Ravimtaimed Autor: Helve Meitern

Ravimtaimed on meie looduses ja aedades kasvavad taimed, millel on farmakoloogiline toime inimese organismile. Ravimtaimi ei loeta ravimiteks, vaid need liigitatakse ravimisarnaste ainete hulka ja kasutatakse lähteainena mitmete ravimite tööstuslikul tootmisel. Ravi otstarbel tarvitatakse värsket või sagedamini kuivatatud droogi, milleks on kas kogu taim või mõni taime osa (juur, leht, õis, koor). Ravimtaimede kasutamine pole aga alati ohutu, seepärast on oluline jälgida organismi reaktsiooni ning lõpetada ebasoovitavate kõrvalnähtude ilmnemisel kohe taimega ravimine. Soovitatavalt ei tohi üht taime üle 2–3 nädala järjest tarvitada. Ravimtaimi võib korjata puhtast loodusest (mitte asulatest ega suurte teede äärest) või kasvatada aias.

Ravimtaimedest saab valmistada vesitõmmist, teed, keedist, tinktuuri, mahla, salvi, teha nendega mähist või vanni. Ravimtaimi töödeldakse ainult portselanist, roostevabast terasest või emailitud nõudes. Vesitõmmise valmistamiseks võetakse 1 osa ürti ja 10 osa vett. Hoitakse 15 minutit keevas veevannis, seejärel lastakse 45 minutit jahtuda ja kurnatakse. Tee tarvis kallatakse droogile keeva või kuuma vett, anum kaetakse kaanega, lastakse seista 2–10 minutit, kurnatakse. 1 klaasi vee kohta võetakse 1 teelusikatäis droogi. Keedise tegemiseks valatakse taimeürdile keev vesi, pannakse kas nõrgale tulele või veevanni (nõu olgu kaanega kaetud) ja keedetakse 10–45 minutit. Seejärel lastakse 10–15 minutit tõmmata ja kurnatakse. Kui taimes on rohkesti parkaineid, kurnatakse keedis kohe pärast keetmist. Alkoholtõmmise ehk tinktuuri valmistamiseks kasutatakse 40%-list viina või piiritust (droogi ja piirituse vahekord on 1:10), mis valatakse droogile. Segu pannakse kinnisesse anumasse ja hoitakse üks nädal toatemperatuuril pimedas. Aeg-ajalt tuleks anumat loksutada, seejärel segu kurnatakse. Mahl pressitakse või aurutatakse pestud küpsetest viljadest või juuremugulatest. Salvi valmistamiseks puistatakse peenestatud ürt sulatatud searasva või taimeõlisse, lastakse seista 12 tundi, sulatatakse uuesti üles, surutakse läbi peene sõela purki ning säilitatakse jahedas.

Mähise tegemiseks võetakse droogi ja vett vahekorras 1:5 kuni 1:3 ning vanni tarvis vannitäie vee kohta 3–5 liitrit leotist, milles on droogi eelnevalt leotatud 4–12 tundi. Vannis ollakse 15–20 minutit. Ravimteed ja -vesitõmmist pole soovitatav säilitada üle 1 ööpäeva, tinktuur säilib 1–3 aastat.

