AMLODIPIN-RATIOPHARM 5 MG

Hüpertensioon.
Krooniline stabiilne stenokardia.
Vasospastiline (Prinzmetal'i) stenokardia.

Täiskasvanud
Nii hüpertensiooni kui stenokardia puhul on amlodipiini tavaline algannus 5 mg üks kord ööpäevas,
mida sõltuvalt individuaalse patsiendi ravivastusest saab suurendada maksimaalse annuseni 10 mg.

Hüpertensiooniga patsientidel kasutatakse amlodipiini kombineeritult tiasiiddiureetikumi,
alfablokaatori, beetablokaatori või angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitoriga. Stenokardia
korral võib amlodipiini kasutada monoteraapiana või kombineeritult teiste stenokardiavastaste
ravimitega, kui patsiendi stenokardia ei allu ravile nitraatidega ja/või kui beetablokaatorite annustest ei
piisa.

Amlodipiini annust ei ole vaja kohandada, kui samaaegselt manustatakse tiasiiddiureetikume,
beetablokaatoreid või angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitoreid.

Patsientide erirühmad
Eakad
Amlodipiini võrdsed annused on nii eakatel kui noortel ühtviisi hästi talutavad. Eakatel on soovitatav
kasutada tavapärast annustamisskeemi, ent annuse suurendamisel tuleb rakendada ettevaatust (vt
lõigud 4.4 ja 5.2).

Maksakahjustus
Puuduvad annustamissoovitused kerge kuni mõõduka maksakahjustusega patsientidele; seetõttu tuleb
annuste määramisel olla ettevaatlik ja alustada annustamisvahemiku väiksematest väärtustest (vt
lõigud 4.4 ja 5.2). Amlodipiini farmakokineetikat raske maksakahjustuse korral ei ole uuritud. Raske
maksakahjustusega patsientidel tuleb alustada amlodipiini väikseimast annusest, suurendades seda
aeglaselt.

Neerukahjustus
Amlodipiini plasmakontsentratsioonide muutused ei korreleeru neerukahjustuse astmega, mistõttu
soovitatakse tavalisi annuseid. Amlodipiin ei ole dialüüsitav.

Lapsed
Hüpertensiooniga lapsed ja noorukid vanuses 6…17 aastat
6…17-aastaste hüpertensiooniga lapspatsientide soovitatav suukaudne annus on alguses 2,5 mg üks
kord ööpäevas, mida võib suurendada 5 mg-ni üks kord ööpäevas, kui 4 nädala pärast ei ole saavutatud
vererõhu eesmärkväärtust. Lapspatsientidel ei ole uuritud suuremaid annuseid kui 5 mg üks kord
ööpäevas (vt lõigud 5.1 ja 5.2).

Alla 6-aastased lapsed
Andmed puuduvad.

Manustamisviis
Tablett suukaudseks manustamiseks.

Amlodipiin on vastunäidustatud järgmiste seisunditega patsientidele:
- ülitundlikkus amlodipiini, dihüdropüridiini derivaatide või lõigus 6.1 loetletud mis tahes
abiainete suhtes
- raske hüpotensioon
- šokk, (sh kardiogeenne šokk)
- vasaku vatsakese väljajuhte obstruktsioon (sh raske aordi stenoos)
- hemodünaamiliselt ebastabiilne südamepuudulikkus pärast ägedat müokardiinfarkti.

Amlodipiini ohutus ja efektiivsus hüpertensiivse kriisi korral ei ole tõestatud.

Kasutamine südamepuudulikkusega patsientidel
Südamepuudulikkusega patsiente tuleb ravida ettevaatusega. Pikaajalises platseebokontrollitud
uuringus, kus osalesid raske südamepuudulikkusega patsiendid (määratud New Yorgi
Südameassotsiatsiooni - NYHA - klassifikatsiooni järgi III ja IV aste), oli kopsuturse
esinemissagedus amlodipiiniga ravitute rühmas suurem kui platseeborühmas (vt lõik 5.1). Kui
patsiendil esineb südame paispuudulikkus, tuleb kaltsiumikanali blokaatorite, sh amlodipiini
kasutamisel olla ettevaatlik, sest need ravimid võivad suurendada edaspidist suremust ja
kardiovaskulaarsete tüsistuste riski.

