ALENOTOP

Postmenopausaalse osteoporoosi ravi.
Alendronaat vähendab lülisamba ja reieluu proksimaalse osa murdude riski.

Ainult suukaudne.
Soovitatav annus on üks 70 mg tablett nädalas.
Bisfosfonaatravi optimaalset kestust osteoporoosi puhul ei ole kindlaks tehtud. Ravi jätkamise vajadust
tuleb perioodiliselt uuesti hinnata, võttes aluseks alendroonhappe kasutamisest saadava kasu ja võimalikud
riskid igale patsiendile individuaalselt, eriti kui ravi on kestnud vähemalt viis aastat.

Alendronaadi adekvaatse imendumise tagamiseks
Alenotop 70 mg tablett tuleb sisse võtta vähemalt 30 minutit enne päeva esimest toidu- või joogikorda või
muude ravimite võtmist, puhta kraaniveega. Teised joogid (sealhulgas mineraalvesi), toit ja mõned
ravimid võivad vähendada alendronaadi imendumist (vt lõik 4.5).

Et tagada ravimi jõudmine makku ja vähendada seeläbi lokaalsete ja söögitoru võimalike
ärritusnähtude/kõrvaltoimete teket (vt lõik 4.4)- Alenotop tablett tuleb sisse võtta vahetult pärast ärkamist terve klaasitäie veega (vähemalt 200 ml).
- Patsient peab Alenotop tableti tervelt alla neelama. Patsient ei tohi tabletti purustada, närida ega lasta
tabletil suus lahustuda, sest see võib põhjustada haavandite teket suus ja söögitorus.
- Patsiendid ei tohi pikali heita enne päeva esimest söögikorda, mis peab toimuma vähemalt 30 minutit
pärast tableti võtmist.
- Patsiendid ei tohi pikali heita vähemalt 30 minutit jooksul pärast Alenotop tableti võtmist.
- Alenotop tabletti ei tohi võtta enne magamaminekut ega enne lõplikku ülestõusmist.
-Kui toit ei sisalda piisavalt kaltsiumi ja D-vitamiini, peavad patsiendid saama neid toidulisanditega (vt
lõik 4.4).


Kasutamine eakatel patsientidel
Kliinilistes uuringutes ei ole esinenud vanusega seotud erinevust alendronaadi efektiivsuses või ohutuses.
Seetõttu ei ole eakatel patsientidel vaja annust kohandada.

Kasutamine neerufunktsiooni kahjustuse korral
Patsientidel, kellel on glomerulaarfiltratsioonimäär (GFR) üle 35 ml/min, ei ole vaja annust kohandada.
Alendronaati ei soovitata neerukahjustusega patsientidele, kelle glomerulaarfiltratsioonimäär on alla
35 ml/min, sest puudub kogemus.

Kasutamine maksafunktsiooni kahjustuse korral
Annust ei ole vaja kohandada.

Lapsed
Alendronaatnaatriumi ei soovitata kasutada alla 18-aastastel lastel ohutuse ja efektiivsuse ebapiisavate
andmete tõttu seisundite puhul, mida seostatakse laste osteoporoosiga (vt ka lõik 5.1).

Alenotop’i tablettide kasutamist glükokortikosteroididest indutseeritud osteoporoosi raviks ei ole uuritud.

- Söögitoru anatoomilised erisused ja muud seisundid, mis takistavad söögitoru tühjenemist, nt
striktuur või akalaasia.
- Võimetus seista või istuda püstises asendis vähemalt 30 min järjest.
- Ülitundlikkus alendronaadi, teiste bisfosfonaatide või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete
suhtes.
- Hüpokaltseemia.
- Vt ka lõik 4.4.

Alendronaat võib põhjustada seedetrakti ülaosa limaskesta lokaalseid ärritusnähte. Kuna alendronaat võib
põhjustada olemasoleva haiguse süvenemist, siis peab patsientidele, kellel esineb seedetrakti ülaosas
probleeme, nagu düsfaagia, söögitoru haigus, gastriit, duodeniit, haavandid või hiljutine (viimase aasta
jooksul esinenud) raske seedetrakti haigus, nagu peptilinehaavand või seedetrakti äge verejooks või
seedetrakti ülemise osa operatsioon v.a püloroplastika, manustama ravimit ettevaatusega (vt lõik 4.3).
Barrett’i söögitoruga patsientide puhul peab arst kaaluma alendronaadi kasu ja potentsiaalseid riske
vastavalt individuaalsele patsiendile.

