CO-RENITEC

Arteriaalne hüpertensioon patsientidel, kellel enalapriili või hüdroklorotiasiidi monoteraapia ei anna
küllaldast efekti.

CO-RENITEC 20 mg/ 12,5 mg
Tavaliseks annuseks on 1 tablett 1 kord ööpäevas. Vajadusel võib annust suurendada kuni 2 tabletini
1 kord ööpäevas.

CO-RENITEC 10 mg/ 25 mg
Tavaliseks annuseks on 1 või 2 tabletti 1 kord ööpäevas. Annust tuleb korrigeerida vastavalt vererõhu
muutusele.

Eelnenud diureetikumravi
CO-RENITECi algannuse manustamisele võib järgneda sümptomaatiline hüpotensioon.
Tõenäolisemalt tekib see haigetel, kelle organismi vedelikumaht või elektrolüütide sisaldus on
eelnenud diureetikumravi tulemusel vähenenud. Diureetikumide manustamine tuleb lõpetada
2...3 päeva enne ravi algust CO-RENITECiga (vt lõik 4.5).

Annustamine neerupuudulikkuse korral
Neerukahjustuse korral võib tiasiid-diureetikum osutuda sobimatuks, sest tiasiidid ei toimi, kui
kreatiniinikliirens on 30 ml/min või väiksem (mõõdukas või raske neerupuudulikkus).

1/17

Kreatiniinikliirensi korral > 30...< 80 ml/min tohib CO-RENITECi kasutada ainult pärast
komponentide individuaalselt sobiva annuse leidmist.

Monoteraapiana kasutatava enalapriilmaleaadi soovitatav algannus on kerge neerupuudulikkuse korral
5...10 mg.

Kasutamine lastel
Ohutus ja efektiivsus lastel ei ole tõestatud.

Kasutamine eakatel
Kliinilistes uuringutes oli koosmanustatava enalapriilmaleaadi ja hüdroklorotiasiidi toime ning
talutavus eakatel ja noorematel hüpertensioonihaigetel sarnane.


Suukaudne.

• Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
• Raske neerupuudulikkus (kreatiniinikliirens ≤ 30 ml/min).
• Anuuria.
• Anamneesis angioödeem seoses AKE inhibiitori varasema kasutamisega.
• Pärilik või idiopaatiline angioödeem.
• Ülitundlikkus sulfoonamiidi derivaatide suhtes.
• Raseduse teine ja kolmas trimester (vt lõigud 4.4. ja 4.6).
• Raske maksapuudulikkus.
• Rinnaga toitmine.
• CO-RENITECi ei tohi manustada koos aliskireeni sisaldavate preparaatidega patsientidele,
kellel on diabeet või neerupuudulikkus (glomerulaarfiltratsiooni kiirus (glomerular filtration
rate, GFR) < 60 ml/min/1,73 m2 kehapinna kohta).

Enalapriilmaleaat + hüdroklorotiasiid

Hüpotensioon ning vee ja elektrolüütide tasakaaluhäire
Tüsistumata hüpertensiooniga haigetel esineb sümptomaatilist hüpotensiooni harva. Hüpertensiooniga
haigetel, kes saavad raviks CO-RENITECi, võib sümptomaatiline hüpotensioon tõenäoliselt tekkida
tsirkuleeriva plasma hulga vähenemise foonil, nt diureetilise ravi toimel, soolapiirangutega dieedi
toimel, kõhulahtisuse või oksendamise korral (vt lõigud 4.5 ja 4.8). Sellistel haigetel tuleb regulaarselt
kontrollida elektrolüütide sisaldust seerumis. Ravi määramisel südame isheemiatõvega või
ajuveresoonte haigustega patsientidele tuleb olla ettevaatlik, sest tugev vererõhulangus võib neil
põhjustada müokardiinfarkti või ajuinsulti. Südamepuudulikkusega haigetel, kaasneva
neerupuudulikkusega või ilma on täheldatud sümptomaatilist hüpotensiooni.

Hüpotensiooni tekkimisel tuleb haige panna lamama ja vajadusel manustada veeniinfusiooni teel
isotoonilist naatriumkloriidilahust. Mööduv vererõhu langus ei ole vastunäidustuseks ravimi edasisele
manustamisele, millega ei kaasne tavaliselt probleeme, kui eelnevalt on vererõhku tõstetud veremahu
suurendamise teel.

Neerufunktsiooni häired
Neerupuudulikkuse korral (kreatiniinikliirens < 80 ml/min ja > 30 ml/min) ei tohi CO-RENITECi
manustada enne, kui enalapriili tiitrimine on näidanud, et haige vajab just vastavas tabletis sisalduvat
ravimiannust (vt lõik 4.2).

2/17

Mõnel hüpertensiooniga haigel, kellel varem ei ole ilmset neeruhaigust esinenud, on enalapriili ja
diureetikumi koosmanustamisel tekkinud tavaliselt vähene ja mööduv uurea- ja kreatiniinisisalduse
suurenemine seerumis (vt lõik 4.4, Enalapriilmaleaat, Neerufunktsiooni häired; Hüdroklorotiasiid,
Neerufunktsiooni häired). Sel juhul tuleb CO-RENITECi manustamine lõpetada. Selline situatsioon
võiks viidata võimalikule neeruarteri stenoosi olemasolule (vt lõik 4.4, Enalapriilmaleaat,
Renovaskulaarne stenoos).

Reniin-angiotensiin-aldosteroonsüsteemi (RAASi) kahekordne blokeerimine
Eelsoodumusega isikutel on teatatud hüpotensiooni, süvaminestust, ajuinsulti, hüperkaleemiat ja
muutusi neerufunktsioonis (sh ägedat neerupuudulikkust), eriti seda süsteemi mõjutavate ravimite
kombineerimisel (vt lõik 4.5). RAASi kahekordne blokeerimine AKE inhibiitori kombineerimisega
angiotensiin II retseptori blokaatori antagonisti või aliskireeniga ei ole soovitatav.

RAASi kahekordne blokeerimine CO-RENITECi ja aliskireeni kombineerimisega ei ole soovitatav.
Kombinatsioon aliskireeniga on vastunäidustatud melliitdiabeedi või neerupuudulikkusega (GFR
< 60 ml/min/1,73 m2 kehapinna kohta) patsientidel (vt lõik 4.3).

Hüperkaleemia
Enalapriili ja madalas annuses diureetikumide kombinatsiooni kasutamisel ei saa välistada
hüperkaleemia teket (vt lõik 4.4, Enalapriilmaleaat, Hüperkaleemia).

Liitium
Liitiumi samaaegne manustamine enalapriili ja diureetikumidega ei ole üldiselt soovitatav (vt lõik
4.5).

Laktoos
CO-RENITECi üks tablett sisaldab vähem kui 200 mg laktoosi ning seetõttu ei tohi seda ravimit
kasutada patsiendid, kellel on harva esinev pärilik galaktoosi talumatus, laktaasi vaegus või glükoosi-
galaktoosi imendumishäire.

