ZINACEF

Zinacef on näidustatud järgnevalt loetletud infektsioonide raviks täiskasvanutel ja lastel, kaasa
arvatud vastsündinutel (alates sünnist) (vt lõigud 4.4 ja 5.1).

• Olmetekkene pneumoonia.
• Kroonilise bronhiidi ägenemine.
• Tüsistunud kuseteede infektsioonid, sh püelonefriit.
• Pehmete kudede infektsioonid: tselluliit, erüsiipelas ja haavainfektsioonid.
• Intraabdominaalsed infektsioonid (vt lõik 4.4).
• Infektsioonide profülaktika seoses seedetrakti (sh söögitoru), ortopeediliste,
südame-veresoonkonna ja günekoloogiliste operatsioonidega (sh keiserlõige).

Infektsioonide ravi ja profülaktika puhul, kui tekitajateks on väga tõenäoliselt anaeroobsed
mikroorganismid, tuleb tsefuroksiimi manustada koos täiendavate sobivate antibakteriaalsete
ravimitega.

Järgida tuleb antibakteriaalsete ravimite kasutamise ametlikke juhiseid.

Tabel 1. Täiskasvanud ja lapsed kehakaaluga > 40 kg

Näidustus
Annus
Olmetekkene pneumoonia ja kroonilise
750 mg iga 8 tunni järel
bronhiidi ägenemine
(intravenoosselt või intramuskulaarselt)
Pehmete kudede infektsioonid: tselluliit,
erüsiipelas ja haavainfektsioonid
Intraabdominaalsed infektsioonid
Tüsistunud kuseteede infektsioonid, sh
1,5 g iga 8 tunni järel
püelonefriit
(intravenoosselt või intramuskulaarselt)
Rasked infektsioonid
750 mg iga 6 tunni järel (intravenoosselt)
1,5 g iga 8 tunni järel (intravenoosselt)

Infektsioonide profülaktika seoses seedetrakti,
1,5 g koos anesteesia induktsiooniga. Sellele
günekoloogiliste (sh keiserlõige) lisaks võib manustada kaks 750 mg annust
ortopeediliste operatsioonidega
(intramuskulaarselt) 8 tunni ja 16 tunni
möödudes.
Infektsioonide profülaktika seoses
1,5 g koos anesteesia induktsiooniga, millele
südame-veresoonkonna ja söögitoru
järgneb 750 mg (intramuskulaarselt)
operatsioonidega
manustamine iga 8 tunni järel edasise 24 tunni
jooksul.

Tabel 2. Lapsed kehakaaluga < 40 kg


Imikud ja väikelapsed
Imikud (sünnist kuni
vanuses üle 3 nädala ning
3 elunädalani)
lapsed kehakaaluga < 40 kg
Olmetekkene pneumoonia
30...100 mg/kg ööpäevas
Tüsistunud kuseteede infektsioonid, (intravenoosselt), manustatuna 30...100 mg/kg ööpäevas
sh püelonefriit
3 või 4 väiksemaks annuseks
(intravenoosselt), manustatuna
Pehmete kudede infektsioonid:
jagatuna; enamike
2 või 3 väiksemaks annuseks
tselluliit, erüsiipelas ja
infektsioonide puhul on
jagatuna (vt lõik 5.2)
haavainfektsioonid
sobivaks annuseks 60 mg/kg
Intraabdominaalsed infektsioonid
ööpäevas

Neerukahjustus
Tsefuroksiim eritub peamiselt neerude kaudu. Nagu kõikide selliste antibiootikumide puhul, on
väljendunud neerufunktsiooni häirega patsientidel soovitatav Zinacef’i annust vähendada, et
kompenseerida ravimi aeglasemat eritumist.

Tabel 3. Zinacef’i soovitatavad annused neerukahjustuse korral

Kreatiniini kliirens
T (tunnid)
Annus (mg)
1/2

> 20 ml/min/1,73 m2
1,7…2,6
Tavalise annuse (750 mg...1,5 g kolm korda

ööpäevas) vähendamine ei ole vajalik.