Alendronaadiga ravitud patsientidel on teatatud järgmistest söögitoru reaktsioonidest (mõnikord rasked ja
haiglaravi vajanud), nagu ösofagiit, söögitoru haavandid või erosioonid, mis on harva lõppenud söögitoru
striktuuriga. Seetõttu peavad arstid olema valvsad kõigi sümptomite suhtes, mis võiksid viidata söögitoru
võimalikule kahjustusele ning patsientidele tuleb selgitada, et söögitoru ärritusnähtude, nagu düsfaagia,
neelamisvalulikkus, valu rinnaku taga, kõrvetised või nende süvenemine, tekkimisel tuleb alendronaadi
kasutamine lõpetada ja pöörduda arsti poole.

Risk raskete söögitoru kõrvaltoimete tekkeks on ilmselt suurem neil patsientidel, kes ei võta alendronaati
vastavalt juhistele ja/või jätkavad alendronaadi võtmist pärast söögitoru ärritusele viitavate sümptomite
tekkimist. Seetõttu on eriti oluline anda patsiendile põhjalik alendronaadi kasutamisõpetus ja jälgida, et
patsient sellest õigesti aru saaks (vt lõik 4.2). Patsiente tuleb teavitada, et juhistest mitte kinnipidamisel
võib suureneda risk söögitoru ärritusnähtude tekkeks.

Kuigi laiaulatuslikes kliinilistes uuringutes suurenenud riski ei täheldatud, on (turuletulekujärgselt) siiski
harva teatatud mao- ja kaksteistsõrmikuhaavanditest, mis mõnikord olid raskekujulised ja kulgesid
tüsistustega.

Kasvajatevastast ravikuuri, sh peamiselt intravenoosselt manustatavaid bisfosfonaate saavatel patsientidel
on teatatud lõualuu osteonekroosist, mis üldjuhul on olnud seotud hamba väljatõmbamisega ja/või paikse
nakkusega (sh osteomüeliit). Paljud neist patsientidest said ka kemoteraapiat ja kortikosteroide. Lõualuu
osteonekroosist on teatatud ka osteoporoosi patsientidel, kes on saanud suukaudseid bisfosfonaate.

Lõualuu osteonekroosi arenemise riski individuaalsel hindamisel tuleb arvestada järgmiste riskiteguritega:
- bisfosfonaadi tugevus (tugevaim on zoledroonhape), manustamisviis (vt eespool) ja kumulatiivne
annus;
- vähk, keemiaravi, kiiritusravi, kortikosteroidid, suitsetamine;
- anamneesis hambahaigus, halb suuhügieen, periodondi haigused, invasiivsed hambaravi
protseduurid ja halvasti istuvad proteesid.

Patsientidel, kelle hammaste seisund on halb, tuleb kaaluda enne ravi suukaudsete bisfosfonaatidega
hammaste läbivaatust kohase ennetava hambaraviga.

Ravi ajal peavad need patsiendid võimalusel vältima invasiivseid hambaravi protseduure. Patsientidel,
kellel tekib lõualuu osteonekroos ravi ajal bisfosfonaadiga võib hambakirurgia muuta seisundi ägedamaks.
Hambaravi vajavate patsientide kohta puuduvad andmed, mis viitaksid, kas bisfosfonaadi ravi
katkestamine vähendab lõualuu osteonekroosi tekkeriski. Raviarsti kliiniline hinnang peab juhtima iga
patsiendi raviplaani lähtudes individuaalsest kasu ja riski suhtest.

Bisfosfonaatravi ajal tuleb kõiki patsiente motiveerida, et nad säilitaksid hea suuhügieeni, laseksid
regulaarselt hambaarstil oma hambaid kontrollida ning teataksid kõigist suupiirkonna sümptomitest, nagu
hamba loksumine, valu või turse.

