olen lootuse kaotanud 12.10.03 / Nahahaigused

Külastaja küsib:

Tere!
Umbes 7 või 8 aastat tagasi põdesin klamüüdiat, sain ravi (mingi antibiootikum 14 päeva), korduvanalüüsid olid korras ja kõik nagu oli korras. Umbes kolm kuud hiljem kordus kõik taas - kihelus kustis, eritis ja ebamugavustunne suguelundite piirkonnas. Pöördusin jälle arsti poole, tehti uuesti kõikvõimalikud analüüsid aga kõik oli korras. "Igaksjuhuks" määras arst jälle antibiootikume 14 päeva ja nii kordus see 4 või 5 korda või isegi rohkem. Jälle needsamad sümptomid ja jälle antibiootikumid. Kuna probleem pidevalt kordus, pöördusin ma jälle naha ja suguhaiguste arsti poole, kes "arvas", et tegemist võiks olla seenhaigusega ja määras mulle Nizorali tablette. Kuna mul on nagunii küüneseen varbaküüntel tundus mulle see olevat igati asjakohane ravi. Neelasin tablette kohusetundlikult ca 3 kuud ja siis lõpetasin selle sest olukord oli tõesti parem. Kuid ohh häda, kõik kordus jälle. Järgmine nahaarst määras Diflucani tablette 150 ml kord nädalas ja jälle sõin ma neid 3-4 kuud. Siis oli jälle 3-4 kuud vaheaega, kus ma tundsin ennast normaalselt st. mingit ebamugavustunnet ei olnud ja eritis ka puudus. Kui aga siis jälle tekkisid vanad kaebused, proovisin ma ennast ise Diflucaniga ravida, kuid kergendust ei tulnud. Pöördusin siis taas arsti juurde, et saada selgust mis mul viga on, ning arst "arvas" jällegi, et tegemist on seentega ning määras Orungali. Võtsin seda ära vist kaks või kolm pulssi, kuid kaebused jäid püsima ning ma lõpetasin ise selle ravi, kuna ma ei suutnud enam neid tablette võtta - süda oli pidevalt paha.
Vahepeal lasin ennast kontrollida jällegi kõikvõimalike suguhaiguste suhtes, kuid kõik oli absoluutselt korras. Kaastundlik arst ei osanud muud soovitada, kui peenist määrida klotrimasooli kreemiga ja nii ma ka tegin. Aga probleem püsis ja ei kadunud kuhugile. Lõin sellele käega ja üritasin kuidagi edasi elada. Siis aga viskas närv jälle üle ning pöördusin taas arsti poole, kes arvas, et tegemist on eesnäärme põletikuga ja kirjutas jälle antibiootikume! 2x14 päeva. Tõesti veidi aega nagu oligi parem, kuid siis ootamatult muutus nahk jalgadel, kubemes kohutavalt tundlikuks ja valusaks. Kuna riides käimine oli kohutav piin pöördusin ma taas nahaarsti poole, kes leidis, et tegemist on kubemeseenega ja määras kreemravi. Ümbes kolme nädalaga probleemid kadusid. Kuid siis ühel hommikul pestes märkasin, et peenisele, eesnaha peale on tekkinud punakas-lillakas laik mis muutus aina valusamaks. Neid laike aga mõnikord ka täppe tekkis juurde ja samas nad kadusid jälle ära. Näitasin ennast arstile, kes ei osanud midagi soovitada. Otsisin siis teise arsti, kes arvas, et tegemist võiks olla eesnahapõletikuga ning määras vana ja tuttava klotrimasooli kreemi. Natukene see nagu põhjust leevendas ja lasi elada aga ei likvideerinud põhjust. Sama arsti soovitusel pesin suguelundeid füsioloogilise lahusega, määrisin astelpaju õli, Fucidin H ja Fucidini salviga ja ma ei mäleta enam ise ka millega, kuid kõik jäi olulise muutuseta. Lisaks sõin ma iiveldusega võideldes seenetablette. Selle arsti soovitusel pöördusin Tartusse nahaarsti poole, kes tegi analüüsid herpesele. Analüüsid olid negatiivsed aga Valtrexi sõin ma jällegi umbes kolm kuud, iga päev kaks tabletti ja määrisin igasuguseid herpese salve, sest arst "arvas", et äkki ikka on herpes. Aga tulemusi ei olnud mingeid, nahk peenisel oli endiselt katki või punane aga herpesele iseloomulikke ville ei olnud kusagil. Olin täielikus masenduses - aastate jooksul olin kulutanud tuhandeid kroone ravimitele, tasulisele arstiabile, erakabinettidele, eesti parematele arstidele aga tulemus oli NULL. Iga järgnev arst lükkas ümber eelmise diagnoosi ja lubas lahkelt, et ravib mind terveks või vähemalt selgitab välja põhjuse. Üheks põhjuseks pakuti ka allergiat, mille tulemusena vahetasin ma välja kõik senised pesuvahendid. Pesen riideid Miniriskiga ja keha Flora lasteseebiga. Vahepeal neelasin ka allergiavastasid tablette.
Aga lisaks kõigele oli kadunud igasugune elukvaliteet - suguelu ma elada ei saanud, sest igasugune hõõrdumine (seks, masturbeerimine, kitsamad riides) tekitas punetuse ja valusa naha. Olin selleks päevaks loobunud praktiliselt suguelust. Purunes ka aastaid kestnud suhe. Lisaks on maks haige ning igasugused külmetushaigused tabasid mind rajuna. Ning metsik stress. Ma ei suutnud ega suuda ka praegu leppida kuidagi sellega, et minu elu elamisväärne osa on minu 35ndaks eluaastaks läbi.
Alustasin antidepressantide manustamist ning samal ajal alustasin perearsti soovitusel peenise kreemitamisest Canifug kreemiga ja pesemist 2x päevas füsioloogiliselahusega. Pärast ligi kahekuulist kreemitamist on olukord veidi paremaks muutunud - vähemalt riideid on võimalik seljas kanda ja nahk ei ole enam nii valus. Kui juhtub nahk katki minema, siis kasutan ma tavaliselt Panthenoli salvi ja asjad paranevad. Lisaks muidugi siis pidev Canifug. Punased laigud on oluliselt taandunud ja nüüd on need peamiselt "peenise juure" piirkonnas ja peenise "taga". Perearst on suhteliselt kindel, et tegemist on kandidoosiga ja tõesti seenesalvid leevendavad seda probleemi. Haigus võib ägeneda ilmade muutusega või näiteks haigestumisega. Aga siiski mitte nii hullult kui see oli 8 kuud tagasi. Suguelu pole ma elanud juba ammu...
Mida siis nüüd ikkagi teha? On mul veel lootust elada normaalset elu? Kaua see haigus kestab? Kas mingeid analüüse saab teha, et seda diagnoosi kinnitada? Kuidas ma peaksin toituma, millest loobuma jms küsimused? Olen valmis pöörduma ka välismaale arsti juurde, kui see tuleb asjale kasuks...
Endast nii palju, et olen 35 aastane Tallinna mees, lisaks sellele haigusele on mul ka küüneseen ja psoriaas (peamiselt juuste all ja mõnes üksikus kohas kehal).

Parimat soovides.
P.T