10…20 ml/min/1,73 m2
4,3...6,5
750 mg kaks korda ööpäevas

< 10 ml/min/1,73 m2
14,8...22,3
750 mg üks kord ööpäevas

Hemodialüüsi saavad patsiendid
3,75
Iga dialüüsi lõpus tuleb veeni- või lihasesiseselt
manustada täiendav 750 mg annus; lisaks
parenteraalsele manustamisele võib
tsefuroksiimnaatriumi lisada peritoneaaldialüüsi
vedelikku (tavaliselt 250 mg iga 2 liitri
dialüüsivedeliku kohta).

Neerupuudulikkusega patsiendid,
7,9...12,6
750 mg kaks korda ööpäevas; väikese läbilaskega
kes saavad intensiivraviosakonnas (CAVH)
(low-flux) hemofiltratsiooni puhul järgida
pidevat arteriovenoosset
1,6 (HF)
neerufunktsiooni häirete korral soovitatavaid
hemodialüüsi (CAVH) või suure
annuseid.
läbilaskega (high-flux)
hemofiltratsiooni (HF)

Maksakahjustus
Tsefuroksiim eritub peamiselt neerude kaudu. Maksafunktsiooni häirete korral ei ole oodata mõju
tsefuroksiimi farmakokineetikale.

Zinacef’i süstitakse otse veeni 3...5 minuti jooksul või manustatakse 30...60 minutit kestva
veeniinfusiooni teel või sügava lihasesisese süstena. Ravimpreparaadi manustamiskõlblikuks
muutmise juhised vt lõik 6.6.

Ülitundlikkus tsefuroksiimi või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

Teadaolev ülitundlikkus tsefalosporiinantibiootikumide suhtes.

Anamneesis raskekujuline ülitundlikkus (nt anafülaktiline reaktsioon) mõnda muud tüüpi
beetalaktaamantibiootikumi (penitsilliinid, monobaktaamid ja karbapeneemid) suhtes.

Ülitundlikkusreaktsioonid

Nagu kõikide beetalaktaamantibiootikumide puhul, on kirjeldatud raskeid ja mõnikord surmaga
lõppenud ülitundlikkusreaktsioone. Raske ülitundlikkusreaktsiooni tekkimisel tuleb ravi
tsefuroksiimiga otsekohe katkestada ja kasutusele võtta piisavad erakorralised meetmed.

Enne ravi alustamist tuleb kindlaks teha, kas patsiendil on esinenud raskeid ülitundlikkusreaktsioone
tsefuroksiimi, teiste tsefalosporiinide või mõnda muud tüüpi beetalaktaamantibiootikumi suhtes.
Ettevaatlik peab olema tsefuroksiimi manustamisel patsientidele, kellel on esinenud kergema kuluga
ülitundlikkust teiste beetalaktaamantibiootikumide suhtes.

Samaaegne ravi tugevatoimeliste diureetikumide või aminoglükosiididega

Suurtes annustes tsefalosporiinantibiootikumide manustamisel peab olema ettevaatlik patsientide
puhul, kes saavad samaaegset ravi tugevatoimeliste diureetikumide (nt furosemiidi) või
aminoglükosiididega. Selliste kombinatsioonide kasutamisel on kirjeldatud neerukahjustuse teket.
Neerufunktsiooni tuleb jälgida eakatel ning olemasoleva neerukahjustusega patsientidel (vt lõik 4.2).

Mittetundlike mikroorganismide vohamine

Tsefuroksiimi kasutamisel võib tekkida Candida vohamine. Ravimi pikaajaline kasutamine võib viia
ka teiste mittetundlike mikroorganismide (nt enterokokkide ja Clostridium difficile) vohamiseni, mille
tõttu võib olla vaja ravi katkestada (vt lõik 4.8).

Tsefuroksiimi kasutamisel on kirjeldatud antibiootikumiga seotud pseudomembranoosse koliidi teket,
mille raskus võib ulatuda kergest eluohtlikuni. Selle diagnoosi võimalusega tuleb arvestada
patsientide puhul, kellel tekib kõhulahtisus tsefuroksiimi manustamise ajal või järgselt (vt lõik 4.8).
Kaaluda tuleb tsefuroksiimravi lõpetamist ja spetsiifilise ravi kasutamist Clostridium difficile vastu.
Peristaltikat pärssivaid ravimeid kasutada ei tohi.

