Tuberkuloos Autor: Lea Pehme

Tuberkuloos on kogu maailmas levinud ohtlik nakkushaigus, mis võib haarata kõiki elundeid ja kudesid, kuid 80–90% juhtudest paikneb haigus kopsudes. 2007. aastal diagnoositi maailmas 9,3 miljonit uut tuberkuloosijuhtu ning suri 1,8 miljonit tuberkuloosihaiget. Haigestumus on eriti kõrge arengumaades. Eestis diagnoositi 2008. aastal 30,7 haigusjuhtu 100 000 inimese kohta. Soomes, Rootsis, Taanis ja Norras on see näitaja alla 10. Epidemioloogilise olukorra Eestis muudab ohtlikuks multiravimiresistentse (ravimite toimele raskesti alluva) tuberkuloosi suur osakaal – umbes 12% esmasjuhtudest ja ligikaudu 30% korduvatest haigestumistest.

Tuberkuloosi tekitab peamiselt Mycobacteriumtuberculosis – 1–5 μm (mikromeetri) pikkune ja 0,4 μm jämedune aeroobne pulkbakter. Mükobakterite perekonda kuuluvad veel M. bovis, mis tekitab haigust veistel, kuid võib levida ka inimesele, ning M. africanum ja M. microti, mis on eeskätt levinud Aafrikas, põhjustades haigust vastavalt inimesel ja lindudel. Samasse perekonda kuulub ka leepratekitaja M. leprae. Atüüpilised ehk potentsiaalselt patogeensed ehk mittetuberkuloossed mükobakterid (M. avium’i kompleks, M. xenopi jt) on laialt levinud pinnases, looduslikes veekogudes, õhus ja akvaariumides. Normaalse vastupanuvõime ja immuunsusega inimestele on atüüpilised mükobakterid tavaliselt ohutud, kuid immuunpuudulikkuse korral võivad nad põhjustada tuberkuloosiga sarnanevat mükobakterioosi, mille puhul kõige sagedamini on haaratud nahk, kopsud ja lümfisõlmed. Ravimite valik sõltub haigustekitajast, ravikuur võib kesta kuni 2 aastat.

Mükobakter püsib tänavatolmus 10 päeva, vees 150 päeva. Bakter hävib päikesekiirguses 1,5 tunniga ja keetmisel 1–5 minutiga. Tuberkuloosi levik inimeselt inimesele toimub peamiselt õhu kaudu. Nakkusallikaks on baktereid eritav tuberkuloosihaige, eriti nakkusohtlikud on kopsu- ja kõrituberkuloos. Tuberkuloosihaige eritab rääkimisel, köhimisel ja aevastamisel ümbritsevasse õhku sekreedipiisakesi, milles on haigustekitajad. Sekreet kuivab õhus ning kujunevad nn piisktuumad, mis võivad õhus püsida tunde. Sissehingatava õhuga satuvad need inimeste hingamisteedesse. Harva võib ülekanne toimuda tolmnakkusena, st hingatakse sisse põrandalt koos tolmuga õhku tõusnud baktereid.

Nakatumist tuberkuloosibaktereid sisaldava toidu tarvitamisel või otsese kontakti teel (nahatuberkuloos) esineb harva. Ka haigetelt veistelt pärinev piim võib sisaldada tuberkuloosibaktereid, ent juba paarkümmend aastat pole Eestis veisetuberkuloosi diagnoositud.

Tuberkuloos ei ole päritav ega kandu edasi sugurakkude kaudu. Haigustekitaja sattumisel organismi toimib keeruline kaitsereaktsioonide ahel, kus määravaks on sissetunginud bakterite hulk ja virulentsus (tõvestamisvõime) ning organismi immuunsüsteemi tugevus. Nakatumisoht sõltub bakterite hulgast ruumis, kontakti kestusest ja hügieeninõuete järgimisest. Bakterite sissehingamise tõenäosus on väiksem õues ja avatud akendega ruumis. Nakkusohtlikud on ravimata tuberkuloosihaiged, kuid raviga väheneb nakkusoht kiiresti.

