Kolorektaalne vähk Autor: Vahur Valvere

Kolorektaalne vähk on käärsooles (ld colon) või pärasooles (ld rectum) arenev vähkkasvaja, mis on tõusnud maailmas pahaloomuliste kasvajate hulgas meestel sageduselt teisele ning naistel kolmandale kohale. Surma põhjusena on see nii meestel kui naistel kolmandal kohal. 2006. aastal avastati Eestis 726 kolorektaalse vähiga haiget, neist 331 meest ja 395 naist. Võrreldes Eesti Vähiregistri andmeid teiste Euroopa või PõhjaAmeerika riikide omadega, on näha, et Eestis jääb haigestumus nende keskmistest näitajatest veidi allapoole. Haigestutakse enamasti pärast 50. eluaastat. Umbes 10% kolorektaalse vähi juhtudest leitakse noorematel inimestel, isegi noorukieas. Riskitegurite hulka arvatakse: 1) geneetiline eelsoodumus – kuni 30%-l vähihaigeist on võimalik geneetiliste uuringutega määrata geeniinformatsiooni hälve, mis soodustab vähi teket; inimestel, kelle lähisugulased on põdenud kolorektaalset vähki, on oht haigestuda suurem;

2) toiduvalik, mis sisaldab palju loomset rasva ja valku ning vähe taimseid kiudaineid; 3) polüübid sooles – arvatakse, et 80% vähijuhtudest saab alguse polüüpide pahaloomuliseks muutumisest. Polüübid on sooleseinast arenevad healoomulised kasvajad, mis võlvuvad soole valendikku. Soolepolüübid on vanemaealistel küllalt tavaline näht, kuid üksnes osa neist muutub pahaloomuliseks. Üksikutel juhtudel on soolepolüüpide teke geneetiliselt määratud ning neil juhtudel arenevad vähkkasvajad polüüpide foonil küllaltki noores eas (alla 30-aastastel). Tuntakse pärilikku haigust, nn perekondliku adenomatoosse polüpoosi sündroomi, mille korral vähkkasvaja kujuneb välja 100%-l haigestunutest vanuses alla 30 eluaasta;

4) mitmed eelnevalt põetud haigused. Uuringud on näidanud, et naised, kellel on ravitud munasarja-, emaka- või rinnavähki, haigestuvad kolorektaalsesse vähki suurema tõenäosusega kui need, kellel nimetatud vähkkasvajaid pole olnud; 5) haavandiline koliit tõstab riski haigestuda kolorektaalsesse vähki; 6) suitsetamine ja vähene kehaline koormus suurendavad haigestumisriski.

Kui kellelgi esineb üks või mitu eelnimetatud riskitegurit, ei pruugi see tähendada, et ta möödapääsmatult vähki haigestub. Neil isikuil on üksnes suurem oht haigestuda.

Vähiriski aitavad vähendada kaltsiumi, Dvitamiini ja taimsete kiudainete poolest rikaste toiduainete sage tarvitamine. Ka suitsetamisest loobumine, mõõdukas kehaline koormus, aspiriini ja mõningate teiste mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite regulaarne manustamine väikeses annuses vähendab haigestumise tõenäosust.

Käärsoolevähi sagedasemaid sümptomeid on kõhupuhitus ja täiskõhutunne (eriti pärast söömist), rohked soolegaasid, iiveldus ja oksendamine, kõhulahtisus, mis vaheldub kõhukinnisusega. Haige tunneb püsivat väikest valu kõhus, väsimust, nõrkust, õhupuudust. Võib esineda töövõime langus koos “seletamatu” kehvveresusega, püsiv väike palavik (37,2–37,5 °C), kaalulangus, isutus. Kasvaja on läbi kõhukatete kombeldav. 