Intraabdominaalsed infektsioonid

Toimespektri tõttu ei sobi tsefuroksiim gramnegatiivsete mittefermenteerivate bakterite poolt
põhjustatud infektsioonide raviks (vt lõik 5.1).

Mõju diagnostilistele testidele

Tsefuroksiimi kasutamisega seoses tekkinud positiivne Coombsi test võib häirida vere sobitamist
(vt lõik 4.8).

Täheldada võib väheseid kõrvalekaldeid vase reduktsiooni meetodite kasutamisel (Benedicti, Fehlingi
test, Clinitest). Siiski ei tohiks see viia valepositiivsete tulemusteni, nagu võib täheldada mõnede
teiste tsefalosporiinide puhul.

Kuna ferritsüaniidtest võib anda valenegatiivse tulemuse, on tsefuroksiimnaatriumi saavatel
patsientidel soovitatav vere/plasma glükoosisisalduse määramiseks kasutada glükoosoksüdaasi või
heksokinaasi meetodit.

Tähtis teave abiainete kohta

Zinacef’i süste- ja infusioonilahuse pulber sisaldab naatriumi. Sellega tuleb arvestada patsientide
puhul, kes on piiratud naatriumisisaldusega dieedil.

Tsefuroksiim võib mõjutada soole mikrofloorat, põhjustades östrogeenide väiksemat
tagasiimendumist ja kombineeritud suukaudsete rasestumisvastaste tablettide toime vähenemist.

Tsefuroksiim eritub glomerulaarfiltratsiooni ja tubulaarsekretsiooni teel. Probenetsiidi samaaegne
kasutamine ei ole soovitatav. Probenetsiidi samaaegsel manustamisel pikeneb antibiootikumi
eritumise aeg ja suureneb maksimaalne kontsentratsioon seerumis.

Potentsiaalselt nefrotoksilised ravimid ja lingudiureetikumid
Suurtes annustes tsefalosporiinide manustamisel peab olema ettevaatlik patsientide puhul, kes saavad
tugevatoimelisi diureetikume (nt furosemiidi) või potentsiaalselt nefrotoksilisi ravimeid (nt
aminoglükosiidantibiootikume), kuna selliste kombinatsioonide kasutamisel ei saa välistada
neerufunktsiooni häirete teket.

Muud Vere/plasma glükoosisisalduse määramine: palun vt lõik 4.4.
Kasutamisel koos suukaudsete antikoagulantidega võib suureneda rahvusvaheline normaliseeritud
suhe (INR).

Rasedus
Tsefuroksiimi kasutamise kohta rasedatel on andmeid piiratud hulgal. Loomkatsed ei ole näidanud
tsefuroksiimi kahjulikku toimet reproduktiivsusele (vt lõik 5.3). Ravi Zinacef'iga tohib rasedatele
määrata ainult juhul, kui ravist saadav kasu ületab sellega seotud riskid.

Pärast intramuskulaarse või intravenoosse annuse manustamist emale läbib tsefuroksiim
platsentaarbarjääri ning saavutab terapeutilise kontsentratsiooni amnionivedelikus ja nabaväädi veres.

Imetamine
Tsefuroksiim eritub väikestes kogustes rinnapiima. Terapeutiliste annuste kasutamisel ei ole
kahjulikke toimeid oodata, kuigi ei saa välistada kõhulahtisuse ja limaskestade seeninfektsiooni riski.
Tuleb teha otsus, kas lõpetada rinnaga toitmine või lõpetada/loobuda ravist tsefuroksiimiga, võttes
arvesse rinnaga toitmisest saadavat kasu lapsele ja ravist saadavat kasu naisele.

Fertiilsus
Puuduvad andmed tsefuroksiimnaatriumi toime kohta inimeste fertiilsusele. Reproduktsiooniuuringud
loomadel ei ole näidanud mõju fertiilsusele.

Tsefuroksiimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi
viidud. Kuid teadaolevate kõrvaltoimete põhjal ei ole tsefuroksiimil tõenäoliselt toimet autojuhtimise
ja masinate käsitsemise võimele.

