CISORDINOL DEPOT

Skisofreenia jt psühhooside säilitusravi, eriti kui sümptomitena esinevad hallutsinatsioonid,
meelepetted ja mõtlemishäired koos agiteerituse, rahutuse, vaenulikkuse ja agressiivsusega.

Täiskasvanud
Annus ja süstete vaheline intervall määratakse individuaalselt vastavalt patsiendi seisundile, et
saavutada maksimaalne psühhootiliste sümptomite pärssimine minimaalsete kõrvaltoimetega.

Zuklopentiksooldekanoaat 200 mg/ml
Säilitusravis on tavaline annus 200...400 mg (1...2 ml) iga 2...4 nädala järel.

Mõned patsiendid võivad vajada suuremaid annuseid või lühemaid manustamisintervalle. Kui on vamanustada üle 2 ml, siis kasutada selleks kahte erinevat süstekohta.

Üleminekul suukaudselt zuklopentiksoolilt või lihasesse süstitavalt zuklopentiksoolatsetaadilt
säilitusravile zuklopentiksooldekanoaadiga, tuleb järgida alltoodud juhiseid.

1)
Üleminek suukaudselt zuklopentiksoolilt zuklopentiksooldekanoaadile:
x mg suukaudset ravimit ööpäevas vastab 8x mg dekanoaadile iga 2 nädala järel.
x mg suukaudset ravimit ööpäevas vastab 16x mg dekanoaadile iga 4 nädala järel.

Suukaudse zuklopentiksooli manustamist tuleb jätkata 1 nädala jooksul pärast esimest süstet, kuid
vähendatud annuses.

2)
Üleminek zuklopentiksoolatsetaadilt zuklopentiksooldekanoaadile:
Samaaegselt (viimase) zuklopentiksoolatsetaadi (100 mg) süstega manustada lihasesse 200…400 mg
(1…2 ml) zuklopentiksooldekanoaati (200 mg/ml) ja korrata manustamist iga 2 nädala järel. Vajalik
võib olla suuremate annuste või lühemate manustamisintervallide kasutamine.
1/10

Zuklopentiksoolatsetaadi ja zuklopentiksooldekanoaadi võib ühte süstlasse kokku segada ja manustada
ühe süstena.

Patsientidel, kes viiakse üle teistelt depooravimitelt zuklopentiksooldekanoaadile, peab annuse
määramisel lähtuma järgmisest suhtest: 200 mg zuklopentiksooldekanoaati on võrdne 25 mg
flufenasiindekanoaadi, 40 mg cis(Z)-flupentiksooldekanoaadi või 50 mg haloperidooldekanoaadiga.

Järgnevalt määratakse zuklopentiksooldekanoaadi annused ja manustamisintervall patsiendi
individuaalsest ravivastusest lähtuvalt.

Eakad patsiendid
Eakate patsientide puhul kasutatakse tavaliselt väiksemaid annuseid soovitatava annusevahemiku
piirides.

Lapsed
Kliinilise kogemuse puudumise tõttu ei soovitata Cisordinol Depot’d lastel kasutada.

Neerufunktsiooni häired
Neerufunktsiooni häirega patsientidele võib Cisordinol Depot’d manustada tavalistes annustes.

Maksafunktsiooni häired
Maksafunktsiooni häirete korral on soovitatav väikseim annus ja võimalusel ravimi
plasmakontsentratsiooni määramine.

Cisordinol Depot’d süstitakse lihasesse tuharapiirkonna ülemises välimises neljandikus. Kui on vaja
manustada üle 2 ml, siis kasutada selleks kahte erinevat süstekohta. Lokaalne taluvus on hea.

Ülitundlikkus toimeaine(te) või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

Tsirkulatoorne kollaps, mistahes põhjusel tekkinud teadvushäired (nt mürgistuse tõttu alkoholi,
barbituraatide või opiaatidega), kooma.