Kasutamine maksafunktsiooni kahjustusega patsientidel
Maksafunktsiooni kahjustusega patsientidel on amlodipiini lõplik poolväärtusaeg pikenenud ja AUC
väärtused suurenenud. Annustamise erijuhised puuduvad. Seetõttu tuleb nendel patsientidel
amlodipiinravi alustada annustamisvahemiku väikseimatest annustest ja rakendada ettevaatust nii ravi
alustamisel kui annuste suurendamisel. Raske maksakahjustusega patsientidel võib olla vajalik annuse
aeglane suurendamine koos hoolika jälgimisega.

Kasutamine eakatel patsientidel
Eakatel patsientidel tuleb annuseid suurendada ettevaatusega (vt lõigud 4.2 ja 5.2).

Kasutamine neerupuudulikkusega patsientidel
Neerupuudulikkusega patsientidel võib amlodipiini kasutada tavaannustes. Muutused amlodipiini
plasmakontsentratsioonides ei oma seost neerupuudulikkuse astmetega. Amlodipiin ei ole dialüüsitav.

Teiste ravimite toimed amlodipiinile
CYP3A4 inhibiitorid: Amlodipiini kasutamine samaaegselt mõõdukate või tugevate CYP3A4
inhibiitoritega (proteaasi inhibiitorid, asooli tüüpi seenevastased ravimid, makroliidid nagu
erütromütsiin või klaritromütsiin, verapamiil või diltiaseem) võib põhjustada ekspositsiooni olulist
suurenemist amlodipiinile. Sellised FK variatsioonid võivad eakatel olla kliiniliselt rohkem
väljendunud. Seega võib tekkida vajadus kliinilise jälgimise ja annuse kohandamise järele.

CYP3A4 indutseerijad: Puudub teave CYP3A4 indutseerijate toime kohta amlodipiinile. Samaaegne
CYP3A4 indutseerijate (nt rifampitsiin, liht-naistepuna) manustamine võib viia amlodipiini
plasmakontsentratsiooni vähenemiseni. Amlodipiini ja CYP3A4 indutseerijate koosmanustamisel
tuleb rakendada ettevaatust.

Amlodipiini ei ole soovitatav manustada koos greipfruudi või greipfruudimahlaga, sest see võib
mõnedel patsientidel suurendada ravimi biosaadavust, mille tagajärjeks on vererõhku langetava toime
tugevnemine.

Dantroleen (infusioon): Loomadel on täheldatud hüperkaleemiast tingitud letaalset vatsakeste
fibrillatsiooni ja kardiovaskulaarset kollapsit pärast verapamiili manustamist koos intravenoosse
dantroleeniga. Hüperkaleemia riski tõttu on soovitatav, et välditakse kaltsiumikanali blokaatorite
samaaegset manustamist maliigse hüpertermia ravis ja maliigsele hüpertermiale kalduvatele
patsientidele.

Amlodipiini toimed teistele ravimitele
Amlodipiini vererõhku langetav toime tugevdab teiste antihüpertensiivsete omadustega
ravimpreparaatide vererõhku alandavat toimet.

Kliinilistes koostoimeuuringutes ei mõjutanud amlodipiin atorvastatiini, digoksiini, varfariini ega
tsüklosporiini farmakokineetikat.

Simvastatiin: 10 mg amlodipiini ja 80 mg simvastatiini annuste mitmekordne samaaegne manustamine
põhjustas ekspositsiooni suurenemist simvastatiinile 77%, võrreldes ainult simvastatiini
manustamisega. Patsientidel, kes saavad amlodipiini, tuleb simvastatiini annust piirata 20 mg-ni
ööpäevas.

Rasedus
Amlodipiini ohutust raseduse ajal ei ole tõestatud.
Loomkatsetes täheldati suurte annuste korral reproduktsioonitoksilisust (vt lõik 5.3).

Amlodipiini kasutamine raseduse ajal on näidustatud üksnes ohutuma alternatiivse ravimi puudumise
korral ning juhul, kui haigus ise ohustab ema ja loodet rohkem.

Imetamine
Ei ole teada, kas amlodipiin eritub rinnapiima.. Otsuse tegemisel, kas jätkata/katkestada rinnaga
toitmine või jätkata/katkestada ravi amlodipiiniga tuleb arvesse võtta rinnaga toitmisest saadavat kasu
lapsele ja amlodipiinravist tulenevat kasu emale.

