Kuhu pöörduda hirmudega? 05.04.05 / Psühhiaatria
Külastaja küsib:
Tere!
Tunnen, et vajan kas psühholoogilist või psühhiaatrilist abi, kuid kas see on ka haigekassakaardi alusel või raha eest? Põhimõtteliselt on see ükskõik, sest mul pole kumbagi. Kuhu sellisel juhul saab pöörduda? Olen endas avastanud või tekitanud väga palju probleeme, mis tõenäoliselt taanduvad kõik mingile ühele põhjusele. Mul on raskusi enesekindluse, seepärast ka töö ja armastuse leidmisega. Samal ajal kardan ka enesekindlaks saada, sest avastasin, et kardan siis muutuda egoistiks. Mulle meeldib samas olla tagasihoidlik (st see omadus meeldiks mulle endas, kui ei esineks hirmu), mis on ka mingil moel enesekindlusetuse tulemus. Mul pole eriti sõpru ja elan üksi, mistõttu vaid süveneb mu halb enesehinnag. Kohati pole nädalate kaupa mitte kellegagi suhelda. Tahaks osata end armastada, aga ei tea, kuidas seda teha. Mind häirib enda puhul ka kadedus ja siis kardan teisi kadedaks muuta, sest siis neis tekib negatiivne tunne, mis on seotud minuga, ja võivad olla ettearvamatud. Ja eriti vihkan end siis, kui ma eksin, ma ei oska end armastada oma vigadega. Mind ei aita väide, et teeme kõik vigu. Tahaks osata kuidagi ise toime tulla. On mul mõned tuttavad, kellele vahel helistan ja nõu küsin, kuid kohati tundub, et olen neist liiga sõltuv. Nad tahavad ka elada. Tunnen end suure kobakäpana, kes ei oska ise elus hakkama saada ja ise asju ajada. See võib olla ka seotud selle hirmuga, et kardan inimesi, kes vähegi häält tõstavad mu peale. Ja kunagi ei tea, kuidas keegi suhtub minusse. Mul on raske kõike mitte isiklikult võtta. Fakt on see, et minu peale hääle tõstmisega ei saavuta midagi head. Vajan nii väga tunnustust ja kedagi, kes minusse usuks, sest ma ise seda ei suuda. Kui keegi otsagi lahti teeks, siis ehk hakkan end ka teisiti nägema ja endasse teisiti suhtuma. Kuid ometi tean ka seda, et kui minu kohta midagi head öeldakse, siis mul on raske seda uskuda. Järsku pole see siiras või siis teised lihtsalt arvavad, et mul on see hea omadus, aga äkki tegelikult pole. Nemad ju ei näe mu sisse. Ja mina ei pruugi end tunda, et seda öelda. Tundub, nagu kardaks ma ka enese muutust (paranemist). Olgugi tunnen end halvasti, on see tuttav tunne ja kohanema peaks muutusega. Samas tahaks endaks jääda.
Ja veel üks kartus - ma ei julge eriti arsti juures käia, sest ei tea jälle, millise arsti peale satun, st kui lahke või karm ta on. Jutte on ka igasuguseid. Nojah, minul oleks see tasuline ju nagunii, kui haigekassakaarti pole. Ometi on tõenäoliselt kogu see rõhutud olek ka tervisele hakanud. Hädasti on vaja ka naistearsti poole pöörduda, kus ma pole kunagi käinud, mis teeb vaid hirmu suuremaks, sest minu vanuses peaks seal juba kindlasti käinud olema, olgugi et ma pole kellegagi vahekorras olnud. Selle viimaseni ma isegi ei tea, millal jõuan. Pealegi olen ka mõelnud, et ei taha lapsi saada, sest ma ei saa endagagi hakkama. Üritaks küll ise midagi oma hirmudega ette võtta, aga ei tea, millest alustadagi.
Üks mees on, kes mulle väga meeldib, kuid keeruliseks teeb veel asjaolu, et ka tema ei ole see, kes alustab. Loodan vaid, et tal pole samu hirme, mis mul. Ma ei taha ja mulle ei meeldi pealetükkiv olla, ega minagi ju täpselt tea, mida ta soovib.
