teostatud tiamasoolraviga seostatud teatud
seaduspärasusi erinevate väärarendite ilmnemises, nt koanaalatreesia, ösofageaalne atreesia,
hüpoplastilised rinnanibud, vaimse ja motoorse arengu hilinenud arenemine. Vastukaaluks ei ole
mitmetes tiamasooli sünnieelse ekspositsiooni juhtumianalüüsides näidatud mingeid morfoloogilisi
arenguhäireid ega mõju kilpnäärmele ega laste füüsilisele ja intellektuaalsele arengule.

Kuna embrüotoksilisi toimeid ei saa täielikult välistada, tohib Thyrozol’i raseduse ajal manustada
ainult pärast kasude ja riskide põhjalikku hindamist ja ainult väikseimas toimivas annuses ilma
kilpnäärmehormoonide täiendava manustamiseta.

Tiamasool eritub rinnapiima, kus ta võib saavutada kontsentratsioone, mis vastavad
kontsentratsioonidele ema vereseerumis, nii et imikul on hüpotüreoidismi tekkeoht.

Rinnaga toitmine on tiamasoolravi ajal võimalik; samas tohib sellisel juhul kasutada ainult väikseid
annuseid (kuni 10 mg ööpäevas) ilma täiendava kilpnäärmehormoonide manustamiseta.

Vastsündinu kilpnäärme funktsiooni tuleb regulaarselt jälgida.

Tiamasoolil ei ole toimet autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele.

Kõrvaltoimete esinemissagedust iseloomustatakse järgnevalt:

väga sage
> 1/10
sage
> 1/100 kuni < 1/10
aeg-ajalt
> 1/1000 kuni < 1/100
harv
> 1/10000 kuni < 1/1000
väga harv
< 1/10000

Vere ja lümfisüsteemi häired
Aeg-ajalt
Ligikaudu 0,3 kuni 0,6 % juhtudest on esinenud agranulotsütoosi. See võib avalduda nädalaid või kuid
pärast ravi alustamist ja nõuab ravi katkestamist. Enamikel juhtudel taandub see iseenesest.

Väga harv
Trombotsütopeenia. Pantsütopeenia. Generaliseerunud lümfadenopaatia.

Endokriinsüsteemi häired
Väga harv
Insuliini autoimmuunne sündroom (koos vere glükoositaseme väljendunud langusega).

Närvisüsteemi häired
Harv
Harva esinevad maitsetundlikkuse häired (maitsetundlikkuse muutus, maitsetundlikkuse kaotus); need
võivad pärast ravi lõppu taanduda. Normaalse seisundi taastumiseks võib aga kuluda mitu nädalat.

Väga harv
Neuriit. Polüneuropaatia.

Seedetrakti häired
Väga harv
Äge süljenäärme turse.

Maksa ja sapiteede häired
Väga harv
Üksikjuhtudel on kirjeldatud kolestaatilist ikterust või toksilist hepatiiti. Need sümptomid taanduvad
harilikult pärast ravimi kasutamise lõpetamist. Tuleb eristada ravi ajal tekkivaid kliiniliselt ebaolulisi
kolestaasi nähte ja hüpertüreoidismist tingitud häireid, nagu GGT (gamma-glutamüül-transferaas),
alkaalse fosfataasi või selle luuspetsiifilise isoensüümi taseme suurenemine.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Väga sage
Erinevate raskusastmetega allergilised nahareaktsioonid (kihelus, lööve, urtikaaria). Need on enamasti
kerge kuluga ja taanduvad sageli ravi jätkamisel.

Väga harv
Allergiliste nahareaktsioonide rasked vormid, sh generaliseerunud dermatiit. Alopeetsia. Ravimitest
tingitud erütematoosne luupus.

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Sage
Artralgia võib ilmuda järk-järgult ja võib tekkida isegi pärast mitmekuulist ravi.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Harv
Ravimitest tingitud palavik.

Lapsed
Lastel esinevate kõrvaltoimete esinemissagedus, tüüp ja raskus on võrreldavad täiskasvanute
kõrvaltoimetega.
Nii lastel kui täiskasvanutel on teatatud rasketest naha ülitundlikkusreaktsioonidest, sh Stevensi-
Johnsoni sündroom (väga harva esinev, sh üksikjuhud: rasketest vormidest, sh generaliseerunud
dermatiit, on teatatud vaid üksikjuhtudel).

Üleannustamine põhjustab hüpotüreoidismi koos vähenenud metabolismi vastavate sümptomitega ja,
tagasiside tõttu, adenohüpofüüsi aktiveerumist koos sellele järgneva struuma kasvuga. Seda on
võimalik vältida annuste vähendamisega niipea kui saavutatakse eutüreoidne metaboolne seisund ja
manustades vajadusel täiendavalt ka levotüroksiini (vt lõik 4.2).