Bisfosfonaate võtvatel patsientidel on teatatud luude, liigeste ja/või lihasvaludest. Turuletulekujärgse
kogemuse jooksul on need sümptomid harva olnud rasked ja/või põhjustanud puude tekke (vt lõik 4.8).
Sümptomite algusaeg varieerus ühest päevast kuni mitme kuuni pärast ravi alustamist. Enamikul
patsientidest leevendusid sümptomid pärast ravi lõpetamist. Osal taastusid sümptomid pärast seda, kui neil
alustati uuesti ravi sama ravimi või mõne teise bisfosfonaadiga.

Atüüpilised reieluu murrud
Bisfosfonaatravi puhul (peamiselt patsientidel, kes saavad pikaajalist osteoporoosi ravi) on teatatud
atüüpilistest subtrohhanteerilistest ja diafüsaalsetest reieluu murdudest. Need risti- või lühikesed
põikimurrud võivad tekkida kogu reieluu ulatuses alates väikese trohhanteri alusest kuni täpselt
suprakondülaarse laienemise pealseni. Need murrud esinevad pärast minimaalset traumat või ilma selleta
ning mõnedel patsientidel esineb valu reies või kubemes, millega kaasneb sageli stressmurru ilmestumine
radioloogilisel uuringul nädalaid kuni kuid enne täieliku reieluumurru kujunemist. Fraktuurid on sageli
kahepoolsed; seetõttu tuleb bisfosfonaatravi saanud patsientidel, kellel on olnud reieluu stressmurd,
kontrollida ka vastaskülje reieluud. Samuti on teatatud nende murdude aeglasest paranemisest.
Patsientidel, kellel kahtlustatakse atüüpilist reieluu murdu, tuleb kaaluda bisfosfonaatravi ärajätmist kuni
patsiendi seisundi hindamiseni, mis põhineb individuaalsel kasu-riski hindamisel.
Bisfosfonaatravi ajal tuleb patsiente nõustada, et nad teataksid igasugusest valust reie, puusa või kubeme
piirkonnas ja igal nimetatud sümptomitega patsiendil tuleb hinnata võimaliku atüüpilise reieluumurru
esinemist.

Turuletulekujärgsel perioodil on harvadel juhtudel teatatud rasketest nahareaktsioonidest, sh Stevensi-
Johnsoni sündroom ja toksiline epidermise nekrolüüs.

Patsiente tuleb teavitada, et kui Alenotop’i annus on vahele jäänud, peavad nad võtma ühe tableti
järgmisel hommikul pärast seda kui see on neile meenunud. Nad ei tohi võtta samal päeval kahte tabletti,
kuid edaspidi peavad taas võtma ühe tableti üks kord nädalas esialgselt kokkulepitud päeval.

Alendronaati ei soovitata kasutada neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel, kui
glomerulaarfiltratsioonimäär on väiksem kui 35 ml/min (vt lõik 4.2).

Tuleb arvestada, et osteoporoos võib tekkida ka teistel põhjustel kui östrogeeni defitsiit ja vananemine.

Enne ravi alustamist alendronaadiga peab hüpokaltseemia olema korrigeeritud (vt lõik 4.3). Teised
mineraalainete metabolismi mõjutavad häired (nt D-vitamiini puudus ja hüpoparatüreoidism) peavad
samuti olema efektiivselt ravitud. Sellise seisundiga patsiente tuleb ravi ajal alendronaadiga jälgida
seerumi kaltsiumisisalduse ja hüpokaltseemia sümptomite suhtes.

Alendronaadi positiivse toime tõttu luu mineraalse tiheduse suurendamisele võib patsientidel esineda
seerumi kaltsiumi- ja fosfaadisisalduse langus, seda eriti patsientidel, kes võtavad glükokortikoide, sest
neil võib kaltsiumi imendumine olla vähenenud. See on tavaliselt vähene ja asümptomaatiline. Siiski on
harvadel juhtudel teatatud sümptomaatilisest hüpokaltseemiast, mis on mõnikord olnud raske ja tekkis
sageli eelsoodumusega patsientidel (nt hüpoparatüreoidism, D-vitamiini vaegus ja kaltsiumi imendumise
häire).

On eriti oluline, et glükokortikosteroide võtvad patsiendid saaksid piisaval hulgal kaltsiumi ja D-vitamiini.

Abiained
Alenotop sisaldab laktoosi. Harvaesineva päriliku galaktoositalumatuse, laktaasi vaeguse või glükoosi-
galaktoosi malabsorptsiooniga patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada.