Mõningatest enam kasutatavatest ravimtaimedest on tuntud perekond kortslehe (Alchemilla) liigid. Rahvapäraselt kutsutakse kortslehti ka “naistemantliks” ning “naise parimaks sõbraks”, sest temast on abi naistehaiguste puhul, aga ka külmetushaiguste ravis. Droogiks sobivad haigusvabad lehed ja õisikud, mis on korjatud õitsemise ajal. Tarvitatakse teena 1–2 tassi päevas. Perekond teelehe (Plantago) Eestis kasvavatest liikidest kasutatakse ravimina suurt, keskmist ja süstlehist teelehte, mis mõjuvad tervendavalt kergete nahavigastuste korral. Teelehest valmistatud siirupist on abi köha puhul. Mahla või purustatud lehtede massi pannakse haavadele, hõõrdunud või haudunud nahale. Perekond hiirekõrv (Capsella) kasvab üheaastase umbrohuna põldudel, teeservades, elamute ümbruses. Teda tarvitatakse teena või leotisena kõrge vererõhu korral. Ürti kogutakse kogu suve, et vältida küpsete kõdrakeste sattumist droogi. Hiirekõrva ei tohi segi ajada litterheinaga. Liht-naistepuna (Hypericum perforatum) ürti kasutatakse teena naistehaiguste ning närvilisusest tuleneva öise kusepidamatuse puhul, ta aitab seedehäirete korral ning toimib rahustavalt. Õlil on haavu parandav toime. Liht-naistepuna õied muutuvad muljudes punaseks. Ürti kogutakse õitsemise ajal. Tuleb aga arvesse võtta, et naistepunal on vererõhku tõstev ja valgustundlikkust tekitav toime. Hariliku köömne (Carum carvi) eeterlikud õlid annavad meeldiva maitse mitmetele toitudele ning temast valmistatud teel on söögiisu tõstev, seedimist soodustav ja soolte motoorikat rahustav toime, samuti on temast abi peavalu korral. Köömneteed on soovitatud imetavatele emadele piimanäärmete töö stimuleerimiseks, samuti on seda joodud kõhuvalu, hingamisteede ja neeruhaiguste korral. Kogutakse valminud või poolvalminud seemneid. Köömne tunneb ära meeldiva iseloomuliku aroomi järgi, mis eraldub seemnetest muljumisel. Pajulillede (Epilobium) perekonna esindajatest kasvab Eestis 11 liiki, neist kõige nõutavam on väikeseõiene pajulill (E. parviflorum), millest on abi meestel: takistab eesnäärme suurenemist, on põletikuvastane. Teed valmistatakse õitsemise ajal kogutud ürdist. Harilik raudrohi (Achillea millefolium) on Eesti looduses tavaline kuni 70 cm kõrguseks kasvav mitmeaastane rohttaim. Ürti kogutakse õitsemise ajal. Hariliku raudrohu teest saab abi köha, maoja soolepõletike, peavalu ning külmetushaiguste puhul, soodustab ka seedimist ja tekitab söögiisu. Raudrohuvann (kogu taim koos juurtega) aitab naistehaiguste kergemate vormide puhul. Ettevaatust! Raudrohul on verd paksendav toime. Saialill (Calendula) on kaunis aiataim, millest on abi külmetushaiguste, eriti kurgupõletiku korral. Ravimina kasutatakse peamiselt õisi. Saialillel on põletikuvastane ja kasvajarakkude arengut pidurdav toime. Saialillesalvist saab abi mitmete nahahaigusi põhjustavate seente ja viiruste vastu, ka parandab ta haavu. Meie metsades kasvav harilik mailane (Veronica officinalis) on vana tuntud ravimtaim, aga teda ei tohi segamini ajada ülejäänud 19 Eestis kasvava liigiga, mille raviomadused on kas nõrgad või olematud. Ravimina kasutatakse ürti, mida korjatakse õitsemise ajal. Hariliku mailase tee aitab mao- ja soolehaiguste, köha, erutuvuse, unetuse ja naistehaiguste puhul, leevendab vaevusi kliimaksi ajal ning aitab hoida mäluerksust.

Röga lahtistavad teed ja leotised. Röga lahtistav toime on teekummelil, harilikul punel, aed-liivateel, lagritsa-magusjuurel, alteel jt. Paiseleheteel ja -siirupil on lisaks põletikuvastane toime, samuti hariliku kikkaputke (Angelica archangelica) kevadel kogutud risoomil. Kasutatakse eelnevalt puhastatud ja kuivatatud purustatud risoomi keedist. Ühe portsjoni keedise valmistamiseks võetakse 2–4 g droogi 0,5 klaasi vee kohta. 

Söögiisu tõstvad teed ja leotised. Enamik aiamaitsetaimi, nagu aedkoriander, -majoraan, -seller, -till, aed-apteegitill, harilik leeskputk, harilik köömen, sisaldavad söögiisu tõstvaid eeterlikke õlisid. Aga ka kadakamarjadel, raudrohul ja võilillel on söögiisu suurendav toime. Köömnetee valmistamiseks võtta 4 supilusikatäit seemneid 1 liitri keeva vee kohta, lasta tõmmata jahtumiseni ning võtta 4 supilusikatäit korraga 5–6 korda päevas. Lastele valmistada poole lahjem tee.

Lahtistavad teed ja leotised. Soolte motoorikat reguleeritakse peamiselt dieedi abil. Kõhukinnisuse puhul aitavad hästi viinamarjad, ploomid, ka kuivatatult (soovitatav eelnevalt vees leotada), punapeet ja rabarber. Nõrgalt lahtistav toime on värskel porgandimahlal ja aaloemahlal. Ammusest ajast on teada linaseemnete lahtistav mõju: kõhukinnisuse korral võetakse 3 korda päevas 10 g värskelt peenestatud linaseemneid koos veega, aitab ka linaseemneõli.

Kuseeritust soodustavad teed ja leotised. Taimse päritoluga diureetikumid on üldjuhul nõrgema toimega kui sünteetilised tooted. Olulisemad uriini eritumist soodustavad taimed on leesikas, põldosi, soo- ja arukase lehed, kanarbik, rukkilill, leeskputk, võilill, aedpetersell, harilik kadakas, harilik mustikas, harilik pohl, must sõstar ja musta leedri kuivatatud õied (värsked õied on mürgised). Soovitatav teesegu: 1 osa rukkililleõisi, 1 osa lagritsa-magusjuure peenestatud risoomi ja 3 osa leesikalehti. Võetakse 1 teelusikatäis peenestatud droogi ja valatakse üle 1 klaasi kuuma veega, lastakse soojas tõmmata 20 minutit, kurnatakse ja juuakse jahtunult veerand klaasi 15–20 minutit enne sööki. 

