Depressioon 11.06.12 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Mul on elu jooksul palju kordi depressioon olnud (ei ole küll kordagi arsti pooe pöördunud sellega). Varem esines tihti ka nn must auk - enesetapumõtted, veendumus, et minu elul ei ole mingit mõtet ja kellelgi pole põhjust minust hoolida.
Peale teise lapse sündimist - kellega olen kahekesi ja see oli teada algusest peale, kui sain aru, et olen rase - ei ole mul miuta auku olnud enam niipea kui olin võimeline temaga suhtlema.
Olen lugenud erinevaid eneseabi raamatuid ja tegelen järjekindlalt eneseanalüüsiga - isegi liialt - selleks, et näha end kõrvalt ja vabaneda valest suhtumisest erinevatesse elu aspektidesse.
See, et mul musta auku enam ei esine, on põhimõtteliselt arusaadav - ma ei ole enam täiesti üksi ja pealegi on laps põhjus, miks ma ei saa endale lubada liigsesse enesehaletsusse ja enesehävituslikku suhtumisse langemist - keegi vajab mind.
Mul on perioode kui enamik aega olen rahul ja suudan end kurbusest, närvilisusest ja rahulolematusest üsna kiirelt välja saada.
Aga viimasel ajal on tõenäoliselt järjest süvenev majanduskriis - minu isiklik ja üleüldine, mitte see, millest räägitakse, et majandus paraneb jne vaid üksikisikut mõjutav ehk siis palgad on langenud üleüldise majanduskriisi saabudes 2008ndal aastal ja praegune palgatõus ei jõua järgi isegi endistele hindadele, rääkimata hetke hindadest - minu iskilik majanduskriis siis, kus ma pooltel kuudel aastas vajan vaid vähest kõrvalist abi (mul on üks sõber, kes vajadusel aitab, kuigi tal ka endal pole suur tulu, aga üksikuna tal on väiksemad väljaminekud) ja pooltel ei jätku mu palgast isegi vältimatute maksude maksmiseks. See on tekitanud tunde, et ma ei ole enam ise võimeline depressioonist välja tulema.
Olen pidevalt väsinud, ma ei jaksa kodu korras hoida, mind ei huvita suhtlemine, ma ei salli oma tööd (olen klienditeenindaja ja kliendid tihtipeale, iga päev korduvalt, karjuvad mu peale asjade pärast, milles mul isiklikult pole mingit osa ja ei lase end isegi aidata, milles ma saaks, lihtsalt elavad end minu peale välja).
See nädal ajab mind juba pidevalt nutma.
Lugesin depressiooni tundemärkidest ja ma arvan, et ma ei ole pidevalt väga kurb. Põhiliselt olen pigem kriitilisem, ükskõiksem ja kohati õelam kui normaalne.
Söögiisu on mingil määral vähenenud, aga see on minu puhul kevaditi üsna tavaline.
Uni mind ei aita väsimuses, ärkan korduvalt öösiti, aga kuna olen pidevalt nii väsinud, siis üldiselt jään kohe uuesti magama. Une ootamine on viimasel ajal pigem vähenenud, kuigi seda ikka esineb, et mõtted keerlevad peas ja ei saa uinutud. Hommikul on tunne, et magaks veel lõpmatuseni, iiveldab ja keha on nagu läbiklopitud. Peab tööle minema - masendav.
Nagu juba öeldud, väldin suhtlemist.
Hiljuti hakaksin uuesti suhtlema paari lapse lasteaiakaaslase emmedega.
Üks neist hakkas mind vältima, sest ma olevat liiga kriitiline ja solvav...

Mul on porfüüria - tuvastatud aastal 2001 - mis tekitab stressi korral selja- ja kõhuvalusid, igasugused muud haigused üldjuhul toovad porfüüriasümptomid välja. Viimasel ajal mul pole neid valusid eriti olnud. Seega, tegemist pole lihtsalt stressiga, ütleb minu loogika...
See-eest on mul süvenenud migreenihood, mis algasid umbes kaks aastat tagasi. Algselt paar korda kuus ja arst juhtis mu tähelepanu sellele, et need on ilmselt hormonaalse tasakaaluga ehk siis menstruatsioonitsükliga seotud.
Vimmastel kuudel on migreenihood pikenenud - endise 24 tunni asemel võib hoog kesta kauem, vahel ka lühemat aega, aga sama intensiivselt - ajab oksele ja kodeiiniga tabletid aitavad seda vähendada, tagaplaanile suruda, aga ei võta valu ära. Tavalised valuvaigistid ei aita ka suuremates kogustes.
Ja neid võib mõnel kuul olla mitu korda nädalas.

Ma ilmselt vajan antidepressante, kuigi olen siiani olnud seda meelt, et ainult inimene ise saab end aidata. Olen ikka veel samal arvamusel, aga kui inimene ei ole enam võimeline midagi nägema, mõtlema, tegema, sest ei jaksa lihtsalt, siis rohud võivada aidata ennast aidata.

Ma ei tea, kas sellel pöördumisel oli mingi mõte või peaks lihtsalt aja kinni panema psühhiaatrile. Aga mul on tõrge inimestega otse suhtlemise suhtes, mul on foobia helistamise suhtes - kõnekeskuses töötamine on seda parandanud, aga ma ikka väldin inimestele helistamist.
Äkki oskate mind aidata, veenda...midagi uut välja pakkuda, mida ma ise pole osanud näha?
Tänud

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Julgus ja õigus puhata on esimene ja olulisim.
Öösel ja ka puhkehetked päeval. Nädalavahetustel päevaseid puhkehetki olgu rohkem - selleks on õigus. Enne und seda diazepam rohtu võtta ja annus olgu selline, et pärast uimane ei ole. Seega - annusega mängida, leida sobilik annuse suurus. Apteegist rahustavat teed, aga põhiline rahustaja on seejuures soe-kuum jook. Rahustab ka soe-kuum (organism ütleb sobiliku temperatuuri) dušš või vann. Võimalusel küsida töölt mõned vabad päevad, mõistlik ülemus võimaldab.
Psühhiaatri jutul käige ka ära.
Teile sobilikud eneseabivõtted on väga head. Minu Palve-meditatsioon rahustab, aitab peavalude vastu. Teha omas-meeldivas tempos ja kordade arvus (3-5-7). Jälgi enesetunnet.
Une arvelt ei võta.
Tegevusi koos lapsega,
Saate hakkama!
Elasid Esivanemad saksa, taani, vene, rootsi jt ikked-rõhumised üle, siis elame ka praegused.
Igast murest saab üle!
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?