Enalapriilmaleaat

Aordistenoos/hüpertroofiline kardiomüopaatia
Vasaku vatsakese väljavoolu takistusega patsientidele tuleb AKE inhibiitoreid, nagu ka teisi
vasodilataatoreid, manustada ettevaatusega ning vältida nende kasutamist kardiogeense šoki ja
hemodünaamiliselt märkimisväärselt väljendunud takistuse puhul.

Neerufunktsiooni häired
Enalapriiliga seoses on kirjeldatud neerupuudulikkuse teket. Seda enamasti patsientidel, kellel esineb
raske südamepuudulikkus või raske neeruhaigus (sh neeruarteri stenoos). Haiguse viivitamatul
äratundmisel ja ravimisel on enalapriiliga seoses tekkinud neerupuudulikkus üldiselt pöörduv (vt lõik
4.2 ja lõik 4.4, Enalapriilmaleaat + hüdroklorotiasiid, Neerufunktsiooni häired; Hüdroklorotiasiid,
Neerufunktsiooni häired).

Renovaskulaarne stenoos
Kahepoolse neeruarteri stenoosiga või ühe funktsioneeriva neeru arteri stenoosiga patsientide
ravimisel AKE inhibiitoritega on täheldatud hüpotensiooni riski tõusu ja neerufunktsiooni häireid.
Neerufunktsiooni langusega võivad kaasneda vaid väikesed seerumi kreatiniini muutused. Nende
patsientide puhul tuleb ravi alustada hoolika meditsiinilise järelevalve all ja jälgides neerufunktsiooni.

Neerusiirdamine
Hiljuti siirdatud neeruga patsientide puhul enalapriili kasutamise kogemused puuduvad. Seetõttu ei ole
ravi enalapriiliga soovitatav.


3/17
Hemodialüüsi saavad haiged
Enalapriil ei ole näidustatud neerupuudulikkuse tõttu dialüüsravi saavate haigete raviks. Patsientidel,
kelle ravis kasutati kõrge voolutusvõimega dialüüsimembraane (nt AN 69®) ja samal ajal manustati ka
AKE inhibiitoreid, on esinenud anafülaktoidseid reaktsioone. Nende haigete korral tuleb mõelda teist
tüüpi dialüüsimembraani või antihüpertensiivse preparaadi kasutamisele.

Maksapuudulikkus
Harvadel juhtudel on AKE inhibiitoreid seostatud sündroomiga, mis algab kolestaatilise ikterusega ja
progresseerub fulminantseks maksanekroosiks ja (mõnikord) lõpeb surmaga. Selle sündroomi
tekkemehhanism ei ole teada. Kui AKE inhibiitoreid manustavatel patsientidel tekib nahakollasus või
märkimisväärne maksaensüümide aktiivsuse tõus, tuleb AKE inhibiitorite manustamine lõpetada ja
teostada vastavat järelkontrolli (vt lõik 4.4, Hüdroklorotiasiid, Maksahaigus).

Neutropeenia/ agranulotsütoos
AKE inhibiitoreid manustavatel patsientidel on kirjeldatud neutropeenia/ agranulotsütoosi,
trombotsütopeenia ja aneemia teket. Normaalse neerufunktsiooni ja teiste komplitseerivate faktoriteta
patsientidel tekib neutropeeniat harva. Enalapriili tuleb äärmise ettevaatusega kasutada patsientidel,
kellel esineb veresoonte kollageenhaigus, kes saavad immunosupresseerivat ravi, kes manustavad
allopurinooli või prokaiinamiidi või kellel on mitu komplitseerivat faktorit samaaegselt. Eelnev kehtib
eriti neerufunktsiooni häire esinemise korral. Osadel sellistest patsientidest tekkisid tõsised
infektsioonid, mis vähestel juhtudel ei allunud antibakteriaalsele ravile. Kui nende patsientide puhul
kasutatakse enalapriili, on soovitatav perioodiliselt jälgida leukotsüütide arvu. Samuti tuleb patsiente
juhendada, et nad teavitaksid arsti kõikidest tekkinud infektsiooninähtudest.

Hüperkaleemia
AKE inhibiitoreid (sh enalapriili) manustanud patsientidel on täheldatud kaaliumisisalduse tõusu
seerumis. Hüperkaleemia riskifaktorid on neerupuudulikkus, neerufunktsiooni halvenemine, vanus
(> 70 eluaasta), diabeet, kaasuvad seisundid, eriti dehüdratsioon, äge kardiaalne dekompensatsioon,
metaboolne atsidoos ja kaaliumisäästvate diureetikumide (nt spironolaktoon, eplerenoon, triamtereen
või amiloriid), kaaliumipreparaatide ja kaaliumi sisaldavate soolaasendajate samaaegne kasutamine
või selliste ravimite manustamine, mis võivad suurendada kaaliumisisaldust seerumis (nt hepariin).
Kaaliumipreparaatide, kaaliumisäästvate diureetikumide või kaaliumi sisaldavate soolaasendajate
kasutamine eriti neerufunktsiooni häiretega patsientidel võib viia seerumi kaaliumisisalduse olulise
suurenemiseni. Hüperkaleemia võib põhjustada tõsiseid, mõnikord surmaga lõppevaid südame
rütmihäireid. Kui enalapriili või mõne eespool nimetatud ravimi samaaegne manustamine on vajalik,
tuleb neid kasutada ettevaatusega ning määrata sageli kaaliumisisaldust seerumis (vt lõik 4.4,
Enalapriilmaleaat + hüdroklorotiasiid, Hüperkaleemia; Hüdroklorotiasiid, Toimed ainevahetusele ja
sisenõristusele ja lõik 4.5).

Hüpoglükeemia
Suukaudseid diabeediravimeid manustavaid või insuliinravi saavaid diabeediga patsiente, kes
alustavad AKE inhibiitori kasutamist, tuleb õpetada ennast hoolikalt jälgima hüpoglükeemia suhtes,
eriti kombineeritud ravi esimestel kuudel (vt lõik 4.4, Hüdroklorotiasiid, Toimed ainevahetusele ja
sisenõristusele ja lõik 4.5).

Ülitundlikkus/ angioneurootiline turse
AKE inhibiitorite, sh enalapriili kasutamisel on esinenud näo, jäsemete, huulte, keele, neelu ja/või kõri
angioneurootilist turset. Turse võib tekkida kogu ravi vältel. Sellistel juhtudel tuleb enalapriili
manustamine otsekohe lõpetada ja tagada haige pidev järelevalve kuni sümptomite täieliku
kadumiseni. Isegi kui turse haarab ainult keele, ilma respiratoorse distressita, võib haige vajada
pikemaajalist jälgimist, sest ravi antihistamiinikumide ja kortikosteroididega ei pruugi olla piisav.