Neuroleptikumide kasutamisel võib tekkida maliigne neuroleptikumisündroom (hüpertermia,
lihasjäikus, teadvushäired, autonoomse närvisüsteemi ebastabiilsus). Risk on seda suurem, mida
tugevatoimelisem on ravim. Patsientidel olemasoleva orgaanilise ajukahjustuse või vaimse arengu
peetusega, samuti opiaate ja alkoholi kuritarvitavatel patsientidel on sündroom sagedamini lõppenud
surmaga.

Ravi: Neuroleptikumi ärajätmine. Sümptomaatiline ravi ja üldtoetavad meetmed. Võib manustada
dantroleeni ja bromokriptiini.

Sümptomid võivad püsida üle nädala pärast suukaudse neurolepikumi ärajätmist. Depooravimitega
seotud sümptomid püsivad mõnevõrra kauem.

Sarnaselt teiste neuroleptikumidega peab zuklopentiksooldekanoaadi kasutamisel ettevaatlik olema
orgaanilise ajukahjustuse, krambiseisundite ja raske maksahaiguse korral.

Nagu on kirjeldatud teiste psühhotroopsete ravimite puhul, võib ka zuklopentiksooldekanoaat muuta
patsiendi tundlikkust insuliini ja glükoosi suhtes, mistõttu võib diabeetikute puhul vajalik olla
antidiabeetilise ravi korrigeerimine.

2/10
Pikaajalist (eriti suurtes annustes) ravi saavaid patsiente tuleb regulaarselt jälgida ning võimalusel
säilitusannust vähendada.

Sarnaselt teiste antipsühhootikumide rühma kuuluvate ravimitega võib zuklopentiksooldekanoaat
põhjustada QT-intervalli pikenemist. Püsiva QT-intervalli pikenemise korral võib suureneda risk
maliigsete arütmiate tekkeks. Seetõttu tuleb zuklopentiksooldekanoaati ettevaatusega kasutada vastava
eelsoodumusega isikutel (hüpokaleemia, hüpomagneseemia või geneetiline eelsoodumus) ja
patsientidel, kellel on anamneesis kardiovaskulaarsed häired, nt QT-intervalli pikenemine,
väljendunud bradükardia (<50 lööki minutis), hiljuti esinenud äge müokardiinfarkt, kompenseerimata
südamepuudulikkus või südame rütmihäired. Samaaegset ravi teiste antipsühhootikumidega tuleks
vältida (vt lõik 4.5).

Antipsühhootikumide kasutamisel on teatatud venoosse trombemboolia (VTE) juhtudest. Kuna
antipsühhootikume kasutavatel patsientidel esineb tihti VTE omandatud riskitegureid, tuleb kõik
võimalikud VTE riskitegurid välja selgitada zuklopentiksooldekanoaatravi alustamise eelselt ning ravi
ajal , samuti tuleb tarvitusele võtta VTE ennetavad abinõud.

Antipsühhootikumide, sh zuklopentiksooldekanoaadi kasutamisel on kirjeldatud leukopeenia,
neutropeenia ja agranulotsütoosi teket.
Pikatoimelisi depoo-antipsühhootikume tuleb ettevaatlikult kasutada kombinatsioonis teiste
ravimitega, millel on teadaolev müelosupressiivne toime, sest vajaduse korral ei saa neid kiiresti
organismist eemaldada.

Eakad patsiendid
Tserebrovaskulaarsed häired
Randomiseeritud platseebokontrolliga kliinilistes uuringutes dementsusega patsientidel on mõnede
atüüpiliste antipsühhootikumide kasutamisel täheldatud tserebrovaskulaarsete kõrvaltoimete riski
ligikaudu 3-kordset suurenemist. Riski suurenemise mehhanism ei ole teada. Riski suurenemist ei saa
välistada teiste antipsühhootikumide või teiste patsientide puhul. Zuklopentiksooldekanoaati tuleb
ettevaatusega kasutada patsientidel, kellel esinevad insuldi riskifaktorid.