Sissehingatud tuberkuloosibakterid peatuvad alveoolides (kopsusompudes), kus nad paljunevad makrofaagides ja kujuneb lokaalne põletikuline reaktsioon kaseoosi (juustutaolise koe) tekkega. Järgneva 2–4 nädala jooksul satuvad bakterid nakatunud makrofaagidega kopsuvärati ja keskseinandi lümfisõlmedesse, tekitades seal samasuguseid muutusi. Kujuneb tuberkuloosi primaarkompleks. Verevooluga võivad haigustekitajad sattuda igasse elundisse – neerudesse, kesknärvisüsteemi ja mujale.

2–8 nädala jooksul areneb rakuline immuunsus ja spetsiifiline allergia, mida saab kindlaks teha tuberkuliiniprooviga. Nii esmane põletik kui bakterieemia (bakterveresus) kulgevad sümptomiteta või väheste üldsümptomitega. Tuberkuloosi nakatunud inimene ei ole siis nakkusohtlik. Organismis olevad tuberkuloositekitajad on peremeesorganismi immuunsüsteemi kontrolli all, bakterite paljunemine ja levik on peatatud.

Tuberkuloosinakkus jääb 90% juhtudest peitinfektsiooniks ning ainult 10% nakatunutest haigestub elu jooksul aktiivsesse tuberkuloosi, suurim on risk haigestuda esimese kahe aasta vältel. HIV-viiruse kandjatel on haigestumisrisk kümneid kordi suurem. 

Kui immuunsüsteem ei tule infektsiooni piiramisega toime, areneb juba algstaadiumis kliiniline tuberkuloos. Esmase tuberkuloosi kulg on tavaliselt soodne, haiguskolded armistuvad ja lubjastuvad, kuigi neis võivad säilida elusad, organismile kahjutud tuberkuloosibakterid.

Aastaid pärast esmast tuberkuloosi võib kurnavate haiguste, traumade, stressi jms tõttu vastupanu tuberkuloosi suhtes nõrgeneda ja paranenud tuberkuloosikolded muutuvad organismisisesteks nakkusallikateks. Neis tekkiva põletiku ägenemise tagajärjel tekib teisene ehk postprimaarne tuberkuloos. Haigus võib areneda neis elundites, kuhu esmasstaadiumis levisid bakterid. Teisene tuberkuloos võib puhkeda ka uue nakatumise tagajärjel.

Protsessi ebasoodsa kulu korral haigus levib, kahjustatud elundites võib alata lagunemine. Soodsa kulu korral haiguskolded imenduvad, tihkestuvad ja armistuvad. Tuberkuloosi põdemine ei anna haiguse suhtes immuunsust – vanade kollete reaktiveerumine või uuesti nakatumine võib põhjustada haiguse taaspuhkemist.

Haigestumist soodustavad immuunsüsteemi nõrgendavad tegurid. Kõige võimsamad mõjurid on HIV-nakkus ja AIDS, aga ka kroonilised põletikud, diabeet, silikoos, vähkkasvajate radio- ja kemoteraapia, alatoitumus ning vaimne ja kehaline ülekoormus. Riskirühma kuuluvad ka vaktsineerimata lapsed ja veeni süstivad narkomaanid. Haigustunnuste ilmnemisel (köha, palavik, väsimus, kaalulangus ja öine higistamine) tuleks pöörduda perearsti poole või maakonna kopsukabinetti.

Tuberkuloosi diagnoosib ja ravib kopsuarst. Kopsuväliste paikmete korral toimub ravi kopsuarsti ja vastava eriarsti koostööna. Haigete terviseseisundi ja nakkusohtlikkuse alusel otsustatakse, kas ravi alustatakse haiglas või ambulatoorselt. Tuberkuloosi ravi toimub antibakteriaalsete medikamentidega vastavalt bakteri ravimitundlikkusele.