Angioödeemiga seotud kõri- või keeletursest tingitud surmajuhtumeid on kirjeldatud väga harva. Kui
tursest on haaratud keel, häälepaelad või kõri, tekib suurema tõenäosusega hingamisteede
obstruktsioon, eriti kui anamneesis on hingamisteede operatsioon. Kui keel, häälepaelad või kõri on
tursest haaratud, mis tõenäoliselt põhjustab hingamisteede obstruktsiooni, tuleb haigele kohe
manustada naha alla adrenaliini 1 : 1000 lahust (0,3 ml...0,5 ml) ja/või hoida hingamisteed vabad.

4/17

Mustanahalistel patsientidel, kes saavad ravi AKE inhibiitoritega, on kirjeldatud suuremat
angioödeemi esinemissagedust kui mittemustanahalistel patsientidel.

Kui haigel on varem esinenud AKE inhibiitorraviga mitteseotud angioödeemi, siis AKE inhibiitorite
manustamisel võib oht angioödeemi tekkeks olla suurenenud (vt ka lõik 4.3).

Anafülaktoidsed reaktsioonid mesilasmürgiga hüposensibilisatsiooni ajal
Harva on eluohtlikke anafülaktoidseid reaktsioone tekkinud haigetel, kes said AKE inhibiitoreid
desensibilisatsioonravi ajal mesilasmürgiga. Neid reaktsioone välditi AKE inhibiitorravi ajutise
katkestamisega enne iga desensibilisatsiooni korda.

Anafülaktilised reaktsioonid LDL-afereesi ajal
Harva on eluohtlikke anafülaktilisi reaktsioone esinenud patsientidel, kes said dekstraansulfaadiga
läbiviidud LDL (madala tihedusega lipoproteiinide) -afereesiga samaaegselt AKE inhibiitoreid. Neid
reaktsioone välditi enne iga afereesi AKE inhibiitorite manustamise ajutise katkestamisega.

Köha
Mõnikord tekib AKE inhibiitorite kasutamisel köha. Tüüpiline köha on kuiv, püsiv ja laheneb pärast
ravi lõppu. AKE inhibiitoritest tingitud köhaga tuleb arvestada köha diferentsiaaldiagnoosimisel.

Kirurgia/ anesteesia
Suurte operatsioonide või anesteesia ajal, kus kasutatakse hüpotensiivseid aineid, blokeerib enalapriil
angiotensiin II tekke reniini kompensatoorse vabanemise järgselt. Kui hüpotensiooni tekke põhjuseks
on eeltoodud mehhanism, saab seda korrigeerida veremahu suurendamisega (vt lõik 4.5).

Rasedus
Raseduse ajal ei tohi alustada ravi AKE inhibiitoritega. Välja arvatud juhul, kui AKE inhibiitorravi
jätkamist peetakse vältimatuks, tuleb rasestuda kavatsevad patsiendid üle viia mõne muu
antihüpertensiivse ravimi kasutamisele, millel on tõestatud ohutusprofiil raseduse ajal. Raseduse
diagnoosimisel tuleb ravi AKE inhibiitoritega otsekohe lõpetada ning alustada sobivat alternatiivset
ravi (vt lõigud 4.3 ja 4.6).

Etnilised erinevused
Sarnaselt kõikidele AKE inhibiitoritele vähendab ka enalapriil mustanahalistel vererõhku vähem
efektiivselt kui mittemustanahalistel. Seda tõenäoliselt seoses madala reniini taseme kõrge levimusega
mustanahaliste hüpertensiooniga patsientide populatsioonis.

Hüdroklorotiasiid

Neerufunktsiooni häired
Neerukahjustuse korral võib tiasiid-diureetikum osutuda sobimatuks, sest tiasiidid ei toimi, kui
kreatiniinikliirens on 30 ml/min või väiksem (mõõdukas või raske neerupuudulikkus) (vt lõik 4.2 ja
lõik 4.4, Enalapriilmaleaat + hüdroklorotiasiid, Neerufunktsiooni häired; Enalapriilmaleaat,
Neerufunktsiooni häired).

Maksahaigus
Tiasiide tuleb kasutada ettevaatlikult maksafunktsiooni häirega või progresseeruva maksahaigusega
patsientidel, sest väikesed muutused vedeliku ja elektrolüütide tasakaalus võivad põhjustada
maksakooma (vt lõik 4.4, Enalapriilmaleaat, Maksapuudulikkus).

Toimed ainevahetusele ja sisenõristusele
Ravi tiasiidiga võib kahjustada glükoosi taluvust. Vajalikuks võib osutuda antidiabeetiliste ravimite,
sh insuliini, annuse muutmine (vt lõik 4.4, Enalapriilmaleaat, Hüpoglükeemia).

Tiasiidi diureetilise raviga võib seostada kolesterooli ja triglütseriidide sisalduse suurenemist, kuid
12,5 mg hüdroklorotiasiidiga teatati minimaalsest mõjust või selle puudumisest. Ja veel, kliinilistes

5/17
uuringutes 6 mg hüdroklorotiasiidiga ei teatatud olulisest mõjust glükoosi-, kolesterooli-,
triglütseriidide, naatriumi-, magneesiumi- ega kaaliumisisaldusele.

Teatud patsientidel on tiasiidravi seostatud hüperurikeemia ja/või podagra tekkega. Lisaks võib
enalapriil tõsta kusihappe hulka uriinis ning sel viisil hüdroklorotiasiidi hüperurikeemilist toimet
vähendada.

Igal patsiendil, kes saab ravi diureetikumidega, on vajalik perioodiliselt määrata elektrolüütide
sisaldus seerumis.

Tiasiidid (sh hüdroklorotiasiid) võivad põhjustada vee või elektrolüütide tasakaaluhäiret
(hüpokaleemiat, hüponatreemiat ja hüpokloreemilist alkaloosi). Vee või elektrolüütide tasakaaluhäire
hoiatustunnusteks on suu kuivus, janu, nõrkus, letargia, unisus, rahutus, lihasvalu või -krambid, lihaste
väsimus, madal vererõhk, oliguuria, tahhükardia ja seedetrakti häired nagu iiveldus ja oksendamine.

Kuigi hüpokaleemia võib tekkida tiasiidide kasutamisel, siis samaaegne ravi enalapriiliga võib
vähendada diureetikumist tingitud hüpokaleemiat. Hüpokaleemia oht on suurim patsientidel, kel on
maksatsirroos, sage diurees, kes suukaudu ei saa piisavalt elektrolüüte ja kes samaaegselt saavad ravi
kortikosteroididega või adrenokortikotroopse hormooniga (AKTH) (vt lõik 4.5).

Kuuma ilmaga võib tursetega patsientidel tekkida hüponatreemia. Kloriidide puudus on üldiselt kerge
ja tavaliselt ei vaja ravi.