Eakad patsiendid on eriti aldid ortostaatilise hüpotensiooni tekkele.

Suremuse tõus dementsusega vanemaealistel patsientidel
Kahest jälgimisuuringust saadud andmed näitavad, et antipsühhootikume saavatel dementsusega
eakatel on suremuse risk tõusnud võrreldes ravi mittesaanutega. Riski täpse suuruse hindamiseks on
andmed ebapiisavad ning suurenenud riski põhjus ei ole teada.
Zuklopentiksooldekanoaat pole registreeritud dementsusega seotud käitumishäirete raviks.

Parkinsoni tõve korral tuleb ravimit kasutada ettevaatusega.

Ravimi kasutamisel võib tekkida fotosensibilisatsiooni reaktsioon ja seepärast on soovitatav vältida
otsest päikesevalgust.

Ravi lõpetamisel alandage annust järk-järgult.

Kombinatsioonid, mille puhul on vajalik ettevaatusabinõude rakendamine
Zuklopentiksooldekanoaat võib tugevdada alkoholi sedatiivset toimet ning barbituraatide jt
kesknärvisüsteemi pärssivate ravimite toimet.

Neuroleptikumid võivad suurendada või vähendada antihüpertensiivsete ravimite toimet; väheneb
guanetidiini jt sarnase toimega ravimite vererõhku langetav toime.

Samaaegsel liitiumi manustamisel suureneb neurotoksiline toime.

3/10
Tritsüklilised antidepressandid ja neuroleptikumid pärsivad teineteise metabolismi.

Zuklopentiksooldekanoaat võib vähendada levodopa ja adrenomimeetikumide toimet.

Metoklopramiidi ja piperasiini samaaegne kasutamine suurendab ekstrapüramidaalhäirete riski.

Kuna zuklopentiksool metaboliseerub osaliselt CYP2D6 vahendusel, võib seda ensüümi teadaolevalt
pärssivate ravimite samaaegne kasutamine viia zuklopentiksooli kliirensi aeglustumiseni.

Samaaegne memantiini kasutamine suurendab antagonistlikku toimet.

Antipsühhootilise raviga seotud QT-intervalli pikenemist võib potentseerida teiste QT-intervalli
oluliselt pikendavate ravimite samaaegne manustamine. Selliste ravimite samaaegset manustamist
tuleb vältida. Vastavateks ravimirühmadeks on:
• IA ja III klassi antiarütmikumid (nt kinidiin, amiodaroon, sotalool, dofetiliid)
• mõned antipsühhootikumid (nt tioridasiin)
• mõned makroliidid (nt erütromütsiin)
• mõned antihistamiinikumid (nt terfenadiin, astemisool)
• mõned kinoloonantibiootikumid (nt gatifloksatsiin, moksifloksatsiin)

Ülaltoodud loetelu ei ole ammendav ning vältida tuleb ka teisi ravimeid, mis teadaolevalt pikendavad
oluliselt QT-intervalli (nt tsisapriid, liitium).

Samuti tuleb ettevaatusega kasutada ravimeid, mis teadaolevalt põhjustavad elektrolüütide
tasakaaluhäireid (nt tiasiiddiureetikumid - hüpokaleemia) ja suurendavad zuklopentiksooldekanoaadi
plasmakontsentratsiooni, kuna need võivad suurendada QT-intervalli pikenemise ja maliigsete
arütmiate riski (vt lõik 4.4).

Rasedus
Zuklopentiksooldekanoaati tohib raseduse ajal kasutada ainult juhul, kui oodatav kasu patsiendile
ületab teoreetilise ohu lootele.