Fertiilsus
Mõnedel kaltsiumikanali blokaatoritega ravitud patsientidel on teatatud pöörduvatest biokeemilistest
muutustest spermatosoidide peaosas. Amlodipiini võimaliku toime kohta fertiilsusele ei ole piisavalt
kliinilisi andmeid. Ühes uuringus rottidel leiti kõrvaltoimeid isasloomade fertiilsusele (vt lõik 5.3).

Amlodipiinil on kerge või mõõdukas toime autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele.
Patsientidel, kellel esinevad amlodipiini kasutades pearinglus, peavalu, väsimus või iiveldus, võib
reaktsioonivõime olla langenud. Ettevaatus on soovitatav, eeskätt ravi alustamisel.

Ohutusprofiili kokkuvõte
Kõige sagedamini teatatud kõrvaltoimed ravi ajal on unisus, pearinglus, peavalu, palpitatsioonid,
nahaõhetus, kõhuvalu, iiveldus, hüppeliigese piirkonna turse, ödeem ja väsimus.

Kõrvaltoimete loetelu tabelis
Amlodipiinravi ajal on täheldatud ja teatatud järgnevatest kõrvaltoimetest alljärgneva
esinemissagedusega:
Väga sage (≥1/10); sage (≥1/100 kuni <1/10); aeg-ajalt (≥1/1000 kuni <1/100); harv (≥1/10 000 kuni
<1/1000); väga harv (<1/10 000).

Kõrvaltoimed on igas esinemissageduse rühmas esitatud tõsiduse vähenemise järjekorras.

Organsüsteemi klass
Sagedus
Kõrvaltoimed
Vere ja lümfisüsteemi häired
Väga harv
Leukotsütopeenia, trombotsütopeenia
Immuunsüsteemi häired
Väga harv
Allergilised reaktsioonid
Ainevahetus- ja toitumishäired
Väga harv
Hüperglükeemia
Psühhiaatrilised häired
Aeg-ajalt
Unetus, meeleoluhäired (sealhulgas
ärevus), depressioon

Harv
Segasusseisund
Närvisüsteemi häired
Sage
Unisus, pearinglus, peavalu (eriti ravi
alguses)

Aeg-ajalt
Treemor, düsgeusia, minestus,
hüpesteesia, paresteesiad

Väga harv
Hüpertoonia, perifeerne neuropaatia
Silma kahjustused
Aeg-ajalt
Nägemishäired (sealhulgas diploopia)
Kõrva ja labürindi kahjustused
Aeg-ajalt
Tinnitus
Südame häired
Sage
Südamepekslemine

Väga harv
Müokardiinfarkt, arütmia (kaasa arvatud
bradükardia, ventrikulaarne tahhükardia ja
kodade virvendusarütmia)
Vaskulaarsed häired
Sage
Nahaõhetus

Aeg-ajalt
Hüpotensioon

Väga harv
Vaskuliit
Respiratoorsed, rindkere ja
Aeg-ajalt
Düspnoe, nohu
mediastiinumi häired
Väga harv
Köha
Seedetrakti häired
Sage
Kõhuvalu, iiveldus

Aeg-ajalt
Oksendamine, düspepsia, seedehäired
(sealhulgas kõhulahtisus ja kõhukinnisus),
suukuivus

Väga harv
Pankreatiit, gastriit, igemete hüperplaasia
Maksa ja sapiteede häired
Väga harv
Hepatiit, ikterus, maksaensüümide
aktiivsuse suurenemine*
Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Aeg-ajalt
Alopeetsia, purpur, nahavärvi muutused,
hüperhidroos, pruritus, lööve, eksanteem

Väga harv
Angioödeem, multiformne erüteem,
nõgestõbi, eksfoliatiivne dermatiit,
Stevensi-Johnsoni sündroom, Quincke
ödeem, fotosensitiivsus
Lihas-skeleti ja sidekoe
Sage
Pahkluu turse
kahjustused
Aeg-ajalt
Liigesvalu, lihasvalu, lihaskrambid,
seljavalu
Neerude ja kuseteede häired
Aeg-ajalt
Urineerimishäired, noktuuria, suurenenud
urineerimissagedus
Reproduktiivse süsteemi ja
Aeg-ajalt
Impotentsus, günekomastia
rinnanäärme häired
Üldised häired ja manustamiskoha Sage
Tursed, väsimus
reaktsioonid
Aeg-ajalt
Valu rinnus, asteenia, valu, halb
enesetunne
Uuringud
Aeg-ajalt
Kehakaalu tõus, kehakaalu langus
*enamasti seotud kolestaasiga

Üksikjuhtudel on teatatud ekstrapüramidaalsest sündroomist.