Tiasiidid võivad vähendada uriiniga kaltsiumi eritumist ja põhjustada sellega vahelduva ja väikese
kaltsiumisisalduse tõusu seerumis juhul, kui ei ole teadaolevaid kaltsiumi ainevahetuse häireid.
Tähelepandud hüperkaltseemia võib olla viide varjatud hüperparatüreoidismile. Enne
kõrvalkilpnäärme funktsiooni määramist tuleb tiasiidravi lõpetada.

Tiasiidid on suurendanud magneesiumi eritumist uriiniga. Selle tulemuseks võib olla
hüpomagneseemia.

Dopinguvastane test
Selles ravimis olev hüdroklorotiasiid võib anda positiivse analüütilise tulemuse dopinguvastasele
testile.

Ülitundlikkus
Tiasiidide kasutamisega seotud ülitundlikkusreaktsioonid võivad tekkida nii haigetel, kellel on varem
esinenud allergia või bronhiaalastma, kui ka neil, kellel varasem allergia anamneesis puudub.
Tiasiidide kasutamisel on esinenud süsteemse erütematoosluupuse ägenemist või tekkimist.

Enalapriilmaleaat + hüdroklorotiasiid

RAASi kahekordne blokeerimine
Kahekordne blokeerimine (nt AKE inhibiitori kombineerimine angiotensiin II retseptori antagonisti
või aliskireeniga) peab piirduma individuaalselt määratletud juhtudega koos neerufunktsiooni,
elektrolüütide ja vererõhu hoolika jälgimisega. Mõned uuringud on näidanud, et väljakujunenud
aterosklerootilise haigusega, südamepuudulikkusega või lõpporgani kahjustusega diabeediga
patsientidel on kahekordset blokeerimist seostatud hüpotensiooni, süvaminestuse, hüperkaleemia ja
neerutalitluse halvenemise (sh ägeda neerupuudulikkuse) sagedasema esinemisega võrreldes ühe
RAASi toimiva aine kasutamisega. Aliskireeni kasutamine koos CO-RENITECiga on
vastunäidustatud patsientidele, kellel on diabeet või neerupuudulikkus (GFR < 60 ml/min/1,73 m2
kehapinna kohta) ja ei ole soovitatav teistele patsientidele (vt lõigud 4.3 ja 4.4).


6/17
Muu antihüpertensiivne ravi
Kasutades koos teiste antihüpertensiivsete preparaatidega võib enalapriilmaleaati ja hüdroklorotiasiidi
hüpotensiivne toime suureneda. Nitroglütseriini ja teiste nitraatide või teiste vasodilataatorite
samaaegne kasutamine võib vererõhku alandada veelgi.

Liitium
AKE inhibiitorite ja liitiumi samaaegsel kasutamisel on kirjeldatud pöörduvat liitiumisisalduse tõusu
seerumis ja toksiliste toimete sagenemist. Tiasiidide samaaegne kasutamine võib liitiumi taset veelgi
tõsta ja suurendada riski AKE inhibiitoritest tingitud liitiumi toksiliste nähtude tekkeks.

CO-RENITECi manustamine koos liitiumiga ei ole soovitatav. Kuid kui see kombinatsioon osutub aga
vajalikuks, tuleks hoolikalt jälgida liitiumi taset seerumis (vt lõik 4.4).

Mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVA-d) kaasa arvatud selektiivsed tsüklooksügenaas-2
(COX-2) inhibiitorid
Mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVA-d), kaasa arvatud selektiivsed tsüklooksügenaas-2
(COX-2) inhibiitorid, võivad vähendada diureetikumide ja antihüpertensiivsete ravimite toimet.
Seetõttu võib diureetikumide või angiotensiin II retseptori antagonistide ja AKE inhibiitorite
antihüpertensiivne toime MSPVA-de, kaasa arvatud selektiivsed COX-2 inhibiitorid, mõjul
nõrgeneda.

MSPVA-de (kaasa arvatud COX-2 inhibiitorid) ja angiotensiin II retseptori antagonistide või
AKE inhibiitorite koosmanustamisel avaldub kaaliumi taset tõstev toime ning see võib põhjustada
neerufunktsiooni häire süvenemist. Need toimed on tavaliselt mööduvad. Harvadel juhtudel võib
tekkida äge neerupuudulikkus, seda eelkõige neerufunktsiooni häirega patsientidel (nt vanuritel või
vähenenud vedelikumahuga, sh diureetilist ravi saavatel patsientidel). Seetõttu tuleb seda
kombinatsiooni neerufunktsiooni häirega patsientidele manustada ettevaatusega.

Enalapriilmaleaat

Kaaliumit säästvad diureetikumid või kaaliumipreparaadid
AKE inhibiitorid vähendavad diureetikumist tingitud hüpokaleemiat. Hüperkaleemia tekke
ohuteguriteks on samaaegne kaaliumit säästvate diureetikumide kasutamine (nt spironolaktoon,
eplerenoon, triamtereen või amiloriid), kaaliumipreparaatide ja samuti kaaliumit sisaldavate
soolaasendajate kasutamine. Kui hüpokaleemia esinemisega seoses on nende ravimite samaaegne
kasutamine näidustatud, tuleb seda teha ettevaatusega ja sageli kontrollida kaaliumisisaldust seerumis
(vt lõik 4.4).

Diureetikumid (tiasiidid või lingudiureetikumid)
Kui eelnevalt on saadud ravi kõrgetes annustes diureetikumidega, võib ravi alustamine enalapriiliga
põhjustada vedelikupuudust ja suurendada hüpotensiooni riski (vt lõigud 4.2 ja 4.4). Hüpotensiivset
toimet saab vähendada diureetikumide ärajätmisega või vedeliku või soolade manustamise
suurendamisega.

Tritsüklilised antidepressandid/ antipsühhootikumid/ anesteetikumid
AKE inhibiitoritega samaaegselt teatud anesteetiliste ravimite, tritsükliliste antidepressantide ja
antipsühhootikumide kasutamisel võib vererõhku langetav toime veelgi tugevneda (vt lõik 4.4).

Sümpatomimeetikumid
Sümpatomimeetikumid võivad AKE inhibiitorite antihüpertensiivset toimet vähendada (vt lõik 4.5).

Diabeediravimid
Epidemioloogiliste uuringute põhjal võib AKE inhibiitorite ja diabeedivastaste ravimite (insuliin,
peroraalsed hüpoglükeemilised ravimid) koos manustamine põhjustada veresuhkrut alandava toime
tugevnemist ja ohtu hüpoglükeemia tekkeks. Tõenäosus sellise koostoime tekkeks oli suurem
kombineeritud ravi kasutamise esimestel nädalatel ja neerupuudulikkusega patsientidel (vt lõigud 4.5
ja 4.8).

7/17

Alkohol
Alkohol tugevdab AKE inhibiitorite hüpotensiivset toimet (vt lõik 4.5).

Atsetüülsalitsüülhape, trombolüütilised ravimid ja beetablokaatorid
Enalapriili manustamine koos (kardioloogilistes annustes) atsetüülsalitsüülhappe, trombolüütiliste
ravimite ja beetablokaatoritega on ohutu.