Raseduse kolmanda trimestri ajal antipsühhootikume (kaasaarvatud zuklopentiksool) saanud
vastsündinul on risk kõrvaltoimete tekkeks, sh ekstrapüramidaalreaktsioonid ja/või ärajätu nähud, mis
võivad varieeruda raskuse ja kestvuse poolest pärast sünnitust. Teatatud on agiteeritusest,
hüpertooniast, hüpotooniast, treemorist, unisusest, respiratoorsest distressist või söömishäiretest.
Sellest tulenevalt on vaja vastsündinuid hoolikalt jälgida

Loomadel teostatud uuringud on näidanud reproduktiivsust kahjustavat toimet (vt lõik 5.3).

Imetamine
Kuna zuklopentiksool eritub rinnapiima madalates kontsentratsioonides, ei ole terapeutiliste annuste
kasutamisel tõenäoline selle mõju imikule. Lapseni jõuab annus, mis moodustab alla 1% ema annusest
(mg/kg baasil). Rinnaga toitmist võib zuklopentiksoolravi ajal jätkata, kuid imikut tuleb jälgida, eriti
esimese 4 nädala jooksul pärast sündi.

Fertiilsus
Inimestel on kõrvaltoimetena kirjeldatud hüperprolaktineemiat, galaktorröad, amenorröad, erektsiooni-ja ejakulatsioonihäireid (vt lõik 4.8). Nendel kõrvaltoimetel võib olla negatiivne mõju naiste ja/või
meeste seksuaalfunktsioonile ja fertiilsusele.

Kui tekib kliiniliselt oluline hüperprolaktineemia, galaktorröa, amenorröa või seksuaalfunktsiooni
häire, tuleb kaaluda annuse vähendamist (kui võimalik) või ravi lõpetamist. Toimed on ravi lõpetamise
järgselt pöörduvad.

4/10
Zuklopentiksooli manustamine isastele ja emastele rottidele oli seotud veidi hilinenud paaritumisega.
Loomkatses, kus zuklopentiksooli manustati toiduga, täheldati paaritumisvõime langust ja väiksemat
eostamise määra.

Cisordinol Depot on sedatiivse toimega ravim. Patsientidel, kes saavad psühhotroopset ravi, võib
väheneda tähelepanu- ja keskendumisvõime ning patsiente tuleb hoiatada, et see võib mõjutada nende
autojuhtimise ja masinatega töötamise võimet.

Kõrvaltoimed on enamasti annusest sõltuvad. Kõrvaltoimete sagedus ja raskus on enam väljendunud
ravi alguses, vähenedes ravi jätkumisel.

Ekstrapüramidaalsed reaktsioonid võivad tekkida eriti esimesel paaril päeval pärast ravimi süstimist ja
ravi alguses. Enamikel juhtudel saab kõrvaltoimeid edukalt kontrollida annust vähendades ja/või
kasutades parkinsonismivastaseid ravimeid. Parkinsonismivastaste ravimite kasutamist rutiinse
profülaktikana ei soovitata. Parkinsonismivastased ravimid ei leevenda tardiivse düskineesia nähtusid,
pigem võivad neid tugevdada. Soovitatav on annuse vähendamine või võimalusel zuklopentiksoolravi
lõpetamine. Püsiva akatiisia korral võib kasutada bensodiasepiini või propranolooli.

Esinemissagedused pärinevad kirjandusest ja spontaansetest raportitest. Esinemissagedused on
defineeritud järgnevalt:
Väga sage (≥ 1/10); sage (≥ 1/100 kuni < 1/10); aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100); harv (≥ 1/10000
kuni < 1/1000); väga harv (< 1/10000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Vere- ja lümfisüsteemi häired
Harv
Trombotsütopeenia,
neutropeenia, leukopeenia,
agranulotsütoos.
Immuunsüsteemi häired
Harv
Ülitundlikkus, anafülaktiline
reaktsioon.
Endokriinsüsteemi häired
Harv
Hüperprolaktineemia.
Ainevahetus- ja toitumishäired
Sage
Söögiisu suurenemine,
kaalutõus.