Pärasoolevähi sagedasemateks sümptomiteks on valu pärasooles roojamisel või istumisel, pärasoole pidamatus, püsiv roojamistung, mis aga ei too kergendust, vere ja lima eritumine koos roojaga, kõhukinnisus või kõhulahtisus (need võivad vahelduda), soolegaaside peetus ja kõhupuhitus, kõhukorinad, samuti vinav ja muutunud väljaheide (“jänesepabulad”, üks serv nagu äralõigatud, linditaoline). Selliste haigusnähtude esinemisel tuleb kindlasti pöörduda oma perearsti poole, kes annab patsiendile saatekirja onkoloogi juurde.

Eespool loetletud sümptomid ei pruugi alati tähendada vähki haigestumist, kuid nende ilmnemine peab muutma inimese tähelepanelikuks ning sundima teda arsti vastuvõtule minema.

Kolorektaalse vähi õigeaegne avastamine sõltubki sellest, kas tuntakse ära kasvaja esmased haigustunnused ning kui kiiresti seejärel arsti poole pöördutakse. Viivitamine või ravimine omal käel tähendab kasvaja korral olulist ajakadu, mis raskendab ravi. Ennetamise seisukohalt on väga tähtis polüüpide avastamine jämesoole endoskoopilise uuringuga ning nende õigeaegne eemaldamine. Geneetilised uuringud võivad lähitulevikus aidata hinnata kolorektaalsesse vähki haigestumise ohtu. Geneetiliselt ohustatud inimesed peaksid regulaarselt käima arstlikel uuringuil. Üks kasvaja varajase avastamise teste on korduv peitvere määramine väljaheites. Kui korduvatel, õigesti tehtud uuringutel avastatakse peitverd, on arstidel põhjust rakendada täpsemaid uurimismeetodeid, avastamaks verejooksu põhjus.

Vaatamata sellele et kolorektaalse vähi diagnostika ei ole raske, on kasvaja avastamise hetkeks umbes 50%-l haigetest vähkkasvaja arenenud nii kaugele, et tervendav ravi on seotud suurte probleemidega või pole isegi tõenäoline.

Käärsoole täpsemad uurimismeetodid on koloskoopia ja kolograafia ehk irrigograafia. Kolograafia korral viiakse eelnevalt puhastatud soolde pärasoole kaudu baariumkontrastainet ja gaasi ning tehakse soolest röntgenipildid. See uurimismeetod on haigele küll vähem ebameeldiv, kuid täpsuselt jääb koloskoopiale alla. Vahel võib osutuda vajalikuks teha nii üks kui teine uuring, et saada soolest täpne ülevaade. Pärasoolekasvajate avastamiseks piisab sageli pärasoole komplemisest sõrmega ning rektoskoopiast. Õigesti tehtud sõrmuuring võimaldab kogenud spetsialistil avastada 90% pärasoolekasvajaist. Rektoskoopia on endoskoopiline uuring, kus eelnevalt puhastatud soolde viiakse torujas instrument, millega on võimalik pärasoolt seestpoolt vaadelda. Võimalikke siirdeid aitavad avastada kopsude röntgenograafia ning kõhuõõne, vaagna ja kõhukelmetaguse õõne ultraheliuuring või kompuutertomograafia.

Kolorektaalse vähi ravi on kombineeritud ja kompleksne. Enamasti tegutsevad raviplaani väljatöötamisel käsikäes vähikirurg, keemiaraviarst ja kiiritusraviarst. Kolorektaalse vähi tervistav ravi on kirurgiline. Keemiaravi alustatakse siis, kui kasvaja on andnud siirdeid või operatsiooni käigus ei olnud võimalik kogu kasvajat eemaldada. Keemiaraviga kaasneb sageli mitmeid organismi talitlushäireid, nagu isutus, iiveldus, kõhulahtisus, naha irdumine kätelt ja labajalgadelt, valgevereloome pidurdus ja trombotsüütide arvu langus. Vähivastane keemiaravi aitab oluliselt tõsta kolorektaalse vähiga haigete elulemust ning seda ka kasvaja kaugele arenenud vormide korral.

Vt ka haavandiline jämesoolepõletik, koloskoopia.