palun abi 06.08.03 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Olen keskealine naine, abielus, kaks täiskasvanud last.Kõik oli nagu korras.Kolm aastat tagasi juhtus mu eelmises töökohas ebameeldiv intsident ja ma kaotasin töö.Reageerisin sellele endalegi ootamatult, sattusin kohutavasse depressiooni.Konsulteerisin psühhiaatriga, ta määras mulle poole aasta pikkuse ravi, algul Prozac, hiljem fluanxol ja amitriptülliin.Umbes poole aasta pärast tundsin ennast juba päris hästi.Sain uue töö ja kõik justkui sujus jälle.Olen loomult muidu rõõmsameelne inimene, aga sellest ajast alates ei taha ma eriti kellegagi suhelda ja praeguseks olen praktiliselt erak.Sel aastal kordus kõik jälle, kuigi põhjus oli teine.Nimelt tekkis mul abieluväline suhe.Sellest sai teada mu abikaasa ja ka mu uue tuttava abikaasa.Koos korraldasid nad nii, et juhtusime kõik neljakesi kokku.Et räägiks nagu suud puhtaks või nii.Mida seal räägiti,ma ei tea, kuna ma ei mäleta rohkem kui umbes 15 min.sellest.Hommikul pöördusin perearsti poole, kes koheselt määras mulle ravi ja saatis haiguslehele.Tema soovitusel konsulteerisin psühholoogiga.Nüüd olen tarvitanud Cipralexi neli kuud.Mälukaotusi on olnud ka peale seda.Aga rohkem teeb mulle muret see, et mul on tekkinud enesetapumõtted.Olen ka paar korda üritanud, kuid pole õnnestunud.Ma ei tunne , et mul oleks nendest tablettidest kasu, ma ei usu neisse.Ja kuna olukord pole minu jaoks muutunud, siis vaevalt et neist kasu ongi.Ma olen sattunud nagu mingisse nõiaringi,millest ma ei suuda välja tulla.Pere abile ei tasu siin loota, seda ma olen kogenud.Kõik mõistavad mind hukka,keegi ei suuda mõista.Mida teha!?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Probleemistik mitmekihiline: sotsiaalsed probleemid tööga, sellest tulevad meeleolu-probleemid, hulknurk, süüdistused ja elumõtte küsimused. Mida teha? Esiteks, vajate korralikku pihtimist e psühholoogi või psühhiaatri juures muremäe alt vabanemist. Teiseks, sellejärgselt saate rahulikumas, "kainemas" olukorras peresuhete "raamid" paika panna: kas nii või naa, mida süda ütleb, mida kohustused nõuavad (lapsed suured, seega see tähtasim nagu ei tohiks südame häält segada). Kolmandaks, minevikus "leelotamine" ei sobi, etteheiteid teha ei tohi. Minevikku me keegi muuta ei saa ja ei peagi. Kui oli, siis ilmselt pidi nii olema. Neljandaks, elu on elamiseks, enda ja laste ja esivanemate nimel. Psühhiaater saab siin mõne rohuga Teid aidata.
Olete elus ja "nupp nokib" - elage, olge õnnelik. Õnn on südames, lastes ja Teie poolt valitud eluteel.
Parimate soovidega Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?