Aeg-ajalt
Söögiisu vähenemine,
kaalulangus.

Harv
Hüperglükeemia, glükoosi
tolerantsuse häirumine,
hüperlipideemia.
Psühhiaatrilised häired
Sage
Unetus, depressioon, ärevus,
närvilisus, ebatavalised
unenäod, agiteeritus, libiido
langus.

Aeg-ajalt
Apaatia, hirmuunenäod., libiido
tõus, segasusseisund.
Närvisüsteemi häired
Väga sage
Somnolentsus, akatiisia,
hüperkineesia, hüpokineesia.

Sage
Treemor, düstoonia,
hüpertoonia, pearinglus,
peavalu, paresteesiad,
tähelepanuhäired, amneesia,
ebanormaalne kõnnak.

Aeg-ajalt
Tardiivne düskineesia,
hüperrefleksia, düskineesia,
parkinsonism, minestus, ataksia,
kõnehäired, hüpotoonia,
5/10
krambid, migreen.

Väga harv
Neuroleptiline maliigne
sündroom.
Silma kahjustused
Sage
Akommodatsioonihäired,
nägemishäired.

Aeg-ajalt
Okulogüüriline kriis, müdriaas.
Kõrva ja labürindi kahjustused
Sage
Peapööritus.

Aeg-ajalt
Ülikuulmiserksus, tinnitus.
Südame häired
Sage
Tahhükardia,
südamepekslemine.

Harv
Elektrokardiogrammis QT
intervalli pikenemine.
Vaskulaarsed häired
Aeg-ajalt
Hüpotensioon, kuumahood.

Väga harv
Venoosne trombemboolia.
Respiratoorsed, rindkere ja
Sage
Ninakinnisus, hingeldus.
mediastiinumi häired
Seedetrakti häired
Väga sage
Suukuivus.

Sage
Suurenenud süljeeritus,
kõhukinnisus, oksendamine,
düspepsia, kõhulahtisus.

Aeg-ajalt
Kõhuvalu, iiveldus,
kõhupuhitus.
Maksa ja sapiteede häired
Aeg-ajalt
Ebanormaalsed maksa
funktsiooni testid.

Väga harv
Kolestaatiline hepatiit, ikterus.
Naha ja nahaaluskoe
Sage
Suurenenud higistamine,
kahjustused
sügelus.

Aeg-ajalt
Lööve,
valgustundlikkusreaktsioon,
pigmentatsioon, seborröa,
dermatiit, purpur.
Lihas-skeleti ja sidekoe
Sage
Lihasvalu.
kahjustused

Aeg-ajalt
Lihaste rigiidsus, trismus
(mälumislihaste kramp),
torticollis (kõõrkaelsus).
Neerude ja kuseteede häired
Sage
Urineerimishäired, uriinipeetus,
polüuuria.
Rasedus, sünnitusjärgsed ja
Teadmata
Ravimi ärajätu sündroom
perinataalsed seisundid
vastsündinul (vt lõik 4.6).
Reproduktiivse süsteemi ja
Aeg-ajalt
Ejakulatsioonihäired, erektiilne
rinnanäärme häired
düsfunktsioon, orgasmi
saavutamise raskus naistel,
vulvovaginaalne kuivus.

Harv
Günekomastia, galaktorröa,
amenorröa, priapism
Üldised haired ja
Sage
Asteenia, kurnatus, halb
manustamiskoha reaktsioonid
enesetunne, valu

Aeg-ajalt
Janu, süstekoha reaktsioon,
alatemperatuur, palavik.

Nagu ka teiste antipsühhootikumide ravimrühma kuuluvate ravimite puhul, on
zuklopentiksooldekanoaadi kasutamisel harva tekkinud QT-intervalli pikenemine, ventrikulaarsed
arütmiad - vatsakeste virvendus, ventrikulaarne tahhükardia, torsade de pointes ja ebaselge põhjusega
äkksurm (vt lõik 4.4).