Kullapreparaadid
Süstitavat kullapreparaati (naatriumaurotiomalaati) ja samaaegselt AKE inhibiitorit (sh enalapriili)
saavatel patsientidel on harva kirjeldatud nitritoidseid reaktsioone (mille sümptomiteks on näo õhetus,
iiveldus, oksendamine ja hüpotensioon).

Hüdroklorotiasiid

Mittedepolariseerivad lihasrelaksandid
Tiasiidid võivad suurendada organismi reaktsiooni tubokurariinile.

Alkohol, barbituraadid või opioidsed analgeetikumid
Võimalik on ortostaatilise hüpotensiooni tugevnemine (vt lõik 4.5).

Diabeediravimid (suukaudsed ravimid ja insuliin)
Vajalik võib olla diabeediravimite annuste korrigeerimine (vt lõigud 4.5 ja 4.8).

Kolestüramiin ja kolestipool (ioonvahetusvaigud)
Ioonvahetusvaikude juuresolekul väheneb hüdroklorotiasiidi imendumine. Nii kolestüramiini kui ka
kolestipooli ühekordne manustamine seob hüdroklorotiasiidi ja vähendab selle imendumist
seedetraktist vastavalt kuni 85 ja 43%.

QT-intervalli pikendavad ravimid (nt kinidiin, prokaiinamiid, amiodaroon, sotalool)
Suurendavad riski Torsades de pointes tekkeks.

Südameglükosiidid
Hüpokaleemia võib digitaalise toksilisi efekte südamesse suurendada või muuta südame nende suhtes
tundlikumaks (nt südamevatsakeste erutuvuse tõus).

Kortikosteroidid, AKTH
Elektrolüütide varude tühjenemine, eelkõige hüpokaleemia teke.

Kaliureetilised diureetikumid (nt furosemiid), karbenoksoloon või lahtistite liigtarvitamine
Hüdroklorotiasiid võib suurendada kaaliumi ja/või magneesiumi kadu.

Vasopressoorse toimega amiinid (nt noradrenaliin)
Vasopressorite toime võib väheneda (vt lõik 4.5).

Tsütostaatikumid (nt tsüklofosfamiid, metotreksaat)
Tiasiidid võivad vähendada tsütotoksiliste ravimite eritumist neerude kaudu ja tugevdada nende
müelosupressiivseid toimeid.

Lapsed
Koostoimete uuringud on läbi viidud ainult täiskasvanutel.


8/17

Rasedus
AKE inhibiitorid
AKE inhibiitoreid ei soovitata kasutada raseduse esimese trimestri jooksul (vt lõik 4.4).
AKE inhibiitorite kasutamine on vastunäidustatud raseduse teise ja kolmanda trimestri jooksul (vt
lõigud 4.3 ja 4.4).

Epidemioloogilised andmed ei näita teratogeensuse riski pärast kokkupuudet AKE inhibiitoritega
raseduse esimesel trimestril; siiski ei saa välistada riski vähest suurenemist. Välja arvatud juhul, kui
AKE inhibiitorravi jätkamist peetakse vältimatuks, tuleb rasestuda kavatsevad patsiendid üle viia
mõne muu antihüpertensiivse ravimi kasutamisele, millel on tõestatud ohutusprofiil raseduse ajal.
Raseduse diagnoosimisel tuleb ravi AKE inhibiitoritega otsekohe lõpetada ja vajaduse korral alustada
alternatiivset ravi.

On teada, et kokkupuude AKE inhibiitoritega raseduse teisel ja kolmandal trimestril põhjustab
fetotoksilisust (neerufunktsiooni langus, oligohüdramnion, aeglustunud kolju luustumine) ja
neonataalset toksilisust (neerupuudulikkus, hüpotensioon, hüperkaleemia) (vt lõik 5.3).

Kui kokkupuude AKE inhibiitoritega on toimunud raseduse teisel trimestril, on soovitatav
neerufunktsiooni ja kolju ultraheliuuring.

Lapsi, kelle emad on võtnud AKE inhibiitoreid, tuleb tähelepanelikult jälgida hüpotensiooni suhtes (vt
lõigud 4.3 ja 4.4).

Hüdroklorotiasiid
Hüdroklorotiasiidi raseduse ajal (eriti raseduse esimesel trimestril) kasutamise kogemus on piiratud.
Loomkatsetest saadud andmed ei ole piisavad. Hüdroklorotiasiid läbib platsentaarbarjääri.
Hüdroklorotiasiidi farmakoloogilise toimemehhanismi põhjal võib selle kasutamine teisel ja
kolmandal trimestril kahjustada fetoplatsentaarset perfusiooni ning põhjustada lootel ja vastsündinul
ikterust, elektrolüütide tasakaalu häireid ja trombotsütopeeniat.
Hüdroklorotiasiidi ei tohi kasutada rasedusaegsete tursete, rasedusaegse hüpertensiooni või
preeklampsia korral, sest ravim võib vähendada plasmamahtu ja põhjustada platsenta hüpoperfusiooni,
omamata kasulikku toimet haiguse kulule.
Hüdroklorotiasiidi ei tohi kasutada essentsiaalse hüpertensiooni raviks rasedatel, välja arvatud
harvaesinevates olukordades, kus alternatiivseid ravivõimalusi ei saa kasutada.

Imetamine
Enalapriil
Piiratud farmakokineetilised andmed näitavad rinnapiimas väga väikesi kontsentratsioone (vt lõik 5.2).
Kuigi need kontsentratsioonid paistavad kliiniliselt olevat ebatähtsad, ei soovitata CO-RENITECi
kasutada esimestel nädalatel pärast sünnitust ja enneaegsete vastsündinute imetamise ajal võimalike
riskide tõttu toimele südameveresoonkonnale ja neerudele ning kuna kliinilist kogemust ei ole
piisavalt. Vanema vastsündinu korral võib kaaluda CO-RENITECi kasutamist imetaval emal, kui see
ravi on emale vajalik ja last jälgitakse mis tahes kõrvaltoime osas.

Hüdroklorotiasiid
Hüdroklorotiasiid eritub rinnapiima väikestes kogustes. Suurtes annustes rohket kuse eritust
põhjustavad tiasiidid võivad pärssida rinnapiima teket. CO-RENITECi ei soovitata imetamise ajal
kasutada. Kui CO-RENITECi kasutatakse imetamise ajal, tuleb annused hoida võimalikult väikesed.

Autojuhtimisel ja masinate käsitsemisel tuleb arvestada, et ravi ajal võib aeg-ajalt tekkida pearinglus
või väsimus (vt lõik 4.8).

9/17

CO-RENITEC on tavaliselt hästi talutav. Kliinilistes uuringutes on kõrvaltoimed olnud tavaliselt
kerged ja mööduvad ning ravi katkestamine ei ole suuremal osal juhtudest olnud vajalik.