Kogemused tahtliku üleannustamise kohta inimestel on piiratud.

Sümptomid
Olemasolevate andmete põhjal võib suur üleannustamine põhjustada ülemäärast perifeerset
vasodilatatsiooni ning tõenäoliselt reflektoorset tahhükardiat. Kirjeldatud on ka märkimisväärset ning
tõenäoliselt pikaajalist süsteemset hüpotensiooni, sealhulgas surmaga lõppevat šokki.

Ravi
Amlodipiini üleannustamisest tingitud kliiniliselt oluline hüpotensioon vajab aktiivset südame-
veresoonkonda toetavat ravi, kusjuures tuleb pidevalt jälgida südame- ja hingamisfunktsiooni, asetada
jäsemed kõrgemale ning hinnata tsirkuleeriva vedeliku mahtu ja uriini hulka.
Veresoonkonna toonuse ja vererõhu taastamisel võib kasu olla vasokonstriktorite manustamisest, kui
nende kasutamine ei ole vastunäidustatud. Intravenoosse kaltsiumglükonaadi manustamine võib
soodustada kaltsiumikanalite blokaadist tingitud toimete pöördumist.
Mõnel juhul võib abi olla maoloputusest. Uuringud tervetel vabatahtlikel on näidanud, et manustades
aktiivsütt kuni kaks tundi pärast 10 mg amlodipiini manustamist, väheneb amlodipiini
imendumiskiirus.
Kuna amlodipiin seondub suures osas valkudega, ei ole dialüüsist tõenäoliselt kasu.

Farmakoterapeutiline rühm: Kaltsiumikanali blokaatorid, peamiselt vaskulaarse toimega selektiivsed
kaltsiumikanali blokaatorid, ATC-kood: C08CA01

Amlodipiin on kaltsiumiiooni sissevoolu inhibiitor, mis kuulub dihüdropüridiini rühma (aeglase kanali
blokaator ehk kaltsiumiiooni antagonist), mis pärsib kaltsiumiioonide transmembraanset sissevoolu
südame ja veresoonte silelihasrakkudesse. Amlodipiini antihüpertensiivse toime mehhanism on
tingitud otsesest lõõgastavast toimest veresoonte silelihasrakkudele. Amlodipiini stenokardiavastase
toime täpne toimemehhanism ei ole täielikult teada, kuid amlodipiin vähendab üldist isheemilist
koormust järgmisel kahel viisil:

1.
Amlodipiin laiendab perifeerseid arterioole, vähendades seega üldist perifeerset vastupanu
(järelkoormus), mille vastu süda töötab. Südame löögisagedus jääb samaks, kuid selline südame
koormuse langus vähendab südamelihase energiakulu ja hapnikuvajadust.
2.
Amlodipiini toimemehhanism hõlmab tõenäoliselt ka peamiste koronaararterite ja arterioolide
laiendamist nii normaalse verevarustusega kui ka isheemilistes piirkondades. Veresoonte
laienemine suurendab südamelihase hapnikuvarustust südame pärgarterite spasmiga
(Prinzmetali ehk variantstenokardiaga) patsientidel.

Hüpertensiooniga patsientidel vähendab üks kord ööpäevas manustatud ravim vererõhku nii püstises
asendis kui pikali olles kliiniliselt olulisel määral 24 tunniks. Kuna toime algus on aeglane, ei kaasne
amlodipiini manustamisega ägedat hüpotensiooni.

Stenokardiaga patsientidel pikendab amlodipiini manustamine üks kord ööpäevas üldist füüsilise
koormuse taluvuse aega, aega stenokardiahoo alguseni ja aega ST-segmendi 1 mm depressioonini,
vähendades nii stenokardiahoogude sagedust kui ka glütserüültrinitraadi kasutamist.
Amlodipiiniga ei kaasne mingeid metaboolseid kõrvaltoimeid ega muutusi plasma lipiididesisalduses
ja seda saab kasutada astma, diabeedi või podagraga patsientidel.

