Adenoid Autor: Ulvi Lettermo

Adenoid on neelumandli vohand. Neelus olev mandel, mida kutsutakse ka ninaneelumandliks, on laial alusel, ebaühtlase kuju ja pinnaga lümfaatilise koe kogum. 2.–4. eluaastal võib lastel esineda ninaneelumandli suurenemist, mis tavaliselt taandub iseeneslikult puberteediea lõpus. Täiskasvanutel täheldatakse neelumandli suurenemist harva. Neelumandlil on täita oma osa immuunsüsteemis. Põletikud stimuleerivad lümfikoes immuunkehade teket, tõstes kogu organismi vastupanuvõimet võitluses haigustekitajatega. Laste immuunsüsteem on bakteriaalsetele ja viiruslikele nakkustele vastuvõtlik, pidev kontakt haigustekitajatega põhjustab kroonilist neelumandlipõletikku (adenoidiiti), mille tagajärjel neelumandel suureneb. Suurenenud neelumandli korral on lapsel ninahingamine takistatud ja suu pidevalt lahti, sest ta hingab suu kaudu, iseloomulik on pikaajaline, ravile halvasti alluv nohu, ninakõrvalurgete põletikud. Neelumandel on suurenenud Lapsed norskavad magades, on rahutu unega, võib esineda uneaegseid hingamispause kestusega üle viie sekundi (uneapnoe). Kuna laps ei puhka öösel välja, ei suuda ta päeval keskenduda. Takistatud ninahingamine põhjustab sageli peavalusid. Esinevad öised köhahood, sest mädane eritis valgub ninaneelust neelu ja kõrivalendikku, põhjustades limaskesta ärritust ning põletikku. Suurenenud neelumandel takistab pehmesuulae liikuvust, häirides kõnet, mistõttu laps räägib läbi nina. Häirub näokolju areng. Pidev suukaudne hingamine tekitab kitsa ja pikenenud alalõua ning kõrge kitsa kõvasuulae, häiritud on hambumus. Tekkinud tüüpilist näoilmet – suu lahti, ilme apaatne – kutsutakse adenoidseks ilmeks. Kui suurenenud neelumandel katab kuulmetõrve avaust, võib see põhjustada muutusi kuulmetõrves ja keskkõrva teistes osades. Trummiõõnes tekib alarõhk, millega võib kaasneda öine kõrvavalu. Trummikiled ehk kuulmekiled tõmbuvad sisse, negatiivse rõhu tõttu koguneb trummiõõntesse lima (limakõrvad). Iseloomulikud on sagedased kõrvapõletikud. Kuulmine on häiritud. Vanemate sõnul on lapsed tähelepanematud ja ei täida neile antud korraldusi. Adenoidi diagnoositakse kliinilise leiu alusel, nina ja ninaneelu vaatlusel peegli või optilise riista abil (rinoskoopial) ning kuulmisuuringute põhjal. Mõnikord tehakse ka ninaneelu röntgenuuring, kuid tüüpilise kliinilise leiu korral ei ole see ilmtingimata vajalik. Ainus ravi on adenoidi eemaldamine kirurgilisel teel narkoosi all. Vahel harva hakkab lümfikude, eriti väikelastel, pärast operatsiooni uuesti vohama. Sellisel juhul võib osutuda vajalikuks korduv operatsioon. Vt ka limakõrv, uneapnoe sündroom.