Kõige sagedasemad kõrvaltoimed on neutropeenia, eosinofiilia, maksaensüümide aktiivsuse või
bilirubiinisisalduse mööduv suurenemine, eriti olemasoleva maksahaigusega patsientidel, kuid
puuduvad tõendid maksakahjustuse kohta, ning süstekoha reaktsioonid.

Allpool loetletud kõrvaltoimetele omistatud esinemissageduse kategooriad on hinnangulised, kuna
enamike reaktsioonide puhul puuduvad sobivad andmed esinemissageduse arvutamiseks. Lisaks võib
tsefuroksiimnaatriumiga seotud kõrvaltoimete esinemissagedus varieeruda sõltuvalt näidustusest.

Kliinilistest uuringutest saadud andmeid kasutati väga sageli kuni harva esinenud kõrvaltoimete
esinemissageduse määramiseks. Kõikidele teistele kõrvaltoimetele (st nendele, mille esinemissagedus
on <1/10,000) määratud esinemissagedused tehti peamiselt kindlaks turuletuleku järgsete andmete
põhjal ning need näitavad pigem teatamise sagedust kui tõelist esinemissagedust.

Järgnevalt on MedDRA organsüsteemi klassi, esinemissageduse ja raskusastme järgi loetletud raviga
seotud kõrvaltoimed (kõik raskusastmed). Esinemissageduse klassifitseerimisel on kasutatud järgmist
konventsiooni: väga sage ≥ 1/10; sage ≥ 1/100 kuni < 1/10, aeg-ajalt ≥ 1/1000 kuni < 1/100; harv
≥ 1/10000 kuni < 1/1000; väga harv < 1/10000 ja teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete
alusel).

Organsüsteemi klass
Sage
Aeg-ajalt
Teadmata
Infektsioonid ja


Candida vohamine,
infestatsioonid
Clostridium difficile
vohamine
Vere ja
neutropeenia,
leukopeenia,
trombotsütopeenia,
lümfisüsteemi häired
eosinofiilia,
positiivne Coombsi
hemolüütiline aneemia
hemoglobiini-
test
sisalduse langus

Immuunsüsteemi


ravimipalavik,
häired
interstitsiaalne nefriit,
anafülaksia, naha vaskuliit
Seedetrakti häired

seedehäired
pseudomembranoosne koliit
Maksa ja sapiteede
maksaensüümide
bilirubiinisisalduse

häired
aktiivsuse mööduv
mööduv suurenemine
suurenemine
Naha ja nahaaluskoe

nahalööve, urtikaaria
multiformne erüteem,
kahjustused
ja sügelus
toksiline
epidermaalnekrolüüs ja
Stevens-Johnsoni sündroom,
angioneurootiline turse
Neerude ja kuseteede

seerumi kreatiniinisisalduse
häired
suurenemine, vere
uurealämmastiku taseme
tõus ja kreatiniini kliirensi
vähenemine (vt lõik 4.4)
Üldised häired ja
süstekoha


manustamiskoha
reaktsioonid, mis
reaktsioonid
võivad hõlmata valu
ja tromboflebiiti
Valitud kõrvaltoimete kirjeldus
Tsefalosporiinidele on omane imendumine erütrotsüütide membraani pinnale ja reageerimine
ravimivastaste antikehadega, mille tulemusena võib Coombsi test olla positiivne (mis võib häirida
vere sobitamist) ja väga harva tekkida hemolüütiline aneemia.

Täheldatud on maksaensüümide aktiivsuse või bilirubiinisisalduse mööduvat suurenemist, mis on
tavaliselt pöörduv.

Valu lihasesisese süste kohas tekib suurema tõenäosusega suuremate annuste manustamisel. Siiski ei
ole see tõenäoliselt ravi lõpetamise põhjus.

Lapsed
Tsefuroksiimnaatriumi ohutusprofiil on lastel ja täiskasvanutel ühesugune.

Üleannustamisel võivad olla neuroloogilised tagajärjed, sealhulgas entsefalopaatia, krambid ja kooma.
Üleannustamisnähud võivad tekkida juhul, kui neerukahjustusega patsientidel ei vähendata annust
nõuetekohaselt (vt lõigud 4.2 ja 4.4).