Rahustavad teed ja leotised. Rahustava ja und soodustava toimega ravimtaimedest on enam kasutamist leidud harilik palderjan (Valeriana officinalis), humal, piparmünt, köömned, naistenõges, naistepuna, sidrunmeliss, raudrohi, veiste-südamerohi. Palderjanijuured ning nende preparaadid vähendavad kesknärvisüsteemi erutuvust ja on osalt spasmolüütiliste (lihasekrampe lõõgastavate) omadustega, mistõttu neid kasutatakse erutuse, unetuse, südameneuroosi, soolespasmide jne puhul. Et palderjan sisaldab mürgiseid alkaloide, pole tema pikaajaline tarvitamine soovitatav – võivad tekkida peapööritus, unetus, seedehäired ning südamevaevused. Tuleb teada, et osale inimestele mõjub palderjan hoopis ergutavalt ning mõned on palderjani suhtes ülitundlikud. Rahustava tee valmistamiseks tuleb võtta 1 klaasi keeva vee kohta 1 teelusikatäis kuivatatud ürti, lasta 10–15 minutit soojalt kaetuna haududa, kurnata ja juua. Humalat esineb Eestis looduslikult peamiselt kadakatihnikutes ja niisketes metsades, sagedamini kasvatatakse teda kultuurtaimena. Humalal on rahustav ja uneaega pikendav toime, kõrvaltoimena suurendab uriinieritust. Võetakse 1–2 teelusikatäit peenestatud humalakäbisid 1 klaasi vee kohta, lastakse 45 minutit tõmmata, kurnatakse ja tarvitatakse 1 klaas korraga erutuse, ärevuse, uinumisraskuste, üleväsimuse korral. Rahustava toime tugevdamiseks võib teed teha taimesegudest, näiteks humal koos hariliku palderjaniga või palderjan koos veiste-südamerohu ja köömnetega (erinevaid taimi võtta võrdses koguses). Üle 10 päeva pole soovitatav üht taime kasutada. Kui ravimtee ei maitse, võib lisada ka lusikatäie mett. 

Südametööd parandavad teed ja leotised. Südametegevuse korrastamiseks kergete südamevaevuste ja algava kõrgvererõhktõve korral kasutatakse viirpuu (Crataegus) noori ja alles avanemata õisi ning täisküpsuse saavutanud vilju. Õitest ja viljadest valmistatakse vesitõmmist, viljadest alkoholtõmmist. Viirpuu viljade vesitõmmise valmistamiseks võetakse 1 teelusikatäis peenestatud vilju, kallatakse üle 1 klaasi külma veega, kuumutatakse keemiseni, kurnatakse ja võetakse 1 supilusikatäis 3–4 korda päevas. Õite kasutamise puhul kallatakse 1 supilusikatäiele õitele 1 klaas keeva vett, lastakse seista 10–15 minutit, kurnatakse ja kasutatakse eeltoodud viisil. Müügil olevad viirpuupreparaadid aitavad südamepekslemise ja -nõrkuse korral ning laiendavad pärgartereid, tõstavad südame toonust ja alandavad vererõhku. Ei soovitata raseduse ja rinnaga toitmise ajal. Veiste-südamerohtu (Leonurus cardiaca villosus) võib teeservadest ja parkidest korjata õitsemise ajal juunist septembrini. Kasutatakse korratu südametegevuse ja hirmutunde puhul ning vererõhu alandajana kõrgvererõhktõve algstaadiumis, samuti soodustab ta uinumist ja rahulikku und. Apteegis on müügil veiste-südamerohu tilgad, mis on vastunäidustatud raseduse ja rinnaga toitmise ajal. Värske taim võib tekitada nahaärritust.  Meie aedades kasvava musta aroonia viljades on samuti südant tugevdavaid, vererõhku alandavaid ning ainevahetust parandavaid aineid. Musta aroonia marju ja mahla soovitatakse algava kõrgvererõhktõve korral. Arooniamahla ei soovitata suure happesuse tõttu kaksteistsõrmiksoole- ja maohaavandtõve haigetele. Ka jõhvikamarjadel on kõrgenenud vererõhku alandav toime ning soodne mõju aneemia ja ainevahetushäirete puhul. Marjadest valmistatakse mahla, ekstrakti, keedist. Jõhvikate pidev tarvitamine vähendab süsivesikute omastamist, seega aitab jõhvikate söömine vähendada kaalu ning “halva kolesterooli” hulka veres. Jõhvikate söömisega peavad ettevaatlikud olema inimesed, kellel on probleeme vere hüübimisega, sest jõhvikates sisalduv resveratrool on verevedeldaja. Ka maksahaiguste ja haavandtõve ning mao ülihappesuse puhul ei maksa jõhvikaid süüa.

Kortsleht. Teeleht. Hiirekõrv. Liht-naistepuna. Harilik köömen. Harilik raudrohi. Saialill. Harilik mailane. Kikkaputk.