6/10
Järsu zuklopentiksool dekanoaadi ravi lõpetamisega võivad kaasneda ärajätu sümptomid. Kõige
sagedasemad sümptomid on iiveldus, oksendamine, isutus, kõhulahtisus, ninavoolus, higistamine,
müalgiad, paresteesiad, unetus, rahutus, ärevus ja agiteeritus. Patsiendid võivad kogeda ka
peapööritust, vahelduvalt kuuma ja külma tunnet ja treemorit. Üldiselt ilmnevad sümptomid 1. kuni 4.
ärajätu päeval ja kaovad 7-14 päeva pärast.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab
jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest
kõrvaltoimetest riiklikku teavitamissüsteemi Ravimiameti kodulehe www.ravimiamet.ee kaudu.

Selle ravimvormi puhul ei ole üleannustamine tõenäoline.

Sümptomid
Somnolentsus, kooma, liikumishäired, krambid, šokk, hüpertermia/hüpotermia.

Üleannustamise korral koos teadaolevalt südamele mõjuvate ravimitega manustamisel on tekkinud EKG
muutused, QT-intervalli pikenemine, torsade de pointes, südameseiskus ja ventrikulaarsed arütmiad.

Ravi
Ravi on sümptomaatiline ja toetav. Rakendada hingamis- ja kardiovaskulaarsüsteemi toetavaid meetmeid.
Adrenaliini ei tohi kasutada, kuna selle tagajärjel võib vererõhk veelgi langeda. Krambiraviks võib
kasutada diasepaami ja ekstrapüramidaalhäirete korral biperideeni.

Farmakoterapeutiline grupp:
Antipsühhootilised ained, tioksanteeni derivaadid,
ATC-kood: N05AF05

Toimemehhanism
Zuklopentiksool on tioksanteenirühma neuroleptikum.

Neuroleptikumide antipsühhootiline toime põhineb nende dopamiini- ja arvatavasti ka
serotoniiniretseptorite blokeerimisel. Zuklopentiksoolil on in vitro suur afiinsus nii dopamiini D - kui D -
1
2
retseptorite, samuti α1-adrenoretseptorite ja 5-HT -retseptorite suhtes, kuid puudub afiinsus koliinergiliste
2
muskariiniretseptorite suhtes. Zuklopentiksoolil on nõrk afiinsus histamiini- (H -) retseptorite suhtes ning
1
puudub α2-adrenoretseptoreid blokeeriv toime.

In vivo on zuklopentiksoolil suurem afiinsus D -retseptorite kui D -retseptorite suhtes. Kõigis
2
1
neuroleptilise (dopamiiniretseptoreid blokeeriva) aktiivsuse käitumuslikes katsetes on tõestust leidnud, et
zuklopentiksool on tugevatoimeline neuroleptikum. In vivo testmudelitel on leitud korrelatsioon
dopamiini D -retseptorite suhtes in vitro esineva afiinsuse ja keskmiste ööpäevaste suukaudsete
2
antipsühhootiliste annuste vahel.

Sarnaselt enamike teiste neuroleptikumidega põhjustab zuklopentiksool plasma prolaktiinitaseme tõusu.

Farmakoloogilised uuringud on näidanud, et zuklopentiksooldekanoaadi õlilahus tagab pikemaajalise
neuroleptilise toime ning ravimi annus, mis on vajalik toime tagamiseks pikema ajal vältel, on oluliselt
väiksem depooravimi kasutamisel kui zuklopentiksooli igapäevasel suukaudsel manustamisel.
Depoopreparaadi kasutamisel võib saavutada neuroleptilise toime ilma väljendunud sedatsioonita. Samuti
ei ole tõenäoline depooravimi koostoime anesteetikumidega.
7/10

Kliiniline efektiivsus ja ohutus
Zuklopentiksoodekanoaati kasutatakse krooniliste psühhooside säilitusraviks.
Positiivseid tulemusi on saadud ka hüperaktiivsete ja agressiivsete vaimse puudega patsientide ravis.