Tsefuroksiimi sisaldust seerumis saab vähendada hemodialüüsi või peritoneaaldialüüsi abil.

Farmakoterapeutiline rühm: antibakteriaalsed ained süsteemseks kasutamiseks, teise põlvkonna
tsefalosporiinid, ATC-kood: J01DC02

Toimemehhanism

Tsefuroksiim inhibeerib bakteri rakuseina sünteesi pärast kinnitumist penitsilliini siduvatele valkudele
(penicillin binding proteins, PBPd). Selle tagajärjel katkeb rakuseina (peptidoglükaani) biosüntees,
mis viib bakteriraku lüüsumise ja surmani.

Resistentsusmehhanism

Bakteriaalne resistentsus tsefuroksiimi suhtes võib olla tingitud ühest või enamast järgnevalt
kirjeldatud mehhanismist:
• hüdrolüüs beetalaktamaaside poolt, sealhulgas (kuid mitte ainult) laiendatud spektriga
beetalaktamaaside (ESBL) ja Amp-C ensüümide poolt, mis võivad teatud aeroobsetes
gramnegatiivsetes bakteriliikides olla indutseeritud või püsivalt derepresseeritud;
• tsefuroksiimi vähenenud afiinsus penitsilliini siduvate valkude suhtes;
• välismembraani läbilaskmatus, mis piirab tsefuroksiimi juurdepääsu penitsilliini siduvatele
valkudele gramnegatiivsetes bakterites;
• bakteriaalsed ravimi väljavoolupumbad.

Teiste süstitavate tsefalosporiinide suhtes omandatud resistentsusega mikroorganismid on arvatavasti
resistentsed tsefuroksiimi suhtes. Sõltuvalt resistentsusmehhanismist võivad penitsilliinide suhtes
omandatud resistentsusega mikroorganismid olla tsefuroksiimi suhtes vähenenud tundlikkusega või
resistentsed.

Tsefuroksiimnaatriumi murdepunktid

Euroopa Komisjoni poolt antibakteriaalsete ravimite tundlikkustestide (Antimicrobial Susceptibility
Testing, EUCAST) kohta kindlaks määratud minimaalse inhibeeriva kontsentratsiooni (MIC)
murdepunktid on järgmised:

Mikroorganism
Murdepunktid (mg/l)

S
R
Enterobacteriaceae1
≤ 82
> 8
Staphylococcus spp.
Viide3
Viide3
Streptococcus A, B, C ja G
Viide4
Viide4
Streptococcus pneumoniae
≤0,5
>1
Streptococcus (muu)
≤0,5
>0,5
Haemophilus influenzae
≤1
>2
Moraxella catarrhalis
≤4
>8
Liigiga mitteseotud
≤45
>85
murdepunktid1
1 Tsefalosporiini murdepunktid Enterobacteriaceae suhtes teevad kindlaks kõik kliiniliselt
olulised resistentsusmehhanismid (sh ESBL ja plasmiidi vahendatud AmpC). Mõned
beetalaktamaase produtseerivad tüved on nende murdepunktidega tundlikud või vahepealselt
tundlikud 3. ja 4. põlvkonna tsefalosporiinide suhtes ning nendest tuleb teatada, kui need
avastatakse, st ESBL olemasolu või puudumine ise ei mõjuta tundlikkuse liigitamist. Paljudes
piirkondades on ESBL avastamine või iseloomustamine soovitatav või kohustuslik
infektsioonikontrolli eesmärgil.
2 Murdepunkt on seotud annusega 1,5 g x 3 ning kehtib ainult E. coli, P. mirabilis’e ja
Klebsiella spp. puhul
3 Stafülokokkide tundlikkus tsefalosporiinide suhtes järeldatakse metitsilliintundlikkuse
alusel, välja arvatud tseftasidiim, tsefiksiim ja tseftibuteen, millel ei ole murdepunkte ja mida
ei tohiks kasutada stafülokokkinfektsioonide raviks.
4 A-, B-, C- ja G-grupi beeta-hemolüütiliste streptokokkide tundlikkus beetalaktaamide suhtes
järeldatakse penitsilliintundlikkuse alusel.
5 Murdepunktid kehtivad ööpäevase intravenoosse annuse 750 mg x 3 ja suure annuse
vähemalt 1,5 g x 3 kohta.
S=tundlik, R=resistentne.

