Kõhukelmepõletik Autor: Ants Peetsalu

Kõhukelmepõletik ehk peritoniit on infektsioon, mis jaotatakse primaarseks ehk esmaseks ja sekundaarseks ehk teiseseks, st mõne muu kõhuõõneelundi haiguse tagajärjel tekkinuks.

Kõige sagedamini satub nakkus kõhukelmele seedekulglast. Selle peamised põhjused on järgmised: 1) õõneselundi mulgustumine (nt mao peptilise haavandi mulgustumine, põletikulise sapipõie või ussjätke mulgustumine);

2) kahjustunud õõneselundi seina läbilaskvuse suurenemine mikroobiderikka soolesisaldise suhtes (nt soole kärbumine songa pitsumisel); 3) sooletrakti vigastus trauma tõttu (nt torke- või laskevigastus); 4) sooletrakti kirurgilise ravi tüsistus (nt operatsioonijärgne soole ühenduskoha leke).

Kõhukelmepõletik algab tugeva kõhuvalu ja kõhulihaste pingega, mis põletiku süvenedes põhjustab kõhuseinte jäikuse – kujuneb nn laudkõva kõht. Lõtvade kõhuseintega haigetel (raugad, korduvalt sünnitanud) ei pruugi seda tekkida. Tüüpiline sümptom on kõhupuhitus, mis on tingitud sooletegevuse pärssumisest, esineb luksumist, iiveldust ja oksendamist. Üldnähtudest on iseloomulikud palavik, külmavärinad, pulsi kiirenemine, hingamise sagenemine. Soolade ja vee ainevahetuse häired põhjustavad tugeva janutunde ja uriinierituse vähenemise või lakkamise. Tekib motoorne rahutus, haige on segasusseisundis organismi üldmürgistuse ja veekaotuse tõttu. 

Kõhukelmepõletiku ravi tulemused sõltuvad õigeaegsest diagnoosimisest ja varakult alustatud ravist. Seetõttu tuleb haige kõhukelmepõletiku kahtluse korral kiiresti kirurgiaosakonda suunata. Ravi seisneb vee ja elektrolüütide ainevahetuse korrastamises infusioonravi kaudu, infektsiooni algkolde kõrvaldamises, kõhuõõne loputamises ja puhastamises ning antibakteriaalsete ravimite manustamises.

Primaarset ehk esmast kõhukelmepõletikku, mis on tekkinud ilma mao-sooletrakti haigestumiseta, esineb harva. Infektsioon levib siis kõhuõõnde vere kaudu. Sagedamini diagnoositakse seda lastel, eriti tütarlastel kopsupõletiku või pneumokokilise meningiidi põdemisel. Infektsiooni algkoldeks võivad olla samuti põletikulised kurgumandlid. Primaarne kõhukelmepõletik võib tekkida ka maksatsirroosi põdevatel inimestel, kusjuures korduvalt ning sageli lõpeb see surmaga. Ka tuberkuloosne kõhukelmepõletik on võimalik, kuid seda esineb väga harva. Primaarset kõhukelmepõletikku ravitakse üldjuhul konservatiivselt antibakteriaalsete preparaatidega.