Zuklopentiksooldekanoaat kutsub esile mööduva annusest sõltuva sedatsiooni. Kui patsient viiakse
säilitusravile zuklopentiksooldekanoaadiga üle suukaudselt zuklopentiksoolilt või lihasesse manustatavalt
zuklopentiksoolatsetaadilt, ei ole sedatsioon probleemiks. Tolerantsus sedatsiooni suhtes tekib kiiresti.

Zuklopentiksooldekanoaat on eriti sobiv agiteeritud, rahutute, vaenulike või agressiivsete patsientide
puhul.

Zuklopentiksooldekanoaati võib kasutada pideva ravina, eriti patsientidel, kes ei usalda neile määratud
suukaudseid ravimvorme. Seega hoiab zuklopentiksooldekanoaat ära haiguse sagedased retsidiivid, mis
on tingitud suukaudsele ravile mitteallumisest.

Imendumine
Zuklopentiksooli esterdamisel dekaanhappega muudetakse zuklopentiksool lipofiilseks ühendiks
zuklopentiksooldekanoaadiks, mis õlis lahustatuna ja lihasesse manustatuna difundeerub aeglaselt
ümbritsevasse koevedelikku, kus see kiiresti hüdrolüüsub ja vabastab aktiivse zuklopentiksooli.

Lihasesse manustamise järgselt saabub maksimaalne kontsentratsioon plasmas 3...7 päeva jooksul.
Poolväärtusaeg on 3 nädalat (peegeldab ravimi vabanemist depoost). Tasakaalukontsentratsioon plasmas
saavutatakse u 3 kuud kestnud korduva manustamise järgselt.

Jaotumine
Jaotusruumala (V d) on u 20 l/kg. Seonduvus plasmavalkudega on ligikaudu 98…99%.
β

Biotransformatsioon
Zuklopentiksool metaboliseerub sulfoksüdatsiooni, külgahela N-dealküülimise ja konjugatsiooni teel
glükuroonhappega. Metaboliidid on inaktiivsed. Zuklopentiksooli sisaldus ajus jt kudedes on suurem kui
metaboliitidel.

Eritumine
Zuklopentiksooli eliminatsiooni poolväärtusaeg (T1/2) on u 20 tundi ja keskmine süsteemne kliirens (Cl )
β
s
ligikaudu 0,86 l/min.

Zuklopentiksool eritub peamiselt väljaheite, kuid teatud määral ka uriiniga (u 10%). Vaid 0,1% annusest
eritub muutumatul kujul uriiniga, mis tähendab, et ravimi eritumine neerude kaudu on ebaoluline.

Zuklopentiksool eritub väikestes kogustes rinnapiima. Ravimi kontsentratsioonide suhe rinnapiimas ja
plasmas nii suukaudse zuklopentiksooli kui zuklopentiksooldekanoaadi manustamisel oli u 0,29.

Lineaarsus
Ravimi kineetika on lineaarne. Keskmine süstimiseelne tasakaalukontsentratsioon plasmas 200 mg
zuklopentiksooldekanoaadi manustamisel iga 2 nädala järel on u 10 ng/ml (25 nmol/l).

Eakad patsiendid
Ravimi farmakokineetilised näitajad ei sõltu patsiendi vanusest.

Neerufunktsiooni häired
Ülaltoodud eritumisandmete põhjal võib eeldada, et neerupuudulikkus ei mõjuta tõenäoliselt ravimi
plasmataset.

Maksafunktsiooni häired
8/10
Andmed puuduvad.

Polümorfism
In vivo uuring on näidanud, et teatud osa metabolismist allub sparteiini/debrisokiini oksüdatsiooni
geneetilisele polümorfismile (CYP2D6).