Mikrobioloogiline tundlikkus

Omandatud resistentsuse levimus võib valitud liikide puhul varieeruda geograafiliselt ja aja jooksul
ning soovitatav on järgida kohalikke andmeid resistentsuse kohta, eriti raskete infektsioonide
ravimisel. Vajadusel tuleb pöörduda spetsialisti poole, kui resistentsuse kohalik levimus on teada ja
ravimi kasulikkus vähemalt mõnda tüüpi infektsioonide puhul on küsitav.

Tsefuroksiim toimib tavaliselt järgmiste mikroorganiside vastu in vitro.
Tavaliselt tundlikud liigid
Grampositiivsed aeroobid:
Staphylococcus aureus (metitsilliintundlik) $
Streptococcus pyogenes
Streptococcus agalactiae
Streptococcus mitis (viridans grupp)
Gramnegatiivsed aeroobid:
Haemophilus influenzae
Haemophilus parainfluenzae
Moraxella catarrhalis

Mikroorganismid, mille puhul võib probleemiks olla omandatud resistentsus
Grampositiivsed aeroobid:
Streptococcus pneumoniae
Gramnegatiivsed aeroobid:
Citrobacter freundii
Enterobacter cloacae
Enterobacter aerogenes
Escherichia coli
Klebsiella pneumoniae
Proteus mirabilis
Proteus spp. (muu kui P. vulgaris)
Providencia spp.
Salmonella spp.
Grampositiivsed anaeroobid:
Peptostreptococcus spp.
Propionibacterium spp.
Gramnegatiivsed anaeroobid:
Fusobacterium spp.
Bacteroides spp.
Algselt resistentsed mikroorganismid
Grampositiivsed aeroobid:
Enterococcus faecalis
Enterococcus faecium

Gramnegatiivsed aeroobid:
Acinetobacter spp.
Morganella morganii
Proteus vulgaris
Pseudomonas aeruginosa
Serratia marcescens
Grampositiivsed anaeroobid:
Clostridium difficile
Gramnegatiivsed anaeroobid:
Bacteroides fragilis
Muud:
Chlamydia spp.
Mycoplasma spp.
Legionella spp.
$ Metitsilliinresistentne S. aureus on resistentne tsefuroksiimi suhtes.

Tsefuroksiimnaatriumi ja aminoglükosiidantibiootikumide kombinatsiooni aktiivsus in vitro on
vähemalt aditiivne, mõnikord sünergia tunnustega.

Imendumine

Pärast tsefuroksiimi lihasesisest (i.m.) süstimist tervetele vabatahtlikele oli keskmine maksimaalne
kontsentratsioon seerumis 27...35 µg/ml 750 mg annuse ja 33...40 µg/ml 1000 mg annuse puhul ning
see saavutati 30...60 minuti jooksul pärast manustamist. Pärast 750 mg ja 1500 mg veenisisese (i.v.)
annuse manustamist oli kontsentratsioon seerumis vastavalt ligikaudu 50 ja 100 µg/ml 15 minuti
möödudes.

AUC ja C
suurenevad annuse suurendamisel lineaarselt ühekordsete annuste vahemikus
max
250...1000 mg pärast lihase- ja veenisisest manustamist. Pärast 1500 mg annuste korduvat veenisisest
manustamist iga 8 tunni järel ei täheldatud tsefuroksiimi kuhjumist tervete vabatahtlike seerumis.

Jaotumine

Sõltuvalt kasutatud määramismetoodikast on seonduvus valkudega 33...50%. Annuste 250...1000 mg
lihase- või veenisisese manustamise järgselt on keskmine jaotusruumala 9,3...15,8 l/1,73 m2.
Sagedaste haigustekitajate suhtes minimaalset inhibeerivat kontsentratsiooni ületav tsefuroksiimi
kontsentratsioon saavutatakse kurgumandlites, ninakõrvalkoobaste kudedes, bronhide limaskestas,
luudes, pleuravedelikus, liigesevedelikus, sünoviaalvedelikus, interstitsiaalvedelikus, sapis, rögas ja
vesivedelikus. Ajukelmepõletiku korral läbib tsefuroksiim hematoentsefaalbarjääri.