Kasutamine südame koronaartõvega (CAD) patsientidel
Amlodipiini efektiivsust kliiniliste tüsistuste ennetamisel pärgarterite haigusega (CAD) patsientidel
hinnati sõltumatus mitmekeskuselises juhuvalikuga topeltpimedas platseebokontrolliga uuringus
1997 patsiendil (CAMELOT - Comparison of Amlodipine vs. Enalapril to Limit Occurrences of
Thrombosis). Neist patsientidest 663 said raviks 5…10 mg amlodipiini, 673 patsienti raviti 10…20 mg
enalapriiliga ja 655 patsienti raviti platseeboga lisaks standardravile statiinide, beetablokaatorite,
diureetikumide ja aspiriiniga; ravi kestis 2 aastat. Efektiivsuse võtmetulemused on esitatud tabelis 1.
Need tulemused näitavad, et amlodipiinraviga seostus stenokardia tõttu hospitaliseerimiste ja südame
pärgarterite haigusega patsientide revaskulariseerimisprotseduuride vähenemine.

Tabel 1. CAMELOT uuringu oluliste kliiniliste tulemite esinemissagedus


Kardiovaskulaarsete tüsistuste määr, Amlodipiin vs. platseebo
arv (%)
Tulemid
Amlodipiin Platseebo
Enalapriil
Riskimäär (95% P väärtus
UI)
Esmane tulemusnäitaja
Kardiovaskulaarne
110 (16,6)
151 (23,1)
136 (20,2)
0,69
0,003
kõrvaltoime
(0,54...0,88)
Üksikkomponendid
Koronaarne
78 (11,8)
103 (15,7)
95 (14,1)
0,73
0,03
revaskulariseerimine
(0,54...0,98)
Hospitaliseerimine
51 (7,7)
84 (12,8)
86 (12,8)
0,58
0,002
stenokardia näidustusel
(0,41...0,82)
Mittefataalne MI
14 (2,1)
19 (2,9)
11 (1,6)
0,73
0,37
(0,37...1,46)
Insult või TIA
6 (0,9)
12 (1,8)
8 (1,2)
0,50
0,15
(0,19...1,32)
Kardiovaskulaarne surm
5 (0,8)
2 (0,3)
5 (0,7)
2,46
0,27
(0,48...12,7)
Hospitaliseerimine SPP
3 (0,5)
5 (0,8)
4 (0,6)
0,59
0,46
näidustusel
(0,14...2,47)
Elustatud südameseiskus
4 (0,6)
1 (0,1)
NA
0,04
Uus perifeerse
5 (0,8)
2, (0,3)
8 (1,2)
2,6
0,24
vaskulaarse haiguse juht
(0,50...13,4)
Lühendid: SPP - südame paispuudulikkus; UI - usaldusintervall; MI - müokardiinfarkt; TIA -transitoorse isheemia atakk

Kasutamine südamepuudulikkusega patsientidel
Hemodünaamika uuringud ja kehalisel koormusel põhinevad kliinilised uuringud NYHA järgi II…IV
astme südamepuudulikkusega patsientidel on näidanud, et amlodipiin ei põhjustanud kliinilise seisundi
halvenemist, hinnatuna koormustaluvuse, vasaku vatsakese väljutusfraktsiooni ning kliiniliste nähtude
ja sümptomite alusel.

Platseebokontrollitud uuringus (PRAISE) osalesid NYHA järgi III…IV astme südamepuudulikkusega
patsiendid, kellele manustati digoksiini, diureetikume ja AKE-inhibiitoreid. Uuringust järeldus, et
amlodipiin ei suurenda suremusriski ega südamepuudulikkusest tingitud suremuse ning haigestumuse
ühisriski.

Pikaaegses platseebokontrollitud jätku-uuringus (PRAISE 2) NYHA III ja IV klassi kuuluvatel
südamepuudulikkusega patsientidel, kellel puudusid isheemiatõvele viitavad kliinilised sümptomid või
objektiivsete uuringute leid ning kes said raviks AKE inhibiitorite, digitaalise ja diureetikumide
stabiilseid annuseid, ei mõjutanud amlodipiin üldist kardiovaskulaarset suremust. Selles uuringus
seostati amlodipiinravi kopsuturse juhtude arvu suurenemisega.