Farmakokineetika / farmakodünaamika seos
Süstimiseelset plasmakontsentratsiooni 2,8...12 ng/ml (7...30 nmol/l) ja maksimaalse-minimaalse
plasmakontsentratsiooni muutust <2,5 loetakse edukaks säilitusraviks kerge ja keskmise raskusega
skisofreenia korral. Farmakokineetiliselt võrdub zuklopentiksooldekanoaadi annus 200 mg 2 korda
nädalas või 400 mg 4 korda nädalas zuklopentiksooli ööpäevase suukaudse annusega 25 mg.

Äge toksilisus
Zuklopentiksoolil on madal ägeda mürgistuse potentsiaal.

Krooniline toksilisus
Kroonilise mürgistuse uuringutes ei täheldatud ravimi terapeutiliste annuste kasutamisel kahjulikke
toimeid.

Reproduktsioonitoksilisus
Kolme põlvkonna uuringus rottidel täheldati hilinenud paaritumist. Pärast paaritumist puudus toime
fertiilsusele. Loomkatses, kus zuklopentiksooli manustati toiduga, täheldati paaritumisvõime langust ja
väiksemat eostamise määra.
Loomadel läbi viidud reproduktsiooniuuringutes ei ole täheldatud embrüotoksilise ega teratogeense
toime ilminguid. Rottidel teostatud peri-/postnataalses uuringus täheldati annuste 5…15 mg/kg
ööpäevas manustamisel surnultsündinute arvu suurenemist, rotipoegade elulemuse vähenemist ja
arengupeetust. Nende leidude kliiniline tähtsus ei ole teada ning on võimalik, et toime rotipoegadele
oli tingitud nende hooletussejätmisest emasloomade poolt, kellele manustati zuklopentiksooli
annustes, mis kutsusid emasloomal esile mürgistuse.

Mutageensus ja kartsinogeensus
Zuklopentiksoolil puudub mutageenne või kartsinogeenne potentsiaal. Rottidel teostatud
onkogeensusuuringus, mille käigus manustati zuklopentiksooli annuses 30 mg/kg ööpäevas 2 aasta
kestel, täheldati rinnanäärme adenokartsinoomide, pankrease adenoomide ja kartsinoomide
(emasloomadel) ning kilpnäärme kartsinoomide esinemissageduse statistiliselt mitteolulist
suurenemist. Nimetatud kasvajate esinemissageduse vähene suurenemine on sagedaseks leiuks D -
2
antagonistide kasutamisel, mis suurendavad prolaktiini sekretsiooni. Füsioloogiliste erinevuste tõttu
rottide ja inimeste vahel prolaktiini osas on nende leidude kliiniline tähtsus ebaselge, kuid ravimit ei
peeta onkogeenseks inimestel.

Lokaalne kahjustus
Neuroleptikumide (sh zuklopentiksooli) vesilahuste süstimisel on täheldatud lokaalse lihaskahjustuse
teket. Lihaskahjustus on palju väljendunum neuroleptikumi vesilahuse kui zuklopentiksoolatsetaadi ja
zuklopentiksooldekanoaadi õlilahuse manustamise järgselt.

Keskmise ahelaga triglütseriidid.

9/10
Zuklopentiksooldekanoaati tohib segada ainult zuklopentiksoolatsetaadiga, mis mõlemad on lahustatud
keskmise ahelaga triglütseriidides.

Zuklopentiksooldekanoaati ei tohi segada depoovormidega, mis on lahustatud seesamiõlis, kuna see
muudab nende preparaatide farmakokineetilisi omadusi.

3 aastat.

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel temperatuuri eritingimusi. Hoida ampulle välispakendis valguse
eest kaitstult.

Süstelahus (200 mg/ml), 1 ml värvitus klaasampullis, 1 tk või 10 tk pakendis.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele seadustele.