Biotransformatsioon

Tsefuroksiim ei metaboliseeru.

Eritumine

Tsefuroksiim eritub glomerulaarfiltratsiooni ja tubulaarsekretsiooni teel. Poolväärtusaeg pärast lihase-või veenisisest manustamist on ligikaudu 70 minutit. Muutumatul kujul tsefuroksiim on peaaegu
täielikult (85...90%) uriiniga eritunud 24 tunni jooksul pärast manustamist. Suurem osa
tsefuroksiimist eritub esimese 6 tunni jooksul. Pärast 250...1000 mg annuste lihase- või veenisisest
manustamist on keskmine renaalne kliirens 114...170 ml/min/1,73 m2.

Patsientide erigrupid

Sugu

Pärast 1000 mg tsefuroksiimi naatriumisoola ühekordset veenisisest boolussüsti puudusid
tsefuroksiimi farmakokineetika erinevused meeste ja naiste vahel.

Eakad

Pärast lihase- või veenisisest manustamist on samaväärse neerufunktsiooniga eakatel ja noorematel
patsientidel tsefuroksiimi imendumine, jaotumine ja eritumine sarnased. Kuna eakatel patsientidel on
suurema tõenäosusega halvenenud neerufunktsioon, peab tsefuroksiimi annust valides olema
ettevaatlik ning vajalikuks võib osutuda neerufunktsiooni jälgimine (vt lõik 4.2).

Lapsed

Tsefuroksiimi poolväärtusaeg on oluliselt pikenenud vastsündinutel vastavalt gestatsioonivanusele.
Kuid suurematel imikutel (vanuses üle 3 elunädala) ja lastel on poolväärtusaeg 60...90 minutit, mis on
sarnane täiskasvanutel täheldatuga.

Neerukahjustus

Tsefuroksiim eritub peamiselt neerude kaudu. Nagu kõikide selliste antibiootikumide puhul, on
märgatavalt halvenenud neerufunktsiooniga (st kreatiniini kliirens <20 ml/min) patsientidel soovitatav
vähendada tsefuroksiimi annust, et kompenseerida ravimi aeglasemat eritumist (vt lõik 4.2).
Tsefuroksiim on efektiivselt eemaldatav hemo- ja peritoneaaldialüüsi abil.

Maksakahjustus

Kuna tsefuroksiim eritub peamiselt neerude kaudu, ei tohiks maksafunktsiooni häired mõjutada
tsefuroksiimi farmakokineetikat.

Farmakokineetika/farmakodünaamika suhe

Tsefalosporiinide puhul on kõige tähtsamaks in vivo efektiivsusega korrelatsioonis olevaks
farmakokineetiliseks-farmakodünaamiliseks indeksiks osutunud protsent manustamisintervallist (%T),
mille jooksul seondumata ravimi kontsentratsioon on kõrgem tsefuroksiimi minimaalsest inhibeerivast
kontsentratsioonist (MIC) üksikute sihtliikide vastu (st %T>MIC).

Farmakoloogilise ohutuse, korduvtoksilisuse, genotoksilisuse ning reproduktsiooni- ja
arengutoksilisuse mittekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele.
Kartsinogeensuse uuringuid ei ole läbi viidud; samas puuduvad andmed, mis viitaksid
kartsinogeensele toimele.

Mitmed tsefalosporiinid inhibeerivad rottide uriinis gammaglutamüültranspeptidaasi aktiivsust, kuid
tsefuroksiimi puhul on inhibeerimise tase madalam. Sellel võib olla tähtsus kliinilis-laboratoorsete
analüüside kõrvalekalletes inimestel.

Ei ole.

Zinacef'i ei tohi segada ühes süstlas aminoglükosiididega. Zinacef'i lahjendamiseks ei soovitata
kasutada naatriumvesinikkarbonaadi lahust.

2 aastat.