Kõige sagedasemad CO-RENITECi kliinilise uuringu ajal teatatud kõrvaltoimed olid peavalu ja köha.

CO-RENITECi, RENITEC PLUSi, ainult enalapriili või ainult hüdroklorotiasiidi manustamisel kas
kliinilistes uuringutes või pärast seda kui ravim oli juba turul on teatatud järgmistest kõrvaltoimetest.

Tabel 1. CO-RENITECi kõrvaltoimed
Organ-
Väga sage
Sage (≥ 1/100
Aeg-ajalt
Harv
Väga harv
Teadmata (ei
süsteemi klass
(≥ 1/10)
kuni < 1/10)
(≥ 1/1000 kuni
(≥ 1/10 000
(< 1/10 000)
saa hinnata
< 1/100)
kuni <1/ 1000)
olemasolevate
andmete
alusel)
Vere ja


aneemia (sh
neutropeenia,


lümfisüsteemi
aplastiline ja
hemoglobiini,
häired
hemolüütiline)
hematokriti
vähenemine,
trombo-
tsütopeenia,
agranulo-
tsütoos, luuüdi
depressioon,
leukopeenia,
pantsüto-
peenia, lümf-
adenopaatia,
autoimmuun-
haigused
Endokriin-





antidiureetilise
süsteemi
hormooni
häired
puuduliku
sekretsiooni
sündroom
Ainevahetus-
hüpokaleemia,
hüpoglükeemia
veresuhkru
hüper-

ja
kolesterooli-,
(vt lõik 4.4),
sisalduse
kaltseemia (vt
toitumishäired
triglütseriidide
hüpo-
suurenemine
lõik 4.4)
sisalduse
magneseemia,
suurenemine,
podagra**
hüper-
urikeemia
Närvisüsteemi

peavalu,
segasus,
unenägude


ja psühhiaat-
depressioon,
unisus, unetus,
anomaaliad,
rilised häired
süvaminestus,
närvilisus,
unehäired,
maitse-
paresteesia,
(hüpo-
tunnetuse
vertiigo,
kaleemiast
muutumine
libiido
tingitud)
langus**
parees
Silma
nägemis-





kahjustused
teravuse
vähenemine
Kõrva ja


tinnitus



labürindi
kahjustused

10/17
Organ-
Väga sage
Sage (≥ 1/100
Aeg-ajalt
Harv
Väga harv
Teadmata (ei
süsteemi klass
(≥ 1/10)
kuni < 1/10)
(≥ 1/1000 kuni
(≥ 1/10 000
(< 1/10 000)
saa hinnata
< 1/100)
kuni <1/ 1000)
olemasolevate
andmete
alusel)
Südame ja
pearinglus
hüpotensioon,
punastuvus,
Raynaud’


vaskulaarsed
ortostaatiline
südame-
fenomen
häired
hüpotensioon,
pekslemine,
rütmihäired,
müokardi-
stenokardia,
infarkt või pea-
tahhükardia
ajuveresoonte
haigusjuht,
(võimalik et
sekundaarselt
liigsele hüpo-
tensioonile
kõrge riskiga
patsientidel (vt
lõik 4.4)
Respira-
köha
düspnoe
rinorröa, kurgu
kopsu-


toorsed,
valu ja hääle
infiltraadid,
rindkere ja
kähedus,
respiratoorne
mediastiinumi
bronhospasm/
distress (sh
häired
astma
pneumoniit ja
kopsuturse),
riniit,
allergiline
alveoliit/
eosinofiilne
pneumoonia
Seedetrakti
iiveldus
kõhulahtisus,
soolesulgus,
stomatiit/
soolte

häired
kõhuvalu
kõhunäärme-
aftoosne
angioödeem
põletik,
haavandumine,
oksendamine,
glossiit
düspepsia,
kõhukinnisus,
anoreksia,
maoärritus,
suukuivus,
maohaavand,
kõhupuhitus**
Maksa ja



maksa-


sapiteede
puudulikkus,
häired
maksanekroos
(võib olla
fataalne),
hepatiit -hepato-
tsellulaarne või
kolestaatiline,
kollatõbi,
koletsüstiit
(eriti
sapikivitõvega
patsientidel)

11/17
Organ-
Väga sage
Sage (≥ 1/100
Aeg-ajalt
Harv
Väga harv
Teadmata (ei
süsteemi klass
(≥ 1/10)
kuni < 1/10)
(≥ 1/1000 kuni
(≥ 1/10 000
(< 1/10 000)
saa hinnata
< 1/100)
kuni <1/ 1000)
olemasolevate
andmete
alusel)
Naha ja

lööve
higistamine,
multiformne

teatatud on
nahaaluskoe
(eksanteem),
nahasügelus,
erüteem,
haigusnähtude
kahjustused
ülitundlikkus/
nõgestõbi,
Stevensi- kompleksist,
angio-
alopeetsia
Johnsoni
mille hulka
neurootiline
sündroom,
võivad
ödeem:
eksfoliatiivne
kuuluda
teatatud on
dermatiit,
mõned või
näo, jäsemete,
toksiline
kõik järgnevad
huulte, keele,
epidermaal-
sümptomid:
neelu ja/või
nekrolüüs,
palavik,
kõri angio-
purpur,
serosiit,
neurootilisest
erütematoos-
vaskuliit,
ödeemist (vt
luupus,
lihasvalu/-
lõik 4.4)
erütroderma,
põletik,
pemfigus
liigesvalu/-
põletik,
positiivsed
anti-
nukleaarsed
antikehad,
sette-
reaktsiooni
kiirenemine,
eosinofiilia ja
leukotsütoos.
Võib esineda
ka löövet,
valgus-
tundlikkust või
teisi
nahanähte.
Lihas-skeleti

lihas-
liigesevalu**



ja sidekoe
krambid***
kahjustused
Neerude ja


neeru
kusevähesus,


kuseteede
talitlushäire,
interstitsiaalne
häired
neeru-
nefriit
puudulikkus,
valkkusesus
Repro-


impotentsus
günekomastia


duktiivse
süsteemi ja
rinnanäärme
häired
Üldised häired
asteenia
valu rindkeres,
halb



ja
väsimus
enesetunne,
manustamis-
palavik
koha
reaktsioonid
Uuringud

hüperkaleemia,
uureasisalduse
maksa-


kreatiniini-
suurenemine
ensüümide
sisalduse
seerumis,
aktiivsuse tõus,
suurenemine
hüponatreemia
bilirubiini-
seerumis
sisalduse
suurenemine
seerumis
*
Kliinilistes uuringutes olid esinemissagedused võrreldavad platseebogrupis ja aktiivse ravi
kontrollgruppides täheldatuga.
**
Täheldatud ainult 12,5 mg ja 25 mg hüdroklorotiasiidi annustega.
***
Esinemissagedus „sage“ kehtib 12,5 mg ja 25 mg hüdroklorotiasiidi annuste kohta; 6 mg
hüdroklorotiasiidi annusega on sagedus „aeg-ajalt“.


