Avariijärgne trauma. 23.07.17 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere. Olen noor 27 aastane naine kes on lühikese aja jooksul läbi elanud kaks auto avariid. Mõlemad korrad on minuga autos viibinud ka minu 7a poeg. Esimene küll ei olnud minu põhjustatud avarii ja tol hetkel ei tundnud, et see minus ka mingisuguse jälje jättis, aga teine, mis toimus alles hiljuti oli palju suurem ja ka minu enda põhjustatud.
Hetkel veel ei ole kindel, kas mõlemaid autosid üldse taastatakse. Peale avariid olid küll kõik osapooled terved ja jõudsime kokkuleppele, et kasko kannab kõik kulud, politseid kohale ei tulnud, avarii paigas lõppes kõik rahulikult ja valutult. Küll aga mida aeg edasi ei suuda ma ei süüa ega magada. Ainus, mida minu silmad näevad on see õnnetus. Kuidas õhkpadjad lahti läksid ja oma poja nägu ei unusta ma mitte kunagi. Abikaasaga ei oska ma millestki rääkida ja last vaatan vaid pisar silmis. Ma olen ennast magamistuppa lukustanud ja ma ei taha mitte kedagi näha ega mitte kellegiga rääkida. Olen alati ümbritsetud suurest seltskonnast ja sõbrad on mulle alati väga olulised olnud, aga nüüd, ma ei tunne end enam ära ja ma ei oska mitte midagi peale hakata. Kas siin aitaksid pigem rahustid või psühholoogiline abi vestluse näol?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Traumajärgne seisund, vajalik kas perearsti või siis valvepsühhiaatri poolt määrata rahustavat rohtu ning väike periood ka unerohtu.
Muud vaevused vajavad aega - aeg parandab kõik hingehaavad.
Avarii on õnnetu juhus ja ennast süüdistada ei tohi - see ju midagi ei muuda reaalses olukorras.
Kasko tegeleb autoga, teie tegelege lapse ja enda tervisega.
Iga tera tervise varasalve tuleb kasuks.
Lapse nimel toast välja ja jalutuskäigud - oluline ka lapsele, abikaasale.
Elus - järelikult Õnnelikud!
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?