Pole ühtki lähedast või head sõpra, keda niivõrd usaldaks, et oma probleemidest rääkida, ja kelle najal nutta. Oleks vaja kõike kuidagi arutada ja seletada kellegagi, võimalik, et jõuan lõpuks ka ise vastuseni. See viimane väide oli jälle põhjustatud hirmust rumal näida. Kohati tundub, et kui leiaksin endas midagi, mida oskan või tean paremini kui teised, siis tunnen end jälle paremini. Nimelt olen avastanud ka seda, et kõigil on ikkagi enam vähem ühesugused omadused ja iseloomujooned. Kellel paremini, kellel kehvemini arenenud, ent palju on inimesi, kes oskab ja teab samu asju mis minagi. Probleemiks muutub seejuures asjaolu, et kui minusuguseid on palju, siis milleks veel mina. Vahel tunnen end üleliigsena. Tahaks leida midagi, mis eristab mind teistest.
Pealegi mõjutab mu elu ka see, et mu sõbranna katkestas minuga suhtlemise minu arvates täiesti tühise probleemi pärast. Õigemini probleem oli vist suur, aga lahendama oleks pidanud selle ikkagi kohe ära. Nii et mingil moel on tegu ka kaotusega. Temaga sai kõige paremini rääkida, aga ma olen nüüd ta arvates ebausaldatav jne. Ühele teisele tuttavale natuke kõnelesin sellest, ja ta hakkas kohe rääkima, et ju see on millekski hea ja ise sellise sündmuse oma elus esile kutsunud. Seda tean ma isegi, aga sooviks sellest pingest enne vabaneda ja rääkida nii, et keegi kohe kommeneerima, arvustama või nõu andma ei kipu. See kehtib paljude eluolukordade kohta, millest justkui olen püüdnud vapralt ise jagu saada. Ja kõik arvavad, et saangi, aga see jääb ikka minu sisse.
Tõenäoliselt ei lase ma inimesi ka endale ligidale kartuses haiget saada. Samas ei lase ma ka endale midagi head teha, sest kui keegi mulle näiteks midagi kingib, siis tunnen, et pean midagi veel paremat vastu tegema, sest ei taha kehvem olla. Kui keegi abi pakubki, siis ega pole ka kerge vastu võtta, sest ei taha, et minust jääks mulje, et ma ei saa ise hakkama oma eluga ja olen nõrk. Ometi tundub, et see on just nii. Tean, et loomulikult ei pruugi teistele inimestele kõik nii näida, nagu ma kardan, kuid sellest suurt abi pole. Ma pole veel leidnud ka seda võlusõna, mis edasi aiataks. Ühesõnaga kõike saab aina edasi kedrata üht- ja teistpidi. Proovisin abi leida interneti teel psühholoogidelt, kuid see ei aita, on vaja elusat hinge, kes mind kuulaks, toetaks ja suunaks, ja kes näeks minus midagi erilist. Minu jaoks on suur asi, et üldse kirjutasin Teile, sest hetkel püüan leppida tundega, et olen nii vilets, et ise ei saa hakkama, teades samas tarka lauset, et eks me ju kõik vajame kellegi tuge jne.
Tänan siiski ette!
Arst vastas:
dr Jüri Ennet
Psühhiaater
Erapsühhiaater
Endale mõttes pihtimine on suur kergendus, oma probleemide kirjalik pihtimine on veelgi suurem murekoormast vabanemine. Eelnevast veelgi toimivam on oma mure rääkimine "kuulavatele kõrvadele". Püüdke sõbrannaga ära leppida ja edasi suhelda. Korralik töö/õppimine aitab ka mõttesegadust korrastada. Enesekindlust ja usku endasse tõstab jalutamine, kehalised harjutused.
Nendest asjadest alustagegi.
Suureks seltsiliseks on koer, kass, raamat, laul, Loodus. Mida Te ise endale soovitaksite? Nendest soovitustest noppige olulisemad välja ja - tegutsege!
Milliseid lahendeid ise endale soovitaksite? Kirjutage.
Hingerahu soovides,
Jüri O.-M. Ennet
Nõuanded teemal: Psühhiaatria
kuhu?
Millise psühhiaatri juurde soovitate tallinnas pöörduda? ( extasy probleem)
Vastas dr Jüri Ennet
Wismari Haigla või siis PERH Psühhiaatriakliinik Paldiski mnt. 52.
Tegutseda kohe,
tegeleda spordiga!
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet
Vaata kõiki nõustamisi