12/17
Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

CO-RENITECi mürgistuse ravi kohta spetsiifiline informatsioon puudub. Ravi on sümptomaatiline ja
toetav. Ravimi manustamine tuleb lõpetada ja patsienti jälgida. Kui ravim võeti sisse hiljuti,
soovitatakse esile kutsuda oksendamist, manustada aktiivsütt või lahtisteid ning samuti tuleb
korrigeerida elektrolüütide tasakaaluhäired ning ravida dehüdratsiooni ja hüpotensiooni.

Enalapriilmaleaat

Tänaseni teatatud üleannustamise nähtudest on olulisim ligikaudu kuus tundi pärast ravimi
manustamist algav märgatav hüpotensioon, millega kaasneb reniin-angiotensiinsüsteemi blokaad ja
stuupor. AKE inhibiitorite üleannustamisest tingitud nähtudena võivad muuhulgas tekkida
vereringešokk, elektrolüütide tasakaaluhäired, neerupuudulikkus, hüperventilatsioon, tahhükardia,
südamepekslemine, bradükardia, pearinglus, ärevus ja köha. Pärast 300 mg ja 440 mg enalapriili
sissevõtmist suureneb enalapriilisisaldus seerumis vastavalt 100- ja 200-kordseks, võrreldes tavaliste
terapeutiliste annuste manustamisega.

Tavaliselt soovitatakse üleannustamise korral infusiooni füsioloogilise soolalahusega. Hüpotensiooni
tekkimisel tuleb patsient asetada šokiasendisse. Võimalusel infundeerida angiotensiin II ja/või
katehhoolamiine. Kui ravimit võeti hiljuti, võtta kasutusele enalapriilmaleaadi elimineerimiseks
sobivad meetmed (nt oksendamise esilekutsumine, maoloputus, absorbentide ja naatriumsulfaadi
manustamine). Enalaprilaat on vereringest hemodialüüsi abil eemaldatav (vt lõik 4.4). Ravile allumatu
bradükardia puhul tuleb paigaldada südamestimulaator. Pidevalt tuleb jälgida seerumi elektrolüütide
tasakaalu, elulisi näitajaid ja seerumi kreatiniini taset.

Hüdroklorotiasiid

Sagedamini esinevad nähud ja sümptomid on põhjustatud elektrolüütide väljaviimisest (hüpokaleemia,
hüpokloreemia, hüponatreemia) ja liigsest diureesist tingitud dehüdratsioonist. Kui haigele on
manustatud ka südameglükosiide, võib hüpokaleemia süvendada südame rütmihäireid.

Farmakoterapeutiline rühm: angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorid ja diureetikumid,
ATC-kood: C09BA02

CO-RENITEC (enalapriilmaleaat ja hüdroklorotiasiid) on angiotensiini konverteeriva ensüümi
inhibiitori (enalapriilmaleaat) ja diureetikumi (hüdroklorotiasiid) kombineeritud preparaat, mis on
efektiivne hüpertensiooni vastane ravim. Angiotensiini konverteeriv ensüüm (AKE) on
peptidüüldipeptidaas, mis katalüüsib angiotensiin I konversiooni pressoorseks aineks -angiotensiin II-ks. Pärast imendumist hüdrolüüsitakse enalapriil enalaprilaadiks, mis pärsib
angiotensiini konverteerivat ensüümi. AKE inhibeerimise tagajärjena väheneb angiotensiin II sisaldus
seerumis, mis viib plasma reniini aktiivsuse suurenemiseni (reniini vabanemise negatiivse tagasiside
blokeerimise tõttu) ja aldosterooni sekretsiooni vähenemiseni. Hüdroklorotiasiid on diureetiline ning
antihüpertensiivne aine, mis suurendab plasma reniini aktiivsust. Tiasiidide antihüpertensiivse toime
mehhanism on teadmata. Hüdroklorotiasiid ei mõjuta tavalist vererõhku.

CO-RENITECil on antihüpertensiivne ning diureetiline toime. Enalapriilmaleaati ja hüdroklorotiasiidi
on hüpertensiooni raviks kasutatud koos ja eraldi. Kliinilistes uuringute oli vererõhu alanemise määr

13/17
enalapriili ja hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni puhul suurem, kui eraldi manustatuna. Lisaks püsib
CO-RENITECi antihüpertensiivne toime vähemalt 24 tundi.

AKE on identne kininaas II-ga. Seega võib enalapriil blokeerida ka bradükiniini, tugevatoimelise
vasodilataatorpeptiidi degradatsiooni. Kuid selle roll enalpriili terapeutilise toime juures vajab
selgitamist.

Samal ajal kui enalapriili vererõhku langetava toime mehhanism arvatakse peamiselt seisnevat reniin-
angiotensiin-aldosteroonsüsteemi (millel on põhiroll vererõhu regulatsioonis) pärssimises, avaldab
enalapriil antihüpertensiivset toimet isegi seerumi madala reniinisisaldusega patsientidel.

Farmakodünaamilised toimed
Hüpertooniaga patsientidele enalapriilmaleaadi manustamisel alaneb vererõhk nii lamades kui seistes
ning südame löögisagedus oluliselt ei muutu.

Väga harva tekib sümptomaatiline posturaalne hüpotensioon. Mõnel patsiendil võtab optimaalse
vererõhu languse saavutamine aega mitu ravinädalat. Enalapriilmaleaadi manustamise järsul
katkestamisel ei ole täheldatud kiiret vererõhu tõusu.

Enalapriili üksikannuse suukaudsel manustamisel saabub efektiivne AKE inhibitsioon 2 kuni 4 tunni
möödudes. Antihüpertensiivset toimet võib märgata ühe tunni möödudes ning maksimaalne vererõhku
langetav toime ilmneb 4...6 tundi peale manustamist. Toime kestus sõltub kasutatud annusest. Kuid
soovitatavate annuste kasutamisel kestab antihüpertensiivne ja hemodünaamiline toime 24 tundi.

Enalapriiliga teostatud hemodünaamika uuringutes osalenud essentsiaalse hüpertensiooniga
patsientidel kaasnes vererõhu langusega perifeerse vastupanu vähenemine, mis suurendas südame
väljutusmahtu, kuid südamelöögisagedus muutus vähe või üldsegi mitte. Enalapriilmaleaadi
manustamise järgselt paranes verevoolutus neerudes, glomerulaarfiltratsioon ei muutunud. Puuduvad
viited naatriumi või vee retentsiooni kohta. Kuid ravieelselt madala glomerulaarfiltratsiooniga
patsientidel vastavad näitajad paranesid.

Antihüpertensiivne ravi enalapriiliga viib vasaku vatsakese hüpertroofia märkimisväärsele
regressioonile, kusjuures samaaegselt säilub vasaku vatsakese süstoolne jõud.

Fikseeritud annustega enalapriili ja hüdroklorotiasiidi mõju haigestumusele ja suremusele ei ole
uuritud.