Temperatuuril kuni 25°C, valguse eest kaitstult.
Zinacef'i toime süstelahusena säilib 5 tundi temperatuuril kuni 25°C ning 48 tundi külmkapis.
Zinacef'i toime infusioonilahusena säilib: vt. lõik 6.6.
Säilitamisel võib Zinacef'i lahuste värvus mõningal määral tugevneda.

Süste- või infusioonilahuse pulber 750 mg viaalis. Pakendis on üks viaal.
Süste- või infusioonilahuse pulber 1,5 g viaalis. Pakendis on üks viaal.
Pulber on läbipaistvas I või III tüüpi klaasviaalis.

10

Manustamiskõlblikuks muutmise juhised

Tabel 4. Lisatavad kogused ja lahuse kontsentratsioonid, mis võivad olla kasulikud juhul, kui
annuseid on vaja manustada osade kaupa.

Lisatavad kogused ja lahuse kontsentratsioonid, mis võivad olla kasulikud juhul, kui annuseid
on vaja manustada osade kaupa
Viaali suurus
Lisatava vee
Tsefuroksiimi
kogus (ml)
ligikaudne
kontsentratsioon
(mg/ml)**
750 mg süste- või infusioonilahuse pulber
750 mg
intramuskulaarne
3 ml
216
intravenoosne boolus
vähemalt 6 ml
116
veeniinfusioon
vähemalt 6 ml
116
1,5 g süste- või infusioonilahuse pulber
1,5 g
intramuskulaarne
6 ml
216

intravenoosne boolus
vähemalt 15 ml 94
veeniinfusioon
15 ml*
94
* Valmis lahus tuleb lisada 50 või 100 ml sobivale infusioonivedelikule (vt teave sobivuse kohta
allpool)

** Lahustamise järgselt saadav tsefuroksiimi lahuse kogus suureneb ravimi teisaldusfaktori tõttu,
mille tulemuseks on loetletud kontsentratsioonid (mg/ml).


Kokkusobivus
15 ml süsteveega lahustatud 1,5 g tsefuroksiimnaatriumi võib lisada metronidasooli süstelahusele
(500 mg/100 ml) ning mõlemad säilitavad oma toime kuni 24 tunni jooksul temperatuuril alla 25°C.
1,5 g tsefuroksiimnaatriumi on kokkusobiv 1 g (15 ml-s) või 5 g (50 ml-s) aslotsilliiniga kuni 24 tundi
temperatuuril 4°C või 6 tundi temperatuuril alla 25°C.
Tsefuroksiimnaatriumi (5 mg/ml) 5% või 10% ksülitooli süstelahuses võib säilitada kuni 24 tundi
temperatuuril 25°C.
Tsefuroksiimnaatrium sobib kokku vesilahustega, mis sisaldavad kuni 1% lidokaiinvesinikkloriidi.

Tsefuroksiimnaatrium sobib kokku järgmiste infusioonilahustega. Ravimi toime säilib kuni 24 tundi
toatemperatuuril, kui see on lahustatud järgmistes lahustes:
0,9% naatriumkloriidi süstelahus
5% glükoosi süstelahus
0,18% naatriumkloriidi pluss 4% glükoosi süstelahus
5% glükoosi ja 0,9% naatriumkloriidi süstelahus
5% glükoosi ja 0,45% naatriumkloriidi süstelahus
5% glükoosi ja 0,225% naatriumkloriidi süstelahus
10% glükoosi süstelahus
10% invertsuhkur süstevees
Ringeri süstelahus
Ringeri laktaadilahus
M/6 naatriumlaktaadi süstelahus
naatriumlaktaat-liitsüstelahus (Hartmanni lahus)

Tsefuroksiimnaatriumi stabiilsust 0,9% naatriumkloriidi süstelahuses ja 5% glükoosi süstelahuses ei
mõjuta hüdrokortisoon-naatriumfosfaadi olemasolu.
11
Samuti on leitud, et tsefuroksiimnaatrium on toatemperatuuril 24 tundi kokkusobiv, kui see segatakse
veeniinfusiooniks järgmiste lahustega:
Hepariin (10 ja 50 ühikut/ml) 0,9% naatriumkloriidi süstelahuses; kaaliumkloriid (10 ja
40 mEqL) 0,9% naatriumkloriidi süstelahuses.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.