Toit ja jook (sh mineraalvesi), kaltsiumipreparaadid, antatsiidid ja mõned suu kaudu manustatavad
ravimid takistavad samaaegselt võetuna tõenäoliselt alendronaadi imendumist. Seetõttu peavad
alendronaati manustanud patsiendid ootama vähemalt 30 minutit, enne kui võtavad suukaudselt mõnda
teist ravimit (vt lõik 4.2).

Muid kliinilist tähtsust omavaid koostoimeid teiste ravimitega ilmselt ei esine. Mõned patsiendid said
kliiniliste uuringute käigus samaaegselt alendronaadile östrogeeni (intravaginaalselt, transdermaalselt või
suu kaudu). Nende ravimite koosmanustamisest tingitud kõrvaltoimeid ei täheldatud.

Kuna MSPVA-de kasutamist seostatakse seedetrakti ärritusega, tuleb nende samaaegsel kasutamisel koos
alendronaadiga rakendada ettevaatust.

Ehkki spetsiaalseid ravimite koostoime uuringuid ei ole läbi viidud, kasutati alendronaati kliiniliste
uuringute käigus koos paljude sageli väljakirjutatavate ravimitega ning kliinilisi koostoimeid ei ilmnenud.

Kasutamine raseduse ajal
Alendronaati ei tohi kasutada raseduse ajal. Alendronaadi kasutamise kohta rasedatel on andmed
ebapiisavad. Loomkatsetes ei ole leitud otsest kahjulikku toimet rasedusele, embrüo/loote arengule ega
sünnijärgsele arengule. Tiinetele rottidele manustatud alendronaat põhjustas hüpokaltseemiast tingitud
düstookiat (vt lõik 5.3).

Kasutamine imetamise ajal
Ei ole teada, kas alendronaat eritub inimese rinnapiima. Imetavad naised ei tohi alendronaati kasutada.

Ravimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud. Siiski
võivad teatud kõrvaltoimed, millest on teatatud Alenotop’i võtmisel, mõjutada patsiendi autojuhtimise või
masinate käsitsemise võimet. Alenotop'i toime võib erinevatel isikutel olla erinev (vt lõik 4.8).

Postmenopausis osteoporoosiga naistel läbiviidud üheaastases uuringus olid üks kord nädalas võetavate
alendronaadi (n=519) ja alendronaat 10 mg ööpäevas (n=370) tablettide üldised ohutusprofiilid sarnased.

Kahes kolmeaastases peaaegu identse ülesehitusega uuringus postmenopausis naistel (alendronaat 10 mg:
n=196, platseebo: n=397) oli üldine ohutusprofiil sarnane, kui ööpäevas manustati kas 10 mg alendronaati
või platseebot.

Uurijate poolt teatatud kõrvaltoimed, mis olid võimalikult, tõenäoliselt või kindlasti ravimiga seotud ja kui
need esinesid üheaastases uuringus ≥1% patsientidest kummaski ravigrupis või kolmeaastastes uuringutes
alendronaati 10 mg ööpäevas saanud patsientidest ≥1% ja sagedamini kui platseebot saanud patsientidel,
on toodud allolevas tabelis.


Üheaastane uuring
Kolmeaastased uuringud

Alendronaat
Alendronaat
Alendronaat
Platseebo
üks kord nädalas 10 mg
10 mg
(n=397)
võetav tablett
ööpäevas
ööpäevas
%
(n=519)
(n=370)
(n=196)

%
%
%
Seedetrakti häired
Kõhuvalu 3,7
3,0
6,6
4,8
Düspepsia 2,7
2,2
3,6
3,5
Happe regurgitatsioon
1,9
2,4
2,0
4,3
Iiveldus 1,9
2,4
3,6
4,0
Kõhupuhitus 1,0
1,4
1,0
0,8
Kõhukinnisus 0,8
1,6
3,1
1,8
Kõhulahtisus 0,6
0,5
3,1
1,8
Düsfaagia 0,4
0,5
1,0
0,0
Meteorism 0,4
1,6
2,6
0,5
Gastriit
0,2
1,1
0,5
1,3
Maohaavand 0,0
1,1
0,0
0,0
Söögitoru haavand
0,0
0,0
1,5
0,0
Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Lihas-skeleti (luud, lihased või
2,9 3,2
4,1
2,5
liigesed) valu
Lihaskrambid 0,2
1,1
0,0
1,0
Närvisüsteemi häired
Peavalu 0,4
0,3
2,6
1,5