Imendumine
Suu kaudu manustatud enalapriilmaleaat imendub kiiresti, maksimaalne kontsentratsioon seerumis
saavutatakse ühe tunni möödudes. Uriini analüüsid näitavad, et suukaudsest enapriilmaleaadist
imendub ligikaudu 60% enalapriili. Suukaudse enalapriili imendumist ei mõjuta toidu olemasolu
seedetraktis.

Imendumise järgselt metaboliseerub enalapriil kiiresti ja suurel määral maksas aktiivseks
metaboliidiks - enalaprilaadiks, mis on tugevatoimeline angiotensiini konverteeriva ensüümi
inhibiitor. Enalaprilaadi maksimaalne kontsentratsioon plasmas saabub 3...4 tundi pärast suukaudset
manustamist. Enalapriil eritub peamiselt neerude kaudu. Põhikomponendid uriinis on enalaprilaat
(umbes 40% annusest) ning muutumatul kujul enalapriil. Puuduvad muud andmed enalapriili olulise
metaboliseerumise kohta, v.a enalaprilaadiks muundumine. Enalaprilaadi seerumikontsetratsiooni
profiilile on iseloomulik pikenenud lõppfaas, mis on tõenäoliselt seostatav AKE-le seondumisega.
Normaalse neerufunktsiooniga isikutel saavutati enalaprilaadi seerumikontsentratsioonide püsiseisund
neljandaks enalapriilmaleaadi manustamise päevaks. Enalapriili imendumise ja hüdrolüüsi ulatus on
raviannuste piires sarnane.


14/17
Jaotumine
Terapeutiliselt olulises kontsentratsioonivahemikus seondub enalaprilaat inimese plasmavalkudele
kuni 60% ulatuses.

Biotransformatsioon
Puuduvad muud andmed enalapriili olulise metaboliseerumise kohta, v.a enalaprilaadiks muundumine.
Hüdroklorotiasiid ei metaboliseeru, vaid eritub kiiresti neerude kaudu.

Eritumine
Enalaprilaat eritub peamiselt neerude kaudu. Põhikomponendid uriinis on enalaprilaat (umbes 40%
annusest) ning muutumatul kujul enalapriil (umbes 20%). Hüdroklorotiasiid ei metaboliseeru, vaid
eritub kiiresti neerude kaudu. Vähemalt 61% suukaudselt manustatud annusest eritub muutumatul
kujul 24 tunni jooksul.

Neerupuudulikkus
Neerupuudulikkusega patsientidel suureneb enalapriili ja enalaprilaadi sisaldus seerumis. Kerge kuni
keskmise neerupuudulikkusega patsientidel (kreatiniinikliirens 40...60 ml/min) oli pärast 5 mg
enalapriili üks kord päevas manustamist enalaprilaadi AUC püsiseisundis ligikaudu kaks korda
kõrgem võrreldes normaalse neerufunktsiooniga patsientidega. Raske neerupuudulikkuse korral
(kreatiniinikliirens ≤ 30 ml/min) suurenes AUC ligikaudu 8 korda. Enalapriilmaleaadi korduvannuste
manustamise järgselt saavutatud enalaprilaadi efektiivne poolväärtusaeg on sellise raskusastme
neerupuudulikkuse puhul pikenenud ja aeg püsiseisundi saavutamiseni edasilükkunud. (Vt lõik 4.2.)
Enalaprilaati saab üldvereringest hemodialüüsi teel eemaldada. Dialüüsi kliirens on 62 ml/min.

Imetamine
Viiel sünnitanud naisel oli enalapriili keskmine maksimumkontsentratsioon rinnapiimas pärast 20 mg
suukaudset üksikannust 1,7 µg/l (vahemik 0,54...5,9 µg/l) 4...6 tundi pärast annust. Enalaprilaadi
keskmine maksimumkontsentratsioon oli 1,7 µg/l (vahemik 1,2...2,3 µg/l).
Maksimumkontsentratsioonid tekkisid 24-tunnise perioodi jooksul erinevatel aegadel. Kasutades
maksimumkontsentratsiooni andmeid rinnapiimas, hinnatakse ainult rinnapiima toidul oleva
vastsündinu maksimaalseks sissevõetavaks koguseks 0,16% ema kehakaalu järgi kohandatud annusest.
Suukaudselt 10 mg enalapriili 11 kuud igapäevaselt võtnud naisel oli enalapriili
maksimumkontsentratsioon rinnapiimas 2 µg/l 4 tundi pärast annust ja enalaprilaadi
maksimumkontsentratsioon oli 0,75 µg/l umbes 9 tundi pärast annust. Rinnapiimas mõõdetud
enalapriili ja enalaprilaadi üldkogus 24 tunni jooksul oli vastavalt 1,44 µg/l ja 0,63 µg/l. Rinnapiimas
oli enalaprilaadi kontsentratsioon (< 0,2 µg/l) tuvastamatu 4 tundi pärast 5 mg enalapriili üksikannust
ühel emal ja 10 mg korral kahel emal; enalapriili kontsentratsioone ei määratud.

Farmakoloogilise ohutuse, korduvtoksilisuse, genotoksilisuse, kartsinogeensuse uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele. Reproduktsioonitoksilisuse prekliinilised
uuringud ei ole näidanud enalapriili kahjulikku toimet rottide viljakusele ja reproduktiivsusele, samuti
ei ole täheldatud loote väärarenguid põhjustavat toimet. Uuringus, kus emastele rottidele manustati
ravimit enne viljastumist ja kogu tiinuse vältel, tõusis laktatsiooniperioodis järglaste suremus. Ravim
läbib platsentaarbarjääri ja imendub rinnapiima. AKE inhibiitorite puhul on kirjeldatud loote tervisele
kahjulikku toimet (põhjustab loote kahjustumist ja/või surma), kui ravimit manustada teisel ja
kolmandal rasedustrimestril.

Hüdroklorotiasiid läbib platsentaar- kuid mitte hemato-entsefaalbarjääri.



15/17
6.
FARMATSEUTILISED ANDMED

CO-RENITEC 20 mg/ 12,5 mg
CO-RENITEC 10 mg/ 25 mg
Naatriumvesinikkarbonaat
Naatriumvesinikkarbonaat
Laktoosmonohüdraat
Laktoosmonohüdraat
Maisitärklis
Maisitärklis
Eelgeelistatud tärklis
Eelgeelistatud tärklis
Kollane raudoksiid (E172)
Punane raudoksiid (E172)
Magneesiumstearaat
Magneesiumstearaat

Ei kohaldata.

3 aastat.

Hoida temperatuuril kuni 25 °C. Hoida originaalpakendis valguse eest kaitstult.

CO-RENITEC 20 mg/ 12,5 mg tablette on pakendis 28 tk.

CO-RENITEC 10 mg/ 25 mg tablette on pakendis 28 või 30 tk.

Erinõuded puuduvad.