Südameinfarkti ennetamise uuring (ALLHAT)
Uuemate medikamentoosse raviviiside võrdlemiseks viidi läbi juhuvalikuga topeltpime haigestumuse
ja suremuse uuring ALLHAT (Antihypertensive and Lipid-Lowering Treatment to Prevent Heart
Attack Trial, antihüpertensiivse ja lipiide langetava ravi kaudu südameinfarkti ennetamise uuring):
kerge kuni mõõduka hüpertensiooni raviks kasutati esmavaliku ravina 2,5…10 mg amlodipiini
ööpäevas (kaltsiumikanali blokaator) või 10…40 mg lisinopriili ööpäevas (AKE inhibiitor) võrreldes
tiasiiddiureetikum kloortalidooniga annuses 12,5…25 mg ööpäevas.

33 357 hüpertensiooniga patsienti vanuses 55 aastat või rohkem randomiseeriti ja neid jälgiti
keskmiselt 4,9 aasta jooksul. Patsientidel esines vähemalt üks täiendav südame isheemiatõve
riskitegur, sh varasem müokardiinfarkt või insult (>6 kuud enne uuringusse kaasamist) või mõni muu
dokumenteeritud aterosklerootiline kardiovaskulaarne haigus (keskmiselt 51,5%), II tüübi diabeet
(36,1%), HDL-kolesterool < 35 mg/dl (11,6%), vasaku vatsakese hüpertroofia, mis oli diagnoositud
elektrokardiogrammi või ehhokardiograafia abil (20,9%), käesolevalt suitsetaja (21,9%).

Esmaseks tulemusnäitajaks oli koondnäitaja, mis hõlmas fataalset südame isheemiatõbe või
mittefataalset müokardiinfarkti. Esmane tulemusnäitaja ei erinenud oluliselt amlodipiinipõhise ja
kloortalidoonipõhise ravi puhul: RM 0,98 95% UI (0,90…1,07) p=0,65. Teiseste tulemusnäitajate osas
oli südamepuudulikkuse (kardiovaskulaarse kombineeritud koondtulemusnäitaja osa) esinemissagedus
oluliselt suurem amlodipiini rühmas võrreldes kloortalidooni rühmaga (10,2% vs. 7,7%, RM 1,38,
95% UI [1,25…1,52] p<0,001). Siiski puudus amlodipiinipõhise ja kloortalidoonipõhise ravi puhul
oluline erinevus igal põhjusel suremuse osas. RM 0,96 95% UI [0,89…1,02] p=0,20.

Kasutamine lastel (vanuses 6 aastat või rohkem)
Uuringus, mis hõlmas 268 valdavalt sekundaarset hüpertooniat põdevat last vanuses 6...17 eluaastat,
võrreldi amlodipiini 2,5 mg ja 5 mg annust platseeboga, selgus, et mõlemad annused vähendasid
süstoolset vererõhku märgatavalt enam kui platseebo. Erinevus kahe annuse vahel ei olnud statistiliselt
oluline.
Amlodipiini pikaajalist mõju kasvule, puberteedile ning üldisele arengule ei ole uuritud. Lapseea
amlodipiinravi pikaaegne tõhusus kardiovaskulaarse haigestumuse ja suremuse vähendamisel
hilisemas täiskasvanueas ei ole tõestatud.

Imendumine, jaotumine, seondumine plasmavalkudega
Pärast raviannuste suukaudset manustamist imendub amlodipiin hästi, saavutades maksimaalse taseme
veres 6…12 tundi pärast annustamist. Absoluutne biosaadavus on hinnanguliselt 64…80%.
Jaotusruumala on ligikaudu 21 l/kg. In vitro uuringutes on näidatud, et ligikaudu 97,5% ringlevast
amlodipiinist on seondunud plasmavalkudele.

Toit ei mõjuta amlodipiini biosaadavust.

Biotransformatsioon, eritumine
Plasma lõplik eliminatsiooni poolväärtusaeg on ligikaudu 35…50 tundi ja see on üks kord ööpäevas
manustamisel püsiv. Amlodipiin metaboliseerub maksas ulatuslikult, moodustades inaktiivseid
metaboliite. 10% eelühendist ja 60% metaboliitidest eritub uriiniga.