Kliinilistes uuringutes ja/või ravimi turuletulekujärgselt on teatatud veel järgmistest kõrvaltoimetest:
Väga sage (≥1/10), sage (≥1/100 kuni <1/10), aeg-ajalt (≥1/1000 kuni <1/100), harv (≥1/10 000 kuni
<1/1000), väga harv (<1/10 000, sh üksikjuhud)

Immuunsüsteemi häired
Harv
Ülitundlikkusreaktsioonid, sh nõgestõbi ja angioödeem
Närvisüsteemi häired
Sage Peavalu,
pearinglus†
Aeg-ajalt Düsgeusia†
Silma kahjustused
Aeg-ajalt
Silmapõletik (uveiit, skleriit, episkleriit)
Kõrva ja labürindi kahjustused
Sage Peapööritus†
Seedetrakti häired
Sage
Kõhuvalu, düspepsia, kõhukinnisus, kõhulahtisus, meteorism, söögitoru haavand*,
düsfaagia*, kõhupuhitus, maohappe regurgitatsioon
Aeg-ajalt Iiveldus,
oksendamine, gastriit, söögitorupõletik*, söögitoru limaskesta erosioonid*,
veriroe†
Harv
Söögitoru stiktuur*, suuõõne ja neelu haavandid*, seedetrakti ülaosa kõrvaltoimed
(mulgustus, haavandid, veritsus)§
Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Sage Alopeetsia†, kihelus†
Aeg-ajalt Lööve,
erüteem
Harv
Lööve koos valgustundlikkusega, rasked nahareaktsioonid, sh Stevensi-Johnsoni
sündroom ja toksiline epidermise nekrolüüs‡
Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Väga sage
Lihas-skeleti (luude, lihaste või liigeste) valu, mis võib mõnikord olla tugev†§
Sage Liigese
turse†
Harv
Lõualuu osteonekroos‡§, atüüpilised reieluu subtrohhanteersed ja diafüüsi murrud
(bisfosfonaatide klassi kõrvaltoime)
Ainevahetus- ja toitumishäired
Harv Sümptomaatiline
hüpokaltseemia,
mis on tihti seotud soodustavate seisunditega§
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Sage Asteenia†, perifeerne turse†
Aeg-ajalt:
Tüüpiliselt ravi algusega seonduvad mööduvad sümptomid, nagu ägedas
vastusefaasis (müalgia, halb enesetunne ning harva palavik)†.
§ vt lõik 4.4
† kliinilistes uuringutes oli esinemissagedus ravimi ja platseebo rühmas ühesugune
* vt lõigud 4.2 ja 4.4
‡ see kõrvaltoime tuvastati turuletulekujärgse järelevalve ajal. Esinemissagedus "harv" põhineb
vastavatel kliinilistel uuringutel
tuvastati turuletulekujärgse järelevalve ajal.

Suukaudse üleannustamise korral võivad tekkida hüpokaltseemia, hüpofosfateemia ning järgmised
seedetrakti kõrvaltoimed nagu maoärritus, kõrvetised, ösofagiit, gastriit või haavand. Alendronaadi
üleannustamise ravi kohta spetsiifiline informatsioon puudub. Alendronaadi sidumiseks tuleb manustada
piima või antatsiide. Riski tõttu söögitoru ärritusnähtude tekkeks ei tohi esile kutsuda oksendamist ja haige
peab jääma täielikku püstiasendisse.


5. FARMAKOLOOGILISED
OMADUSED

Farmakoterapeutiline rühm: Luu struktuuri ja mineralisatsiooni mõjutavad ained, bisfosfonaadid,
ATC-kood: M05BA04

Alenotop’i toimeaine alendronaatnaatriumtrihüdraat on bisfosfonaat, mis inhibeerib osteoklastidega
seotud luuresorptsiooni ning ei oma otsest toimet luu formeerumisele. Prekliinilistes uuringutes on
tõestatud, et alendronaat koguneb eelistatult aktiivse resorptsiooni kohtadesse. Osteoklastide aktiivsus on
pärsitud, kuid osteoklastide juurdetekkimine või kinnitumine ei muutu. Alendronaatravi ajal formeerub
normaalse kvaliteediga luu.

