Nägemishäired Autor: Ingeborg Trofimova

Nägemishäired. Kumera sarvkesta ja kaksikkumera silmaläätse tähtis ülesanne on murda silma sattuvaid valguskiiri ning koondada nad ühte punkti silma võrkkestal. Kui kiired koonduvad ühte punkti, siis on silma optilise süsteemi jõud vastavuses silma ehitusega. Selline silm näeb hästi, on emmetroopne (normaalnägev).

Sage nägemishäire on kaugnägevus ehk hüpermetroopia. Kaugnägevateks nimetatakse niisuguseid silmi, mille silmamuna telg eest taha on vajalikust lühem või mille valguskiiri koondav sarvkest ja silmalääts on liiga lamedad. Nendes silmades murduvad valguskiired liiga nõrgalt ega koondu mitte võrkkestal, vaid alles selle taga. Kaugnägev silm ei näe hästi ei lähedale ega kaugele. Et silm näeks hästi, tuleb kiirte teele silma ette asetada kiiri võrkkestale tugevamini ja õigesti koondav kumer prilliklaas – plussklaas.

Silmad võivad olla kaugnägevad juba lapseeast peale, kuid nägemishäire võib algul jääda märkamata, sest noortele omase tugeva lihasejõuga saab läätse kumeramaks muuta ja valguskiiri siiski vajalikult koondada. Selle tagajärjel tekib silmade ülepingutus, mida iseloomustab hõõrdumistunne silmades, valu silmakoobastes ja otsmikus, lugemisel tähtede ebaselgeks muutumine vm. 

Jõudes 40. eluaastatesse, hakkab inimesel silmalääts lamenema, selle elastsus väheneb, kumerdumisvõime kahaneb, valguskiirte koondamine muutub raskemaks – kujuneb vanaeanägevus ehk presbüoopia. Lähedal asuvaid esemeid ja peent kirja hakatakse nägema ebaselgelt, kaugel asuvaid esemeid aga nähakse endiselt hästi. Nägemise parandamiseks tuleb kanda prille.

Vastandlik nähtus on lühinägevus ehk müoopia. Lühinägevateks nimetatakse niisuguseid silmi, mille silmamuna telg eest taha on vajalikust pikem või mille valguskiiri koondavad sarvkest ja silmalääts on ülemäära kumerad. Nendes silmades murduvad valguskiired liiga tugevasti ja ei koondu mitte võrkkestal, vaid selle ees. Lühinägev silm näeb kaugele halvasti, kuid lähedale suhteliselt hästi. Et silm näeks hästi, tuleb kiirte teele silma ette asetada kiiri hajutav ja neid võrkkestale õigesti koondav nõgus prilliklaas – miinusklaas.

Lühinägevuse tekkepõhjus ei ole tänaseni veel päris selge. Geneetiline faktor avaldab kahtlemata suurt mõju. Täheldatakse ka perekonniti esinevat pärilikku kalduvust lühinägevuseks. Lühinägelikud on umbes 20% meie laiuskraadil elavatest inimestest, ka eestlastest. Lühinägevus hakkab harilikult kujunema juba koolieas, 4.–5. klassist alates. Koos kogu organismiga kasvab ka silm, mistõttu lühinägevus üldjuhul progresseerub kuni 18.–20. eluaastani. Selleks ajaks väljakujunenud lühinägevuse aste jääb püsima tavaliselt kuni elu lõpuni. Täiskasvanueas algavat lühinägevust tuleb ette harvem. Kui lühinägevus siiski süveneb, kaasuvad silma optilise süsteemi muutustele silmamuna venimise tõttu ka muutused soonkestas ja võrkkestas. Sel puhul kujuneb lühinägevus juba haiguseks. Otsest ravi lühinägevuse vastu pole. Suurt tähelepanu tuleb pöörata profülaktikale. Prillid lühinägevust ei ravi, nad aitavad ainult paremini näha. 

Nägemisnõrkuse ehk nõrknägevuse ehk amblüoopia korral on silma nägemisvõime vähenenud või puudub. Nägemisnõrkus võib olla kaasasündinud või omandatud. Kaasasündinud  juhtudel  on  kahjustunud  aju, nägemisnärv või silma võrkkest. Nägemisnõrkust võivad põhjustada nii silmahaigused kui ka olukorrad, mille puhul valguse pääs silma on pikemat aega takistatud, või ka kõõrsilmsus, kui kõõritav silm ei osale kahe silmaga nägemises. Sel juhul kaotavad võrkkest ja nägemisnärv oma funktsioonivõime. Nägemisnõrkust ei ole alati võimalik täiesti välja ravida.

Vt ka nägemise hügieen.

Normaalnägevus. Kaugnägevus. Lühinägevus.