Ravimitundliku haigusvormi korral kestab ravikuur vähemalt 6 kuud, sellest 2 kuu jooksul võtab haige korraga 4–5 ravimit, ülejäänud 4 kuu vältel 2 ravimit. Hea tulemuse saavutamiseks ja ravimiresistentsuse kujunemise vältimiseks peab antibakteriaalne ravi olema järjepidev ning toimuma ilma katkestusteta. Selle tagamiseks kasutatakse otseselt kontrollitavat ravi, mis tähendab, et ravimite iga doos võetakse nii haiglas kui ambulatoorselt meditsiinitöötaja juuresolekul. Süsteem toimib kogu Eestis ning sellesse on kaasatud kopsuarstid, perearstid ja sotsiaaltöötajad. Eestis on ravi haigele tasuta. Ravimitundliku tuberkuloosi korral on ravi tõhus ning haiged paranevad. Nakkusoht väheneb oluliselt juba 2-nädalase raviga. Kui tuberkuloosiprotsess ei parane konservatiivse raviga, otsustatakse kirurgilise sekkumise vajadus iga haige puhul eraldi.

Raviskeemis on olulisel kohal erinevate haigussümptomite (köha, palavik jt) ning tuberkuloosiravimite kõrvaltoimete leevendamine. Ravitulemusele aitab kaasa ka küllaldane puhkus ja täisväärtuslik, mitmekesine toit. Tänu efektiivsetele antibakteriaalsetele ravimitele ei kasutata enam tehislikku õhkrinda (pneumotooraks) ega õhkkõhtu (pneumoperitoneum).

Vaktsineerimine kaitseb tuberkuloosi raskete vormide eest (tuberkuloosne meningiit, dissemineeritud vormid). Kõik terved vastsündinud vaktsineeritakse esimestel elupäevadel sünnitusmajas BCG-vaktsiiniga (Bacillus Calmette-Guérin), mis kujutab endast nõrgestatud virulentsusega mükobaktereid. Vaktsiini süstitakse õlavarre ülemisse kolmandikku. 4–6 nädala pärast tekib süstekohal infiltraat, mis jääb püsima nädalateks ja jätab taandarenedes armi. Kui mingil põhjusel on laps sünnitusmajas jäänud vaktsineerimata, võib perearst või lastearst seda teha ka hiljem. Üle 2 kuu vanustel lastel peab vaktsineerimisele eelnema tuberkuliiniproov. Enamasti muutub tuberkuliiniproov vaktsineerimise järel positiivseks: tekib postvaktsinaalne allergia. Revaktsineerimist Eestis ei toimu, sest ei ole veenvaid tõendeid selle efektiivsusest.

Tuberkuloosihaigetega kokkupuutunud inimesed peaksid pöörduma perearsti või kopsuarsti poole, selgitamaks nakatumise või haigestumise võimalikkust. Kontaktsete ringi kuuluvad pereliikmed, haigega ühes ruumis töötavad inimesed, lähimad korterinaabrid ja tuttavad, kellega haige on tihedalt suhelnud. Järgmine kontroll peaks toimuma 6 kuu möödudes ja edaspidi kord aastas 2 aasta jooksul.

Profülaktilist ravi rakendatakse nakkusohtlike tuberkuloosihaigete kontaktsetele ning see sõltub haigel esineva tuberkuloosi vormist ja ravimitundlikkusest. Profülaktilist ravi tehakse ühe ravimiga 6 kuu kestel.

Vt ka AIDS, kopsutuberkuloos, kopsuväline tuberkuloos, ravimiresistentne tuberkuloos, tuberkuliiniproov.

Tuberkuloosibakterid. Tuberkuliiniproovi tegemine ja kubla mõõtmine.