Postmenopausaalse osteoporoosi ravi
Osteoporoosi kriteeriumiks on luu mineraalse tiheduse (LMT) langus lülisambas või reieluu proksimaalses
osas 2,5 standardhälvet alla terve noore populatsiooni keskmise või luuhõredusest tingitud luumurd
olenemata LMT väärtusest.


Alendronaadi 70 mg võetuna üks kord nädalas (n=519) ja alendronaadi 10 mg ööpäevas (n=370)
terapeutilist ekvivalentsust hinnati 1-aastases multitsentrilises uuringus osteoporoosiga postmenopausis
naistel. Aasta möödudes oli lülisamba nimmepiirkonna LMT võrreldes algväärtusega tõusnud 5,1% (95%
CI, 4,8%; 5,4%) 70 mg üks kord nädalas ravigrupis ning 5,4% (95% CI: 5,0%; 5,8%) 10 mg üks kord
ööpäevas ravigrupis. Keskmine LMT tõus reieluukaelas oli 70 mg üks kord nädalas ja 10 mg üks kord
ööpäevas gruppides vastavalt 2,3% ja 2,9% ning reieluu proksimaalses osas 2,9% ja 3,1%. Luustiku teistes
piirkondades oli LMT tõus mõlemas ravigrupis samuti sarnane.

Alendronaadi toimet luumassile ning luumurdude esinemissagedusele hinnati postmenopausis naistel
(n=994) esimeses kahes sarnase ülesehitusega kliinilises uuringus ja samuti FIT-uuringus (Fracture
Intervention Trial, Luumurdude vältimise uuring) (n=6459).

Esimestes efektiivsuse uuringutes suurenes kolmandal raviaastal LMT alendronaati 10 mg ööpäevas
saanud patsientidel lülisambas, reieluukaelas ja pöörlas vastavalt 8,8%, 5,9% ja 7,8% võrreldes platseebot
saanutega. Üldine LMT suurenes ka märkimisväärselt. Alendronaadiga ravitud patsientide hulgas vähenes
võrreldes platseebot saanutega ühe või enama vertebraalse luumurruga patsientide osakaal 48%
(alendronaadi rühmas 3,2% versus platseebo rühmas 6,2%). Uuringu jätkamisel veel kaks aastat tõusis
jätkuvalt lülisamba ja pöörla LMT ning säilus reieluukaela ning üldine LMT.

FIT-uuring hõlmas kahte platseeboga kontrollitud uuringut, mille käigus manustati alendronaati
igapäevaselt (5 mg ööpäevas 2 aastat järjest ning 10 mg ööpäevas veel järgmised üks või 2 aastat):
- FIT-1: kolm aastat kestnud uuring 2027 patsiendil, kellel oli esinenud vähemalt üks lülisamba
(kompressioon) murd. Igapäevane alendronaat vähendas selles uuringus uute lülisambamurdude
riski 47% (alendronaat 7,9% versus platseebo 15,0%). Lisaks leidis kinnitust statistiliselt oluline
vähenemine reieluu proksimaalses osa murdude osas (1,1% versus 2,2%, langus 51%).

- FIT-2: neli aastat kestnud uuring 4432 patsiendil, kellel oli väike luu mass, kuid kellel ei olnud
uuringu alguseks esinenud lülisamba murde. Osteoporootiliste naiste alagruppide analüüsimisel
täheldati olulist erinevust reieluu proksimaalses osa murdude (alendronaat 1,1% versus platseebo
2,2%, langus 56%) ja samuti lülisamba murdude juhtude osas (2,9% versus 5,8%, langus 50%).

Lapsed
Alendronaatnaatriumi on uuritud vähestel alla 18-aastastel osteogenesis imperfecta'ga patsientidel.
Tulemused on ebapiisavad, et toetada alendronaatnaatriumi kasutamist osteogenesis imperfecta'ga lastel.