Ei ole teada, et juhuslik tiamasooli suurte annuste manustamine tooks kaasa negatiivseid toimeid.

Farmakoterapeutiline rühm: Kilpnäärme talitlust pärssivad preparaadid, väävlit sisaldavad imidasooli
derivaadid
ATC-kood: H03BB02

Tiamasool inhibeerib, annusest sõltuvalt, joodi haaramist türosiini koostisesse ja seega ka kilpnäärme
hormoonide neosünteesi. See omadus võimaldab hüpertüreoidismi sümptomaatiliselt ravida selle
põhjusest sõltumatult. Seda, kas tiamasool mõjutab lisaks ka immunoloogiliselt indutseeritud
hüpertüreoidismi (Graves’i tõbi) „loomulikku kulgu”, st kas ta pärsib kaasuvat immuunopatogeenset
protsessi, ei ole hetkel võimalik kindlalt öelda. Eelnevalt sünteesitud kilpnäärme hormoonide
vabanemist kilpnäärmest see ei mõjuta. See seletab, miks latentsiperioodi pikkus seerumi türoksiini ja
trijoodtüroniini kontsentratsioonide normaliseerumiseni, ja seega kliinilise seisundi paranemiseni,
erinevatel inimestel erineb. Samuti ei mõjutata hüpertüreoidismi, mis on tekkinud hormoonide
vabanemisel lagunevatest kilpnäärme rakkudest, nt pärast radiojoodravi või türeoidiidi korral.

Tiamasool imendub kiiresti ja täielikult. Pärast ravimi manustamist saabub maksimaalne
plasmakontsentratsioon 0,4 kuni 1,2 tunni jooksul. Ravim seondub plasmavalkudega väga vähesel
määral. Tiamasool kumuleerub kilpnäärmesse, kus see aeglaselt metaboliseerub. Vaatamata
plasmataseme kõikumisele saavutab tiamasooli kontsentratsioon kilpnäärmes platoo. See annab
ühekordse annuse toime kestuseks peaaegu 24 tundi. Vastavalt praegustele teadmistele ei ole
tiamasooli kineetika kilpnäärme funktsioonist sõltuv. Eliminatsiooni poolväärtusaeg on ligikaudu 3
kuni 6 tundi ja maksapuudulikkuse korral on see pikenenud. Tiamasool elimineerub neerude ja sapi
kaudu; väljaheitega eritumine on vähene, mis viitab enterohepaatilisele ringele. 70% manustatud
ainest eritub neerude kaudu 24 tunni jooksul. Ainult väike kogus eritub muutumatul kujul. Hetkel
puudub kogemus metaboliitide farmakoloogiliste toimete kohta. Farmakokineetika kohta neeru- ja
maksakahjustusega patsientidel on andmed piiratud (vt lõik 4.2). Puuduvad korduva annuse
manustamise järgsed andmed (vt lõik 4.2).

Prekliiniliste ohutusuuringute andmed on piiratud.

Ühekordse annuse toksilisuse uuringute andmed näitavad, et tiamasooli akuutse toksilisuse potentsiaal
on madal.

Korduva annusega uuringutes täheldati luuüdi depressiooni annuste puhul, mis olid raviannustest
märkimisväärselt suuremad.

Genotoksilisuse uuringutes ei leitud mingeid tõendeid mutageensete või klastogeensete toimete kohta.

Rottidel läbiviidud kaheaastases kroonilise toksilisuse uuringus ei leitud olulisi tõendeid peale
farmakoloogilise toime kilpnäärmele. Hiirtel läbiviidud kroonilises kaheaastases uuringus täheldati
hepatoomide esinemissageduse suurenemist, kui tiamasooli manustati kontsentratsioonis 500 mg/l
joogivees - see erinevus ei olnud aga statistiliselt oluline. Viimase leiu olulisus on küsitav ja IARC
(Rahvusvahelise vähiuurimisorganisatsioon - International Agency for Research of Cancer) või NTP
(National Toxicology Program) ei ole tiamasooli klassifitseerinud kui kartsinogeenset ainet.

Tableti sisu
Kolloidne veevaba ränidioksiid
Magneesiumstearaat
Hüpromelloos
Talk
Pulbristatud tselluloos
Maisitärklis
Laktoosmonohüdraat
Naatriumtärklisglükolaat

Tableti kate
Dimetikoon 100
Makrogool 400
Hüpromelloos
Titaandioksiid (E 171)
Raudoksiid (E 172)

Ei kohaldata.

4 aastat.

Hoida temperatuuril kuni 25°C.

Blistrid, mis koosnevad polüvinüülkloriidist polümeerkilest ja alumiiniumiga kaetud fooliumist.

Pakendi suurused:
20, 30, 50 või 100 õhukese polümeerikattega tabletti

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erinõuded puuduvad.