Kasutamine maksakahjustuse korral
Amlodipiini manustamise kohta maksakahjustusega patsientidele on väga vähe kliinilisi andmeid.
Maksapuudulikkusega patsientidel on amlodipiini kliirens vähenenud, mille tagajärjel pikeneb
poolväärtusaeg ja suureneb AUC (ligikaudu 40…60%).

Kasutamine eakatel
Maksimaalse plasmakontsentratsiooni saavutamiseks kuluv aeg on sarnane noortel patsientidel
täheldatuga. Eakatel patsientidel võib hakata kliirens vähenema, põhjustades AUC ja lõpliku
eliminatsiooni poolväärtusaja suurenemist. Südamepuudulikkusega patsientidel erinevates uuritud
vanusegruppides olid AUC ja eliminatsiooni poolväärtusaja tõusu tulemused vastavuses oodatuga.

Kasutamine lastel
Populatsiooni farmakokineetika uuringus osales 74 hüpertooniat põdevat last vanuses 12 elukuud kuni
17 eluaastat (kus 34 patsienti oli vanuses 6...12 eluaastat ning 28 patsienti vanuses 13...17 eluaastat),
kes said amlodipiini 1,25 mg kuni 20 mg kas üks või kaks korda ööpäevas. Lastel vanuses 6...12
eluaastat ning noorukitel vanuses 13...17 eluaastat oli tüüpiline oraalne kliirens (CL/F) poistel
vastavalt 22,5 ja 27,4 l/h ning tüdrukutel 16,4 ja 21,3 l/h. Eri indiviidide vahel täheldati ravimi
ekspositsiooni osas suuri erinevusi. Andmeid alla 6-aastaste laste kohta on esitatud piiratud hulgal.

Reproduktsioonitoksilisus
Reproduktsiooniuuringutes rottidel ja hiirtel on leitud poegimise hilinemist, poegimise kestuse
pikenemist ja järglaste elulemuse vähenemist annuste juures, mis ületasid ligikaudu 50-kordselt
maksimaalset soovitatavat annust inimesel mg/kg alusel.

Kahjulik toime fertiilsusele
Amlodipiini annused kuni 10 mg/kg ööpäevas (8-kordne* maksimaalne soovitatav annus inimesel
10 mg mg/m2 alusel) ei mõjutanud rottide viljakust (isased said ravi 64 päevas ja emased 14 päeva
enne paaritumist). Teises uuringus rottidel manustati isastele rottidele 30 päeva jooksul
amlodipiinbesilaati annustes, mis olid võrreldavad inimeste annusega mg/kg alusel. Tulemusena
vähenes plasmas folliikuleid stimuleeriva hormooni ja testosterooni tase, samuti vähenes sperma
tihedus ja küpsete spermatiidide ja Sertoli rakkude arv.

Kartsinogeensus, mutageensus
Rottidele ja hiirtele manustati söödaga amlodipiini kahe aasta jooksul. Kontsentratsioonidel, mis
arvestuslikult andsid ööpäevaseks annusetasemeks 0,5, 1,25 ja 2,5 mg ööpäevas, kartsinogeensuse
ilminguid ei esinenud. Suurim annus (hiirtel sama ja rottidel kahekordne maksimaalne soovitatav
kliiniline annus 10 mg mg/m2 alusel) oli lähedane maksimaalsele talutavale annusele hiirte puhul, aga
mitte rottide puhul.

Mutageensuse uuringutes ei leitud mingeid ravimiga seotud toimeid geeni ega kromosoomi tasandil.

* Aluseks on 50 kg kehakaaluga patsient.

Mikrokristalne tselluloos (E460)
Kaltsiumvesinikfosfaat (E341)
Naatriumtärklisglükolaat (tüüp A)
Magneesiumstearaat (E470b)

Ei kohaldata.

PVC/PVDC/alumiinium blisterpakend
5 aastat.

HDPE pudel
2 aastat
Kõlblikkusaeg pärast esmast avamist: 4 kuud

Hoida temperatuuril kuni 25°C.
Hoida originaalpakendis, valguse ja niiskuse eest kaitstult.

PVC/PVDC/alumiinium blisterpakend.
10, 14, 20, 28, 30, 30x1, 50, 50x1, 56, 60, 90, 98, 100, 100x1, 200, 250 tabletti.
N100 on pakendatud HDPE pudelitesse PP keeratava korgiga

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erinõuded puuduvad.