Imendumine
Veenisisesele referentsannusele vastavalt oli ööjärgse tühja kõhuga ja kaks tundi enne standardset
hommikueinet 5…70 mg annuste suukaudsel manustamisel alendronaadi keskmine biosaadavus naistel
0,64%. Sarnaselt vähenes biosaadavus pärast alendronaadi manustamist üks tund või pool tundi enne
standardset hommikueinet ning oli vastavalt 0,46% ja 0,39%. Osteoporoosi kliinilistes uuringutes oli
alendronaat efektiivne, kui seda manustati vähemalt 30 minutit enne päeva esimest sööki või jooki.
Alendronaadi manustamisel koos hommikueinega või kuni kaks tundi pärast einet oli biosaadavus väga
madal. Alendronaadi manustamisel koos kohvi või apelsinimahlaga langes biosaadavus ligikaudu 60%.
Tervetele vabatahtlikele suu kaudu manustatud prednisoloon (20 mg kolm korda ööpäevas 5 päeva järjest)
ei mõjutanud kliiniliselt oluliselt alendronaadi suukaudset biosaadavust (suurenes keskmiselt 20...44%).

Jaotumine
Pärast 1 mg/kg veenisisest manustamist rottidele võib alendronaati leida mööduvalt pehmetes kudedes,
kuid järgnevalt jaotub ta kiiresti luudesse või eritub uriiniga. Keskmine jaotusruumala
püsikontsentratsiooni tingimustes, kui luu välja arvata, on inimesel vähemalt 28 liitrit. Ravimi
kontsentratsioon plasmas pärast terapeutilise annuse suukaudset manustamist on määramiseks liiga madal
(<5 nanogrammi/ml). Seonduvus inimese plasmavalkudega on ligikaudu 78%.

Biotransformatsioon
Andmed alendronaadi metaboliseerumise kohta loomadel ja inimorganismis puuduvad.

Eritumine
Pärast ühekordset veenisisest 14C-ga märgistatud alendronaadi manustamist eritus 72 tunniga ligikaudu
50% radioaktiivsusest uriiniga; väljaheites ei leitud radioaktiivsust üldse või leiti vähesel määral. Pärast
ühekordset 10 mg alendronaadi veenisisest manustamist oli renaalne kliirens 71 ml/min ja süsteemne
kliirens ei ületanud 200 ml/min. Pärast veenisisest manustamist langes plasma kontsentratsioon 6 tunniga
rohkem kui 95%. Lõplik poolväärtusaeg inimesel on rohkem kui 10 aastat, peegeldades alendronaadi
vabanemist luustikust. Alendronaat ei eritu rottidel neerude happeliste või aluseliste transpordisüsteemide
kaudu ja seetõttu eeldatakse, et see ei mõjuta inimesel teiste ravimite eritumist nende süsteemide kaudu.

Patsientide erigrupid
Prekliinilised uuringud näitasid, et ravim, mis ei deponeeru luudesse, eritub kiiresti uriiniga. Pärast
pikaajalist kumulatiivse annuse kuni 35 mg/kg veenisisest manustamist loomadel ei ilmnenud küllastumist
luudes. Kuigi puudub vastav kliiniline informatsioon, on väga tõenäoline, et nii nagu loomadelgi, väheneb
neerufunktsiooni häirega patsientidel alendronaadi eritumine neerude kaudu. Seetõttu on neerufunktsiooni
häirega patsientidel oodata alendronaadi suuremat kumuleerumist luudesse (vt lõik 4.2).

Üldtoksilisuse, genotoksilisuse ja kartsinogeensuse prekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku
toimet inimesele. Uuringud rottidel on näidanud, et tiinuse ajal manustatav alendronaat võib põhjustada
emasloomal poegimise ajal hüpokaltseemiast tingitud düstookiat. Suurte annuste manustamisel rottidele
suurenes loote puuduliku luustumise esinemine. Samade toimete kohta inimestel andmed puuduvad.

Mikrokristalne tselluloos
Laktoosmonohüdraat
Kroskarmelloosnaatrium
Magneesiumstearaat

Ei kohaldata.

3 aastat.

Hoida temperatuuril kuni 25°C.

Tabletid on saadaval kolmekihilistes blisterpakendites (PVC/PE/PVDC/Al), mis sisaldavad 2, 4, 8, 12 või
40 tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erinõuded puuduvad.